pimeduses ja valguses

Rock and roll

2012-01-30T19:09:00.003+02:00

Veebruari Uncuti kaanel on unustamatu Creedence Clearwater Revival ja kaasas plaat nimega "Bad Moon Rising: 15 laulu Creedence'i vaimus". No loomulikult ei suutnud ma ostmata jätta - viimasest loetud muusikaajakirjast ongi liiga palju aega möödas. Plaadilt leiabki mõned lihtsalt fantastiliselt asjad: laulud varem tundmata bändidelt nagu PG Six ja Natural Child. Aga kahjuks kõrvale ka äärmist veidrust või siis sugugi mitte inspireerivat kekutamist.
Uncuti tegijad poleks nagu mõistnud, et Creedence oli oma põhiolemuselt puhas rock'n'roll. Just selle õige lisadoosiga varustet, mis pärit sügavast Lõunast ja California palmide alt. Ka nende viimane tõeline plaat ja minu arust üleüldse parim "Pendulum" on lugude pikkusest ja elektrioreli sumedusest hoolimata eelkõige lihtne ja maalähedane. Svingib nii, et kurat keskööl ristteel ootamas. Nojah, õnneks on Uncuti vennad vähemalt leidnud Dan Bairdi - venna, kes on oma karjääris olnud nii Creedence kui Creedence olla saab.
Aga tõelise maiuspalani, CCR-ist rääkiva artiklini, ma polegi veel jõudnud.

Ju siis on jaanuar

2012-01-09T15:51:00.002+02:00

Kuidas siis 2012. aasta algus kokku võtta? Pidev komputeriseeritus nagu ikka. Vähesed puhkepäevad lendavad linnutiivul, tööl aga aeg seisab. Õhtuti palju jalgpalli, millega seonduvad kurjad kirumised ja valusad pettumused. Minu tüüpiline tusameelne talv.
Sherlockit on omajagu olnud. BBC näitab hetkel uusi osasid oma toredast sarjast, kus vana Doyle'i lood tänapäeva toodud. Ja muidugi põhjalikult ümber muudetud, sest kuidas sa ikka 19. sajandi õhkkonda siia ilma tood? Kõikvõimalikud tehnilised vidinad, tänapäevased väärtushinnangud ja tappev tempo. Samas on karakterid hästi õnnestunult välja joonistatud.
Hollywoodi Sherlock Robert Downey'ga peaosas on teist teed läinud. Jätnud tegevuse näiliselt Doyle'i aega, aga asetanud kogu krempli kaasaja märufilmi võtmesse. Toimib niikaua, kuni on nutikat dialoogi ja ajastu vaimule vastavaid interjööre. Kui märuliks läheb ja aegluubis peks hakkab, tundub see ülepingutatud. Ma saan aegluubis peksust aru sellises ulmekas nagu Matrix, aga 19. sajandi Inglismaal?
Nagu neil alati kombeks, tahavad jänkid ka seekord Moriarty'st hullu maailmahävitajat teha. Tema kurjad plaanid on mastaapsed ning kogu ühiskonna saatus ripub Sherlocki ja Watsoni käes. Miks ei võiks Moriarty osav kuritegelik mängur olla nagu Doyle'il? Ma ei usu hulludesse maailmahävitajatesse.
Filmi parim osa on Stephen Fry Mycroftina. Aga teda on ikka selgelt liiga vähe.
Ja lumest ei arva ma üldse midagi.

Minu muusika aastal 2011: laulud

2011-12-30T12:11:00.002+02:00

Albumid albumiteks, parima emotsiooni saan enamasti üksikust laulust. Siia jäi nüüd tegelikult vaid umbkaudu pooled mainimisväärsetest tipphetkedest, aga ülemäära pikaks postitust venitada ei saa.

Sharon Van Etten - Save Yourself
Sharonist, New Yorgi noorest daamist ma suuremat ei tea, aga laul haaras mind juba jaanuari algul ja pole tänaseni lahti lasknud. Omapärane hääl, mis ei kõla liiga puhtalt või enesekindlalt. Laul pajatab meile kõigile tuttava loo inimese lõpmatust egoismist.
http://www.youtube.com/watch?v=t_8pqp7hMUQ

Denver - Los Adolescentes
Sellel konkreetsel Denveril käib esimese E peal kaks täpikest, aga minu klaviatuur ei mõista neid kirjutada. Tegemist on ühe noore pundiga Tšiilist, kellest ma õigupoolest midagi kuulnud ei peaks olema. Sattus millalgi eelmisel talvel ette ja võlus täielikult. Nauditav elektropopp, mida eriti mõnus nautida koos suurepärase teismeliste elust pajatava videoga. "Los adolescentes" tähendabki maakeeli noorukid ehk pubekad ehk teismelised. Tsiteerides ühte video kommentaari: pean Tšiilisse kolima, sest tahan selles videos elada.
http://www.youtube.com/watch?v=k8W9NJqUu6s

Cass McCombs - County Line
Võluvalt ajatu California. Kujutlen end Vaikse ookeani kaldale mõnel imekaunil päeval. Või nagu juurdelisatud videos mõnele neist ameerika lõpututest maanteedest. Laulu taustal hiiliv vaikne elektriorel on jumalik. Üks neid lugusid, mis võiks kesta igavesti.
http://www.dailymotion.com/video/xj2h1f_cass-mccombs-county-line_music

Eilen Jewell - Over Again
Aeglane kantri, nii neetult nukker, aga omal moel ka lootusrikas. Eilen laulab oma endisele poisile - ma olen sinust üle saanud. Aga ei ole sa sugugi, Eilen. Noore Bostonis resideeruva daami koduleht ütleb, et tema ääretult nukrad laulud on kirjutatud õige idüllilistes, päikeselistes oludes. Hmm. Kahtlane.
http://www.youtube.com/watch?v=TFFXr_H9DWY

Tinariwen - Imidiwan Win Sahara
Tinariweni kõrbebluus on alati nauditav. Uuel plaadil on mitu armastusväärset lugu, see ehk kõige meeldejäävama meloodiaga. Olgu see laul minu väike austusavaldus imelisele Araabia kevade aastale. Juutuubist kahjuks päris õiget laulu ei leidnud, aga Tenere Taqqim Tossam on samuti suurepärane.
http://www.youtube.com/watch?v=uMUuuW13Fp8

Field Music - The Rest Is Noise
Üks väga voolav ja arenev tükk klassikalist rokki. Jääb hetkega meelde ja niipea ei unune. Field Music on Sunderlandi bänd, seotud selliste kenade kooslustega nagu Futureheads ja Maximo Park. Laul ammusest 2010. aastast, aga minuni jõudis alles tänavu.
http://www.youtube.com/watch?v=VjtaxTd8OOo

Edie Brickell - On The Avenue
Edie on tubli vana kooli laulja-laulukirjutaja. Sündinud Texases, täna elab kuulsa abikaasa Paul Simoni ja kolme lapsega muidugi Suures Õunas. Edie uutes lauludes on tunnet ja vabaduse hõngu. Too On The Avenue pajatab mõnusast öisest tänavapeost. Väga newyorgilik kas pole. Kahjuks õiget laulu jälle ei leidnud, aga asendus pole paha.
http://www.youtube.com/watch?v=-OnmVjQYHtY

Iron & Wine - Me and Lazarus
Iron & Wine'i "Kiss Each Other Clean" jäi väga napilt parimate albumite hulgast välja. Samuel Beam on alternatiivmusa huviliste tõeline superstaar, kelle iga plaati enam-vähem meistriteosena tervitatakse. Too jaanuaris ilmunud uusim temalt anti välja suure plaadifirma poolt, tubli reklaamikampaania toel. Me and Lazarus esindab taas seda mulle nii meeldivat mõnusalt voolava ja areneva rocklaulu stiili.
http://www.youtube.com/watch?v=20KU55xaGT0

Joan As Police Woman - Magic
Karmima olemisega tädi, video ka parajalt hirmus. Aga Joan Wisseri The Magic on parimate pop-laulude traditsioonide esindav lugu. Absoluutselt ajatu, võid ta rahuga paigutada ükskõik mis aastasse läinud sajandi seitsmekümnendatest kaugesse tulevikku välja. Ja seda maagiat otsime me ju kõik, isegi need kes oma tagasihoidliku välise olemuse põhjal vähimatki ei vääri.
http://www.youtube.com/watch?v=ZPqVig-ggMw&ob=av2e

Anna Calvi - Desire
Milline suurepärane ihast nõretav meistriteos. Detsembris 2010 arvas BBC, et Annast saab üks 2011 uusi tegijaid. Ja nii see tõepoolest läks. Debüüdilt paistavad silma singlitena välja antud lood, parimana kõigist vaimustavalt kuratlik Desire. Only the lonely fall.
http://www.youtube.com/watch?v=EKVy0EVu2ZI

Black Joe Lewis & The Honeybears - Since I Met You Baby
Tänapäevase kõlaga Ivory Joe Hunteri klassik. Endine pandimaja töötaja Joe Lewis oma suure ja uskumatult hästi kõlava bluusibändiga. Allolevat linki tasub siiski peamiselt vaid kuulata. Suurepärane laul, jubedad fotod.
http://www.youtube.com/watch?v=h3pl8lPepXs

Foster The People - Pumped Up Kicks
Milwaukee raadiojaam 88Nine, mida aeg-ajalt netist kuulan, hakkas seda lugu kevadel käiama. Refrään jääb hetkega meelde ja asub peas oma elu elama. Millest siin loos juttu on, pole mul vähimatki aimu. Kõik teised Foster The People'i laulud on tundunud hirmuäratavalt koledad. Aga Pumped Up Kicks oli üks lõppeva aasta ahhaa-momente. Mingil hetkel hakkas sellest üdini nakkavast loost igati arusaadavalt kavereid laekuma.
http://www.youtube.com/watch?v=SDTZ7iX4vTQ&ob=av2e

Rabbit! - Good Thing
Meite asi on hea asi. On jah. Võrratult rulluv pop-pärl. Nuff said.
http://www.youtube.com/watch?v=loKeq3TylS0

TV On The Radio - Second Song
See on nüüd sedamoodi laul, mis aastaid ja aastaid raadios kõlama saab. Kunagi kuulad nagu praegu U2-te või REM-i, et pagan ega ometi jälle! Võrratult konstrueeritud meistriteos, kusjuures piisavalt täiskasvanulik, et isegi mina fännin. Shift to the light.
http://www.youtube.com/watch?v=uwYM2t22h_E&ob=av2e

CocknBull Kid - Asthma Attack
Kui ennist sai tervitatud Araabia kevadet, siis see lugu meenutab mulle hilissuvist Londoni mäsu. Laul pealkirjaga "astmaatiline atakk" ei saa ju ometi olla miski diskohitt? Arva uuesti. Miks sihuke laul mulle meeldida võiks? No, mina armastan ju ka Londonit.
http://www.youtube.com/watch?v=toOV8Ui2ddI

Eleanor Friedberger - My Mistakes
Mõnus inimsuhetest kõnelev poplugu. Kriitikud ütlevad, et tüdrukut on võimatu klassifitseerida (ehh), aga ta on oma debüütplaadil millegi olulisega hakkama saanud. Mis mina siis targematega vaidlen. Laulu lõpu eel poeb hinge üks imeilus saksofonisoolo.
http://www.youtube.com/watch?v=MRUOoSKt6Kg

The Bangles - Under A Cloud
Kõik kaheksakümnendatel üles kasvanud noormehed olid Susanna Hoffsi armunud. Oli ta ju tohutult kena tõmmusilmne tütarlaps, tõeline California ime. Pealegi omapärase lauluhäälega. The Bangles tundus üldsegi lamedavõitu popmuusika ajastul ütlemata tore tüdrukutebänd. Nüüd on nad nelja-viiekümnesed daamid ja tagasi suurepärase päikeselise plaadiga. Susanna lauldud Under A Cloud ei jää The Banglesi omaaaegsetele superhittidele millegagi alla. Juutuubist leidsin kahjuks üksnes lühikese katkendi.
http://www.youtube.com/watch?v=Ap1zTAPAOVY

Death Cab For Cutie - Monday Morning
Nagu too TV On The Radio lugu ülal, on seegi sajaprotsendiline raadiohitt. Juba see kuidas kohe alguses räägitakse tüdrukust, kes armastab vanu asju ja loomulikku elu. Kes siis sellist tüdrukut ei ihaldaks? Loomulikult jääd kohe laulu kuulama.
Nimetet Washingtoni osariigi bänd oskab ajatuid hitte kirjutada.
http://www.youtube.com/watch?v=PuyY0gzrtqU

Florence And The Machine - Shake It Out
Florence Welsh on saanud juba kapitäie auhindu ja pälvib neid oma uue plaadi eest veel samapalju. Kindlasti üks selle kümnendi olulisi Briti artiste. Shake It Out raputab kuulaja korralikult läbi.
http://www.youtube.com/watch?v=WbN0nX61rIs&ob=av2e

Cowboy Junkies - Late Night Radio
Kanada vaimustav Junkies kuulub minu suurte lemmikute hulka juba kaugelt üle kahekümne aasta. Vennad/õed Timminsid on viimasel ajal pettumuse valmistanud - nagu kahjuks teeb ka nende viimane plaat. Kuid see sisaldab ühe pärli: konti kriipivad kitarrid, Margo sensuaalne hääl ja muidugi minu jaoks vastupandamatu teema: hilisöine raadio.
http://www.youtube.com/watch?v=IkDaklxPTJE

BoDeans - Blowin' My Mind
Veel üks kaheksakümnendate ellujääja. Keegi enam suurt ei pea ega mäleta peale minusuguste. Aga minu arust kirjutab BoDeans endiselt ütlemata vahvaid lugusid. Paremaid kui enamik uusi artiste.
http://www.youtube.com/watch?v=UABYMxmHyCI

Little Miss Higgins - Snowin' Today: A Lament for Louis Riel
Õiget laulu ei leia, aga just selline retrohõnguline hõrk meistriteos ta on. Talviselt nukker, aga teisalt ikka kuidagi helge. Sai sel aastal ühte vesternit vaatama hakatud. Väikese Preili Higginsi laulud sobiksid sealsete meeleoludega. Ja kes on too Louis Riel?
http://www.youtube.com/watch?v=MHFJpTPS4_g

Elbow - High Ideals
Ja lõpetuseks veel üks ütlemata menukas 21. sajandi Briti bänd. Edetabelite tipus, klassikaline ja hea. Lauludes on oluline sotsiaalne sõnum peidus. High Ideals räägib näiteks põlvkondadest.
http://www.youtube.com/watch?v=0sxNFyZl5XI

No nii. Mõnus aasta oli - ehk tuleb uus parem veel.

Minu muusika aastal 2011: kauamängivad

2011-12-30T12:01:00.005+02:00

Võtan muusika-aasta nagu tavaks kokku. Millegipärast paistab see keerulisem kui varem - hääd heli jätkus pea igasse kuusse. Nagu ikka, on valik sügavalt subjektiivne. Trendidele ma ei allu ja mida ei juhtunud kuulma, seda pole mu jaoks olemas. Alustaks seekord magusamast: vähestest tervikalbumitest, mis mainimist väärivad. Plaadid pole paremuse järjekorras.
Lisatud ka mõned lingid netiavarustesse.

The Decemberists - The King Is Dead
Decemberists on Oregoni punt, aga dekabristidest revolutsionäärid nad oma muusikaga ei ole. Tavalised keskealised jänkid, samas ülimalt filigraanse maitsega. The King Is Dead on nende kuues album: maalähedane ja rahulik, aga rokib mu kõrvus mis jube. Parimates lauludes maandutakse kusagile lõkke äärde ja jutustatakse imetoredaid igapäevaseid lugusid.
http://www.youtube.com/watch?v=XmtCtbQzlsM

Robbie Robertson - How To Become Clairvoyant
Robbie on kahtlemata legend. Aga ühtlasi oli ta üks neid meistreid, kellelt midagi uut kuulda tundus juba lootusetu. Viimasest albumist oli möödas juba kaugelt üle kümne aasta ja siis äkki... Huh, kevadel olin totaalselt sillas. Nüüd aasta lõpus olen valmis tunnistama, et täiuslikkusest on asi kaugel. 87. aasta vapustav soolodebüüt jääb ületamata. Aga ei, siia ritta mahub Robbie vabalt. Mitu laulu kriibivad hinge nii, et isegi siirupiselt magus Claptoni Eric ei suuda asja ära rikkuda.
http://www.youtube.com/watch?v=SWYZ9Z_R62Q

Ryan Adams - Ashes & Fire
Kuidas iseloomustada täiuslikku laulukirjutajat? Võimatu. Neetult suurepärased lood on sellel plaadil. Otsi nõrka kohta, otsi otsi. Ei sa leia. Ryanil on hullud deemonid kallal. Naised, alkohol, uimastid, tervisemured. Küllap ta sellepärast nii hästi kirjutabki. Loodetavasti on ta veidramad eksperimendid nüüd läbi ja hakkabki järjest tulema nii kvaliteetset staffi. Njah, vaevalt muidugi. Inimese elu tähendab kannatusi. Vaid kannatusest sünnib meistriteos.
http://www.youtube.com/watch?v=zp_7-OW_YuU
http://www.youtube.com/watch?v=xP0fYLk48kA

Laura Marling - A Creature I Don't Know
Kes siis Laurat ei armastaks. Ta on ütlemata kaunis tütarlaps. Suutis juba 17-aastaselt kirjutada lugusid, mis enamikule muusikutest eluaegne unistus. Seesama ülalmainit Ryan Adams ütles ühes intervjuus, et kuulnud Laura plaati, ütles ta endale: no kurat mees, võta ennast kokku, konkurents on jõhker. Tänaseks pole Laura enam teismeline, karm 21 turjal, valu ja vaeva elus kogenud ja muusika, see muutub aastatega üksnes paremaks. Kaksiklaul Don't Ask Me Why/Salinas on parimas mõttes erakordne kogemus.
http://www.youtube.com/watch?v=j-TMl5oCRjk&ob=av2n
http://www.youtube.com/watch?v=w2HpbJveBg0

Tedeschi Trucks Band - Revelator
Euroopas tundmatu nähtus, aga see on vana mandri kaotus. Susan Tedeschi on vist peamiselt džässilauljatar, abikaasa Derek Trucks kitarrivirtuoos - The Allman Brothersi legendaarse trummari Butch Trucksi poeg. Võiks vast öelda, et omavahel on ühendatud kõikvõimalikud Ameerika muusikatraditsioonid. Kõrvale on need helid ütlemata armsad, muusikud absoluutne tippklass ja Susani hääl kirsiks tordi peal. Soovitan soojalt tutvuda.
http://www.youtube.com/watch?v=hxaineCMv38&ob=av2e
http://www.youtube.com/watch?v=BHlw1hWXjsM

Reedeõhtune valss

2011-12-16T21:36:00.003+02:00

Keerab vaikselt jõulude poole, tänavu eriliselt pimedas ja vihmas. Vahepeal on möödunud mõned väheütlevad nädalad. Mõni kinoskäik on ju sinna ära mahtunud. Näiteks võluvalt stiilne "Tinker, Taylor, Soldier, Spy". Külma sõja aegne spioonilugu, mis pandud toimuma minu sünniaastal! Fantastilised näitlejad muidugi. Kes mäletab märksa nooremat Gary Oldmani Dracula või Lee Harvey Oswaldina, võib teda vananeva Smiley rollis vaevu ära tunda. Aga eks filmi teeb eriliseks seitsmekümnendate alguse skisofreeniline hallus. Tsirkuseks nimetatava luure peamaja ehitussoojakuid meenutavad kabinetid on tõeline leid. Pole ime, et sisekaadrid võeti üles armeebarakkides.
Ühel hetkel sattusime Draamateatrisse "Aabitsa kukke" vaatama. Eks ma olen Tõnu Oja fänn juba palju aastaid ja see talle kirjutatud näidend on mehe karjääri tipphetki. Kirjutanud on Kivirähk loo pigem tragöödiana. Sellest polegi kohe nii lihtne aru saada. Etenduse ajal naerad omajagu, aga pärast tahaksid nutta. On ju see lugu abituse jultunud ärakasutamisest. Peategelane on jäänud lihtsameelseks, sest kõigile ta ümber on see alati olnud kõige kasulikum.
Detsembri saabumine tähendab minu puhul ka aasta parimate laulude ja plaatide kokkuotsimist. Tänavu on olnud väga hea muusika-aasta. Või siis pole ma julmadeks valikuteks valmis. Igatahes on mul praegu 57 lauluga nimekiri ja ühestki neist justkui loobuda ka ei taha. Eks ole näha mis saab kui kirjutamiseks läheb.
Kingiralli käib ka niikuinii. Minu ülim vastumeelsus ostmise suhtes tõstab pead. Ja Facebooki orjus süveneb. Aga eks ta töö kõrvale ülivajalik kaaslane on. Nagu ka BBC raadiote muusikasaated. Hoiavad veidigi aju ärkvel. Oleksin vist ilma nende igahommikuste poole seitsmeste tõusmisteta hoopis teine inimene.

Hooajalised tervitused Tom Waitsilt.

Pöff 9: Läbi mis läbi, talve ei kuskil

2011-12-02T11:24:00.002+02:00

Tõmban hilinenult Pöffi otsad kokku. Kuulukse, et "Lihtne elu" võitis peaauhinna, nii et ometi kord õnnestus õigele seansile sattuda. Oli vägev elamus tõesti ja saal polnud isegi mitte täis. Rahvahitiks sellisel filmil muidugi asja polegi. Nähtud sai ka publiku lemmikfilm "Superclasico". Taani linateos oli kenake meelelahutus tõepoolest, paraku liiga kallis alternatiiv odavale jänkirämpsule.
Viimasesse õhtusse jäi veel üks kinokäik. Seekord näidati palju Islandi filme ning vaatasin siis minagi ühe nende seast. "Meie oma Oslo" vaatleb kinost, vähem vist päris elust, igati tuttavat olukorda. Omavahel pealtnäha sobimatute inimeste armumist igati ebamugavates oludes. Eks neid olusid on siin omajagu ekstreemsuseni viidud. Et oleks naljakam. Toimib küll, aeg-ajalt ehk liigsalt üle võlli keerates. Lõpuks tahad ikka, et läheks neil ometi hästi. Ja muidugi lähebki.
Igati kena optimistlikult lõpetada. Kuid Pöffi sisse ma seekord ei pääsenudki. Süvenemiseks polnud jaksu. Kui vähegi võimalik, proovin järgmisel aastal uuesti.

Mässupäeval

2011-12-01T00:01:00.000+02:00

1. detsembril mõtlen millegipärast igal aastal mässule. 1924 toimunud kommunistide võimuhaaramiskatsele, mis külvas noores Eesti Vabariigis paanikat ja hirmu. See oli esimene hoop idealistliku demokraatliku riigi pihta, mida me esivanemad toona üles ehitada proovisid. Suure sõja järel sündinud riigi algidee oli ju lausa naivistlikult vabameelne. Kõigile maailmavaadetele pidi värskes riigis ruumi olema.
Tänavu vaatasin, mida suuremad ajalehed 2. detsembril sest sündmusest pajatasid. Päevalehe esiküljelt vaatab vastu järelehüüd Balti jaamas hukkunud teedeministri Karl Kark'ile. Ja tohutu hulk kinofilmide reklaame. Teistel lehekülgedel kirjutatakse aga mässust päris põhjalikult ja koguni veidi analüüsivalt. Ühesõnaga reageeris Päevaleht kiiresti. Erinevalt Tartus ilmunud Postimehest, mis järgmisel päeval avaldab vaid riigivanema kõne parlamendile ning ametlikud teated. Ajakirjaniku pilk puudub. Küllap nii ruttu ei jõutud.
Päevalehe 5. küljelt leiab ülioptimistliku lootuse anonüümselt Toompea korrespondendilt: "Nii kurb kui olnud sündmus oma laadi poolelt ka on, ühte head näevad temas väga paljud: ta raputab meid loiduselt, ta sunnib jätma hävitavad parteitülid, ta sunnib meele tuletama, et me kaugeltki veel ei ela vana Jumala selja taga."
1. detsembri pärastlõunal Toompeal valitsenud ülev ja üksmeelne meeleolu ei kestnud paraku kaua. Tülid muutusid aastatega aina intensiivsemaks. Kuni demokraatliku vabariigi idee maa pealt pühiti.
Muuseas - sama 1924. aasta 2. detsembri Päevalehe 5. leheküljel, otse parlamendireportaazhi kõrval on tagasihoidlik kuulutus: ilmus trükist Johannes Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene".

Pöff 8: Täiuslikkuse veetlus

2011-11-30T13:26:00.003+02:00

Päevad veerevad ja Pöffi peaaegu polegi enam. Hulk õhtuid pole kinno jõudnud. Küll ma varsti seda kahetsen, aga täna veel võimalus.
Vaid ühest filmist saan veidi pajatada. Jaapani parimast sushirestoranist pajatav "Jiro unistab sushist" sai tavapäratult Tartus nähtud. Sinakat tooni jõulutuledes pole ühtegi viga. Isegi kuusk seisab kindlalt. Kinos pole ma ülikoolilinnas palju aastaid käinud ja renoveeritud Ateena keskuses ammugi mitte. Jalaruumi puudus seal peamine häda, aga muidu igati uhke saal. Rahvast täis küll kaugeltki mitte.
Film räägib meisterkokk Jirost, kes 40 aastaga sushivalmistamisel täiuslikkuseni jõudnud. Leiab ise, et asi on lõputus korduses. Iga päevaga täpselt sama asja tehes oledki lõpuks tööalases nirvaanas. Jiro pisikest metroonurga söögikohta hinnatakse sushi ülima mekana. Tagasihoidlikust asukohast hoolimata on hinnad kallima restorani omad ja igaühel uksest sisse astuda pole võimalik. Kohad ka ammuilma reserveeritud. Michelini tärnid - need niikuinii.
Meisterkokk lubab endale vaid parimat. Väljaõpe võtab aega kümme aastat. Kui juhtud olema meistri poeg, siis hoopis kauem veel. Imeliste toitude tooraine pärineb oma ala absoluutsetelt tippudelt. Tokio imelise kalaturu sisseostjad on omal alal täpselt samasugused profid kui Jiro. Lõhemees, krabimees, kaheksajalamees. Riisimees muidugi ka. Ainult täielik pühendumus toob jumaliku tulemuse. Kaheksajala masseerimisest munaküpsetamise saladusteni. Kümme aastat, kakskümmend aastat. Igapäevane rutiinselt korduv töö teeb meistriks.
Mure on selles, et Jiro on juba 85 aastat vana. Keegi ei tea, kuidas restorani üleminek vanemale pojale mainele mõjub. Poeg on ammuilma isaga samaväärne sushimeister, aga kas sellest piisab? Jiro noorem poiss tundub vast õnnelikumgi. Temal on olnud võimalus pesast lahkuda ja oma ettevõte asutada. Vend peab aga iga hinna eest peretraditsioone jätkama.
Aga jah - tekkis mul nüüd vastupandamatu isu nende Jiro kahekümne imelise sushitüki vastu, mis nagu paremini komponeeritud sümfoonia? Ei ole ma täiuslikkuse ihaleja. Või siis pole maitsemeel vajalikul tasemel arenenud. Tasku kõrgemal korrusel pakutav käib kah. Sushi vist seegi, ehkki Jiro oleks kindlasti teist meelt.

Pöff 7: Kusagil kaugel, aeglaselt

2011-11-25T14:21:00.002+02:00

Teine neist vaiksetest filmidest on Argentiina päritolu, "Akaatsiad". Ma olen varemgi juhtunud Pöffil nägema üllatavaid Lõuna-Ameerika filme ja nii on seegi.
Puiduveoki juht sõidab koormaga Paraguaist Buenos Airesesse, kaassõitjaks noor naine oma pisikese tütrega. Filmis on väga vähe dialoogi. See on selline lugu, kus hakkad lõpuks tegelase iga väikest liigutust jälgima. Ebamugavustunne, mis alatise üksindusega harjunud autojuhti alguses valdab, muutub ajapikku kiindumuseks ja vist isegi armastuseks. Kõik ühe paaripäevase reisi vältel.
Me näeme ekraanil asju, mis tavapäraselt kulgevasse filmi kunagi ei mahu. Näeme seda, kuidas väike laps ainiti täiskasvanuid jälgib. Või siis lugematuid autosse istumisi ja sealt jälle välja astumisi. Veokijuhi elu just nii lohutamatuna, nagu ta on. Lõuna-Ameerikas armastatud mate nautimist ning tavalise road-movie jaoks tavapäratut rahulikku kulgemist.
Akaatsiad vaadates võid minna jubedalt närvi, et midagi ei toimu. Või siis lasta end lõdvaks ning hinnata pisikesi, tavaliselt hoomamatuid detaile.

Pöff 6: Vanaduspõlv on käega katsuda

2011-11-25T10:51:00.003+02:00

Paar õhtut olen vaadanud väga vaikseid ja rahulikke filme. Mõningane kergendus sel hullul ajal kui vihma kallab laushallist taevast ja hommikupimeduses pole tänavatel näha inimesi. Üksnes lõputud masinate voolud mitmes eri suunas ja üksteisele vahele keerates. Näha pole midagi ja tunda ka mitte. Peale ähmase lootuse tervelt sihtpunkti jõuda.
Hongkongi film "Lihtne elu" kujutab majateenija vanaduspõlve ja suhet keskikka jõudnud mehega, kelle eest ta kogu elu on hoolitsenud. Ilma dramaatiliste pööreteta film liigub kindlalt ja rahulikult ettearvatava lõpu poole. Teenija elu on perekond, keda ta väsimatult teenib. Väga konkreetsed väikesed rõõmud ja mured. Toidu ostmine ja valmistamine just õigel moel, korteri koristamine ja riiete eest hoolitsemine. Kuni ühel päeval: infarkt.
Hetkega rollid vahetuvad. Isekas ja üleolev mees, kelle eest alati hoolt on kantud, peab hakkama ise teise inimese eest hoolitsema. Ja vana teenija, kes pole kunagi muud elu tundnud, muutuma hooldatavaks. Ei lähe see kergelt, aga võitlus paratamatusega ei ole kunagi edukas. Lõpuks kohanevad mõlemad tegelased ja väikesed rõõmud ei jää kummalgi kogemata.
Hiina suurlinnas ei ole just palju isiklikku ruumi. Vanadekodus, kus vana teenija oma viimased kuud peab veetma, ei ole midagi elegantset. Kuid eks olude rusuvus peabki esile tooma inimese erakordset kohanemisvõimet. See vaikne, aga mõjuv film on kindlasti mu selle Pöffi tipphetki.

Pöff 5: Asma'a

2011-11-24T14:30:00.002+02:00

Võib ju eeldada, et film HIV-positiivsest egiptlannast masse ei võlu. Siiski olin üllatunud kui vähe inimesi kobarmügeriku pisikesse saali tuli. Sest tegelikult on selle õpetliku loo taga peidus suurepärane film.
Egiptuse üldine madal teadlikkus pole eriline ime, aga et isegi arstid väldivad HIV nakatanutega kokkupuuteid, on üsna üllatav. Asmaa puhul on tegemist eluohtliku olukorraga - sapioperatsioon on vältimatu, aga ükski arst pole nõus seda ette võtma. Ainus võimalus paistab olevat olukorra avalikustamine üleriigilises telesaates, aga see tähistaks Egiptuse-laadses ühiskonnas sotsiaalset enesetappu. Valik pole lihtne.
Kui veidi umbtihedast sisust kõrvale vaadata, on Asmaa suurepärane ka lihtsalt mängufilmina. Peamiselt tänu Hend Sabri imetoredale peaosatäitmisele. Pole kaugeltki tegemist üksnes inimõiguste-alase õppefilmiga, leidub esteetilist ilu ja puhast filmilikku naudingut.
Lõpus ei saa ühiskond hetkega HIV-st teadlikumaks, teame ju Eestistki, et eelarvamuste murdmine on võimatult raske ja võtab väga kaua aega. Kuid Asmaa leiab vähemalt sponsori, kes ta välismaale ravile aitab. Ja see on võimalik üksnes tänu julgusele end avalikustada. Peategelase prototüüp oma nägu teleris näidata ei lubanud ja suri ravi saamata.
Milliseks võib kujuneda avalikult HIV-positiivse inimese edasine elu Egiptuses, võime üksnes aimata. Lihtsaks kindlasti mitte.

Pöff 4: Kopenhaagen - Buenos Aires

2011-11-23T15:35:00.004+02:00

Tean inimesi, kes peavad Pöffi elitaarseks festivaliks, kus on eemaletõukavalt tõsised filmid. Mõni teine jälle arvab, et asi kisub kõigi nende aastate järel vägisi kommertsiks ning hoiab seepärast eemale. Kumbki arvamus ei vasta tõele. Sest tegelikult leiab festivalilt kõike. Ka puhast, kvaliteetset meelelahutust nagu tore Taani film "Superclasico".
Naise poolt Taani jäetud mees reisib pojaga Buenos Airesesse lahutuspabereid viima. Jalgpalliagendist naisel on seal uus kavaler: suurklubi Boca Juniors tähtmängija, lühikeste jalgadega keskväljur. Edasine on etteaimatav. Lahkuminek ei olegi nii kerge kui on valida taanlasest veinigurmaani ja lõunaameeriklasest playboy vahel. Kahvatu ja vaikne 16-aastane poeg armub lootusetult kohalikku neidu. Lõpuks on asjad puntras mis puntras. Et siis meeleolufilmile omaselt justkui nõiaväel laheneda.
Filmis on mitmeid meeldejäävaid kõrvalkaraktereid. Tangot tantsiv sensuaalne majapidajanna näiteks, kes taanlase ühe sõrmenipsuga võrgutab. Ise selline noor pensionär. Või siis vanem härrasmees baaris, viinamarjakasvataja ja ainus argentiinlase, kes jalgpallist ei hooli. Ja muidugi maradonalik vutitäht, ehe ja muretu peoloom.
Superclasico voolab ja sina lähed temaga kaasa. Nauditavalt, mõnuga tehtud ajaviide.

Pöff 3: Usumeka Itaalia

2011-11-23T10:49:00.002+02:00

Juhtus nii, et ühele päevale sattus kaks religiooniga seotud filmi. Ja mõlemad Itaaliast.
"Minu reinkarnatsioon" on dokumentaalfilm Tiibeti usumehe ja tema poja keerulisest suhtest. Isa Norbu kolis hiinlaste tuleku järel Itaaliasse, poeg Yeshe on läänes sündinud ja kasvanud. Norbust on saanud suur vaimne õpetaja, Yeshe tahab elada itaallase elu. Alles aastate möödudes hakkab poeg isast aru saama ja võtab vaikselt tema õpetuse omaks.
See on päris tüüpiline dokumentaalikas: palju mõtlikke suuri plaane. Lugu kasvamisest ja allakäigust. Isa muutub aastatega energilisest särajast väsinud vanuriks, samas kui noorest ja rumalast pojast saab pikapeale valgustatu, töö jätkaja.
Norbu Itaalias pakutav lihtsakoelise sõnumiga budism tundub mulle päris armsa meelelahutusteenusena. Järgijad maksavad selle eest, et end hästi tunda. Mis selles siis ikka halba võiks olla. Alles kui poeg Yeshe jõuab lõpuks isa kodumaale Tiibetisse, näeb ta selle traditsioonilise usu tegelikku tähendust ja väärtust. Vanade Tiibeti meeste pühendumus reinkarneerunud laamale on uskumatult aus ja siiras.
"Habemus Papam" aga vaatleb armsalt ja ohutult katoliku kiriku suurt veidrust, paavstivahetusega seotud toimetusi. Valgetes pitskleitides kardinalid, valge ja must suits, Püha Peetruse väljakul ootavad tuhanded tõsiusklikud ja muu taoline.
Nojah, seekord juhtub nii, et paavstiks valitakse ootamatu kompromisskandidaat. Peamiselt seetõttu, et suurt au ja vastutust ei soovi endale keegi. Kardinalid lausa palvetavad omaette - läheks see karikas vaid minust mööda. Üks vaene vanamees peab aga valituks osutuma. Ja juhtumisi pole tas tegelikult vähimatki paavstiainet. Võtnud ameti vastu, ei suuda ta end rahvale näidata. Vatikani kinniste uste taga läheb lahti tõeline paanika. Värske paavsti juurde kutsutakse ateistist psühhiaater, vanamees aga kasutab harukordset võimalust ning laseb paleest jalga.
Filmis saavad tööd paljud vanad mehed, aga parim ja kõige usutavam roll on kindlasti Vatikani PR-juhi oma. Asjade tegelikku olemust ei tohi teada ei avalikkus ega ka kardinalid. Aga egas varjamine ja vassimine aita, teeb ainult hullemaks.
Habemus Papam võib mõnele tunduda süütuvõitu meelelahutus, teine ehk näeb kivistunud katoliikluse karmi kriitikat. Minu jaoks oli ta pigem siiski esimene. Elust võõrdunud vanamehi ei saa väga tõsiselt võtta. Pitskleitidega või ilma.

Pöff 2: Tulnukad maabusid getos

2011-11-22T14:25:00.004+02:00

Oli kunagi Ry Cooderil laul nimega The UFO Has Landed In The Ghetto. Umbes samal teemal on britid mõnusa noortefilmi teinud. "Rünnak rajoonile" kujutab noortegängide võimuses allakäinud linnaosa, kus juhtumisi (ja ilmselt täiesti ebatõenäoliselt) elab ka noor valge haritud neiu. Muidugi varastatakse ta ühel pimedal õhtul paljaks. Aga samal hetkel juhtub midagi kummalist. Taevast sajab nimelt alla veider ja väga agressiivne tulnukas. Ja õige pea langeb neid samasse kanti veel. Ja veel. Noortegängi tavapärane elu paisatakse totaalselt segi, sest elurajoon vajab kaitsmist. See film on tegelikult suurepärane kodanikuühiskonna õpetus. Üksteist põhimõtteliselt põlastavad ja välistavad inimesed asuvad vajadusel koostööle. On olukordi, kus teistmoodi ei saa.
Tulnukad on muuseas ülilahedad. Üdini, ütleks lausa ebamaiselt mustad, sinakasroheliselt hõõguva hambastikuga. Ühe kehva näitliku pildi leidsin.

Pöff 1: Anima

2011-11-21T14:36:00.003+02:00

Pole vist varem Animated Dreamsil käinudki, aga seekord sattusin koguni kahele seansile. Odavam kui põhiprogramm ja kvaliteedilt küll kuidagi alla ei jää.
Prantslaste auhinnatud "Üks kass Pariisis" tundus küll tipptasemel täispikk animatsioon. Lugu kassist, kes elab kaksikelu politseiniku tütre ja meistervarga juures. Tegevuskohaks Pariisi katused. Ma ei oska tehniliselt asjatundlik olla, meelt lahutas see lugu aga täpselt sama hästi kui "päris" filmid.
Eile hilja hilja pimedal ja külmal õhtul maabusime veel kõledasse Sõprusesse, et vaadata auhinnatud lühitükke. Meeste ja naiste kivisse raiutud suhted, oma kehast kramplikult kinni hoidvad lõnginimesed (eestlaste teos muide), kirjeldamatu metakaos, mis jättis endast väga ulmelise mälestuse ja ilus pisikene lugu filmipioneer Eadweard Muybridge'i auks. Ja siis veel suure auhinna ehk puust hundi võitnud lääne elulaadi lõbus kriitika. Paistis, et hääd animat osati ka saalis hinnata.

Kopli on enam kui ainult liinid

2011-11-21T14:05:00.004+02:00

PÖFF on siis nüüd täies hoos ja eks viimased päevad olemegi palju aega temale pühendanud. Kuigi üks huvitav käik oli meil laupäeval veel ja koguni Koplisse. Päris sinna taha, trammide lõpp-peatuse kanti. Seal on nimelt tekkinud linnaosaselts, kes piirkonda Professorite Külaks nimetab. Palju intelligentseid inimesi paistiski olevat ja nädalavahel kutsusid nad muud linnarahvast väikesele ekskursioonile. Läksime siis meiegi, kuigi aega liiga napilt.
Eks see sealne kant elab endiselt Balti ja Bekkeri laevatehaste mõju all. On ju sealsed väljapaistvamad hooned kõik tehaste otstarbel ehitatud. Päris palju omapärast puitarhitektuuri on tänaseni säilinud. Näiteks kunagine Balti laevatehase direktori maja uhkeldab koguni sammastega ja mitu teist vägevate suurte verandadega. Kõrval, praeguses vettinud Süsta pargis, mängiti kunagi tennist ja imetleti lilli. Kõrged härrased ja daamid käisid koduuksest meres suplemas.
Täna areneb Kopli vaikselt omaette. Suurtest elamuprojektidest pole seal asja saanud ja nii seisavad tsaariaegsed puumajad, tavalised nõukapaneelikad ning mõni uuem hoone endiselt kõrvuti. Stiilist just rääkida ei saa, aga midagi ütlemata koledat ka silma ei hakka. Tõsi, päris Kopli liinidele me kahjuks seekord ei jõudnud.
Igatahes tore käik. Palju linnaosaseltside prominente ja muidu toredaid inimesi. Oleks tahtnud pikemalt koos olla, aga Itaalia budistid ja katoliiklased kutsusid võidu Pöffile.

Flashback

2011-11-14T10:05:00.004+02:00

Miski viis mind jälle minevikku. Kõigepealt vist klassikokkutulek, kuhu muidugi minemata jätsin. Kui kellegagi kontakti pole hoidnud, ei oska 20 aastaga võõraks jäänud inimestega suhelda. Aga jah, siis saadeti mullegi kokkutuleku pildid. Oh seda jahmatust! Kui kohutavalt vanaks nad on jäänud. Mõned tuttavad näojooned on muidugi alles, aga mitte kuidagi ei seosta keskealisi inimesi lastega, keda kunagi tundsin. Nagu Joe Walsh oma surematus laulus: "Everybody's so different, i haven't changed." Illusioon. Olen täpselt sama vanaks jäänud kui mu kallid klassikaaslased. Lihtsalt ei taju seda ise.
Nojah ja siis oli ETV2-s vana film Hardi Volmerist, kus ta kõnnib Eesti Raadio kolmandasse foonikasse ning räägib paar sõna Sirtsuga. Oih. Kolmas foonika. Kui palju toredaid tunde ma sealsete lõputute stuudiomakiridade ja müstiliste mikrofonijuhtmete vahel veetsin. Kujutad ette, tuled nõukaaegsest konveierkoolist ja satud õhtutundideks nõnda imelisesse kohta? Stray Cats mängimas ühel makil, teisele salvestatakse värsket soovisaadet. Kumb on ikkagi päriselt: suure Lenini plaguga 42. keskkool või too üdini magusalt läänelik ER foonika sadakond meetrit eemal?
Veel üks sammuke suurejoonelisse minevikku. Sattusin veebilehele, kuhu üks soomlasest fotograaf on laadinud sadu mustvalgeid meenutusi kõige esimesest Rock Summerist. Uskumatu värk. Mingid suvalised nõukogude süsteemist pärit kuluvates teksatagides mehed saavad hakkama maailmatasemel rockfestivaliga. Mis imelist honorari või tohutuid mugavusi võis 1988. aasta Tallinn rocktähtedele pakkuda? Ometi nad tulid, nägid ja tegid. Ning tänutäheks saabusid lauluväljakule sajad tuhanded inimesed. Istusin minagi laulukaare all (tänu ema-isa tutvustele saadud kaelakaardile) ega mõistnud mõhkugi kui kordumatu sündmusega tegemist. Need fotod räägivad imepärasest ajastust kui midagi tehti veel puhta entusiasmi najal. Kui muusika ja muusikud olid tõepoolest jumalad.
Olen vist natukene selles ammuses ajas kinni veel tänagi. Oleks mul üheksakümnendate algul veidigi enesekindlust ja -usku olnud, saanuks ehk jala ukse vahele. Ja kirjutaksin seda lugu praegu vana tuntud rockipeeruna kusagil Ekspressis. Mitte vaid iseenda lõbuks. Aga äkki on paremgi, et oma muusikaimetlust maha müüa ei osanud. Võib-olla just sellepärast on ta mul veel alles. Sisuliselt ainsa seosena aegadega, millest siin täna pajatan.

Nopped: rabas, restoranis, kunstinäitusel

2011-11-07T13:57:00.005+02:00

* Kas teate, et Nõmmel on "linnakodanike ruum"? Mõeldud linnaosaseltsidele ja muudele tuluta pudinatele. Asub vanas heas jaamahoones. Astud sisse ja juba tervitabki umbvenekeelne raudteedishpetser. Sind juhatatakse pisikesse koosolekutuppa, mida ehivad Rainer Vakra kingitud laualipp ja Keskerakonna kalender. Aga päris vahva koht ikkagi. Valgust piisavalt, soe ja talutavalt õdus. Seina tagant kostev raudteerahva artikuleeritud kõne võib küll veidi häirida. Aga pisikese seltsinõupidamise jaoks igati sobiv paik.
* Wismari tänava alguses on uus menukoht Neikid. Pisikene restoran lühikese menüüga, aga ettekandjad pakuvad omajagu silmailu. Ja kunagi saab isegi valmis toit, mille maitse üle kurtma ei pea. Vägagi hea on ka kohalik creme brulee. Nämmadi. Ülemäärast õdusust segab küll ruumi tubli palavus, aga õnneks jahutatakse atmosfääri vahepeal pudelikastide ringitassimise aktsiooni näol.
* Kadrioru lossis on läbi talve avatud põnev Boschi & Bruegeli näitus. Ehkki kuulsate meistrite enda teoseid seal näha ei saa. Näidatakse nelja versiooni maalist "Kaubitsejate väljaajamine templist". Ükski neist neljast pole Peter Bruegeli ega Hieronymos Boschi töö. Küll aga on nad variatsioonid samal teemal, loodud Boschi ja Bruegeli stiilis ning pärinevad kuulsate meistrite ajastust, 16. sajandi keskpaiga Amsterdamist.
Neid nelja tööd on uuritud tõepoolest iga nurga alt. Võrreldud iga detaili, kasutatud värve, lõuendite ja raamide päritolu puude mahavõtmisajani välja, tehtud infrapuna- ja röntgenuuringud. Ja kogu see teaduslik uurimismaterjal siis päris põneval moel vaatamiseks välja pandud. Kokku saab omapärase vaate kunstiteosele kui paljude detailide summale, tema loomise ajastule ja muidugi sellele, mis omaaegses ühiskonnas oluline näis.
Sellist teaduslikult võrdlevat kunstinäitust pole Eestis varem nähtud. Soovitan Kadriorgu jalutada.
* Jube tähtis on linnast välja saada vahepeal. Mul kohe füüsiliselt vajadus selleks, et öösel normaalselt magada saaks. Eile sõitsime mõnusa päikeselise ilmaga Pikanõmme kanti. Läbimata matkarada, Tallinna ümbruses meie jaoks haruldus. Avastasime tohutu Majakivi ja pildistasime Aabla raba fantastilisi värve. Siit läbi akna praegu raagus puid vaadates võid ju arvata, et looduses novembris värve pole. On küll ja kuidas veel! Uduse päikese valguses löövad need raba sajad rohelised toonid ikka veel särama.

Kusagil mujal, mitte siin

2011-11-02T10:02:00.006+02:00

2. november. Hingedepäev. Pisikene pelargoonia rõdul avab uued õienupud. Vinge lill. Oh, aga mitte sellest ei pidanud ma rääkima. Viimasel ajal olen paar korda kinno sattunud ja eile teatrisse ka.
"Uus Maailm" on parim Eesti päritolu dokumentaal, mida õnnestunud näha. Vist peamiselt seepärast, et Jaan Tootsen on aktivistidega algusest peale kaasas käinud. Juba sellel legendaarsel Tartu maantee avamisel oli oma kaameraga kohal. Ta jõudis lähedale, sai sõbraks ja oskas õiged stseenid filmi mahutada. Tubli. Ja teiseks muidugi see, et Valk, Kaevats ja Lippus on vapustavalt põnev trio. Nende püüd ja võimekus kodanikuühiskonda ehitada on Eestis ainulaadne. Või Tallinnas vähemalt. Mujal Eestis on kogukonnaaktivism parem ja edukam. Üks isiklikult teada näide Urvastest kasvõi. Tundub, et mõnel pool maal inimesed hoolitsevad üksteise eest. Imelugu.
Tallinnas midagi kogukondlikku ette võtta on karm. Linnabürokraatia ja rahapuudus ühest küljest. Aga teisest otsast tundub mõneti hullem too jube individualismi sein, mille inimesed enda ümber ehitanud. Mina ja minu huvid. Tegelikult tundub mulle, et just külm naabritalumatus murdis Erko Valgu entusiasmi. See on hullem kui projektipõhine elu. Hullem kui sekeldused politseinike ja linnaametnikega. Hullem kui hall argipäev. Teadmine, et sind ei sallita sellepärast, et üritad elada ja teha teistmoodi. Kõigi heaks, mitte vaid iseenda.
Rainer Sarneti "Idioot" on seevastu midagi kardinaalselt teistsugust. On kirjutatud, et elitaristlik. Ma ei tea. Pigem rockvideo. Terve film, mitte üksnes sulgpallistseen Stranglersi "Strange Little Girli" taustal. Tehiskeskkonda asetatud klassikalise draama elemendid ei mõju kokku elusa filmina. Eesti teatri parimad jõud on mängus. Lutsepp, Tuisk, Eelmaa, Ulfsak, Kübar. Fantastiline seltskond. Vanad kirikud ja kloostrid, kuhu tegevus viidud - samuti suurepärane valik. Aga visuaalne suursugusus ja suurepärased dialoogid ei tee veel meistriteost. Filmina "Idioot" mind ei kõneta, ta on nii-öelda kontekstist väljas.
Ei kõneta ka NO teatri "Appi, Tulmukad". Vinge muidugi, kuidas kaks naist justkui ühe inimkeha suudavad luua. Kujutan arvukaid treeningtunde elavalt ette. Ja Tafitshuk oskab nalja teha küll. Aga tükk, mis põhineb näitlejate tohutul füüsilisel ebamugavusel? Tehtud. Korduvalt. Von Krahlis näiteks, palju palju aastaid tagasi juba. Enamasti sisukama materjali toel. Mitte et NO naljakaid stseene ei paku. Neid on päris mitu. Hea seegi. Seepärast ütleksin, et selja taga istunud ontliku härrasmehe valulikud ohked olid mõneti liialdus.
Mida ma aga üldse ei salli, on etenduse kavalehele kirja pandud õigesti elamise õpetus. Ära orja, ole vaba! Mis sa teed oma üksluist igavat tööd, mine ära, hakka loovalt elama! Yeah, right. Sa hea soovitaja maksad siis loodetavasti minu eest laenud, liisingud ja kommunaalid. Bensiini ja toidu. Ei? Aga ehk vähemalt ei küsi 17 eurot per nägu veidi üle tunnise näidendi eest?
Nojah. Tuleb meelde, et lotopilet uuendamata...

Ekraanid

2011-11-01T13:46:00.002+02:00

Ma olen eri suurusega ekraanide meelevallas. Kodus, tööl, ringi liikudes. Ei ühtegi õigustust igavlemiseks kui sul on käeulatuses feissbuuk ja vikipeedia. Tegelikult on see neetult kurb elukorraldus, aga oravarattast välja ei saa. Langen aina sügavamale.
Aeg-ajalt põikan mõne teise ekraani taha. Viimasel ajal olen hakanud hipifilme vaatama. Teema on muidugi alati huvi pakkunud, aga nüüd võtsid spetsiaalselt ette mõne hipiliikumise tippajal valminud linateose. Sellise loodetavalt autentse ja ajastutruu.
"The Trip" on näiteks 1967. aastal valminud film, milles Peter Fonda ühe õige vägeva LSD-tripi ette võtab. Juuksed ei ole veel väga pikad, hipiliikumine pole veel politiseerunud, kõik tundub uus ja põnev. Fondale jagab Hapet Bruce Dern. Kusagil äärealadel tegutseb riukalik uimastikaupmees Jack Nicholson. Ja proua Fondat mängib Susan Strasberg, võluvalt kaunis noor daam. Film üritab näidata kõike seda, mida ühel korralikul Reisil ette võib tulla. Hallutsinatsioone, õuduskujutelmi, hirmu, arusaamatut käitumist. Kui sa LSD-d kasutanuna liikvele lähed, võib juhtuda kõike. Vingelt tuksleva süütuvõitu kuuekümnendate Los Angelese taustal.
Peaaegu sama seltskond tegi aasta hiljem teise hipifilmi Psych-Out, kus Stasberg on San Fransiscosse venda otsima saabunud kurt neiu. Venda, müstikut nimega Otsija, mängib seljale ulatuvate juustega Bruce Dern. Nicholson teeb uhke rolli lahedalt jaheda bändiliidrina. Ainult Fondat pole, aga teda asendab edukalt Dean Stockwell, kes eelkõige tuttav vanuigi tehtud koomilistest rollidest.
Psych-Out on The Tripist tumedam film, kujutades Friscot segase ja vägivaldse kogukonnana. Omakasu on juba jälle teemaks saamas. Vaba armastus looritatakse psühhedeeliasse.
Huvitav on see, et Fonda, Dern, Nicholson, Strasberg, Stockwell ei olnud mingid noored hipid. Kuuekümnendate lõpul olid nad kõik juba ca 30-aastased kogenud näitlejad. Osa neist jätkas muidugi Easy Rideriga, veel kraadi võrra lootusetuma ajaloopildiga.
Aga mina võtan pigem käsile kuulsa Woodstocki festivali dokumentaali, mis muusika kõrval demonstreerib ka veidi tõeliste noorte hipide väärtusi. Peamiseks nende seas: elada teisiti kui ema ja isa. Woodstock on tõsiselt võimas film. Tahaksin sellest näha festivali 40. aastakümneks välja antud mammutversiooni, aga pole kättesaadav. Peab leppima lühivariandiga.
Mõte liigub hipisid vaadates paratamatult sellele kui ammu see kõik oli. Toonased noored lähevad praegu pensionile. Kolivad Floridasse - viimane põlvkond, kes seda endale lubada saab. Ja tegelikult sarnanes nende elu õige palju oma vanemate omale.
Imet ei sündinud: hipiunistusi USA neljakümne aasta jooksul kanda ei võtnud. Omand on pühamast püham ja sõda rahust ikka tulusam. Aga küllap see on loogiline. Ning praeguse Ameerika nägu on just hipinoorte põlvkond kõige rohkem kujundanud. Sellest, miks nii läks, on palju kirjutatud. Aga küllap on põhjus ikkagi inimese loomuomases mugavuses. Kui sul on kõik olemas, ei hakka sa süsteemi muutma.

Aeg halastab kui olla järjekindel

2011-10-20T14:33:00.003+03:00

Kutsusin äsja kursakaaslased kokku. Nagu igal aastal umbkaudu oktoobri paiku. Seitse tükki tuligi. Vähe, muidugi vähe. Parimad võimalikest. Õhtu sai taaskord pikalt meenutamist väärt.
Koduteel hakkasin mõtlema, et aastate möödumist on palju kergem taluda kui inimesi regulaarsete ajavahemike järel uuesti kohtad. Isegi kui jutud mõnikord korduma kipuvad ja ei ole lihtsalt nii hirmus palju uusi asju vahepeal juhtunud. Aga nõnda vähemalt kord aastas kohtudes säilib illusioon, et me eriti ei vanane ja sugugi ei muutu. Et Laia tänava ammukadunud punase keldribaari seltskond anno 1992 on 2011 Kloostri Aidas ikka veel samad inimesed. Mis siis, et viinamarjamahla asemel juuakse nüüd cafe au lait'd. See ka ei loe, et inimestel on elu ja lapsed ja uhked või veidi vähem uhked kodud ja nad räägivad märksa kultuursemat juttu kui omal ajal. Ikka on samad, oma inimesed noh.
Plaanitakse mul novembris ka klassikokkutulekut. Ca 20 aastat peale lõpetamist. Aga sinna ma ei julge hästi minna. Sest pole klassikaaslasi nii hirmus ammu näinud. Ei mäleta enam, kes oli kes, mida rääkis, kuidas naeratas. Kamp omavahel ammu võõraks jäänud täiskasvanuid, keda ei ühenda miski peale nostalgiliste pubekamälestuste.
Et nii ta on. Sõpruse eest, ükskõik millisel tasandil ta ka poleks, peab pidevalt hoolt kandma. Muidu teeb aeg halastamatult oma töö.

Põdrasarved, kibuvitsad ja roosid

2011-09-30T16:28:00.004+03:00

VAT teater mängib Kultuurikatlas The Black Riderit. Jõudsin minagi ühel õhtul seda vaatama. Reklaamitakse seda tükki millegi erakordsena - nimelt seepärast, et Tom Waitsilt selle lavastamisõigust pikka aega taotleti. Nüüd muidugi on juba 2011 ja Eesti teatris on enam-vähem kõik tehtud ja nähtud. Nii uuendusliku või ennekuulmatuna see tükk ei tundu.
Raivo E. Tamm on suurepärane näitleja, saab vaid liiga harva oma mitmekülgsust näidata. Ning paremat Waitsi laulude esitajat kui Lauri Saatpalu Eestist ei leia. Kiidaksin ka grimmi, mis vanas tehasehoones eriti efektne. Ja eriti mõnus on see, et kasutatakse elavat muusikat. Seda kallist, aga olulist lisaväärtust on meie teatris ikka väga arva. Kui ooperi- ja operetiteatrid välja arvata.
Vanal saksa rahvajutul põhinev kurva armastuse lugu on ise muidugi lihtsakoeline. Ja eks lauludega üritatakse vältimatut finaali viimseni edasi lükata. Peale Saatpalu muidugi ülejäänud näitlejad laulda nii hirmus täiuslikult ei oska. Aga häbisse ka ei jää.
Waitsi hääle maagia muidugi annab nendele lauludele palju juurde. Vahest siit tulebki tüki kõige suurem puudus. Asja on ilmselt püütud teha väga originaalitruult, aga VAT teatri näitlejatega ei vea seda avantgardi maagiat päris lõpuni välja. Kindlasti oleks Black Rider 20 aastat tagasi mõnevõrra vägevam tundunud.
Kultuuripealinna potisiniste pleedide jäänused jäävad aga mu valgeid pükse pikemaks ajaks kaunistama.

Kultuuraline nädalalõpp

2011-09-26T15:42:00.005+03:00

Hall argipäev ei ole blogimist väärt. Lühemad mõtted ja viited lähevad nüüd pigem feissbuuki. Seepärast ongi siinne elu nii vaikseks jäänud. Selline aeg hetkel.
Aga nüüd siiski paar kultuuralist üritust, mis kindlasti mõnda veidi põhjalikumat sõna vääriks.
Kõigepealt Aki Kaurismäe "Le Havre", mida meie edumeelne kultuurikino Artis just praegu demonstreerib.
Ma olen kinohull siis kui selleks aega leian ja põnevad asjad mugavalt kätte tulevad. Kaurismäki filme olen muidugi vaadanud, aga pigem neid vanemaid. Ses mõttes ma ehk pole tema eriskummalise stiiliga päris nii kodus kui paljud teised. Eks paljudel režissööridel ju on oma segiajamatu käekiri. Almadovaril näiteks. Kaurismäel vist kah. Hoolimata filmi teemast ja käsitletavast ajastust.
"Le Havre" on tegelikult justkui Prantsuse film. Olles samas nii soomelik kui vähegi võimalik. Sisult igati tänapäevane lugu vanast mehest, kes püüab aidata Aafrika poissi oma ema juurde Londonisse. Immigratsiooniametnike ja politseinike kiuste. Vaatamata armastatud naise justkui lootusetule haigusele.
Aga filmis endas on kõik retro, rõhutatult vanamoodne. Inimeste riided, neid ümbritsevad asjad, autod, vanad kitsad linnatänavad. Viiekümnendad, ehk napilt kuuekümnendad. Igatahes mitte 21. sajand. Ja muidugi Kaurismäki iseloomustavad aeglased kaadrid pisut juhmide pilkude ja ülepikaldaste reageeringutega. Ilmetu väline külmus, sisemuses peidus soe armastus. Nojah ning siis see rõhutatult tehislik valgus, mida Kaurismäki kasutab. Justkui tahaks esile tõsta, et see ei ole päris elu vaid ikkagi film. Põrgusse need dogmaatikud!
Prantsuse näitlejad ei oska muidugi stiilipuhast soomlast päriselt välja mängida. Aga selleks on Kaurismäkil kaasatud lemmiknäitlejanna Kati Outinen, kelle uskumatult kuiv ja ilmetu nägu ühes puise prantsuse keelega on täiuslikkus ise.
Õnnelik lõpp on paras üllatus. Päris paras.
Nojaa ja siis teise nähtusena laupäevane Tane Mahuta kontsert Katariina kirikus. Teate küll seda jahedat pooleldi varemetes hoonet Dominiiklaste kloostri juures, kus vahest ka teatrit tehakse.
Olude sunnil pidin linna omaette seiklema, ühistransporti kasutades. See on teatavasti puhkepäeva õhtuti ütlemata vastik. Ma isegi ei mäletanud enam kui vastik. Bussid ju liiguvad siis aeglaselt ja harva, liinide liikumised on omavahel kooskõlastamata. Nii et sa muudkui seisad ja ootad ning jälgid rahutuid teismelisi, kes sellisel kellaajal peamiselt väljas liiguvad.
Lõpuks linna jõudnud, oled nii väsinud, et tahaks kohe koju tagasi sõita. Aga õnneks ma seekord siiski kõndisin Vene tänavale ja ostsin pileti.
Seal kirikus sees oli koledasti pime. Eriti seal, kus publik istuma pidi. Pooleldi käsikaudu õnnestus siiski vaba iste leida. Lava aga oli väga armsalt ja soojalt valgustatud. Punast ja kollast. Kuus istekohta muusikutele. Osaliselt toolid, osaliselt niisama nahkadega palistatud alused. Tagaseinas vanad raidkivid. Ilus vaatepilt tõesõna. Pärast tegi seal veel üks noormees tuletantsu. Vägev värk.
Ja kui noored hipid lõpuks tulid ja mängima hakkasid, oli neid vaimustav kuulata. Ma ei ole sellisest "new age" asjandusest kunagi suuremat pidanud, aga neis lastes oli hinge. Igaüks omaette isiksus. Vaikne prillidega tshellopoiss, veidi metsikuma käitumisega soomlane, rätsepistes joogaõpetajanna, bändi ilmselge juht Tom Valsberg kõigi keskel troonimas, siis veel üks väike õrna häälega neiu ja viimasena vene aktsendiga alati naeratav tüdruk, bändi multiinstrumentalist. Torupill, vilepillid ja igasugused muud asjandused, millele ma nimegi ei oska anda.
Laulud olid Indiast, Uus-Meremaalt, Mehhikost, Rootsist. Vist paar algupärandit ka. Päikesest ja kõiksusest ja armastusest. Vahepeal tuli keegi noormees ja jutustas väga armsalt Tane Mahuta loomismüüti. Tundus, et bändi liikmed olid üllatunud nii selle üle, et saalis oli nii rohkelt publikut kui ka sellest, et seal oli niipalju esmakordseid, Tane Mahuta süütuid kui nii võib öelda. Aga nad viitsisid meie kõigiga rääkida, meie kõigi hingi puudutada.
Pärast polnud mul poole ööpäeva pikkusest peavalust ka suuremat lugu. Jaksasin siiski nõnda toreda elamuse vastu võtta. Üle hulga aja.

Nagu kaks tilka vett

2011-08-25T14:17:00.004+03:00

Huvitav lugeda Savisaare plaanist keskerakondlik tegevus maksu alla panna. Sama soovis ju ka Strandberg rohelistes teha - vist viidi pärast grandioosset valimiskaotust suure hurraaga ellu ka. Või õieti raiuti raamatusse. Pole pärast rikastest rohelise maailmavaate edendajatest midagi kuulda olnud. Küllap läheb Keskis paremini. Seal leidub vähemalt võimu, mida puhaste eurode eest laiali jagada.
Üks on igatahes selge: erakond on meil äriühing, aadetega partei rahakotti ei täida. Vaesel ärgu olgu poliitikas kohta!

Kaunid päevad

2011-08-25T12:04:00.004+03:00

Ilusad suve lõpetavad päevad parajasti. Mõnus Pikal tänaval ploomimahla juua või Linnateatri õue peal noorte rahmeldamist jälgida. "Scapini kelmustes" sunnib Nüganen teatritudengeid liivahunnikutes hüppama ja tiigis ujuma. Tea kas vesi on ka külm. Vist mitte ülemäära
Kusagil kaugel kõrberiigis ei meeldi kodanikele enam sugugi roheline lipp. Revolutsioon tundub põnev, ülesehitus igav ja keeruline.
Neid kauneid päevi olgu veel kauaks!

Valgete liblikate maal

2011-08-22T10:35:00.004+03:00

Nüüd on vist peaaegu läbi see suvi. Taas üks tavaline hommik bussis kohatud kurjade nägude ja haigutuste saatel kulistatud kohvitassiga. Muidugi ei puudu tavapärane puhkusejärgne arvutipaanika. Ei hakka ta mul kunagi peale pausi kohe normaalselt tööle.
Vahepeal oli Leedu. Pika nädalavahetuse joovastuses Palanga, armsalt rahulik Neringa või Nida (kuidas seda maariba siis õieti peaks kutsuma?), tuuline Trakai ja pisut tüütu Vilnius. Vahel paar arusaamatult magamata ööd, mis möödusid Indrek Hargla keskaegse Tallinna mõrvalugu jälgides. Miks ma enam võõras kohas sugugi und ei leia?
Leedu meeldib mulle. Seal ei paista inimesed pooltki nii üleolevad ja uhkeldavad kui Eestis. Laisalt tatsavad nad mööda Palanga peatänavat ringi ja viskavad aega kamaluga maha. Palangas veetsin palju lapsepõlve suvesid ja ilmselgest nostalgiast sõidame nüüd aeg-ajalt jälle tagasi. Koostasin reisi tarbeks tundidepikkuse playlisti täis kaheksakümnendate lugusid. Neid samu, mis kunagi Moskvitshi ja Zhiguli automakkidel möirgasid.
Midagi erilist Palangas ju pole. Üks ääreni rahvast täis söögi- ja lõbutänav. Nänniputkad, kümned eriilmelised, aga üsna sarnast toitu pakkuvad söögikohad, lõbustuspark. Tänava lõpus pikk muul ja rand, mis kuumal pühapäeval pilgeni inimestest tulvil. Muidu üsna vaiksed varjulised tänavad ja kaunis lossipark. Üle paari päeva end lõbustada ei suuda. Kui end päris lõdvaks ei lase. Aga kus siis tänapäeval tohib.
Nõnda neelasime kilomeetreid. Mööda kiirteed Trakai kaudu Vilniuses ära käia jõuab ühe päevaga küll. Võib tervisele mõjuda, aga saab hakkama. Klaipeda ja Kaunase vahel on lubatud 130-ga kihutada, kuid Leedus kasutavad seda võimalust üllatavalt vähesed. Leedus ollakse ettevaatlikud. Kiirteest eemal pole 70 piirangud isegi väikeste ristmike korral midagi erilist. Pidevalt võid märgata meil tundmatut liiklusmärki: kolmnurga sisse asetatud suur must täpp. Küllap ta tähendab: ole tähelepanelik! Ja Leedus, paistab, seda ka ollakse.
Neringasse, kuhu Klaipedast praamiga pääseb, sõitsime esmaspäeva hommikul. Mõistmata, et tegemist on Maria taevassemineku päevaga, mis katoliku maades riigipüha. Hommikul polnud praamile pääsemisega muret, aga tagasi tulles pidime seisma kolme kilomeetri pikkuses järjekorras pea kaks tundi. Ometi sujus kõik üsna rahulikult. Neringa maakitsusel on kaks toredat väikest linnakest: Joudkrante ja Nida. Mõlemad kaunilt merele avatud, täis vana, osalt lagunenud, puitarhitektuuri. Nidas, mis toona Saksamaale kuulus, puhkas kunagi kirjanik Thomas Mann. Tema suvemajakase juurest avaneb täiesti arvestatav Vahemere-väärne vaade. Ja Joudkrantes mõtled end hetkeks Monacosse. Pikk merele avatud tänav ja kõrgemad künkad kohe selle kõrval. Armas paigake.
Tagasiteel põikasime Kuramaa hertsogi suveresidentsi Rundale lossi. Hiiglaslik majamürakas keset Lätimaad, toretsevaid tubasid täis. Vapustava prantsuspärase pargiga. Kuramaa ajalugu hakkas huvitama. Paljukest me sellest siis teame? Olgu, et tegemist meie naabritega.
Rundale on muidugi omajagu müstiline koht. Sest sinna pääsemiseks pead läbima kümnete kilomeetrite kaupu lagunenud asfaltteid. Läti autoteede seisukord on uskumatult nigel. Peaaegu võiks Läti piirist piirini üles panna sildi: auklikud teed. Mida rohkem Riiast eemal, seda hullemaks läheb. Kui võrrelda kasvõi Valga-Tartu sileda maanteega, on vahe meeletu. Tea kuhu nemad oma eurorahad paigutanud on?
Muidugi on need autoreisid parajalt väsitavad. Lõputu näksimine ja pudelimajandus, auto pärast nagu seapesa. Olime ühel päeval teel kokku 17 tundi, mis vist minu isiklik rekord. Aga ega teadmises, et nüüd oled kodus ja siia terveks talveks jääd, ka miskit meeldivat pole. Hea meelega asuks juba täna jälle teele.

Rahutu hing

2011-08-12T12:29:00.004+03:00

Mõtted on kusagil pilve peal, kõrvad kolavad Roddy Harti laulude vahel (Restless Soul - rahutu hing), jalad tahaksid olulisi asju teha. Tuba koristada vähemalt või midagi. Puhkus muudab mind rahutuks. Vist on õige, et parem teda oodata kui läbi elada. Alati peab päeva olulisi tegemisi mahutama, niisama olla ei suuda.
Ühel päeval kolistasime taas pool Eestit läbi. Jõudsime õhtuks kaunilt korda seatud Alatskivi lossi vaatama. Kusagilt kostis klaverimuusikat ja nii avastasime teiselt korruselt Tubina muuseumi. Kusagil teises toas võis imetleda kui sarnased on toad praegu sajanditaguste fotodega võrreldes. Pildid said aga taas nutifonidega tehtud ja mul pole endiselt vähimatki aimu, kuidas neid arvutisse kanda. Nii et pole muud öelda kui et mine vaata Alatskivi ise. Täitsa väärt reis. Pärast saab peita pilgu Peipsi mustavasse vette.
Teisel õhtul Vargamäel etendusel. Ma ei usu, et kunagi "Tõde ja õigust" läbi lugema hakkan. Tänu teatrile olen siiski kursis, millest seal juttu. Neid tükke on päris palju nähtud. Seekord "Vargamäe varjus" ehk Mari kurb lugu. Miski imepisikene ruum on leitud, kuhu pealtvaatajaid ükshaaval istuma peab mahutama. Lavaks kitsas puitpõrand keset inimesi kahe otsaukse ja pööninguga. Näitlejad nii lähedal, et puuduta kui tahad. Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar, Tarvo Sõmer ja Velvo Väli. Silmad prozhektorivalguses säramas. Teater nagu ta suvel olema peab.
Inglismaal noored mässavad telerite ja moblade pärast, meie oma kodumaised inimesed hulluvad relvad käes, isegi Rainmakers on tagasi. Sõnad said ühtlasi otsa.

Viljandi pildikiri

2011-07-31T20:36:00.004+03:00

Mõni toredam pilt Viljandi folgilt. Mis fotodele ei mahtunud - mõnus ilm (ei tilkagi vihma peale reede lõunat), kaunid noored inimesed, Ro:Toro Silveri naeltega tammepakust imeline löökriist, Jutiku meisterdatud toredad kõrvarõngad ja unepüüdja.
Massiüritusel on alati oma miinused ka. Tohutu sagimine ei lase mõnikord muusikale keskenduda. Jalad väsivad ja kõht läheb ruttu tühjaks. Aga festival on seda kõike väärt. Eriti kui nii neetult harva saab.

Jänedal ehk Jendalis

2011-07-21T09:23:00.003+03:00

Enne kui lõplikult ununeb, kirjutan mõne sõna selle suve teatrielamusest, mis sai hangitud Jänedalt. Kuigi millegipärast on etendusest rohkem meeles vapustavalt punaroosa värvi taevas, mida kojusõidul imetletud sai.
Jänedale on üles seatud vist küllalt uus teatrisaal, mida Pulli talliks kutsutakse. Pulli ennast hiiglaslikus talliruumis ringi liikumas ei näinud. Küll elab seal pääsupesakond, kes etendusest ja sagivast rahvast hoolimata oma igapäevatoimetusi korda ajada üritas. Nõnda, et tükki ilmestasid pidev pääsukesesidin ja sisse-välja lendavad linnukesed. Pojad tahavad ju süüa. Isegi teatriõhtul.
"Pärast surma Jendalis" põhineb suurepärasel algmaterjalil. Maria Bencendorff-Bambergi uskumatu elukäik annaks miljon võimalust. Urmas Lennuk toob tema loo lausa olevikku. Maria, tema tütar ja naise kuulsad südamesõbrad Maksim Gorki ja Herbert George Wells Jänedal pragmaatilist, kuid ülimalt uudishimulikku eestlast kummitas. Või no tegelikult on vaimud ikka oma aega kinni jäänud. Peletavad iidseid koletisi ja jagavad omavahel maid asjade pärast, mis ammu unustuses.
Gorki venelik ahastus ja Wellsi ülbe inglase maneerid hakkasid näidendi kestel tüütuks muutuma. Mõlema kuulsa mehe luukered kolisesid kapis koledal kombel, kuid ega Sulev Teppart ja Rain Simmul, suurpärased näitlejad mõlemad, suutnud neid kummituslikke karaktereid mingil moel arendada. Maria ise vaid hõljus ringi ja parema meelega vist veetnuks aega Inglise diplomaat Lockharti seltsis. Aga naise tõelise armastuse kummitust asendas laval papagoitopis.
Lavastuse parimad hetked on vaimude ja totakalt tõepärast nägu eestlase kohtumised. Hendrik Toompere juunior juunior mängib orjarahva vaba poega mõnusa väljapeetusega. Veidi nagu ei tahakski mõista, et kuulsad surnud teda lihtsalt teenrina kohtlevad. Sest nad on ju kuulsad.
Asjalik suveteater seal Jänedal, ainult mõte jääb pähe kui huvitavalt Maria Bencendorffi lugu lavastada annaks. Korralikust filmist rääkimata. Igal juhul tekkis soov tema tütre mälestused kunagi läbi lugeda.

Sallimatus suvel ei puhka

2011-07-18T09:10:00.003+03:00

Ühiskondliku aktiivsusega on hetkel kehvasti. Pärast rohelistes tuuleveskitega võitlemisest loobumist anti ühisarutelul mõttekaaslastega mu illusioonidele veel üks põnts. Et seda mõttekaaslust ja ühist maailmavaadet on veel vähem kui lootsin. Nüüd ongi igava endise tunne. Pole kuskilt otsast uuesti alustada.
Ühiskonnadebatid pealegi kaasa elama ei tõmba. Pärast enneolematult igavat valimistulemust on avalikkus võtnud oma valitsuse asemel sugeda kahte lihtsamat vaenlast: Euroopa Liitu ja homoseksuaale. Virtuaalsõda nende kohutavate pahalastega on peetud kuid ja lõppu ei paista. Üle ääre paisuv sallimatus ja vihkamine teevad jõuetuks ning tuimaks. Lõppude lõpuks peab valima, milliste inimestega ühes infoväljas elad.
Ja siis, täiesti ootamatult juhtub aeg-ajalt midagi ilusat. Saavad Liibanonis pantvangi võetud Eesti jalgratturid vabaks ja tulevad naeratades kodumaale tagasi. Poetavad veidi mõistvaid sõnu islami suhtes. Ütlevad, et püüdsid pantvangistajaga suhelda ja neist veidi aru saada. Uskumatu - seitse ränga läbielamise tõttu kannatanud eestlast räägivad mõistlikku juttu.
Aga oota nüüd. Miks nad ei vihka ja vaenlasele püha sõda ei kuuluta? Tuleb anda loogiline vastulöök. Professorile tundub asi veider. Äkki on mehed Stockholmi sündroomi küüsis, kurjade islamistide poolt ajupestud? Sest ega ju õige eestlane hakka võõrast kultuuri mõistma ning kaastunnet väljendama.
Unustame labase positiivsuse ja viriseme edasi. Nagu inkassofirma tänavareklaam ütleb: meie suvel ei puhka.

Puhkust laiali noppides

2011-07-04T10:39:00.005+03:00

Kaks liiga kiiresti möödunud nädalat, mis sisaldasid muuseas:
* Wimbledoni ja korduvaid omaette ohkeid, et murutennist õigupoolest enam üldse ei näe. Naiste seas ei valda vana head võrku ründavat mängu enam keegi peale 40-aastase Kimiko Date. Ning meeste finaal Djokovic vs Nadal jätkab samuti jõulise tagajoonemängija ainuvalitsust. Servitõrje on tänapäeval nii täpne ja volleoskused nõnda alla käinud, et võrku lihtsalt pole tervislik tungida. Ime siis, et noored mängijad seda ei õpigi.
* Jaaniõhtuks maale sääskede pureda. Aga muru sees olid metsmaasikad peidus. Ja kopraliha maitses üllatavalt hea. Isegi venekeelset juttu polnud kõige hullem kuulata. Lõke tõusis pärast järve ääres taevani ning kõrvetas mõnusasti. Ehk ka paar tülikat sääske?
* Põhja-Läti ehk Vidzeme turismibroshüür paistab igati ilus ja põnevaid paiku hulgi, aga reaalne elu on veidi teine. Viidad on sealmail hooletusse jäetud, maanteed lagunenud, mõisad kokku kukkumas. Näiteks kukesammu kaugusel Eesti piirist asuv unine Ergeme asula. Käisime seal Vidzemet tutvustaval lehel välja reklaamitud keskaegse linnuse varemeid otsimas. Paras kannatuste rada. Ainus varemeteni juhatav viit asub kusagil kõrvaltee ääres kuhu kuidagi pöörata ei oska. Varemed ise on puid ja rohtu täis kasvanud, keskel rohi rinnuni. Ainus seletav silt sügavalt lätikeelne. Njah. Ergeme küll turisti külla ei oota. Küllap see muidu silmapaistmatu paigake siis ilma hästi ära elab.
Ja polnud see paraku üksik näide. Ainus juurdepääsutee jõeäärsele looduspargile oli teetööde tõttu suletud. Kohalik hiidtamm asus päris ligipääsmatus paigas, võisid vaid kruusateelt üle põllu teda imetleda.
Pea ainus paik, mida meie teekonnalt soovitada julgen, on Cesvaine loss Modena linna lähedal. Seda kohta muuseas turismilehekülg ei soovita. Aga tegemist on hästi ilusa maakivist hoonega, ehitatud üsna 19. sajandi lõpus. Milleski meenutas mulle Glehni lossi. Seest on ta paraku tulekahjust puretud ja tühi. Aga kui üles torni ronida, avaneb ainulaadne vaade kahe pojaga kurepessa.
* Filmiõhtuid juhtus ka sekka. Praegu meie kinodes jooksvad Super 8 ja Kõrvalmõjud on mõlemad igati kobe ajaviide. Igatahes paremad kui telekast näidatav kolmanda järgu jura. Soovitav hilisel õhtutunnil kui kuumus veidi järgi andnud.
* Ühel eriti palaval päeval käisime külas maheaiandis. Vana talumaja juures on püsti hiiglaslikud kasvuhooned. Tomat, arbuusid, viinamarjad, lõpmatul hulgal maitsetaimi, mille nimesid ma isegi ei püüdnud meelde jätta. Kõik ilma keemiata kasvamas ja ägedalt. Pool tonni tomatit maha müüa pole mingi probleem.
Aga palavus häirib hullupööra. Ei kujuta ette kuidas sellises paigas toimetada suudaksin kui isegi niisama seista tundub võimatu. Ja lisaks see aina kasvav hirm puukide ees, mis mind igas kõrgema rohuga kohas haarab.
Mõnus on hoopis vanas jahedas hoones jäätist limpsida ning toredate inimeste jutte kuulata. Aga raske pole aru saada kui hirmsat tööd seal päevast päeva rügatakse.
* Nüüd rügan minagi veidi. Kah kuumas kohas nagu see kontor meil siin jätkuvalt on. Puhkus ajalugu.

Pildikesi Soolalinnast

2011-06-22T15:56:00.005+03:00

28. veebruaril 1488 sõidab Hiina kagurannikul karile Ch'oe Pu (1454-1504), Korea Cehju saare registrivoliniku laev. Hiinas on parajasti Ming dünastia kõrgaeg. Kuni 12. juulini võõrustavad Pu’d ja tema meeskonda Hiina sõjalised kullerid ning lubavad korealastel sõita mööda Suurt Kanalit Pekingisse ja lõpuks tagasi koju Koreasse. Ch’oe kirjutatud kommentaarid Hiina tollikorralduse, välis- ja sisekaubanduse ja transpordi kohta sellistes paikades nagu Hangzhou ja Suzhou on väärtuslikud dokumendid Mingi ajastu kultuuri ja äri kohta.
Umbes samal ajal algab kaugel Euroopas Salzburgi linna kohal kõrguval Mönchsbergi mäel uue vastupidavama kaitsemüüri ehitus. Müüri vahele ehitatakse mitu vahvat kaitsetorni, mis linna sajandeid turvavad. Mingi dünastiast pole järel just palju peale Ch’oe Pu märkmete, Salzburgi 1488. aasta kaitsemüür seisab püsti tänase päevani. Tornides elavad tavalised linnakodanikud oma igapäevaelu, töömehed korrastavad kuumal suvepäeval teeradasid ja aia ääres on valmis saanud metsmaasikad.
Salzburgi kant on parajalt vapustav segu keskajast pärit ehitisi ja võimsalt mägist loodust.

Hobukaarikud - vanalinna tavaline vaatepilt. Diskreetses kauguses järgneb koristaja, kes tänava jälle kenasti puhtaks kraabib.

Hohensalzburgi iidses kindluses, kus mütati ringi kaugelt rohkem kui 100 aastat tagasi. Taamal mäed nagu ikka Austrias.

Tornide linn, mille vahel lookleb jõgi.

Kaputsiinide mägi. Üles rühkides ja higi pühkides kohtasime vanemat härrasmeest, kes meiega juttu tegi ning mainis, et kõnnib siin Stefan Zweigi jalgrada pidi iga jumala päev terve tee üles ja siis jälle alla.

Kujutle, et elad selle vaatega iga päev. Hommik algab pilguga valgetele mäetippudele.

Üks õhtune hetk peatänaval.

1488. aastal valminud linnamüür, mille tornid täna eluhooned. Ja tee ääres on juba maikuus valminud esimesed metsmaasikad.

München kuumal kevadpäeval

2011-06-20T15:36:00.005+03:00

Kui maikuus Salzburgis käisime, oli esimene peatuspaik Lõuna-Saksamaa metropol München. Sest sinna Lufthansa lendab. Tohutu palavus ja linnasüdames laupäeva veetvad rahvamassid. Tuli tubli peavaluga paariks tunniks hotelli varjuda. Aga egas reisil sinna jääda saa.
Põgusa tutvuse põhjal on München üpris silmapaistmatu suurlinn. Kõige väljapaistvam hoone on kahtlemata sõja järel taastatud uus raekoda pika ja põneva kellamänguga, mida päikeselõõsas oskamatult filmida püüdsin. Raekoda on tohutu tuhandete huvitavate detailidega uusgooti stiilis ehitatud majamonstrum. Asub Marienplatzil, kus kahtlemata linna kõige kallim õlu. Väljaku ümbruses on mõned toredad kirikud ja kaunite parkidega paleed, pärastlõunast lõõska turgutava keelpallikvarteti ning puude all petanque'i harrastavate linnakodanikega. Pompöössetest hoonetest mõni üksik päriselt taastatud, mitme kunagist sära meenutamas vaid uue hoone vanamoodselt võõbatud fassaad.

Müncheni tohutu uue raekoja siseõu.

Pargis on palaval päeval mõnus.

Marienplatzil pühapäevase kellamängu algust ootavad turistid.

Värvikad kellamängufiguurid. Kümne minuti pikkuse kellamängu filmimine oli palava päikese käes paras piin. Tulemus on parem avalikkuse eest varjul hoida.

Detail ühe linnahoone fassaadil. Paneb mõtlema kui kaunis võis vanalinn enne suurt sõda välja näha.

Poisid linna uudistamas.

Väga valge mehe bluus

2011-06-17T10:02:00.003+03:00

Von Krahlis oli eilseks reklaamitud bluusiõhtu. Ootasin seda tegelikult väga, nagu iga harva kontserti, kuhu võimalus ligi pääseda. The Rude Grooves pakkus sügavalt valge mehe nägemust bluusist. Trummid, bass, elektrikitarr ja volüüm punasesse. Kristjan Pärksoni lauljavõimetest saigi vaid paari rahulikuma loo ajal aimu. Kitarr laulis ta käte vahel küll mõnusasti. Kuid minu jaoks oli sett kaugelt liiga Creami ja Jimi Hendrixi poole kaldu. Tõelist hinge ja gruuvi oli neis lugudes vähe. Kui paaris laulus jõutigi vaikselt maagiale lähemale, lõpetati justkui noaga lõigatult. Kuhu jäi jämm? Lisaks ei istunud mulle liiga tuhmilt kõlanud trummid. Ning viimase bluusi tappis volüüm. Vaevalt tunnise muusikakuulamise järel lõid kõrvad veel kaua pilli.
Aga ma arvan, et potensiaali võiks Rude Groovesil olla. Kui unustatakse klassikalise power-trio poos ja lubatakse muusikal veidi vabamalt voolata. Kodulehel kuulatav mõnus "Good Company" ses suhtes heaks näiteks.

Pikema reisikirja eel (loodan, et mitte asemel)

2011-06-14T16:16:00.005+03:00

Sattus silmapilk aega üle olema ja tuli meelde üks maagiline Salzburgi hetk. Olime Jutikuga hommikul bussiga äärelinna põrutanud ja hakanud ühe mäe otsa ronima. Mäe nimi on teiste asjadega kusagil kodus, aga see polegi oluline. Roppu moodi kuum päev oli ja esialgu tekitas mulle üpris võõras pidev ülesmäge rühikine väheke hirmu. Mis siis, et asfalttee ning kindel jalgealune. Äkki käib üle jõu?
Aga paha tunne möödus. Tund või poolteist hiljem tundus hoopis parem. Olime jõudnud metsateele ja puude vahel oli mõnusalt vilu. Äkki ühele lagendikule jõudes heitsime pilgu taevasse. Mäe tipus asuva telemasti kohal liugles hõljuk. Ma ei tea, mis see korrektne eestikeelne termin on neile aparaatidele, aga inimene paistis seal üleval tiibadega ringi liuglevat.
Ja just tol hetkel tuli korraks pähe mõte, et nüüd ma olen Euroopas. Vapustavad vaated pole siin midagi erilist. Rikkust jalaga segada. Meie, tulnud kusagilt põhjast lamedalt ning enamasti pimedalt maalt, kus nõnda vähe imetlemist väärivat. Jah, ei midagi erilist, tavaline tööpäev. Mees läheb kombainiga põllule, naine lükkab heina kokku ja lehmad lamesklevad ning vahivad ükskõikselt taamal paistvaid mäetippe. Nad näevad ju neid iga päev.
Istusime kusagile puuvirna veerde, heitsime pilgu alla orgu ja mõtlesime, et kaugemale enam ei lähe. Vesi saab otsa ning mägironijateks me loodud pole. Aga sel lühikesel hetkel olime meiegi kõige naha ja karvadega Austrias. Vana Euroopa südames.

Puhas kallis pettus

2011-06-13T09:59:00.008+03:00

Taevas kõmiseb ja niriseb kauaoodatud vett. Kuid ameti paksude kiviseinte vahel jätkub sõnulseletamatu palavus. Nädalavahetusel pääsesin vähemalt suplema - esimest korda elus juuni alguspoolel. Paukjärve vesi oli imemõnus. Ja polnud kümne kuuga oma algelist vee peal püsimise tehnikat unustanud. Eilne jalutuskäik Vääna-Jõesuus aga näitas, et meri peab veel tunduvalt soojemaks minema enne kui mina teda proovida tahan.
Vist millalgi möödunud nädalal allkirjastasin Avaazi kurva pöördumise, mis puudutas ühte Süüria blogijat, kes nüüd väidetavalt võimude poolt röövitud. Too end "Damaskuse lesbitüdrukuks" nimetanud isik pani netti põhjalikke ja südantlõhestavaid kirjatükke ja luuletusi. Täna selgus, et läksime mõlemad Avaaziga ränga pettuse õnge. Guardian nimelt paljastab, et terrorirežiimi õudusi kirjeldavat neiut pole kunagi olemas olnud. Blogi hoopis pidas keegi habetunud Shotimaal elav keskealine abielus jänki. Loo muudab eriskummaliseks see, et blogi tundus isegi süürialastele endale täiesti autentne. Alles nüüd küsivad blogija kontaktisikud endalt: aga ma pole ju Amina Arafi kunagi näost näkki kohanud? Meile vahetanud, jah seda küll. Jänki oli aastaid tagasi korra Süürias käinud ja vahendas nüüd toona nähtut tänase tõe pähe. Ehk jah, ei maksa liigselt internetis kirjutatut usaldada. Tihti on õige armsana tunduv tõde tegelikult puhas väljamõeldis.

Palju valgust ja muud toredat

2011-06-10T13:39:00.003+03:00

Juhtus nii, et sai õhtu linna peal veedetud.
Kõigepealt tunnike bowlingut üle väga pika aja. Aastate eest läks see mäng nagu paremini. Seekord kippus nii, et üks vise enam-vähem, järgmine jõhkralt kõigist kurikatest mööda.
Edasi istusime varjulisel Scotland Yardi terassil ning mekkisime Inglise õlut. Seda on seal päris korralikus valikus ja tekkis kiusatus millalgi taas mõnda neist proovida. Eile maitsesin Abbotit. Hästi mõnus mahe õlu ja milline värv! Selline õrn punakas toon. Kõrvale kuulasime pajatusi Isaac Newtoni elust ja ajast. Filosoofia ja hea õlu sobivad suurepäraselt.
Koju sõites imetlesin lõputut valget õhtut ja mõtlesin kui väga mulle juuni meeldib. Nauding.

Salzburgist Saarineni maja kaudu Käsmu

2011-06-06T10:11:00.003+03:00

Kaugelt üle nädala Salzburgi reisist möödas. Pildid korralikult läbi uurimata, reisikiri vaevalt alustatud ja blogi vaikib. Nagu paraku viimasel ajal tavaks.
Praegu siin tööl kasvava palavusega võideldes mõni vahepealne sõna. Reis oli meil igati vahva, veidi väsitav. Sest oli ju Saksamaal ning Austrias juba suur suvi. Kaugelt üle 20 tuhande sammu päevas ja jalad pidasid enam-vähem vastu. Isegi sel unustamatul päeval kui sadu meetreid mäekülge üles ja pärast tagasi alla sai rühitud. Alles nüüd Tallinnas laupäevase vanalinnaekskursiooni aegu tõmbusid lihased krampi.
Värskendav on siit natuke ära kaduda - ja muidugi tahaks kauemaks kui vaid loetud päevadaks. Iga aastaga aina keerulisem vajalikud eurod leida. Veel hiljaaegu ei tundunud elamine pooltki nii kallis kui praegu. Ju ta siis polnudki.
Too laupäeval Vabaduse platsilt alanud ekskursioon oli muuseas põnev. Juhendajaks üks tagasihoidlik prillidega noormees, kes ometi õige tublisti linna ajalugu tundis. Jututeemaks vanalinna kindlustusvööndisse ehitatu. Kuni Tallinn kusagil 19. sajandi keskpaigani kindluslinnade nimekirjas püsis, ümbritses vanalinna kaitseala, millele ühtegi püsivamat ehitist ei lubatud rajada. Vallid ja kraavid - umbes selline vaatepilt nagu praegu Shnelli tiigi ääres või Paksust Margareetast Viru väljaku poole.
Kui sinna müüri äärde mõnel pool lõpuks ehitama sai hakata, polnud just väga palju raha. Majad kerkisid eri aegadel ja ei moodusta mingit arhitektuurilist tervikut. Nii on näiteks Pärnu maantee alguses kõrvuti juugendlik Saarineni maja ning kolmekümnendate modernistlik Laste Maailma hoone. Lihtne elegants suurte akendega. Nagu kahest erinevast maailmast. Sinna vahele mahub veel Suure-Karja nurga range pätsilik monstrum. Ülejäänud kahest taas üpris erinev stiil. Laste Maailma majast Viru tänava suunas edasi on aga püsti jäänud paar päris pisikest kökatsit ja siis järgneb veel üks toretsev juugend.
Millegipärast meenus prillipapat kuulates ammune Hommikuleht. Umbkaudu aastal 1993 ilmus meil siin selline väljaanne. Ja laupäevanumbris kirjutati hästi palju Tallinna arhitektuuri ajaloost. Põhjalikult ja põnevalt. Hiljem pole see teema päevalehtedele huvi pakkunud.
Eile õhtul võitlesime juba Käsmu sääskedega. Linnuteemaliste laulude kontsert, mida domineerisid Bonzo oma võimsa tämbriga ning Triinu Tauli folgilik elegants. Taustabänd oli võimas: Vaigla, Rull, Kappel ja Varts. Rokkida neil aga paraku ei lubatud.
Pärast saime suitsupääsukest vaadelda ja kärbsenäppi kuulata. Käsmu tundus tõelise sirelikülana. Mõnda krunti ümbritses lausa tervenisti õitsev sirelihekk. Ilus. Ja merevesi ei olegi enam jääkülm...

Varahommikul

2011-05-18T08:31:00.003+03:00

Üks suuremat kasvu kodutu jäi mulle aastaid tagasi silma. Tavaliselt kohtas teda Tondi raudteejaama kandis, mõnikord sõitis bussis sealsamas lähedal Pärnu maanteel. Nüüd leiab mehe hommikuti Järve keskuse juurest. Ühel päeval võttis automaadist kaardiga raha - mingi sissetulek, ilmselt pension, tal siis nähtavasti on. Aga nukker on teda vaadata. Kümme aastat vähemalt sellises olukorras. Nii nukker, et Jutik talle ühel hommikul lausa veidi raha poetas...
Mõnikord mõtlen, et olen isegi temast vaid sammukese kaugusel. Kui peaks juhtuma midagi traagilist, kaotama töö või elukoha: kes teab, kas oleks endalgi jõudu enam oravarattasse naasta.
Kunagi olid mul illusioonid, et ehk saaks kasvõi miski väikese asjaga veidi Eesti poliitikat mõjutada. Üks põhjus, miks ma seda teha tahtsin, olid Balti jaamas ringi hulkuvad kodutud. Käisin sealt tihti läbi ning paratamatult jäin mõtlema ühiskonna ääretu julmuse peale. Kõiges selles, mis puudutab inimesi, kes ise hakkama ei saa. Ei lepi ma kunagi selle "tugevam võidab, nõrgem hävigu" ideoloogiaga. Mis sest, et illusioone enam pole.
Omamoodi irooniline, et mu kunagi valitud rohelise erakonna Facebooki lehel kirjutab täna anonüümne ideoloog (stiil ütleb mulle ometi selgesti, kellega tegemist): erakonda on meil nüüd vaja vaid inimesi, kes valmis omast taskust raha kulutama. Jajah, kes on valmis kinni maksma läbikukkunud poliitikute püünele tagasiupitamise? Heh.
Täna jälle varahommikul linnas. NO teatri korraldatud linnulaulukuulamine ühes Põhuteatri külastamisega. Aga ei maksa südalinnast imesid otsida. Hõbekajakaid kolm korda rohkem kui teisi linde kokku. Ja ei kuule ju läbi mootorimüra õieti midagi.
Põhuteater muidugi vaatamisväärsus. Olla mahukaim põhust ehitis maailmas. Tea, kas peaks uskuma. Lõhnab igatahes nagu laut, sees tundub õige jahe ja saal on nagu need mustad kastid ikka. Seekord lihtsalt põhust seintega.

Muuseumiöö

2011-05-14T23:34:00.001+03:00

2011 Muuseumiöö oli ikka tõeline "elamus".
Kodust alustades tundus, et võiks alustada Glehni lossi juurest Tallinna tähetornist. Kohale jõudes selgus, et sabas ootas juba kuskil 60-70 inimest. Seega kui igal pooltunnil lastakse ekskursiooniks uus kamp sisse, siis karta oli, et meie 25 min pärast nende hulka ei mahu vist... Ja nii läkski. Lahkusime. Kahju küll, sest sinna ei lasta ju kuigi tihti uudistama. Aga rahva huvi oli siis liiga suur selle pisikese maja jaoks. Üks korraldajatest pistis korra nina ukse vahelt välja ja andis täiesti ebaadekvaatse soovituse, et minge uudistage Glehni lossi vahepeal ja siis tulge siia tagasi. Khm, ja kes siis järjekorda hoiab?

Maarjamäe ajaloomuuseum tundus peale seda turvaline valik - suur ja kõik huvilised peaks ära mahtuma! :) Sinna tõmbas meid rahapada, mida pidi eksponeeritama. Aastakümned tagasi Pirita jõe äärest leitud aardes oli 1700 münti. Ja mina mündihuvilisena kujutasin, kui mõnusa ja rikkaliku väljapaneku sellest saaks... Ja ootas meid seal hoopis pisike meeter korda meeter lauake, kuhu oli raatsitud 16 münti vaatamiseks välja panna.
Ja rahvast oli ropult, giidid isegi hoiatasid, et teisel korrusel püsiväljapaneku juures on palav ja umbne. No me ei hakanud sinna ronima.

Viimane püüe muusemiööd nautida viis meid Vanalinna Püha Vaimu kirikusse. Lubati orelimuusikat ja kirikut tutvustavat tuuri. Orelimuusika oli asendatud Vanalinna Hariduskolleegiumi vanamuusikabändiga (mille üle ma väga ei kurvastanud). Kui me aga olime 40min üritanud nii kiriku sees kui vahetus läheduses tegevust leida, et ekskursioonini aega parajaks teha ja lõpuks küsisime kohalolevalt neiult, et kas tuleb tuur, siis teatati, et kahjuks ei tule. Aga kui meil on küsimusi, siis võime tollelt mehelt küsida. Mees, kellele viidati, kadus meist u 50 m kaugusel rahvahulka. Jätsime haruldase võimaluse kasutamata ja otsustasime koju Eurovisiooni vaatama minna.

Ja nii ongi tänane kultuurielamus pigem Juure-Kiviräha ajalootund kui muuseumiöö. Olgu see mulle õpetuseks.

Nägin bussis meremeest

2011-05-14T12:08:00.003+03:00

Täies varustuses. Kaelarätik - sinist, musta ja valget, valge pluus, mustad püksid, lehvikutega müts. Vaatasin teda ja mõtlesin kui arhailiselt mõjub tänapäeval korrektne vormirõivastus. Politseinikudki tuiavad ringi sinistes kiledressides. Korralikus vormis oleks nagu midagi aukartustäratavat. Pärit teisest ajastust. Millal ise viimati ülikonda kandsin? Aastaid...

Eesti vabaks meestetantsuga

2011-05-10T14:38:00.006+03:00

Ootamatult positiivne teatrielamus Endla tükist "Ballettmeister", mida eile NO-s näha sai. Urmas Vadi on kirjutanud igati toreda näidendi, mida Ago Andersoni eestvedamisel õige vahvalt ette kantakse. Kahe aasta tagune teatrifenomen juba, aga näe mina ei teadnud tast kuni eilseni midagi. Hea teada, et Endlas nii tubli asja mängitakse.
Lõbus ajalooga õige vabalt ümber käiv segapudru 1940. aasta suvest. Vahvast vasaraheitjast, kes tegelikult tuletõrjuja, aga saatuse tahtel peagi hoopis rahvatantsuansambli juht ja president Pätsi päästja Kaasani vaimuhaiglast. Kõlab ütlemata jaburalt, kuid ometi täidab saali nakatava energiaga. Parimad on muidugi higiselt karmid meestetantsustseenid, mille juurde käivad asjakohased näoilmed ning häälitsused. Hea leid on autorilt ka president Päts kui vaid oma Shveitsis asuvast rahapajast hooliv groteskne vanamees. Eesti päästja aura kaob sekunditega. Et mis siis hea rahva kõik rängad venestusaastad elus hoidis? Ikka vahva meestetants.

Varajasel maikuu hommikul

2011-05-06T12:22:00.003+03:00

Üks päikeselise maihommiku traditsionaal, mille põhjal Bellowhead on teinud imekauni laulu "One May Morning Early".

One May morning early I chanced for to roam
And strode through the fields by the side of the grove
It was there that I heard the harmless birds sing
And you never heard so sweet
You ne'er heard so sweet
You ne'er heard so sweet as the birds in the spring

At the end of the grove I sat myself down
And the song of the nightingale echoed all around
Their song was so charming, their notes were so clear
No music, no songster
No music, no songster
No music, no songster with them can compare

All you that come here, the small birds to hear
I'll have you pay 'ttention so pray all draw near
And when you're growing old, you'll have this to say
That you never heard so sweet
You ne'er heard so sweet
You ne'er heard so sweet as the birds on the spray

Elu on karneval

2011-05-02T15:20:00.003+03:00

Viimaste nädalate märksõna on minu jaoks Robbie Robertson. Kuulan järelejätmatult vanamehe uut How To Become Clairvoyant albumit, loen kõikvõimalikke arvustusi ja intervjuusid. Ammu pole ükski uus plaat sedavõrd hinge läinud. Isegi kui ta ehk Robbie läbi aegade parim pole. Lihtsalt eelmisest on miski 13 aastat mööda läinud. Terve ajastu. Aga legendaarse kanadalase muusika kõnetab endiselt.
Intervjuudes küsitakse Robbielt iga kord, kuidas tema ja The Bandi ülejäänud liikmete vahekorraga lood. Danko ja Manuel muidugi ammu surnud, aga suhted Levon Helmiga ikka täiesti sassis. Levon väidab ju, et Robbie pole paljude laulude tegelik autor. Raske uskuda. The Bandi üheksakümnendate aastate plaatide (kui Robbie Robertson kaasa ei löönud) ja Robbie soolotoodangu tasemevahe on jõhker. Robbie ütlebki kuivalt, et no ma ju andsin neile autoriõigused kui vähegi võimalik. Isegi siis kui Rick Danko ja Levon Helm olid vaid laulu kirjutamise ajal samas toas, said nad kaasautoritena õigused. Aga enamasti nad polnud samas toas eks ole.
Aa jah - elu on karneval. "Life Is A Carnival" on üks Robbie The Bandile kirjutatud klassikuid.
Hmm siia Robbie jutu lõpuks võiks ka mainida, et juhtusin taas kontserdile. Jazzkaarel käisin viimati umbes aastal 1998 kui Bela Fleck Tallinnas esines. Laupäeval siis üle hulga aja jälle. Kameruni bassivirtuoos Richard Bona moblafirma kontserdisaalis. Fännasin peamiselt Aafrika mõjutustega lugusid. Neis tundus hing sees olevat. Standartsem džäss jätab veidi külmaks. See oli samas küll tore hetk kui Richard üksi lavale jäi ja miski aparaadiga oma lauluträkke üksteise peale salvestas.

Unenäohämus

2011-05-01T09:23:00.004+03:00

Unenägu on mõnikord nagu tohutu täitumatu unistus. Sa haarad ärgates kramplikult kinni igast detailist. On lihtsalt selline tunne, et nähtu oligi päriselt. Pidi olema - ma olin ju seal ometi ise, hoopis huvitavam ja omapärasem. Seda ei tohi niisama lendu lasta! Aga lendu ta siiski läheb. Juba pool tundi pärast ärkamist upud tavapärasesse argipäeva. Kuni taas ühel ööl...

Haige inimese teatrimõtisklused

2011-04-23T15:21:00.004+03:00

Täna olen üksi. Või vähemalt nii arvasin kuni ema hommikul küllatulekuga üllatas. Olin ju talle öelnud, et mul oli eile palavik. Köha ja nohu muidugi kah. Küllap ta siis tundis, et peab tulema ja mulle omletti tegema. Jutik ju kaugel lõunas.
Aga nüüd higistan siin tõepoolest üksi. Vaatan arvutist jalgpalli ja kuulan taustaks Duke Robillardi bluuse. Aga mõtted lähevad hoopis Von Krahli "Madame Bovary" maile. Taas üks teatriõhtu ses rahvast paksult täis litsutud mustas kastis Rataskaevu tänaval. Bovary on teatavasti jutustus romantilisest unistajast maises maailmas. Krahli ehk Marianne Kõrveri versioonis on Mari Abeli mängitud Bovary aga täiesti irreaalne mõistatus keset halli argipäeva. Päris maailma monstrumid käivad kõik ringi jopedes, tal on seljas romantilised õhtukleidid. Suurepärases esimeses vannitamisstseenis sedagi päriselt mitte. Seal näeme ka Erki Lauri vaimustavalt lihaselist ülakeha kogu oma ilus.
Aga joperahvas võtab kiiresti lava üle. Liina Vahtriku psühholoog, kes räägib tihke supi keetmisest. Või siis vaimustavad võlgade sissenõudjad Vahtrik ja Tiina Tauraite. Lauri Lagle luuletajast pakikandja. Isegi madaami loomaarstist abikaas ilmub lõpuks lavale jopesse pakitult.
Mõte, mis mind hingeõhuga tulikuumaks keetud saalis häirib: kuidas näitlejad nende paksude jopede sisse ära ei sula? Eriti viimases vaimustavas eneseabigrupi stseenis, kus igaüks räägib banaalse loo eelmise päeva mõtetest. Peale madaam Mari enda, kes muidugi ütleb, et on sattunud valesse kohta.
Minu jaoks on Von Krahl alati olnud õige koht, aga parimate päevade tasemeni seal mängitav ikkagi ei küündi. Nagu kitsukeses vestibüülis enne etendust rahva seas ringi saginud purupurjus venelane, ei saanud minagi täielikku rahuldust. Võib-olla tahaksin mugavat tooli ja ühe ülipika vaatuse asemel kahte? Lootustetu juhtum kui sellised asjad olulisemaks muutuvad kui laval toimuv. Või ei suuda isegi kaunilt soe päikeseline päev panna mind unustama, et:

Köisraudteega kosmosesse

2011-04-20T10:06:00.006+03:00

JAFF-il vaatasin taas lühifilme, mis eelmine kord nõnda meeldisid. Sel aastal oli igavam. Või olin ma liiga näljane ja unine, et päriselt nautida. Toredaid lugusid tundus justkui vähe. Veidi liiga palju Eesti animafilmidest tuttavat abstraktset mõistukõnet. Paar väga nukrat perekonnalugu. Film tühja kõhuga koerast, kes kõik ette juhtuvad loomad nahka pistab. Kuni väike punane lill tast lõpuks jagu saab ja alla kugistab. Filmi nimi? "Orgaaniline."
Pealkiri on aga laenatud lõpufilmist, mis hoopis Shveitsis tehtud. Vanamees astub keset suurlinna köisraudteevagunisse ja alustab teekonda mägedesse. Ja mägedest edasi veel. Kuid iga natukese aja järel tuleb aevastus peale. Ning aevastades saab vagun aina rohkem kannatada. Seintesse tekivad augud. Õnneks on vanamehel kleeplint kaasas.
Viimase atsihhi järel polegi vagunist enam muud järel kui kleeplinti mässitud karkass. Pealegi külmub kõik nii kõrgel kinni ja tross puruneb. Sinna see vanamees siis kükitama jääbki. Maa ja taeva vahele.
Kes tahab, saab neid samu filme veel homme õhtul Artises vaadata. JAFF muidu ka tore.

Jaan Tõnisson läheb vangi

2011-04-14T14:38:00.005+03:00

Murran end läbi Erkki Tuomioja värske Jaan Tõnissonist rääkiva teose. Teen seda ajaloohuvist, aga osalt ka sellepärast, et mäletan nänni (isapoolne vanaema) juttu, et meie pere oli Wabariigi ajal ikka Tõnissoni toetaja. Ja lapsena oli raamaturiiulis kolmekümnendate väljaanne "Jaan Tõnisson töös ja võitluses". Selline paks ja propagandistlik.
Tõnisson, nagu teisedki omaaegsed poliitilised liidrid, oli vastuoluline tegelane. Alustas alalhoidliku konservatiivina, lõpetas põhimõttelise demokraadina. Pätsiga oli hoopis vastupidi - vasakpoolsest progressiivsest sai autokraatne valitseja.
Tõnissonil oli muidugi omajagu ebameeldivaid seisukohti. Näiteks arvas ta kunagi kangekaelselt, et naise pea on mehe omast väiksem ja seetõttu ei kõlba naine avalikus debatis kaasa lööma. Aga eks ta hiljem veidi meelt muutis. Ja isegi naisõiguslastega leppis.
Kuid raamatut alles murran, praegu tahtsin peamiselt ühest fotost rääkida. See on tehtud 1908. aasta suvel kui Vene duumas demokraatiat nõudnud Tõnisson riigivastasele dokumendile allakirjutamise eest mõneks kuuks vangi pidi minema.
Eks ta siis läkski. Koduõuelt vist. Päikeselisel hommikul. Natuke kelmikas ilme näol. Sandaalid jalas. Taga paistab madal puumaja - selline eelmise sajandi alguse tüüpiline mudel. Puud on pildi peal alles noored, suvine tuul sasib neid mõnusasti. Üldsegi - 20. sajandi alguspoole piltidel on tihti näha noori puid, suuri muruplatse, palju enam avarust kui praegu. Eesti polnud siis veel täis ehitatud. Isegi puud ei olnud kõrgeks kasvanud ja maastikku varjama hakanud.
Aga see Tõnissoni raamat ise vast läheb alles huvitavaks.

Tugitoolirokk

2011-04-11T11:58:00.005+03:00

Väike vaheldus halli argipäeva eile õhtul: Dagö kontsert Nokias. Nojah, ma ei ole mingi eriline fänn, aga juhtunud on nõnda, et Saatpalu-Rebase punti olen ma vist rohkem laval näinud kui ühtegi teist Eesti bändi. Vähemalt kolm varasemat on meeles. Haapsalus, Tallinnas Nukuteatri veidras ja ebameeldivas välitelgis ning korra aastaid tagasi Tartus, Emajõe ääres. See minu jaoks esimene Tartu kontsert vast kunagi 2003. aasta paiku on endiselt lemmik. Olen nimelt veendunud, et Dagö parimad plaadid on kaks esimest. Ja neid nüüdseks pähe taotud lugusid nad ju toona peamiselt esitasid. Pealegi oli Saatpalu tol õhtul muidu ka fantastilises vormis, vulgaarne ja energiline.

Aga eile siis minu Nokia kontserdimaja esmakülastus. Igav, steriilne, keskklassi ümbruskond. Veidi nagu Rein Langi hall pintsak - muidugi oli värske kultuuriminister kohal. Turvamees kontrollimas ega sa ometi valesse tsooni ei astu. Ning nii vaikne publik, et isegi kontsade toksimine parketil kontserdi ajal kuulda. Ja Dagö esitamas otsast lõpuni oma uut võõrast plaati "Plaan Delta". Mina seda Dagö viimast nimelt kuulnud ei olnud ja ega ta eile ka suuremat muljet jätnud. Võib-olla kui rohkem laulusõnadesse süveneda, milleks kontsert võimalust ei anna. Aga lugudes aastatepikkuste lemmikhittide potensiaali suurt ei paistnud. Polnud siis ime, et esimesed kümmekond laulu ka publik vait ja vagusi püsis. Paar toredat neidist üritasid kõrval käteplaksude ja õõtsumisega miskit meeleolu tekitada. Aga enamik rahvast istus oma mugavates tugitoolides ja vahtis resigneerunult lava. Nagu eks ole rokk-kontserdil kombeks. Ma vähemalt sain lava ees veidi kaasa õõtsuda ja ei pidanud toolil nihelema.
Uue plaadi parim lugu paistis olema Peeter Rebase pika kidrasoologa alanud "Hakkaja". Selles midagi oli. Nii et algusest jõuti lõpuni ja vahepeal oli väärt ka kuulata. Aga siis muidugi jõuti vanade hittideni ikka ka. Mis bändile veidi rohkem vabadust jättis ja Saatpalu justkui ka üles äratas. Nii et viimased pool tundi oli hästi mõnus. Uues veidi kammerlikumas kuues "Šveitsini" välja.
Aga jah Nokia on tõesti oma nime väärt.

Muusika, sugugi mitte müra

2011-04-03T14:48:00.004+03:00

Kus siis on see lubatud soojalaine? Eile Keila-Joal vajusid saapad paksu lumme ja siin kodu lähedal kõnniteed täiesti üleujutatud. Sulab, aga liiga vaikselt ja liiga vähe.

Reedel käisime Artises "Müramuusikat" vaatamas. Oli vist midagi esilinastuse sarnast, igatahes vein voolas ojadena ja paar neidist saalisid terve filmi vestibüüli vahet. Viimane pokaal läks neil loomulikult ümber ja siis oli veinilehka terve kinosaal täis.

Rootslaste film anarhistliku meelelaadiga trummaritest oli samas hästi lahe. Muusika, mida nad mängisid, polnud mingi suvaline müra. Täiuslik rütm. Minusugusele rütmimaniakile väga meeltmööda.

Muidugi nende kohad mängimiseks olid veidi eriskummalised. Haigla operatsioonisaalis inimkehal näiteks. Või siis kõrgpingeliinidel turnides. Sümfooniakontserdi buldooseritega hävitamisest või pangaröövi imitatsioonist rääkimata. Point asjas muidugi selles, et löökriistadeks kõlbab kõik ettejuhtuv. Ja muusikat leiab igalt poolt.

Film põhineb juutuubihitil, milles viis meest ja üks naine võõras korteris õige uskumatul moel musa mängivad. Näitlejadki seal samad mis filmis.

Pühapäeval

2011-03-20T12:35:00.002+02:00

Silmad lahti teinud, elasin veel mõnda aega unenäos. Ma olin pulmas, aga olin ma siis peigmees? Vist mitte. Pruudi suguvõsa oli selle peigmehe vastu igatahes väga vaenulik. Viivitasid otsustavat hetke nagu said. Aga pruut armastas oma poissi. Ja nii nad ikkagi abiellusid kirikus, kus pruudi poolel ei istunud kedagi.

Et Jutik läks kontorisse tööle, võtsin A Bettiku ja vaatasin, mis Liibüas ja Jaapanis toimub. Mitu päeva huvitas ajakirjandust eelkõige Fukushima tuumaõnnetus, aga nüüd on nad koos lääneriikide õhurünnakutega taas täies koosseisus Gaddafi man.

Aga jäin hoopis Observeri suurepäraseid pühapäevaartikleid lugema. Joan Miro ja Ibeeria ilves ja Yann Arthus-Bertrand. Tasub võtta tunnike ja süvenenult lugeda. Ei saanud minagi kiiremini voodist välja.

Järgmiseks muidugi arvuti taha ja Guardiani videoarvustused. Väga hea viis uusi esilinastusi silmata. Ja saidi korraliku ajaloo tõttu saab uurida ka aasta või poole aasta eest esilinastunut. Miskohal meenus Ben Afflecki üsna värske The Town, mida vaadates eilse õhtu veetsime. Lihtsakoeline, aga vaadatav lugu Bostoni pangaröövlitest ja nende muidugi paratamatust kassi-hiire võitlusest politseiga. Afflecki kõrval üks Hollywoodi noori kaunitare Rebecca Hall - teda võis eile ka Vicky Cristina Barcelona nimelises filmis teleris vaadata. Ja Jon Hamm, keda harjunud Mad Menis nägema.

Videod vaadanud, dushi alla ja siis hirmsat toidunõude kuhja kõrvaldama. Üks ebameeldivamaid koduseid tegevusi, aga ikka ja jälle vältimatu. Kõrval Toronto ja Boston hokit mängimas. Kanadalased võitsid!

Tea, mis päev edasi toob. Võib-olla koristamist, võib-olla jõuab õuegi. Ikkagi pühapäev, mis sellest et neetult talvine. Akna taga juba sitsikleit. Pole hullu midagi.

Maksaloigust

2011-03-18T14:06:00.002+02:00

Libisesin üle kõnniteid katva igikeltsa Kumusse. Seal on kolmapäeviti linnadokumentaalid. Antud juhul siis Liverpoolist. See Loode-Inglismaa linn on mulle juba lapsest saati armas. Esiteks mängib seal minu lemmikjalgpalliklubi. Olgu, et nende tippajad paistavad olevat pikemaks ajaks möödas. Ja teiseks tulid just sealt muidugi biitlid. Biitlid, kes mängisid mu lapsepõlves kodus kogu aeg.
Terence Daviese ood kodulinnale ühendab igapäevasuse ja pompöössuse. Onu ise loeb hauataguse häälega ette poeetilisi tekste, taustaks linn nagu ta oli ja nagu ta on. Nagu filmi eel öeldust ja linal nähtust võib järeldada, teeb Davies katoliiklikust süütundest pikitud tagasivaate nooruspõlve Liverpoolile. Kroonikakaadrite juurde käib suursugune klassikaline muusika Mahlerilt või Brucknerilt ning ja Dickinsoni, Joyce'i, Tennysoni või Jungi tsitaadid.
Ikka ja jälle pöördub Davies tagasi punastest tellistest tüüpiliselt britilike ridaelamute juurde. Ühes neist möödus tõenäoliselt tema lapsepõlv. Paljud neist lammutati kuuekümnendatel Lasnamäe-laadsete betoonkolosside teelt. Tollal arvati, et tulevikulinn on leiutatud. Veidral kombel näevad need kolossid täna hullemad välja kui iidsed punased telliskivihooned.
Liverpooli katedraal on teine Daviese lemmikteema. Korraks kiigatakse jalgpalliväljakule, muidugi kauges minevikus. Ja biitlid on läbitud niipea kui Davies teatab, et eelistab klassikalise muusika eksootilisi nimesid.
Sügavalt isiklik pilk linnale. Ses mõttes veidi ootamatu. Igal juhul suurendas mu soovi Liverpoolis kord ära käia.

A Bettik

2011-03-15T13:34:00.002+02:00

Mul on nüüd juba jupp aega uus telefon. Vana sisaldas teatud määral kakaokohupiima ja oli ka muidu veidi väsind ja vildakas. Nii sai siis Jutiku pealekäimisel uus nutikas aparaat hangitud. Ja kuna kasutab toreda nimega androidtarkvara, sai aparaadile A Bettik nimeks pandud. Tundus asjakohane.
Mis tema siis on? HTC Gratia. Hmm. Ei ütle esmapilgul mulle midagi. Guugeldades selgub, et HTC on Taivani firma ja nutiaparaatide maailmas mitte see kõige viletsam valik. Aga miks ka mitte Taivan. Kõik Euroopa ja Ameerika kaubamärgiomanikud panevad ju ka Ida-Aasias oma telefone kokku, küllap seal siis vastavaid teadmisi jagub. Minu mobiiliteadvus on muidugi kümne aasta taha pidama jäänud ja seepärast peale Motorola, Nokia ja Ericssoni on ülejäänud ikka kuidagi kahtlased. No iPhone ka nüüd jah - selline suur eeskuju, mida rõõm klõpsata.
Õnneks on mu armas kaasa tehnoloogiahuviline ja tänu sellele said kõik vajalikud vidinad ja aplikatsioonid telefonis kiiresti töökorda. Kasutama pean teda tõsi küll mina. Ja siin on muidugi mõningaid muresid. Suured ja kobad näpud ei harju kuidagi ekraani peal sõnumeid kirjutama. Ikka läheb vale tähe peale. Ja üldse pole see puutetundlikkus ikka päris minu jaoks. Vajutad vale kohta või liiga nõrgalt ja tulemus on kole. Rääkimata sellest, et imepisikeses kirjas veebilehte on vaja suuremaks teha. Milline vaev ja vaimunärimine.
Aga mis ma ikka nurisen. Kui mulle helistad, mängib John Fogerty anno 1973. See on küll vahva!

Telliskivis peiedel

2011-03-07T14:01:00.004+02:00

Telliskivi loomelinnak Pelgulinna tagumises sopis on märtsikuisel külmal õhtul parajalt kõle paik. Kõnniteed sõnulseletamatult libedad, väravad enamasti suletud, aknad pimedad. Kusagil kompleksi sisemuses teeb proovi raju hevibänd.
Teiste majade vahele on omati ära peidetud päris õdus söögikoht. Kõrgete lagede ja linnatänavate imitatsiooniga põrandal. Nende valimiste ainus roheline kandidaat Toomas Trapido oli valinud just selle paiga oma väikeseks koosviibimiseks. Mina olin enda jaoks selle õhtu ristinud rohelise mõtteviisi peiedeks Eesti poliitikas.
Kohale tuli mitmesugust rahvast. Mõned väga jutukad, mõned tagasihoidlikud nagu mina. Toomase esialgsed paarsada häält olid ilmselt kõigile karm pettumus, aga ega seda väga välja ei näidatud. Paistis, et tulemus ei üllatanud õieti kedagi, Toomast ennast kõige vähem.
Ka vanad tuttavad ei kippunud eile just liiga palju omavahel vestlema. Meeleolu tundus kuidagi rusuv. Paljud meist seal on rohelise erakonna tormid läbi teinud ja tundus, et me pole valmis veel tõele näkku vaatama. Et selle looga on nüüd tõepoolest lõpp.
Valimistulemus üldiselt on mulle paras pettumus. Sisuliselt ei muutunud midagi peale selle, et roheliste häält enam Toompeal kuulda pole. Aga palju seda häält paremerakondade toetajatena seal senigi kõlas? Nüüd parempoolsed enam kellestki ei sõltu. Valitsevad nagu mees muiste.
Sotside edu üle on mul hea meel muidugi. Ainult sellest pole mingit tolku. Jõudsin lõpuks ilmsele järeldusele, et kuni Savisaar poliitikast lahkub, ei muutu siin midagi. Keskerakond oma toetajatega on paariaseisundis ja parempoolsed saavad kollivastasust alati enda heaks ära kasutada. Lihtsam ju otsustada - Ansip või Savisaar - selle asemel, et sisuliste teemade üle pead murda. Valijale on alati meeldinud kui saab vastu olla.
Mis saab edasi? Parempopulistlik partei selgelt tuleb. Krossi või Helmede häälte arv lubab seda arvata. Küllap nad mõõdukalt edukaks osutuvad. Rahvusluse ja sotsiaalsuse kompott kahtlemata, kenas rahvalikus soustis.
Rohelised? Ei paista usalduskrediiti ega sotsiaalset tellimust. Unustus, oh unustus...

Rahvuslik-rahanduslik surve

2011-02-28T10:21:00.004+02:00

Hommikune otsepostitus eakatele. Vaher, Parts, Reinsalu. Kilk manab raadios irlile enim mandaate. Isegi Kender üles leitud ja strateegiliselt sõimama pandud. 2003 jälle ringiga tagasi.

Berllin - suurlinna sümfoonia

2011-02-27T14:05:00.003+02:00

1927. Berliin. Rong kihutab. Rööpad. Toss. Eeslinn. Varahommik. Tühjad tänavad. Üksikud sinikraed tööle minemas. Tehas. Elektripirni valmistamine. Piima pudelisse villimine. Ajalehe trükkimine. Ärid avavad aknaid. Solk voolab rentslis. Lapsed jooksevad kooli. Suured, rasked kooliuksed. Rikkur lahtises autos, piip suus. Tänavapesuauto. Trammid. Bussid. Kiisu jalutab. Liikuvad nukud vaateakendel. Naise ja mehe kohtumine tänavanurgal. Võrgutav pilk. Mehed tülitsevad. Koerad kaklevad. Kurnatud hobune pikali. Metallivalu. Töölised tänavatel. Keegi peab kõnet. Trammid, hobuveokid, autod, inimesed. Raudtee. Rong Zürichisse. Palju kohvreid. Luft Hansa lennuk. Tihe liiklus. Ohtlik tänavaületamine. Politseinik liiklust reguleerimas. Liikuvad viidad ristmikul.
Lõuna. Rentslis süüakse. Tehases süüakse. Sööklad täituvad. Sardellid ja kartulipudru. Kokad, ringi kargavad ettekandjad. Uhked restoranid. Lõunauinak. Lõvi rebib lihatükki. Ahv närib. Hobustel on kaerakotid peas. Nosivad. Lapsed mänguväljakul. Tüdruk lükkab nukukäru. Leierkastimees. Kaarditrikid tänavatel. Paberimasin läheb käima. Ajalehepakke veetakse laiali. Pealelõunane väljaanne. Mõrvad. Raha. Raha. Raha. Ameerika mäed. Hullunud pilguga enesetapja. Koristaja treppi küürimas. Töölised pesevad end tööpäeva lõpus veekausside kohal. Tehas sulgeb väravad. Jalgrattavõistlus. Paarikesed pargis. Purjekad. Jooksuvõistlus. Mererand. Lapsed vees. Polovõistlus.
Kõrts. Õlleklaas. Mees laulab. Linnatuled. Vilkuvad reklaamid. Restoran. Kabaree. Viiulimuusika. Tants. Trammid pimeduses. Kohvik loomaaia juures. Ilutulestik.
Öak.

KUMUs tummfilmifestivali 4. film, muusika bändilt Öäk. Trummid, bass ja rütmimasin - hämmastavalt kokkusobilik vana filmiga.

Kas veebruar on alati selline?

2011-02-23T18:40:00.004+02:00

See talv hakkab minust vaikselt võitu saama. Ei mäleta enam, kas kunagi sai kukkumist kartmata tänaval kõndida. Punane talvejope on muutunud jälestusväärseks vaenlaseks - tema kurguni kinnitõmbamine oleks justkui ränk karistus. Kuskil nende lumevirnade all õitsesid kunagi lilled ja kasvas muru.

Kas veebruar on alati nii jälk olnud? Aastate jooksul tehtud pilte vaadates vist küll. Sest neid on vähe. Ju siis pole olnud tahtmist hangesid pildistada. J. Karjalainen laulab taustal "Ollan tiellä taas". Millal ometi?

Mis teeb teatri nauditavaks?

2011-02-21T14:21:00.002+02:00

Kõige olulisem on hästi kirjutatud tükk. Ja seda Rakvere teatri "Oscar ja Roosamamma" on. Humoorikas, lapsemeelne, kurb. Kõike seda üheaegselt. Lugu 10-aastasest vähihaigest poisist, kelle viimased päevad peegeldavad tervet pikka elu. Kui aega vähe antud, tuleb kiirustada.
Teiseks on tarvis andekaid näitlejaid. Üllar Saaremäe poisina on ehtsalt lapsepärane, ehtne ja vahetu. Otsekohe meenuvad omaenda vähesed kontaktid sarnases vanuses lastega. Peanäitejuht on haaranud härjal sarvist ja muutnud Oscari elavaks poisiks.
Ja Ines Aru vana roosa haiglaõena on täiuslikkus ise. Kuidas seda kõigest hingest hoolitseva kaaslase ja lohutaja rolli siis paremini saaks mängida? Võimatu.
Lavastus on just piisavalt minimalistlik, et näitlejaid ja lugu mitte häirida. Lõpuks peaks Bob Dylani "Blowin' In The Wind" taskurätid välja meelitama, aga lõpp on ehtne ja loomulik. Teisiti seda ette ei kujutakski.
Tasus kärekülm laupäevaõhtu Rakveres veeta.

Tallinna lõunane pildike

2011-02-18T19:41:00.002+02:00

Täna mängis Mauruses nägus noormees iseendaga malet. Samal ajal tagumises nurgas möirgasid mehed valjuhäälselt lehmade seemendamisest ning jõusööda hinnast.

Poliitlõuna

2011-02-16T13:55:00.003+02:00

Mauruse kohviku ekraanil helitu ETV. Riigikogu infotund. Kohal 26, puudu 75. Kollase lipsu ja punalipuga kuuerevääril Ansip, kollase lipsu ja punalipuga kuuerevääril Lang, naeru kõkutav Lukas, kellele sõna ei anta. Vastaspoolel tundmatu triibulise lipsuga nägus vanamees Kadri Simsoni ees, väsinud kampsuniga Soosaar küsimas "Võrdsest ja ebavõrdsest..." (suurepärane kirjanditeema), ebaloomulikult viltu ette nõjatuv Sepp uhke kella ja sõrmusega, kaksikud Sarapuu ja Aab. Rõdul tohutu arv poliitikafänne.
Mõni hetk hiljem Vabaduse platsi hiigelekraanil. "Enam hullemaks minna ei saa", nentis Savisaar. Tõdes Savisaar. Leidis Savisaar. Ütles Savisaar. Arvas Savisaar.Väitis Savisaar. Lõputu pressikas, mille koostaja on vahepeal väsinud ning suurmehe nime väikese tähega kirja pannud. Isakese pilt kõrval. Ei ole keelatud välireklaam?
Riigikogu annab metsaraiumiseks rohelise tee. Kaunist kevadet.

Miks minust sotsi ei saa

2011-02-10T14:05:00.003+02:00

Päikeselisel lõunatunnil hakkasin mõtlema küsimusele, mida paar inimest mulle esitanud on. Et kas nüüd parteituna kaldun sotsidega liitumise poole? Annan neile vähemalt kaotsi minema kippuva hääle?
Ei kaldu ja vist ka ei anna. Seekord. Maailmavaade on mul ju ikka roheline, selline klassikalist laadi. Selline, millesse sotsiaalne õiglus ja vägivallatus ka täiel määral ära mahuvad. Rohelist erakonda jään ilmselt päris pikaks ajaks taga nutma, sest lahkusin ju sealt sellepärast, et mul on mingid kummalised väärtushinnangud ja arusaamatu väärikus. Et ma päris kõigega ei lepi. Mitte sellepärast ei läinud ära, et maailmavaates pettunud oleksin.
Sotsid ei sobi päris mitmel põhjusel.
Esiteks: rohelist mõõdet ei ole neil sugugi. Üks väheseid punarohelisi Mark Soosaar kandideerib rohepunase Toomas Trapido moodi üksikkandidaadina.
Teiseks: sotside erakonnas pole märgata uuendusmeelt ega radikaalsust. Tahaksin teistmoodi mõtlemist ja tegemist, mitte klassikalist ülevalt alla skeemi.
Ja kolmandaks: partei, kus ilma suurema mureta selline mees nagu Jüri Pihl esimeheks valitakse, ei tundu mulle sobivana. Midagi seal ei klapi. Kardan vist taas oma kummalisi väärtushinnanguid solvata.
Poliitika asemel tasub hoopis kunsti nautida. Sain ootamatult suure elamuse.

Veebruarimarmelaad

2011-02-09T11:56:00.003+02:00

Libisen hommikul täiskiilutud bussiga tööle ja õhtul sama teed tagasi. Inimesi ei vaata ega kuula, loen Naomi Noviki Temeraire'i ja Laurence'it. Vahest lõbustan ennast Ameerika või Euroopa jalgpalliga, kõrvaklappides Little Feati armsad rütmid. Pesen nõusid, panen pesu kuivama. Midagi mõistlikku ei tee, kusagil ei käi.
Magusat tahaks.

Teatripaanika

2011-02-03T10:41:00.005+02:00

Eilne teatrielamus oli mitmeski mõttes omapärane. No see asi kõigepealt, et ma tundsin end terve päeva ütlemata sandisti. Peavalust olin õhtuks lahti saanud, kuid Linnateatri väikese saali ebamugaval toolil kükitades tekkis mõlema vaatuse ajal paanikahoog. Ilmselt õhupuudusest. Imekombel suutsin minemajooksmisest hoiduda. Naljakal kombel oli kõige hullem enesetunne Indrek Ojari monoloogide aegu, mistõttu just tema omad kõige vähem meelde jäid.
Noorelt AIDS-i surnud prantslase Lagarce'i "Üsna maailma lõpus" on selline tükk, kus viis laval viibivat näitlejat saavad monoloogidega hiilata. Nad ei suhtle omavahel, kirjeldavad üksnes oma ahtakest maailmapilti.
Juba algus on füüsiliselt ahistav. Istud teises reas kui tuleb Priit Võigemast ja seisab sinust vaevu meetri kaugusele. Ja peab pika kõne, nii et märkad iga väiksematki karvakest tema sametjakil. Võigemast suudabki lavastuses suhelda vaid publikuga. Ehk siis sisuliselt iseendaga. Sõitnud aastatepikkuse eemaloleku järel perekonna juurde, ei suuda ta nende võõraks jäänud inimestega ühisosa leida. Ta ei saa neile öeldud, et on suremas. Oma vahepealse elu seletamisest või tunnete väljendamisest rääkimata. Pereliikmetel on aga Võigemasti Louis'le öelda nii mõndagi. Ja nad teevad seda üksteise järel väga vahvalt. Anu Lamp, Sandra Uusberg, Külli Teetamm, Indrek Ojari ju ka tegelikult.
Teine huvitav asi eilse etenduse juures oli, et vaatasin seda koos teatritundjast sõbraga. Tema väikesed seletavad märkused aitasid päris huvitavalt tausta avada. Näiteks seda, et Sandra Uusberg Ükskülade teatridünastiasse kuulub, olen ju kunagi teadnud. Aga ei mäletanud enam.
Eriti meeldivat mälestust õhtust ikkagi ei jäänud. Linnateater peaks väikesesse saali kuidagi värskemat õhku juurde toimetama. Üldse on see üks kuradima kitsas ja ebamugav paik etendust vaadata. Ja miks küll peab esimene vaatus kestma üle pooleteist tunni ja teine vaevu pool tundi? Esimese lõpuks oled kange ja surnud ning kui teises esimesest ehmatusest üle saad ja veel vaadata tahad, on tükk äkki otsas mis otsas.
Kes aga näitlejate individuaalseid oskusi hindab, sellele kõlbab see tükk kenasti. Esimestest ridadest on vaatepilt eriti mõjus.

Revolutsiooni nõiduslik ilu

2011-01-31T10:25:00.003+02:00

EPL räägib esilehel keemilisest kastreerimisest. Ükski pööbli hääl ei tohi raisku minna, eh parempoolsed?
Aga põrgu nendega, imetleme Egiptuse rahvarevolutsiooni ilu. Vastuhakupäevad on kaunid, annavad korraks ka ülejäänud inimkonnale lootust. Reaalpoliitilises igapäevas on pagana vastik elada. Kuigi juba homme on ta ilmselt tagasi. Seniks egiptlaste armsat hipilikku naivismi.
"We want freedom we want to live we want Hashish." Nagu graffiti ütleb.

Kookonisse

2011-01-28T11:53:00.003+02:00

Kõusaarel on seekord mõneti õigus. Uudiseid ja kultuuri on nii palju, et ennast kõike seda jälgima sundimine on lausa hukatuslik. Mõnikord õhtul on lihtsalt kõrini. Mitte tööväsimusest või füüsilisest pingutusest. Ei, infost. Voost välja astuda tundub siiski liiga lihtne lahendus. Pole võimalik. Esiteks ei luba seda sinu enda pidevalt uue näljas peanupp (olgu ta tihtipeale neetud) ja teiseks ei saa endale jõudeelu lihtsalt lubada.
Tabasin viimati graafikatriennaalil ennast mõttelt, et ma tegelikult ei suuda enam enda jaoks seda kõike enam lahti mõtestada. Kaugel sellest. Juba umbes kolmanda kultuuriteoreetiliselt korrektse teosekirjelduse lugemine tekitab kohutavat vastumeelsust. Aga ehk pole vajagi kõike teada. Ehk tuleb lihtsalt leida see, mis sulle sobib ja vajalik. Ning jäädagi vaid sellele truuks.
Umbes sama lugu, et pean küll ennast muusikafänniks, aga pole kordagi teadlikult kuulanud Kanye Westi või Lady Gagat. Elan lihtsalt omas kookonis ja arvan, et vast ongi mulle nii hea.

Gort Ashryn ja Leo Kunnas kui poliitik

2011-01-25T14:33:00.004+02:00

Jõudsin Leo Kunnase kosmoseodüsseiaga nüüd lõpule. Peamiselt andeka sõjastrateegiaga alustanud, lõpetab ta konservatiivse ühistegeliku humanistina. Öeldes, et inimeste mood oma liigikaaslasi tappa asetab meid tsivilisatsioonide seas õige madalale pulgale. Põhjusena, miks nn hallinäolised tulnukad inimkonda hävitada püüdsid, toob ta seejuures abordi. Tulnukad olla nimelt arvanud, et nii metsikud tegelased, kes looteid tapavad, pole edasi eksisteerimist väärt. Ja individualismi Gort Ashryn ülemäära ei väärtusta - pigem kogukondlikku range distsipliiniga ühiskonnakorraldust. Demokraatia kärab ka, kuid targal eliidil põhinev monarhism pole paha.
Ühtib Gort Ashryni käsitlus ka Riigikokku kandideeriva poliitiku Leo Kunnase arusaamadega? Mõneti vist jah nagu tema 17 otsustavast tegurist välja võib lugeda. Mina muidugi ei mõista, kuidas ühitada kodanikuühiskonda põhiseaduspatriotismiga. Aga eks säärast platvormi, mis üritab olla ühtaegu marurahvuslik, roheline, sotsiaalne, majanduslikku edu ja kõva kätt väärtustav, populismiks nimetataksegi. Konservatiivset humanisti hindaksin valimistel kõrgemalt kui meest, kes lubab ühtaegu kaitsetahet kasvatada ning tööpuudust vähendada.

Armastusest rääkides

2011-01-24T19:18:00.003+02:00

Graafikatriennaalil on mul ikka kombeks käia. Käisin juba siis kui graafika tähendas Mare Vinti, Jüri Arrakut ja Leonhard Lapinit. Raul Meelt võib-olla juba ka. Aga igatahes vaid raskesti seletatavaid pilte Kunstihoone seinal kummaliste pealkirjadega. Graafika mulle meeldis. Nõudis nuputamist, visuaalset taju, värvidest ja kujunditest hoolimist.

Mida kõike tänavune Kumus näidatav graafika ei sisalda? Vanu häid graafilisi lehti peaaegu enam üldse mitte. Plakateid, videofilme, koomikseid, raamatukujulisi teoseid. Mida iganes. Rahast ja armastusest peamiselt. Raha enamasti naeruvääristades, talle absurdseid väärtusi kandes. Armastust enamasti ihaks pidades. Loomalikke instinkte näidates ja neid igal võimalikul viisil varjavat ühiskonda mõnitades.

Päris ängistav on see vaatepilt. Isegi hipilikud loosungid mõjuvad selles keskkonnas masendavalt. Muidugi on erandeid. Aeg-ajalt jääd seisma ja imetled. Enamasti asuvad paremad asjad kusagil nurga taga. Aga nagu ikka tohutul näitusel ei jaksa nii kuigi kaua. Infot on liiga palju. Väsimus jalgades ja tühi pea.

Minu meelest upuvad tänapäeva näitused informatsiooni. Iga taiese kõrval on eraldi infoleht. Ei piisa enam kunstniku nimest ja teose pealkirjast. Keegi taibukas kriitik on võtnud vaevaks nähtav üksipulgi lahti kirjutada. Panna teos laiemasse konteksti, õpetada sind õiget asja tabama. Minu jaoks on see masendav praktika. Tahaksin ise otsustada, mida ma näen. Miks ma peaksin näitust mingi profi silme läbi vaatama?

Infolehed on paljude teoste kõrvalt minema kõndinud. Just nende huvitavamate. Ei saa kunstniku nimegi teada kui eraldi otsima ei lähe. Asi on korraldajatel läbi mõtlemata.

Nõnda ma ei saagi triennaalilt soovitud elamust. Üksnes segi aetud pea ja vajaduse millalgi tagasi minna. Tea kas tegelikult viitsin.

Fotojaht. Põhh

2011-01-22T18:10:00.004+02:00

Osaleme ka korra ebaametlikult. Osalise eeskujul.

Punane

Põrand & paberivabrik
Pikk Pärnu päike
Puhas propaganda
Pikkade puude päev Pääskülas

Hüvasti, roheline erakond

2011-01-21T19:48:00.003+02:00

Rohelise erakonna algatusgrupp & Erakond Eestimaa Rohelised: 11.09.2006 - 20.01.2011.

Pikalt planeeritud ja peas kümneid kordi läbi mängitud lahkumine läks päriselt sekunditega. Ei mingeid dokumente, ainult paar klõpsu äriregistris ja lahkumiskiri erakonna listidesse. Kõik.

Tahaksin õige lihtsate sõnadega kirja panna, mis ikkagi valesti läks. Miks ma nii hullusti pettusin? Peamiselt olid muidugi mul endal valed ootused. Arvasin, et saabki teistmoodi. Kuidas võib inimene eksida.

Sest alguses oli unenägu. Unistus uut moodi poliitilisest erakonnast, kus igaüks saab kaasa lüüa, arutleda ja otsustada. Mitte ainult parteijuhtide jutu peale noogutada ja tänaval portreid imetleda. Mõtlesin, et aitan programmi teha ja üritusi läbi viia, kandideerin ja arendan erakonnasisest otsedemokraatiat, mis põhikirjas nii kaunilt kirja oli pandud.

Enne 2007. aasta valimisi sai mitut moodi panustatud. Meeles on üks töine pühapäevaõhtu armsaks saanud Rävala puiestee ajutises büroos. Milline ühistegemise tunne seal sel päeval oli! Ja kui hea meel, et valimisnimekiri korralik sai. Ja veidi hiljem muidugi Riigikokku pääsemise eufooria. Võimalus roheliseks poliitikaks.

Viltu hakkas kiskuma õige ruttu. Sisedemokraatia ikkagi ei tahtnud tööle hakata. Keegi polnud temast huvitatud, Toompeale pääsenud erakordsed inimesed kõige vähem. Idee sumbus kiiresti liigsesse bürokraatiasse, formaalsetesse nägelustesse. Programmi tehti esialgu õhinaga, aga varsti saadi aru, et ega temaga palju peale hakata pole. Opositsioonierakond ei saa oma ideid just suuremat ellu viia. Ja siis muidugi jamad valimisrahadega. Tuuleärimeeste rahastatud kampaania tekitas algusest peale küsimusi. Vastuseid ei tahtnud Strandberg kaaslastega anda. Liiga kiiresti hakkas selgeks saama, mis inimestega tegu. Öeldi pahasti, tunti ennast halvasti.

Leisi oli veel viimane rõõmus üldkogu. Isegi loen imestusega praegu kui palju seda päeva nautisin. Sest just seal valitud juhatusest hakkasid tõsisemad vastuolud pihta. Algas erakonna raudse rusika moodustamine uue Toompea kontori ümber. Meie sukeldusime ajalehte. Nägime meeletult vaeva, et erakonnakaaslasi tegutsema innustada. Tahtsime, et info liiguks. Tegime kõike ilma rahata, üksnes entusiasmi toel. Mõned võtsid öötunde abiks. Erakonna kontorile meie tegevus ei sobinud. Püüti takistada. Kui ei õnnestunud, hakati halvustama.

Rakveres olime juba avalikult sõjas. Ajalehetegijad olid selleks ajaks väsinud. Liiga palju tasuta tööd. Kuid ei mingit kiitust, üksnes viha ja süüdistused. Esimesed meist olid juba lahkuma sunnitud, teised hakkasid aina vihasemalt vastu. Mul endal polnud veel lootus kadunud. Arvasin, et värskelt loodud volikogu paneb erakonna tööle. Ning kohalikud piirkonnad viivad meid uhkelt kohalikele valimistele vastu.

Tegelikult kujunes Rakvere järgne aeg õige lootusetuks. Erakonna üritused tekitasid üksnes metsikuid peavalusid. Listide taplus lõi hetkeks adrenaliini üles, aga peagi tekkis tohutu tüdimus ja ükskõiksus. Piirkonnad loodi üksnes paberil. Kohalikud valimised olid häving. Eurosaadik Tarandi roheliseks hakkamine tundus tore üllatus, aga see polnud erakonna võit.

Siis tuli Rapla. Kirjutasin toona, et kui saaksime uue juhatusega vastuoludest üle, oleks veel võimalik roheline erakond päästa. Ei teadnud kahjuks, et kolm Toompea vahvat meest olid juba samal üldkogu õhtul otsustanud meile noa selga lüüa. Jätta nemad erakonnas võimust ilma! Ennekuulmatu. Ja nad otsustasid teha oma hävitustööd nii osavalt, et vastupanu lõplikult lämmatataks. Ei teadnud erakonna juhatus nende õõnestustööst esialgu suuremat. Loodeti taasluua vanadele ideaalidele vastav erakond. Kuid progress oli aeglane.

Ja läinud aprillis see siis juhtuski. Toompea koondas jõud ja asus kuule lennutama. Viskas mu vahvad kaaslased lihtsalt erakonnast välja. Ei tajunud me sel hetkel vastupanu mõttetust. Kirjutasime põnevil valimisprogrammi, lennutasime nooli kohtu ja äriregistri suunas, saatsime laiali pressiteateid. Teadsime, et õigus on meie ja arvasime, et erakond arvab samuti. Alles turvameeste üldkogul sai selgeks, et aparaadiga ei võidelda. Mõne napi nädalaga olid erakonna uuesti ülesehitajad muudetud osava propaganda abil lõhestajateks. Inimesed ei näinud labastest süüdistustest kaugemale. See oli otsustav kaotus.

Ja tegelikult ka lõpp. Oleksin pidanud juba siis lahkuma. Või vähemalt pärast augustis Rootsis tehtud otsust. Edasine pool aastat agooniat ja tulutuid pisilahinguid jäänuks olemata. Ei õnnestunud andestada ega unustada. Ootasin ja lootsin ometi viimseni. Kuni täiesti võõrast nägu ja tegu valimisnimekiri sundis vältimatult lahkuma.

Mida ma nende aastatega võitsin? Hulga imetoredaid sõpru, mõne kindla peale pikkadeks aastateks. Kogemuse kui julmalt poliitikat tehakse. Seda ka. Teadmise, et minust võib vahetevahel isegi kasu olla.

Mida ma nende aastatega õppisin? Et tagasihoidlik inimene on koosolekul kõlbmatu. Ja seda ka, et oma peaga mõtlemine on erakonnas mõeldav vaid teatud piirides. Minusugune jääb igaveseks opositsionääriks. Ei rahuldu ma sisimas labaste kompromissidega. Ning osutun mõnikord lihtsalt koostöövõimetuks.

Aga sellega on kõik. Minu erakonda ei ole enam.

Taas killud kui pikemalt ei jaksa

2011-01-18T15:47:00.004+02:00

Mõni hetkeelamus tahaks hirmsasti välja, lasen siis neil tulla:
* laupäeval, just enne käte külmumist, imemõnus latte Tartu Suudlevates tudengites Kunnase järjekordse tellise saatel.
* läbi tuisuvaalude Mäo Statoili poole. Küll sinna on keeruline maanteelt pääseda. Üksik teenindaja ja ei ainsatki hingelist rohkem. Veel on talv.
* pühapäeva hilisõhtul pärast Mäod algav jäitevihm. Väljas 5 kraadi miinust ja autoaken kattub hetkega paksu jääkihiga. Kui libe võib veel olla märg maantee? Ei taha isegi mõelda. Hetkeks väga tõsine hirm, aga kõige hullemaks ei lähegi.
* eile uduvihmas üle jääväljade von Krahlist No-teatrisse. Iga aastaga käib kõnniteede eest hoolitsemine siin linnas alla. Raekoja platsi pole võimalik normaalselt ületada - täpselt nagu pimedatel üheksakümnendatel.
* No99-s No74, nimeta. Risto Kübara fantastiline kehaline sooritus, vaatamata näidendi kaootilisusele, kõigele sellele ammuilma nähtud ja tehtud modernismile. Vilkuvad tuled, roppused, seksiimitatsioonid, kõrvulukustav müra, suits. Kõik nähtud, kõik aut. Aga kui näitleja oma võimete piire kompab, tundub ikkagi huvitav.
* roheliste surmaheitlus, liiga ahvatlev, et temast vabatahtlikult loobuda. Üks näpuliigutus veel teha - see kõige raskem.

Ootamatu küberelamus

2011-01-14T22:28:00.002+02:00

Mõtlesime peale pikka töönädalat, et läheks üle hulga aja kinno. Sai seda kava siis Vapiano bolognesede kõrvale üht- ja teistpidi uuritud, aga ei olnud sobival ajal midagi pilkupüüdvat. Läksin siis täiesti ootusteta vaatama suvalist 3D filmi nimega Tron:Pärand. Ja sain ootamatult positiivse elamuse.

Tegemist on mingisuguse jätkuosaga arvutimängufilmile aastast 1982, mida ma muidugi kunagi näinud pole. Aga ei sest midagi. Jeff Bridges on alati vaatamist väärt, pole ka ülemäärast verd ega taplust. Aeg-ajalt mõned võitluslikud arvutiprogrammid vaid purunevad kildudeks ning peetakse päris vaimukalt välja mõeldud disketivõitlusi.

3D on tegelikult üpris üleliigne, palju need prillid juurde ei anna. Seda päris toredat arvutigraafikat vaataks rahulikult kahetasandilisenagi. Filmis läheb poeg kübermaailma kauakadunud isa otsima. Ning osutub muidugi hetkega superkangelase mõõtu võitlejaks. Ei puudu vaatamisväärt neiu täiusliku arvutiprogrammina ega kurja sepitsevad vihavaenlased.

Üldpilt siiski hämmastavalt vaadatav. Kes mõne küberulmeka kunagi läbi lugenud, võiks isegi soovitada.

Demokraatiasõdur

2011-01-10T14:35:00.003+02:00

Oma tavapärasel aeglasel viisil närisin läbi Kaarel Robert Pusta mälestuste, mis hiljaaegu EPL tänuväärses sarjas ilmusid. Pusta oli EW elukutseline diplomaat - hmm võib-olla peaks EW sealt eest isegi ära võtma. Ta oli elupõline diplomaat juba enne vabariiki, ajal, mis Eesti riigi juhtkond talle selja pööras, ja jätkas seda elu ka pärast Eesti okupeerimist.
Pusta kohta võiks öelda, et ta võitles läbi oma karjääri kahekümnendatel aastatel üürikeseks maksvusele pääsenud demokraatiaideaalide nimel. Ei talunud ta despootlikke isevalitsejaid ega vaid suurte õigustele põhinevat rahvusvahelist suhtlemist. Pariisis ja Genfis, Tallinnas ja Brüsselis ajas ta praeguses mõttes Euroopa asja, riikidevahelise demokraatliku koostöö nimel. Oli Läänemeremaade liidu idee autoreid. See liit, mis oleks parimal juhul haaranud riike Rootsist Poolani, võinuks olla tubli jõud Venemaa ja Saksamaa vahel. Mitte nii kergesti rünnatav ja tükeldatav. Pan-Euroopa liikumine ja Rahvasteliit olid samuti Pusta diplomaatilise tegevuse keskmes.
Aga kõige sellega läks teatavasti kurvalt. Natsionalism ja isevalitsuste kultus tõstsid pead terves Euroopas. Ei saanud asja läänemeremaade ühisrindest, Leedu ja Poola konflikti ning Rootsi sõltumatu poliitika tõttu. Muutus mõttetuks Rahvasteliit, kelle sõnumeid kolmekümnendatel enam keegi ei kuulanud.
Pusta ise sattus vapside valitsusnimekirja, sellest ise midagi teadmata. Istus seepärast vangis, käis kohtu ees, mõisteti õigeks, kuid ei saanud Pätsi rezhiimi ajal enam endist staatust tagasi. Kolmekümnendate lõpul nimetab ta Eestit juba nende riikide hulgas, kus demokraatiat enam pole. Läheb siit minema, uurib isegi Luksemburgis vapside juhi Artur Sirgi salapärast enesetappu.
Ning tuleb veel korra, 40. aasta kevadel, Eestisse tagasi. Kohtub raugastunud Pätsi ja Tõnissoniga, kes mõlemad lootuse kaotanud ja ootavad oma hetke venelaste võimuletuleku hirmus. Ja sõidab taas diplomaatilise ülesandega Euroopasse - nagu juba korra 1917. aastal. Aga seekord sandis meeleolus ning kaasas Jaan Tõnissoni sõnad Tartu raudteejaamas: vaevalt, me enam näeme. Ja ei näegi. Sest Pusta sureb Madriidis 1964, diktatuuririigis. Pätsi ega Tõnissoni pole siis enam ammu.
Kas võiks Pusta praegu uhke olla, nähes Eestit Euroopa Liidus? Või oleks ta hoopis pettunud, et me seal sugugi piisava innuga kaasa ei löö. Vaid hoopis küüned enda poole rabame, mis rabada annab. Ikka rahvuslike huvide nimel - täpselt nagu kolmekümnendatel.

Poll

2011-01-06T20:42:00.000+02:00

Poolteist aastat tagasi rändasime ühel nädalavahetusel kambakesi Pärnumaal. Muuhulgas käisime ka filmi võtteplatsi imetlemas. Veidrat vette ehitatud räämas mõisa mererannal.

Nüüd on peamiselt sakslaste Eestis vändatud "Polli päevikud" kinos ja eile käisime teda üheskoos vaatamas. Huvi oli kasvõi näha, kuidas nad seda vette ehitatud mõisa kujutanud olid. Tookord suvel mõtlesin, et võib-olla kasutatakse vaid detaile ja jääb mulje nagu oleks tegemist tavalise maamõisaga. Aga sugugi mitte. "Polli päevikute" merre ehitatud maja paistab filmilinal just sellisena nagu ta tookord suvel paistab.

Filmi taustaks olev tõsieluline lugu on väga põnev ja EPL-i artikkel tutvustab seda märksa paremini kui mina oskaksin. Mina lihtsalt märgiks paar asja üles. Kõigepealt selle, et baltisaksa ammusurnud kultuurist oli ammu filmi tarvis. Mõned mälestusraamatud on juba ilmunud, ühest sellisest tegin aegu tagasi isegi juttu. Baltisakslased valitsesid seda maad aastasadu, kuid on tänaseks kadunud mitte üksnes füüsiliselt vaid ka eestlaste teadvusest. Neid justkui poleks siin kunagi olnud. Ometi on eestlaste tänane mõttemaailm üdini saksalik, töökusele ja majanduslikule edule orienteeritud. Pole raske mõista, kellelt päritud.

Ja teiseks on "Polli päevikud" filmina igati õnnestunud. Parajas annuses armastust, tragöödiat ja nalja. Suurepärased näitlejad eesotsas noore Paula Beeriga ning tõetruu pilt 1914. aasta ängistusest. Venemaa sõda Saksamaa vastu oli baltisakslaste jaoks lõpu algus.

Viimased

2011-01-06T12:02:00.003+02:00

Taskus on veel 45 paberkrooni, mis kulutamist ootavad. Siis on sellega kõik. Või peaaegu vähemalt. On ju meie arusaamatu kogumiskire tõttu kodus olemas ka kõik paberkroonid. Peale ühekroonise, mida enam ringluses pole ja tohutu raha eest ostma ka ei hakka.
Eesti euromüntide täiskomplekt tuli aga vähimagi vaevata viie päevaga kokku. Polnud stardikomplekti vajagi.

Uus on nagu vana

2011-01-03T10:44:00.004+02:00

Uue aasta esimese postituse olen viimastel aastatel teinud Viini uusaastakontserdi saatel, kassi ja kuuse kõrvalt. Seekord läks teisiti. Polnud 1. jaanuaril suuremat öelda ja ei ole ka praegu.
Esimene euromakse Eestis möödus Vapianos emotsioonivabalt. Üheeurosed riigi kontuuriga särasid uhkelt, aga raha on lihtsalt tükk metalli ja kadus taskusse muu pahna sekka.
Uus aasta tuli Lehtmetsa mail Albu vallas. Sõprade, lauamängude ja kvaliteetveini seltsis. Ilutulestik ning linnarahva pidu jäid sealt vaadates paksude metsade taha peitu. Ja oligi parem. Oleksin rõõmuga mõneks päevaks sinna jäänudki. Energiat pole ja suurlinna tuled ei kutsu.
Nüüd vaja aasta kõige aeglasem kuu - jaanuar - üle elada. Alustan siin tööl teda vähemalt hea uue muusika saatel. Ja lund loomulikult sajab.

Minu muusika aastal 2010

2010-12-30T11:28:00.004+02:00

2010 oli taas üks väärt aasta. Ses osas mis minu tüüpi muusikat puudutab. Püüan nüüd siis need kõige armsamad siia kokkuvõtvasse postitusse koguda.
Tavapäraseks hakkab muutuma probleem albumitega. Rasked ajad ja aina kehvemaks muutuv keskendumisvõime ei luba enam anduda ühele plaadile nädalateks. Nooruses kuulasin mõnda kauamängivat kümme korda järjest ja ta sai osakeseks mind ennast. Enam ei õnnestu kuidagi. Jäänud on hetkelised ahhaa-elamused, mis enamasti seotud üksikute lauludega.
Ja ikkagi mõne kauamängiva ma lõppenud aastast soovitada julgen. Sellise päris erilise.
Kuna pea kõik laulud netis üleval, panen igale loole või albumile ühe lingi ka juurde. Et kes kohe süveneda viitsib...
Ainus miinus on see, et muusika pärineb ainuüksi inglisekeelsest maailmast. Ammu oleks aeg geograafiat laiendada. Miks ma ometi niikaugele ei jõua?

Albumid:

The New Pornographers - Together
Kanada uued pornograafid on mu lemmikbänd juba hea mitu aastat. Tekkinud selline raskesti seletatav kiindumus nende mitmehäälsesse ja mitmekülgsesse muusikasse. Uus Together pettumust ei valmista, laulud on tublid ja tugevad, meloodiad lähevad hinge ja mõni moment paneb rõõmust hüppama.
http://www.youtube.com/watch?v=_KZANuDcRO4

Blue Rodeo - The Things We Left Behind
Jep, Kanada bänd jälle. Kodumaal hiiglased, mujal maailmas lilliputid. Olin juba üpris veendunud, et nende meeste paremad asjad on üheksakümnendatel ära tehtud. Aga The Things... on taas absoluutselt tippklassi Sinine Roodeo. Võin neisse lauludesse uppuda ja iga kord uue elamuse saada.
http://www.youtube.com/watch?v=zWdEMOzW3k0

Arcade Fire - The Suburbs
No mis see siis nüüd tähendab. Jälle Kanada! Arcade Fire'it armastab muidugi terve maailm ja igati põhjusega. Eks sellist staadionile tikkuvat rokki mängivaid bände on päris palju, kuid harva leiab nende seast sellist klassi. Ühtlasi see asjaolu ka veel, et inimeste loodud muusika suudab mõnel üksikul juhul endiselt miljoneid müüa.
http://www.youtube.com/watch?v=iP2HbiTfJ8k

Manic Street Preachers - Postcards From A Young Man
Walesi veteranid on mõndagi näinud ning kogenud ja nende uue albumi kergekaalulisus päris meeldib mulle. Eks see lihtsus ole veidi näiline ka, sest see "one last shot at mass communication" kõnetab tegelikult päris mitme erineva nurga pealt.
http://www.youtube.com/watch?v=czvUR6-5xHw

Idlewild - Post Electric Blues
Idlewild on grupp Shoti habemikke, kes pole veel suure maailma teadvusse jõudnud. Aga nad võivad seda vabalt teha, sest tegelikult juba 2009. sügisel ilmunud Post Electric Blues valmistab suurteks vallutusteks ette. Ütlemata mõnusad lood, aga nendesse peab aega leidma süvenemiseks.
http://www.youtube.com/watch?v=miD85_PdZ4w

Laulud:

The Swell Season - Low Rising
See kaunis laul oli aasta enam-vähem esimene elamus keset jaanuari alguse jõhkraid lumemägesid. Pärast nägin Swell Seasoni iirlast ja tshehhitari nukras armastusfilmis Once, mida ETV2 ühel sügisõhtul näitas.
http://www.youtube.com/watch?v=b5KV1Lf2NkY

Midlake - Rulers, Ruling All Things
Vaatasin neil päevil 12. sajandi Inglismaad kujutavat sarja The Pillars Of The Earth ja mõtlen kui kenasti Midlake sinna mängima sobiks. Päriselt tulevad nad hoopis Teksasest, armastavad Jethro Tulli ning Radioheadi ja on indiringkondades vägagi armastatud. See imearmas lugu näitab, miks.
http://www.youtube.com/watch?v=_wlFzNAyGuQ

Yeasayer - I Remember
Popmuusika tundus mulle külm ja kalk sel aastal. Ainsaks erandiks New Yorgi Yeasayer, kelle päris mitu lugu mind naeratama panid. I Remember on ses mõttes ohtlik, et võib päris pikaks ajaks pähe keerlema jääda.
http://www.youtube.com/watch?v=NUdy1xVXak0

Dave Rawlings Machine - Ruby
Kunagi ma vaatasin laupäevaõhtuti vesterneid. See laul pani mind neid aegu igatsema. Dave Rawlings mängib tavaliselt Gillian Welchi taustal, sel aastal nad vahetasid kohad. Ruby on kantri nagu kantri peab olema, südantlõhestav ja autentne. Raadiost seda ei kuule.
http://www.youtube.com/watch?v=x668-BgXDMM

Turin Brakes - Sea Change
See on miski Londoni bänd. Päris popp vist. Nende viimane Outbursts mulle päris meeldis ja Sea Change hüppab sealsete laulude seast kohe esile.
http://www.youtube.com/watch?v=OfzdLUwWZg8

Nada Surf - Electrocution
Aasta Byrdsi moment. Ah te noored ei tea The Byrdsi? Olete palju kaotanud. Roger McQuinn oleks selle laulu üle uhke, aga tegelikult on tema autoriks hoopis minu jaoks tundmatu kaheksakümnendate artist Bill Fox. Jingle-jangle taevas.
http://www.youtube.com/watch?v=hdzUi4IeMXw

The Mynabirds - Numbers Don't Lie
Ameerika tüdruk Laura Burhenn, kellest suuremat ei tea. Laul on igatahes vahva ja video ka ja aasta lõpul tulid nad välja ka mõnusa ostlemise vastase jõululauluga.
http://www.youtube.com/watch?v=VvPBXE2Ikjs

Laura Marling - Goodbye England (Covered In Snow)
Laura on Inglismaal väga armastet noor lauljatar, kes kriitikute arvates ühe aasta albumiga hakkama sai. Mulle meeldis sealt kõige rohkem nukker talvine lahkumislaul, mis ühtlasi vaimustav ood Inglismaale.
http://www.youtube.com/watch?v=ppSCEaT6SIA

Natalie Merchant - Bleezer's Ice Cream
Nataliel on erakordne hääl, mida mäletan juba kaheksakümnendate bändist 10000 Maniacs. Vahepeal üksi kuulsaks saanud naine vaikis kaua ja tegi nüüd väga oodatud kambäki plaadiga, kus ta on kohandanud lauludeks 19. ja 20. sajandi Ameerika poeesiat. Lasteluulet kirjutav Jack Prelutsky on selle toreda jäätiseloo autor.
http://www.youtube.com/watch?v=l7b0UqwuF84

Camera Obscura - Honey In The Sun
2009. aasta lugu, mis minu teadvusse jõudis lõppeva aasta kuumal suvel. Taas tõeline inimeste loodud muusika: puhkpillid, viiulid, kitarrid. Lisaks veider keldrisaund. Viieminutine meistriteos, rohkem romaani kui novelli mõõtu.
http://www.youtube.com/watch?v=ZfDg7Vz8Ow4

Mary Chapin Carpenter - The Way I Feel
Pr. Carpenter meeldis mulle hirmsasti umbes viisteist aastat tagasi. See uus The Way I Feel on lihtsalt üks ütlemata vahva kantrilugu. Autoraadio saatel murede eest minema kihutamine. Klassika.
http://www.youtube.com/watch?v=YViSFPzTk1I

Paul Weller - Wake Up The Nation
Weller teeb oma asja hoolimata trendidest ja sellest, kas keegi veel hoolib või mitte. Ja on ennast sel moel omalaadseks institutsiooniks muutnud. Iga muusikaajakiri tunneb uhkust kui Pauli jälle esikaanele saab panna. Mehe viimane plaat on täidetud lühikeste etüüdidega - mõni päris vahva, mõni pea kuulamatult kole. Nimilugu tahtis kevadel veidi ühiskonda raputada. Ja valitsus vahetuski.
http://www.youtube.com/watch?v=HykV37M67MI

Villagers - Becoming A Jackal
Noore Iiri mehe maailmavalu. Stiilselt ja tõetruult esitatud. Mercury kandidaat ning rohelise saare suur tulevikulootus. Loodetavasti ei muutu (nagu laulus) unistaja aastatega šaakaliks.
http://www.youtube.com/watch?v=hg0UsO5SFb8

Maps & Atlases - Israeli Caves
On olemas selline muusikastiil nagu matemaatiline rokk. Tark rahvas kirjutab midagi krutskitega meloodiatest ja arütmikast. Mapid ja atlased vast seda stiili esindavad - veidi popilikus vormis. Iisraeli koobastesse minnakse igatahes vaimustava rütmiga.
http://www.youtube.com/watch?v=SNCj9lp7ifE

Kathryn Calder - If You Only Knew/Follow Me Into Hills
Kathryn kuulub New Pornographersi ridadesse ja on juba seetõttu mulle armas. Neiu esimese sooloplaadi kaks lugu olid vist sel aastal laulud, mida kõige enam kordi kuulasin. Vaimustavad mõlemad - ei oska ühele teist eelistada ja seepärast olgu nad siin mõlemad mainitud. Netist leidsin kahjuks vaid esimese.
http://www.youtube.com/watch?v=DduayqzcLto

Gold Motel - We're On The Run
Jälle üks ringikihutamise laul. The only thing i know is in the rear view mirror. Gold Motel on muidu värske Chicago punt noorukese Greta Morganiga eesotsas.
http://www.youtube.com/watch?v=ts-bT5y3QBg

The Indelicates - Ill
Your sex is your sickness. You're too clever to be mentally ill. Sussexi duo The Indelicates hiilgab selliste huvitavate fraasidega. Väga äge poplaul tegelikult, suurepärane intro ja muu taoline täiesti olemas. Plaadi andsid välja oma kulu ja kirjadega.
http://www.youtube.com/watch?v=00-bzBW_Qvs

Josh Ritter - Lantern
Josh on oma suure Põhja-Ameerika fännklubi jaoks supertäht. Euroopas meest suuremalt ei tunta. Iirimaal vahest vaid. 2010. aastaks on suured plaadifirmad ta maha jätnud, kuid Facebookis käib oskuslik reklaamikampaania. Joshi muusika on Ameerika folk-rock tema parimate traditsioonide vaimus. Aeg-ajalt mõjub kosutavalt.
http://www.youtube.com/watch?v=cPOhe04tuxk

The Burns Unit - Majesty of Decay
See on minu valiku ainus laul, mida mitte mingis versioonis netist ei leidnud. Hämmastavalt tore sellegipoolest - kui peaksin üheainsa lemmiku aastast 2010 valima, siis äkki oleks see just Majesty of Decay. Burns Unit on muidu Šoti-Kanada muusikutest koostatud ilmselt kooslus. Tuntuim osaleja folklauljatar Karine Polwart Banknocki külakesest Falkirki lähedal.
http://www.theburnsunitband.com/music/

Belle & Sebastian - The Ghost Of Rockschool
Minu tänavustes muusikaeelistustes kipuvad korduma Kanada ja Šotimaa. See võrratu bänd pärineb Glasgow'st ja on juba 15 aastat avaldanud täiesti omalaadset hella ja pehmet muusikat. Uus album on neil tervikuna vaimustav, soovitan soojalt.
http://www.youtube.com/watch?v=p9-fTBTgfT4

JP, Chrissie & The Fairground Boys - Australia
Chrissie Hynde, The Pretendersi pikaajaline lauljatar, oli üks mu lapsepõlve suuri naishääli. Ja teda laulmas kuulda on tänagi fantastiline. Kahjuks juutuubist on leitav vaid kehvapoolne kontsertesitus sellest toredast Austraalia loost.
http://www.youtube.com/watch?v=Nlpf2Cs-cLY

Eric Clapton - That's No Way To Get Along
Ericu ees tahan mütsi maha võtta sellel puhul, et ta lõpuks ometi pärast aastatepikkust siirupivalmistamist on võtnud kätte elektrikitarri. See pikk rulluv bluus näitab Claptonit sellisena nagu teda alati kuulama peaks. Ilma ülearuse popi ja paatoseta.
http://www.youtube.com/watch?v=ki5VZzMlrWY

Joel Plaskett - Through & Through & Through
Nova Scotiast pärit Joeli lugu on hämmastavalt kaasahaarav rokk. Optimistlikult päikeseline. Vahtralehemaa lihtsalt on hea musa kodu.
http://www.youtube.com/watch?v=y3IP35ib9Q0

The Gaslight Anthem - The Spirit Of Jazz
Kontsertvideost vaatavad vastu igast otsast tätoveeritud punkarid. Muusika ei ole sugugi selline. Pigem raadiosõbralik kitarrirokk.
http://www.youtube.com/watch?v=T2GcSYZOh2k

Caitlin Rose - Own Side Now
Tõusuteel noor Nashville'i lauljatar, kes ma südamest loodan ei muutu osaks kantri meinstriimi. Debüütplaat on armas, laulud värsked ning ausad.
http://www.youtube.com/watch?v=a-WvS-qvtmQ

Jukebox The Ghost - Empire
Meisterlikult komponeeritud poplugu Washingtoni triolt. Mis teha, naudin selliseid.
http://www.youtube.com/watch?v=8PPGjpGvbxA

The Guggenheim Grotto - Wisdom
Ja lõpetuseks veelkord Iirimaale. Põhimõtteliselt vaata eelmist - taas suurepärane taskueepos popi parimate traditsioonide kohaselt. Vürtsiks veidi viiulit ja tšellot.
http://www.youtube.com/watch?v=F2ocnkxhuJ0

Kuidas rõõmsalt surra ja veel rõõmsamalt elada

2010-12-23T09:43:00.004+02:00

Linnateatris mängitava lavakaetenduse "Jumala narride vennaskond" peamine väärtus on minu jaoks noorte näitlejate säravates silmades. Just nooruslik energia on tudengitükkide juures alati kõige vahvam. Ja see üürike ühistegemise lust, mis professionaalses teatris paratamatult kaob.
Ehkki Nüganeni lavastatud ja Peter Barnesi kirjutatud tükk on tegelikult ka tähelepanuväärne. Keskaegsest mässumeelsusest ajalootunnis just palju ei räägitud. Et mida need ametliku kiriku poolt ketseriteks kuulutatud ja armutult hävitatud inimesed tegelikult taotlesid. Kättesaadava informatsiooni hulk ja maailmapilt olid ju üdini piiratud. Ei rännatud siis ringi mööda mandreid ega loetud pakse raamatuid. Kes lugeda oskas, luges ühte. Teadagi millist. Enamik mitte sedagi. Aga ega vabaks saamise tahe ja huvi maailmas toimuvast aru saada seepärast väiksemad olnud.
Barnes on käsitlenud kolme omapärast vastuhaku viisi, millest vähemalt üks - enesepiitsutajate oma - ka päriselt eksisteerinud. Riigi, kiriku ja abielu kolmikahelatele hakatakse vastu kaose, naeru ja valuga. Kuni must katk rändab, on igaüks neist aktsepteeritav. Kuid varsti tuleb kord taastada.
Kui ma senikirjutatu üle loen, jääb mulje, et tegemist on ühe jubeda tragöödiaga, mida kindlasti vältima peaks. Tegelikult muidugi mitte. Nelja teatritundi mahub hoopis lõputult pisikesi rõõmuhetki. Sellest, kuidas teatritudengid saali end kuulama suudavad panna. Ning kuidas vahetevahel mõne profi lavaletulek tükki elavamaks ja tõsiseltvõetavamaks suudab muuta. Et minu meelest lausa elamus ja ehk ka väikestviisi teatriajalugu.
Ja kes neist noortest siis tulevane teatritäht võiks olla? Maiken Schmidt äkki. Või Pääru Oja.

Kiired päevad

2010-12-20T12:19:00.006+02:00

Tuli umbes 36 tundi ilma Jutikuta veeta sel nädalavahel. Kuidagi kiiresti läks see aeg. Laupäeval ootasin jalgpalli, aga Inglismaa tuisuilma tõttu jäi suurem asi mänge ära. Olin sunnitud vaatama Blackburni ja West Hami kohtumist, mis oli taseme poolest ilmselt üks hooaja kehvimaid. Ja ikka ei saanud arugi kui õhtu oli läbi ja uni tikkus silma.
Pühapäeval oleksin võinud lihtsalt istuda ja raamatut lugeda, aga pole minust ühe koha peal kükitajat. Üritasin siis jalutada, aga külm tuuleiil võttis näonaha tundetuks. Kuigi mõnus üle hulga aja päikesega tõtt vaadata. Kodus hakkasin siis hoopis koristama. Kui meil kassi ei oleks, ei peaks vast seda niigi tihti tegema. Lisaks panin pesu pesema ja tegin endale süüa. Ja äkki oligi väljas pime.
Täna pidin lõuna ajal olude sunnil Kristiine keskuses käima. Bussis hakkasin mõtlema peatuse nimele Taksopark, mis on kadunud aegade mälestis. Taksopark oli praeguse Kristiine Keskuse asemel seal veel 15 aastat tagasi. Ühesõnaga nooremale rahvale ei ütle see nimi midagi. Mulle aga toob ta meelde rongisõidud Kivimäe ja Balti jaama vahel. Rongist heitsin alati põnevil pilgu tohutu taksode parkimisplatsi poole, mis siis praeguse hiigelkaubamaja asemel laius. Peaaegu kõik Volgad olid ju siis mustad või äärmisel juhul valged. Aga peaaegu alati seisis kusagil parklas ka üks punast värvi masin. Seda siis pilguga otsisingi. Sõita selle punase taksoga kunagi ei õnnestunud.
Aga Kristiine keset argipäeva tekitab minus tavapärast tüdimust. Pensionärid aeglaselt vantsimas mööda imekitsast teerada. Miks ei kasuta krundiomanikud tühist osa oma miljonilistest rendituludest lumekoristusele ja selle äravedamisele? Ei, linnas pole praegu meeldiv liikuda.

Rohelus pole minus veel surnud

2010-12-17T12:33:00.002+02:00

Facebookis on üks uus tore lehekülg, millele võiksite "meeldib" klikata. Kui rohelist asja enda jaoks ka vähe oluliseks peate, muidugi.

Mõned vaatavad õhtuti telekat

2010-12-16T09:54:00.004+02:00

Eriskummaline, aga mitte erakordne õhtu eile.
Kell 5 Järve Selveri parklas autot soojendamas.
Kell 6 maanteel 65km tunnis liikuva veoki taga vaevlamas.
Kell 7 Pärnu üliaeglasel ringteel vurrina pöörlemas.
Kell 8 Papiniidu tänava lumekuhjade vahel teed otsimas.
Kell 9 Supelsakstes enne lokaali sulgemist kiirustades kuuma pastat luristamas.
Kell 10 Villa Wessetis cappucino't ja meeldivat keskustelu nautimas.
Kell 12 end Pääskülas omas voodis välja sirutamas.

Andesta ja unusta

2010-12-11T23:46:00.004+02:00

Nagu paljud inglisekeelsed väljendid, nii ka forgive and forget kõlab eestindatuna kuidagi lamedalt. Aga selline käsk mulle täna anti. Rohelise erakonna üldkogul, tuntava häälteenamusega. Ma ei oska päris sobivate sõnadega kirjeldada organisatsiooni, milles sind surutakse teerulliga leppima. Leppima tegudega, mis inimeste õiglustunnet rängalt riivanud. Leppima ilma, et keegi oma tegude pärast isegi vabandust paluks. On ju häbi sellisesse organisatsiooni kuuluda?

Aga see ei hämmastanud mind tegelikult mitte üks põrm. Tõsiselt jäin mõtlema hoopis Strandbergi väite peale, et parteilased ongi üks lambakari ja tõeliselt vabu ning andekaid inimesi peab otsima kusagilt mujalt. Ega nemad taha parteivärgiga mingit pistmist teha. Jah, tõesti, see kuulus parteilane tegi oma kaaskannatajaid jõhkralt maha. Ütles, et teie siin pole midagi väärt, kuulute rumalukesed erakonda. Te ei sobi oluliste asjade üle otsustama. No näiteks, kes teie partei Riigikogu kandidaatide nimekirja tipus olema peaksid.

Peab tunnistama, et saalis nähtu veenis, et veidral moel on mehel õigus. Ükski argument ei päde kui koosoleku ees jõupositsioonilt jõhkralt survestatakse ning inimlikkus nurka visatakse. Siis võtame rivvi ja järgime juhti. Pärast tunneme enda üle uhkust. Isegi kui meilt viimanegi otsustusõigus ära on võetud. Aga öeldi ju, et nii on parem.

8. detsember

2010-12-08T10:10:00.002+02:00

Ilus on praegu aknast välja vaadata. Sinine taevas, lume alla mattunud puud. Tore oleks näiteks kelgutada. Kuigi ilmselt liiga külm. Eile õhtul kui lörtsi krae vahele tilkus, vaat siis oli mõnusalt soe jalutada.
Hommikul jõllitas mind EPL-i avalehel Strandbergi irve. Artiklis endas on tsiteeritud igati mõistlikku juttu rääkivat Toomas Trapidot, aga kes see ikka lugeda viitsib. Rohelise erakonna põhiolemuse võtab see esileht kenasti kokku. Jälk ja jube.
Ja siis tuli meelde, et täna ju möödub 30 aastat Lennoni mõrvast. Ning silme ette kerkis pilt ühest ammusest talvest uue raadiomaja 7. korrusel. Siis kui raadiomaja akna taga kõrgus veel hiiglaslik telemast, mis mulle esimestes klassides ema juurde teetähiseks oli. Ja kuidas ema oma toakaaslastega jahmunult ja kurvalt John Lennoni surmast kõneles. Küllap 9. detsembril tegelikult. Kas tõesti oli see kõik kolmkümmend aastat tagasi? Püha müristus.
Ning tähelepanuväärne on tänase päeva juures veel see, et interneti jalgpallimängus Hattrick jõuab minu jaoks kätte oluline verstapost. Nimelt saadan täna pensionile oma klubi elava legendi, 40-aastase Vladimir Lybini. Volodja tuli mu meeskonda märtsis 2004 ja kuna Hattricki jalgpallihooaeg kestab neli kuud, pidas vastu üle kahekümne hooaja. Oli klubi kapten, parim mängija ja lõpuks veel ka treener. Täna saab tema aeg läbi.

Pöffindus: kokkuvõte

2010-12-07T14:15:00.002+02:00

11 päeva ja 16 filmi. Ei ühtegi totaalset pettumust, aga vist ka see suur ahhaa-elamus jäi seekord olemata. Aga väärt Pöff sellegipoolest. See filmide pingeritta seadmine nagu eelmistel aastatel, on siiski liiga totter ja seda ma kordama ei hakka. Vaadata soovitan võimaluse korral kõiki nähtud filme, välja arvatud ehk minu meelest asjatult üles haibitud "127 tundi" ning see väsitav India komöödia, mida vaadates magama jäin. Parima mälestuse jätsid seevastu "Biutiful" ja "Taksofon".

Pöffindus 15 & 16: Idamaadest läänemaiselt

2010-12-06T11:02:00.003+02:00

Minu plaani Pöffi viimastest filmidest kiiresti kirjutada luhtas eilne Hiiumaa-sõit. Ei leidnud lihtsalt aega. Mis Hiiumaasse puutub, siis üsna üllatuslikult on ta pime ja lumine. Kella neljast alates vähemalt.
Aga pühapäeval vaatasin kahte idamaist filmi, mis mõjusid küllaltki läänelikult. Kõigepealt Hiina vestern "Naine, püss ja nuudlisöökla". Kusagil väga uhkelt mõjuva punakaskollase mägise maastiku vahel peab veider kamp nuudlisöögikohta. Millalgi sajanditagustel keisripäevil kui liiguti hobustega ja püssirohi paistis haruldusena. Omajagu veider muidugi, et esimene püss ja kahur välismaalastelt ostetakse. Püssirohi ju puhas Hiina leiutis.
Film on sisuliselt lõputu kassi-hiire mäng nuudlirahva ja kinnimakstud riigiametniku vahel. Kõik püüavad kõiki tappa ja varandust endale saada. Visuaalselt on see Hiina kummardus spagetivesternitele väga kaunis. Öine valgusemäng kuu ja pilvedega näiteks.
Muuseas - filmikoopia põles linastuse keskel ära. Midagi sellist pole Pöffil aastaid näinud.
Pöffi lõpetas minu jaoks Jaapani film "Tualett", mis oli ka kõigi vaatajate seekordne lemmik. Ise talle muidugi häält anda ei jõudnud. Kui Hiina filmi puhul ootasin pigem kaasaega, siis see peamiselt jaapanlaste poolt tehtud lugu toimub tervikuna USA-s. Ja pigem ongi tegemist ameerika indie-filmiga.
Kolm äsja oma Jaapani päritolu ema kaotanud veidrikku elavad koos jaapanlannast vanaemaga, kes väidetavalt inglise keelt sugugi ei mõista. Kõik lapsed on omamoodi imelikud. Üks mänguroboteid harrastav nohik, teine ebakindel kolledžiplika ning kolmas närvivapustuse läbi teinud tüüp, kes hiljem osutub briljantseks klaverikunstnikuks. Terve kolmik on stiilipuhtad ameeriklased ning nende suhe müstiliselt vaikiva jaapanlannast vanaemaga ongi filmi keskne teema. Esitatud armsalt ja delikaatselt. Vihjates, et keelebarjäär ja kultuuride kokkusobimatus on igati ületatavad. Piisava valmisoleku korral kompromissideks, muidugi.
Ja kass Sensei (tegelikult Dalton) oli imetore.

Pöffindus 14: Võidukas kummitus

2010-12-05T12:54:00.003+02:00

Kui eile lennukinost loobuda otsustasime, ei osanud aimata, et asenduseks valitud Roman Polanski "Ghost Writer" ehk "Variautor" samal õhtul Euroopa aasta parimaks filmiks valitakse. Mitte üksnes seda, koguni kuue auhinna vääriliseks hinnatakse. Ja vaid loetud meetrid Solarise kino suurest saalist eemal, kus meie sel hetkel istusime.

Lennukinost loobusime, sest algselt välja pakutud "Illusionistid" asendati dokumentaalikaga soome saunast. Mis jätab kuidagi külmaks. Aga see Polanski varjukirjaniku lugu osutus igati korralikuks poliitiliseks põnevikuks.

Ewan McGregor mängib endise Briti peaministri varikirjanikku. Meest, kes poliitiku eest tema memuaarid valmis kirjutab. Juba olemasoleva mustandi alusel, mille valmistanud mees veidral moel oma otsa leidnud. Vaevu on peategelane kusagil USA idarannikul asuvasse nukralt vihmasele saarele jõudnud kui lahvatab skandaal. Endist peaministrist süüdistatab Haagi rahvusvaheline kohus sõjakuritegudes. Tüüp on alati teinud kõik, mida ameeriklased soovisid. Nii nii Tony Blair eks ole.

Polanski on hankinud oma filmi tohutult tuttavaid nägusid. Peaministrit kehastab näiteks keigar Pierce Brosnan isiklikult. Mees, kellel on selline ilme, et tema poliitilisi veendumusi on ääretult keeruline tõsiselt võtta. Aga ehk just seepärast ta sellesse rolli sobibki. Eriti filmi lõpplahendust arvestades, mis kuulsa poliitiku lihtsalt võimsamate jõudude mänguasjaks tunnistab.

Nojah - ma pole piisavalt filmifriik, et öelda, kas Variautor nüüd tõesti parimatest parim on siin Euroopas. Või olid need auhinnad järjekordne näpuviibutus USA-le ja samas kaabukergitus pehmelt öeldes vastuolulise minevikuga kinolegendile. Nii või teisiti: filmi kannatab vaadata küll.

Pöffindus 12 & 13: Raske reede

2010-12-04T15:20:00.004+02:00

Reede õhtud kipuvad minu vanuses juba unised olema. Kui sa oled viis päeva järjest umbkaudu poole seitsme paiku üles tõusnud, saab väsimus lõpuks võitu. Nõnda polegi väga imestada, et ma osa India filmist "Parem või vasak?" maha magasin. Osalt vist ka seetõttu, et tegemist on ääretult tüütu komöödiaga. Kaks tundi jaburdamist kusagil mägedes mingi punase auto ja mitte midagi mõistlikku tegevate inimeste ümber. Ilmselt hulk Bollywoodi tuntud nägusid. Keegi tütarlaps mu kõrval kõkutas pidevalt naerda, nii et küllap selles loos siis mõne jaoks midagi oli. Minuga ei haakunud ta paraku üldse.
Õhtu teine film "Taksofon" sai ära vaadatud samas saalis, kuid on hoopis teisest puust. Shveitslastest armastajapaar üritab veoautoga kõrbe läbida, aga muidugi jätab sõiduk nad keset kõrbe. Nii tuleb veeta järgmised nädalad Alzheeria kõrbeoaasis, kus pole mobiililevi ega ka paljusid teisi läänemaailma mugavusi. Mehe katsed veoauto korda saata tunduvad lootusetud ja naine sukeldub aina enam kohalikku ellu.
Oaasi keskseks kohtumispaigaks kipub olema kohalik telefonikeskus, mida peab müstiliselt rahulik tumedasilmne noormees. Beduiinipealiku pojapoeg, nagu ta hiljem shveitslannale selgitab. Muidugi tekib neil kahel seal midagi armuromaani taolist - ehkki väga täpselt seda filmis ei näidata.
Loomulikult on kõigil vaja kusagile helistada, aga kõrbes see iga päev võimalik pole. Ja ajal polegi tegelikult suuremat tähendust. Mida sümboliseerib "New Yorgi aega" näitav kell telefonijaama seinal, mis näitab alati 8.30.
Oaasirahvas on rahumeelne ja sõbralik ning shveitslanna leiabki sealt lõpuks maailma, mida ta oma rännakutel otsis. Tema meestuttav aga mitte. Kaua näeb ta vaeva oma näruse veoautoga ja ei märkagi, kuidas kaasa temast paratamatult ja lõplikult eemaldub.

Pöffindus 11: Naiselik hävitustöö

2010-12-03T14:37:00.002+02:00

Kena keskealine paar peab kusagil Inglismaa kolkas mahekirjandustalu. Naine hoiab majapidamist, mees kirjutab poppe kriminaalromaane. Teisedki kirjanikud käivad nende pool rahulikku elu nautimas ja raamatuid treimas. Ropu suuga lesbi ja eluvõõras jänkist kirjandusteadlane. Kõik on harmooniline, valitud kõrvalehüpped sealhulgas.
Kuni oma sünnipaika naaseb filmi nimikangelanna "Tamara Drewe." Ja lööb senise elukorralduse totaalselt segamini. Loomulikult on kirjanikul temaga oma minevik, nägusal aednikupoisil samuti. Kõmuajakirjanik Tamara veab peagi kohale kuulsa rokktrummari, kohalike teismeliste tüdrukute suue iidoli. Ehk on see trummari vahva välisilme noore Prince'i pealt maha viksitud? Või ehk hoopis mõne poistebändi staari jäljendus? Igatahes väga vahva tüüp sportauto, suure metsiku koera ja täieliku ignorantsusega.
Möllu, suhteid ja veidraid olukordi kui palju. Mõnus vaadata vahelduseks sellist vähempöffilikku meelelahutust. Igati nutikas Briti komöödia. Võib-olla üks viimaseid omasuguste seas kui sealne koalitsioonivalitsus oma plaani Briti Filminõukogu maa pealt pühkida teoks teeb. Millest oleks muuseas väga kahju.

Pöffindus 10: Araablane ehk itaallane

2010-12-03T14:25:00.000+02:00

Täiesti märkamatult jõudsin üleeile kümnenda filmini. Umbes sinna, kus arvasin olevat nädala lõpuks või nii. Aga Pöffil on tõeliselt raske piiri pidada.

"Itaallane" on selline veidi tüüpiline Euroopa lugu, milliseid ikka aeg-ajalt vändatakse. Omamoodi lõbus ja kergemeelne, aga siiski tõsisema alltekstiga. Justkui väike sallivusõpetus meelelahutuse kaudu.

Film räägib automüüjast, kes olles tegelikult alzheerlane, mängib tööl ja eraelus karjääri nimel itaallast. Pole kuigi lootustandev algseis. Aga peategelane on oma palja pealae, läikiva Maserati ja mureliku ilmega pagana vahva tüüp. Ja muidugi omamoodi lõbus jälgida, kui oskuslikult ta tööl ja tüdruksõbra juuresolekul oma tõelist identiteeti varjab. Ja kuidas pere seltsis end taas araablaseks muundab.

Asjad lähevad kihva siis kui haigeks jäänud isa pojal enda eest ramadaani kombeid jälgida palub. Kuu aega söömist ja joomist vaid päikeseloojangu ja -tõusu vahel. Ei mingit abieluvälist seksi. Palvetamine kindlal kellaajal.

See kõik ei sobi kuidagi itaallasest automüüjale. Kuidas pääseda ärilõunatest, kuidas jätta sõbranna puudutamata, kuidas tema vanemate juures koogist ära öelda. Ja kõige tähtsam: mil viisil lõpuks tervet elu koos hoidnud pettusest loobuda. Film väidab, et loobuda on võimalik ja pärast saab parem. Küllap see on filmi kohus.

Pöffindus 9: Väikelinnaidüll

2010-12-02T13:59:00.003+02:00

Ameeriklaste "3 tagahoovi" tundub tänapäeva filmihuvilisele ilmselt tempota ja kohati isegi igav. Mind tabas aga seda vaadates mingi veider seitsmekümnendate fiiling. Kuuekümnendate-seitsmekümnendate vahetusel tehti mõnikord filme, kus kaamera fokusseeris päikesele, lilledele, puudele, väikestele loomadele ja lindudele. Tempo tõmmati tahtlikult maha ja anti vaatajale tegevusliinide vahel hetk aega mõelda ja puhata. Nojah ja siis veel see, et seitsmekümnendad ju minu varajase lapsepõlve kümnend, mida alati suure ja päikeselisena ette kujutan. Väike, kaitstud ja õnnelik mina.
Tempo kaotatakse tahtlikult ka kolmes tagahoovis, mille sündmused puudutavad ühte päeva ja kolme perekonda. Või õieti vaid kolme inimest: väikest koolitüdrukut, kes hommikul bussist maha jääb. Ärimeest, kelle lend ootamatult tühistatakse. Ja koduperenaist, kes suure põnevusega võtab endale ülesande lähedale kolinud filmistaar praamile sõidutada.
Kolm paralleelselt kulgevat lugu, mis järveäärse rohelusse uppuva elamurajooni igapäevaelu korraks segi paiskab. Olemata samas muidugi pikemaajalise mõju või tagajärgedeta. Või siiski?

Miks WikiLeaks ja mitte ajakirjandus?

2010-12-02T13:51:00.002+02:00

Jagan sinuga New Yorgi ülikooli ajakirjandusprofessori Jay Roseni videoloengut sellest, miks salajaste dokumentide levitajad eelistavad netilehte WikiLeaks ja mitte traditsioonilist ajakirjandust. Väga põnev värk.
Igapäevaseid paljastusi ja vastukajasid jälgin Guardianist.

Jay Rosen on Wikileaks: "The watchdog press died; we have this instead." from Jay Rosen on Vimeo.

Pöffindus 8: Ebamugav New York

2010-12-01T14:18:00.004+02:00

Põhja-Ameerika indifilmide programm on mulle igal aastal meeldinud ja seekordki saab sealt hulgaliselt lugusid vaadatud. "Imperialistid on ikka veel elus!" kujutab veidrat kampa New Yorgis elavaid võõramaalasi. Seekord pole tegemist vaeste eluheidikutega, pigem jõukama rahvaga, kes aga end kõigi võimaluste maal siiski koduselt ei tunne. Peategelane on igati sümpaatne näguss noor daam, sündinud Pariisis, aga Palestiina, Liibanoni, Bosnia ja Jordaania päritolu. Seega peamiselt araablane. Teeb fotosid relvadega Araabia naistest. Stuudios ja võltspüssidega mõistagi. Ehk siis kontseptuaalne kunst.
Film on väga vaimukas pilt võõramaalase ellu 9/11 järgses Ameerikas. Pidevad kahtlustused, et keegi jälgib. Hirm kriisikolletes elavate sugulaste pärast. Igati noorele inimesele omane tutvus kaunilt karvase Mehhiko juuraüliõpilasega, kes hiilgab hingetusega. Ning tühjust täis retked ühest justkui eksklusiivbaarist või kunstinäituselt teisele. Ja tegelaste pidev ülim ebamugavus, mis tohutult koomiline. Just need pisikesed naljakad detailid äratavad selle filmi ellu ja jätavad meelde. Vanatädi eksklusiivpeol. Hiinlasest kuulsustegruupi. Pidevad põrkumised teiste araablaste ja mehhiklastega. Kõike kahtlustav perekond.
Aa ja need imperialistid? Hõngu on tunda, aga varjugi ei näe.

Detsembriheietus

2010-12-01T12:28:00.004+02:00

Eile muidugi jälle pöffifilm ka, aga sellest pajatan hiljem. Praegu lihtsalt heietaks tühja-tähja.
Hommikul otsisin netist mõnda asjakohast Jaan Anveldi tsitaati 1. detsembri tähistamiseks, aga näe ei leidnud. Vanad tublid kommunistid ei ole moes.
See, et detsember lõpuks kätte jõudis, on igatahes tore. Käed on talvest krobelised ja sügelevad, väljas liikuda ei taha ja ometi on väidetavalt sügis. Veel nädalaid. Aprilli pole keegi silmapiiril näinud. Eile mõtlesin, kas lumehanged ikka vahepeal ära sulasid. Aga samas mäletan hirmsat palavust. Nii et vist oli suvi.
Peale Pöffi praegu palju elumõnusid pole. Wikileaksi uudiseid on küll tore jälgida. Sellist tõsielulist poliitilist seepi on väga vaja. Raputab ja jahmatab. Ausalt öeldes poleks mina küll osanud oodata, et ühel päeval uhkete ja tähtsate räpased saladused sel viisil lekivad. Aga eks see kümme aastat tagasi olekski veel võimatu olnud. Vaba info on tihtilugu ropp ja jube, aga eluliselt oluline. Ilma selleta elaksid kõik samas neetud suletud maailmas, oma kookonis, kus enamik kaaskodanikest ennast nii tohutult hästi tunnevad. Oma kuradima tarbimismängude ja superstaaridega. Assange, sa oled mu iidol.
Muidu on vastik. Liverpool kaotab. Roheliste listid tapavad emotsionaalselt iga jumala päev. Uuel aastal ehk saan neist lõpuks lahti. Ja muidugi iga liigutus nõuab raha.

Pöffindus 7: Desh Mera

2010-11-30T16:00:00.003+02:00

India koomiline satiir "Peepli Live" käsitleb farmerite enesetappe. Jah, ka sellise asja üle saab nalja visata ja seekord päris oskuslikult. Indias laenuorjusesse surutud vaesed põllumehed teevad igal aastal hulgaliselt enesetappe ja seda väidetavalt lootuses, et riik või osariik perekonnale iga surma eest heldelt tasub. Mis paistab ju selle üle mõeldes kaunis ebatõenäoline. Kuid kirjaoskuseta inimese jaoks on suust suhu leviv kõmu sama hea kui fakt.
Vaese farmeri lootusetut olukorda kasutavad ära kõikvõimalikud poliitikud ja ajakirjanikud, ajades vaese mehe lõpuks kodust välja. Hiiglasliku riigi tohutud vastuolud toob Peepli Live halastamatult välja. Linnavurledest telerahvas elab võrreldes lihtsa maainimesega teisel planeedil. Ja igasugused klannijuhid ja muud eri tasandi poliitilised liidrid hoolivad tavainimesest sama vähe kui kärbsest. Eriti kuna teatavasti on valimised tulemas. Nagu alati.
Vaesel farmeril on omavahelist lõputut võimuvõitlust pidavad naine ja ema ja mehest veidi nutikam vend, kes oskuslikult tema tunnetega manipuleerib. Teade enesetapuplaanist muudab mehe ootamatuks meediakangelaseks. Aga nagu selliste tegelastega ikka, ei hooli avalikkus temast tegelikult. Inimene pole oluline, üksnes sümbolil on teatud väärtus.
Film on värviline, reibas ja imetoreda muusikaga, mida esitab kohalik bänd Indian Ocean.

Pöffindus 6: Popp film valust

2010-11-29T12:31:00.004+02:00

Näinud verist itaallast, sain hiljem õhtul kaeda verist ameeriklast. Danny Boyle'i "127 tundi"". Kellegi härra filmi eel vestud jutt esmaabi vajanud vaatajast Toronto filmifestivalil pani kogu publiku mõnuga "seda stseeni" ootama. Verdtarretamapanevalt jälki. Eks ma isegi mõtlesin, et oot mis siis nüüd. Stseen tuli. Ja läks. Esmaabi meil ei vajatud.
Härra asjatundja mainis veel, et Danny Boyle on geenius. Võib-olla tõesti, aga materjal pole minu meelest seekord geniaalne. Jälle tõsielulugu. Keegi hää meelega kaljumäestikus ringi lippav seiklusteotsija jääb kättpidi kaljulõhesse kivide vahele kinni. Vabaks end murda ei õnnestu, vett napib, söögist rääkimata. Pole levi, pole kaasinimesi, pole kedagi, kes teaks, kuhu noormees rändama läks. Tunnid ja päevad mööduvad, olukord muutub aina lootusetumaks, pähe tikuvad mälestused ja nägemused õnnelikumast elust. Taas - umbes nagu itaallaste "20 sigaretiski" - muudab õudne kogemus noormehe justkui üleöö vastutustundlikuks isikuks. Enam ei lähe ta kunagi kõrbe, endast kirja järgi jätmata. Enam ei ole ta egoist, võtab hoopis naise, saab lapse ja muutub kindlaks ühiskonna tugitalaks.
Ei, äkki see käibki nii. Mina pole sääraseid füüsilisi katsumusi läbi pidanud tegema ja seepärast tegelikult ei tea. Lihtsalt muidu pole märganud, et inimesed ühtäkki oluliselt muutuksid. Eriti veel paremuse poole.
Et sellest ka kriitika Boyle'i suhtes. Ta on hakkama saanud kauni ameerikaliku filmiga üksikisiku heitlusest ja ümberkasvamisest. Aga nagu miks ometi? Mis pani teda sellest loost huvituma? Siin puudub asjalik sõnum - kui välja arvata: ära roni sinna, kus on ohtlik. Puudub ka lugu, mis muudaks filmi piisavalt meelt lahutavaks või põnevaks. Mind suutis James Franco selle pooleteist tunniga küll ära tüüdata.

Pöffindus 5: Keigar sõjatandril

2010-11-29T11:46:00.003+02:00

Ma ei teagi, mida arvata itaallaste tõestisündinud loost "20 sigaretti". Kirjeldab ta jubedavõitu lugu noorest itaallasest, kes elab Roomas lustielu ja unistab näitlejaametist. Ühel ilusal päeval kutsub keegi vanem perekonnatuttav teda appi Iraaki filmi väntama. Aasta on 2003, Saddam äsja kukutatud ja Itaalias arvatakse, et sõjavägi seal nüüd rohkem rahutagamismissioonil. Lahingud võiksid ju läbi olla.
Pühendunud sõjavastane võtab siis kätte ja lähebki. Ei möödu 24 tundigi kuni ta enesetapurünnaku kätte satub ja sellest vaevu eluga pääseb. Kõik ta äsja soetatud sõjaväelastest kamraadid ja ka tuttav filmimees saavad hukka.
Edasi näeme peategelast üleni verisena haiglavoodis. Verine püsib ta seejuures lausa päevi. Kuni selleni kui ta lõpuks Itaaliasse tagasi toimetatakse. Kaastunnet põhjustav vaatepilt, aga kas ka ülemäära tõenäoline? Itaalias näeme, kuidas igasugused tähtsad inimesed talle õlale patsutamas käivad. Meediakangelane ja muidu ka tubliks muutunud noormees leiab äkki, et tema vanemad on hirmus toredad inimesed ja parim sõbranna sobivaim tulevane naine. Veidi paranenuna käib ta juba sõjavastaseid loenguid pidamas.
Loomulikult on noormehe saatus hirmus ja päris tervelt ringi lipata ja jalgrattaga mööda Rooma tänavaid ringi kihutada ei saa ta enam kunagi. Aga kas tema Iraagis tõmmatud 20 sigaretti ikka väärivad säärast haipi? Kuna mees ise kirjutas raamatu ja väntas sellest filmi, on selge, et peategelane on kujutatud just sellisena nagu ta ise end näha tahab: särava naeratusega läbi raskuste. Õppimisteekond, mis lõpeb õnneliku pereelu ja kindlalt välja kujunenud veendumustega.
Njah - kahjuks mind ei suutnud see film veenda.

Pöffindus 4: Koleilus Euroopa

2010-11-29T11:23:00.005+02:00

Laupäevane Kosmos oli justkui ilmutus. Vääramatult täitusid kõik hiigelsaali istmed. Arvestades sellega, et tegemist on tänapäeval kokakoola b-kinoga, pole seda tõenäoliselt vähemalt aasta aega juhtunud. Ise nägin viimati Kosmose täissaali väga väga ammu.
Inarritu "Biutiful" tõmbas mingil seletamatul põhjusel kogu selle rahvamassi kohale. Javier Bardem on nõnda popp? Pöffi publik on ju enam-vähem sarnane tavapärase kinoskäija rahvaga - puhtad ja ilmselgelt eluga hästi toime tulevad nooremapoolsed inimesed. Ju siis kusagil selle seltskonna seas oli kõmu liikunud.
Mina kõmust kõrvalehoidjana ootasin lihtsalt ilusat elamust ja mingis mõttes selle ka sain. Lisaks valusale tagumikule ja pikkadele arusaamatuse minutitele, mis tulenesid puudulikust tõlkest. Paar pikka hiinakeelset ja nii mõnigi veel pikem hispaaniakeelne dialoog jäidki tõlkimata. Pärast palus keegi härra seepärast andeks, aga palju inimesi olid juba keset filmi ära läinud.
Bardem vähihaige luuserina Barcelonas vääriks niisiis kunagi üle vaatamist. Film näitas Barcelonat sellisena, nagu ükski turist teda kunagi ei näe. Illegaalsed sisserändajad tegemas mõttetut tööd olematu raha eest. Hiinlased kusagil keldris higises töökojas. Või aafriklased kaubamaja ees võltstoodangut müümas. Deporteerimise hirmus, täiesti suvaliste liigkasuvõtjate lõa otsas. Selliste nagu Bardemi mängitud Uxbal. On Uxbal katalaani või baski nimi? Netiotsing toob peamiselt vaid selle filmiga seotud lingid.
Uxbal aga seega vastuoluline tegelane. Kahe lapse ja oma hirmudest vaevatud naisega peab ta kuidagi toime tulema. Omamata pidevat sissetulekut. Lisaks lootusetu haigus, mis ei anna võimalust isegi oma asju enne surma korralikult korda seada.
Visuaalselt on "Biutiful" ilus vaade Euroopa räpasele poolele. Ja seda räpast leiab siinsetest linnadest lõputult. Aga film kõnetab ka seda, kes otsib põnevat, vastuolulist karakterit ning tahab näha raskeid siseheitlusi. Kindlasti festivali kõrghetkede hulgas.

Pöffindus 3: Rolling Stones ei mängi Brooklynis

2010-11-28T23:36:00.001+02:00

Imetore iiri-ameerika lugu "Valged iiri joodikud" räägib kunstnikuhakatisest, kes 1975. aasta Brooklyni vaesuses oma teed püüab leida. Õiges iirlaste filmis olla kaklust, joomist ja pisaraid ning selles mõttes klapib hästi. Vend kurikael, isa joodikust sinikrae, ema hoolija ja hoolitseja. Poiss joonistab kõrtsi udusele aknale tüdruku portree, pankrotiohus kontserdisaalis lubab õhel õhtul mängida Rolling Stones, paljalt ringilippamine sügiseses surnuaias. Film sisaldab hulgaliselt selliseid pisikesi armsaid momente - ameerika iirlaste muusika taustal kõlamas.
Peategelase kunstiteosed on tegelikult väga vahvad. Oleks huvitav välja uurida, kes need tegelikult joonistas. Ja tema armulugu tüdrukuga, kes tahaks maailma näha, oli ka kuidagi armsalt lahendatud. Mõnikord ongi nii, et film jätab seletamatul kombel sooja tunde. Ilma et olekski mingit erilist sõnumit või sümbolit. Tavaliselt kohtab selliseid linateoseid Pöffil. Sellepärast ma seal käingi.

Pöffindus 2: Ilus surm

2010-11-26T14:26:00.004+02:00

Quebeci "Viimane põgenemine" on valus perefilm Parkinsoni tõve all kannatavast vanaisast ja tema segaduses järglastest. Käsitletakse kõiki asjakohaseid teemasid: õudust, ebamugavust, hirmu, häbi. Haige vanainimesega toimetulek on raske, nõudes nii aega kui lõputult närve. Filmis muidugi on peamiselt pidupäevad ja pere koos, igapäevast õudust, kus vana naine peab aina kehvemaks muutuva abikaasaga üksi hakkama saada, näeb vähem.
Paratamatult jõutakse otsustava küsimuseni: kas selline vääramatult kuhtuv elu kui inimese enesekontroll kaob, on enam midagi väärt? Võib-olla lubada viimased väikesed rõõmud ja lahkuda? Seekord jaksab vanaisa ise otsuse teha ja selle veel ellugi viia. Alati see muidugi nii olla ei pruugi. Eutanaasia lubatavus ilma korduva kindla tahteavalduseta on mure, mida see film käsitleda ei jaksa. Ja ega polegi tarvis. Mõtlema paneb aga küll.
Kanada filmid on tihti intiimsemad ja elulähedasemad kui ameeriklaste omad. Võib-olla järgitakse pisut enam euroopalikke filmitraditsioone ning ei üritata igal moel vägisi meelt lahutada. Vanaisa kadumise kõrval vaadeldakse siin ka peresuhteid üldisemalt. Kui põlvkondi on koos mitu ja ühiseid mälestusi igasuguseid, pole ükski ühine otsus kerge ega inimsuhe enesestmõistetav. Põnev värk.

Pöffindus 1: Puslemeister

2010-11-26T14:09:00.003+02:00

Pöff algas vist talvisemalt kui kunagi varem. Selles mõttes läks aga eelmise aastaga samamoodi, et esimene film juhtus väga ebapopulaarne olema. Kinomajas ehk parimal juhul paarkümmend inimest.
Lugu, mida näidati, väärib vaatamist küll. Argentiina film "Mõistatus" on lõuna-ameerikalikult soe, aga delikaatne. Väga hullusti inimese hinge ei puurita, pigem vaadatakse igapäevaelu raskustele leebelt ja mõtlikult otsa. Seekord on kangelannaks keskealine koduperenaine, kes kokkab ja peseb ja hoolitseb oma mehe ja kahe täisikka jõudva poja tagant nagu jaksab. Kuni sünnipäevaks pusle kingitakse. Ja naises tekib kirg. Kõik tühjad päevased tunnid pusledele kulutanud, võtab ta ühendust teise samasuguse hulluga. Et koos trenni teha ja ehk isegi puslede kokkupanemise võistlusele minna. Loomulikult on partner veidi müstiline nägus meesterahvas, rikas ja ekstsentriline pealekauba. Kõike, mida proua abikaasa sugugi pole.
Edasist võib aimata. Palju saladusi perekonna ees, mõõdukalt rõõmu ja kurbust, väike armulugu. Aga puslenakkus nii lihtsalt üle ei lähe. Armas väike film.

Kadrilaupäev

2010-11-25T12:06:00.003+02:00

Kisub vägisi talveks. Kuu aega varem kui vaja. Või tegelikult poleks üldse tarvis, aga jõulu aegu elaksin selle lumeuputuse kuidagi üle. Novembris on ütlemata vastik.
Eile kui tuisk vahepeal veidi pausi pidas, peeti meie pisikese tubli kogukonnaseltsi algatusel kadrilaupäeva. Lapsed said mõistatusi lahendada ning laule laulda, täiskasvanud tule juures seista ja maitsvaid pisipirukaid mugida. Ei midagi erakordset, aga ikkagi ütlemata tore. Mis siis, et rahvast tuli vähe. Ja peagi hakkas jube külm. Aga ikka on tore kui keegi üritab ja jaksab teistele mõelda.
Mitte ainult iseendale. Nagu need tegelased meie majast, kes oma autod terveks päevaks parklasse jätavad ja sealt lund koristada ei lase.
Igatahes tore kui kohalikud kogukonnaseltsid väikest viisi pead tõstavad. Ka linnaasumis. Lõppude lõpuks peavad inimesed ise oma elukeskkonna eest otsustama hakkama. Mitte ainult valimistel delegeerima ja pärast sõimama.