Kivirähk oma tuntud mahlakuses -
Mees, kes teadis ussisõnu. Aga see raamat pole nii lustakas kui Rehepapp, kurvem alatoon ja tõsisem.
Mis mulle siit-sealt silma jäi:
... esimest korda külarahva elamist nähes lööb see kribu-krabu lapsel pea pulki täis. Mitte ainult lapsel, täiskasvanutel ka. Vaata kui paljud on metsast ära külasse kolinud. Sinu enda isa nende hulgas. Tema rääkis ka muudkui sellest, kui tore ja uhke on külas elada. Endal silmad särasid peas kui metskassil. Küla ajabki hulluks, sest neil on seal tõesti palju isevärki riistapuid. Aga sa pead aru saama, et kõik need asjad on välja mõeldud ainult ühel põhjusel – nad on ussisõnad ära unustanud.
***
„Mis seal imestada," lisas Ints. „Neile ju meeldivad raudmehed, aga need on vist siilide sugulased, samasuguse okkalise vammusega. Raudmehi inimesed juba toidavad, ma ei imestaks, kui nad varsti hakkaksid ka siilide kaussi piima valama."
***
Noh, kogu see haldjate ja näkkide jutt. Need on niisugused vanad muinasjutud, mis on välja mõeldud üksnes selleks, et leida igale keerulisele asjale lihtne põhjus. Keegi ei taha ju tunnistada, et ta on loll.
***
Ning Pirre ja Rääk olid ju ka tegelikult inimesed, ehkki karvasemad kui ükski meist. Seda oli selgelt näha, kuna nad ei kandnud seljas loomanahku, vaid jalutasid ringi ihualasti. Nad väitsid, et säärane on iidne komme ja et meie rahva allakäik ei alanud mitte külasse kolimise ja leiva söömisega, vaid sellega, et aeti selga võõraste loomade nahad ning võeti kasutusele laevadelt röövitud rauast riistad. Nende endi majapidamises polnud kübetki metalli, üksnes kivist valmistatud pihukirved. Need olid kohmakad ja peaaegu vormitud, kuid Pirre ja Rääk kinnitasid, et see-eest istuvad nad mugavalt peos ja mõjuvad tervislikult.
***
... rahvale on alati meeldinud uskuda, et järved ja jõed pole üksnes suured veeloigud või nired, vaid samasugused elusolendid nagu me isegi. Ja et seda paremini mõista ning endale ette kujutada, on välja mõeldud kõik need haldjad, kes siis justkui peaksid vetesügavuses elama.
On hoopis põnevam ja kenam mööda metsa kõndida, kui sa võid endale kujutada, et iga puu sees elab väike puuhaldjas ning terve metsa eest kannab hoolt metsaema. See hoiab tagasi lapsi, kes muidu lihtsalt koerusest oksi murraks ja puid vigastaks.
***
Praegu, kui mul enam mitte midagi teha pole, tuletan ma vahel meelde neid iidseid viise, mida peale minu enam mittekeegi ei mäleta, ja ümisen omaette. Need vanad laulud meeldivad mulle palju rohkem kui see moodne regilaul, mida naised tänapäeval külades kõõrutavad ja mis mul alati pea valutama paneb. See kestab nii lõputult kaua, tundub, et naised ei jäägi enam vait. Inimahvide laulud polnud kunagi pikad, nad lõppesid kas kõrvulukustava karjega või vaibusid tasaseks suminaks, ja neis oli imelik vägi.
***
On omahirmu suurendamiseks välja mõelnud kõiksugu uskumatuid peletisi – libahunte, härjapõlvlasi ja tonte. Isegi haldjaid usuvad ja kardavad need vaesed lollpead – hiietark Ülgas võiks tõesti rahul olla, tal on tublid jüngrid ning neid on palju. Kumaline, et ussisõnad on unustatud, kuid usk haldjatesse jääb. Lollus on tugevam kui tarkus. Rumalus on vinske nagu puujuur, mis puurib end maasse end seal, kus kunagi kõndisid inimesed. Mets vohab, külainimesi sünnib aina juurde – aga mina olen viimane mees, kes mõistab ussisõnu.
***
„Midagi pole parata," ütles Johannes. „Inimene püüab, jumal juhib. Meie tegime kõik, mis meie võimuses, aga lõpliku otsuse teeb ikka jumal."
See jutt tuletas mulle nii väga meelde Ülgast ja tema haldjaid, kelle kaela võis alati kõik oma eksimused veeretada, et mul hakkas lausa imelik. Miski ei muutu. Ikka on olemas mõni väljamõeldud koll, keda saab panna vastutama.
Postitused
