26.7.07

Headest uudistest tasub ikka kirjutada!

Kolimiseelne rõõmus ärevus (nii 2 kuud tagasi) on asendunud mõningase tülpimusega. Või siis pigem väsimusega. Kolepalju kola on siis pea kaheksa kümnendi jooksul eri põlvkonnad jõudnud koguda. Igatahes nädalavahetuseks 8 kandise prügikonteineri tellimine muutus täna hädavajaduseks ja mitte enam mugavusasjaks.
Aga välja tuleb ka igasugu kummalisi ja huvitavaid asju. Näiteks selline postkaart:

Tran Arno leiti kodust õuest vanaaasta lõppus lumehangest. Naine on Tartus halvatud nii et maja on jälle tühi.
Kõike head Pilvi

Postkaardil on kaks kohmaka välimusega pingviini munaga. Ja see on vist uusaasta tervituseks saadetud. 07.01.1987

Postimehe lament

Tea, kas ma olen ainus, kellel on paduparempoolsusesse suunduvast Postimehest südamest kõrini? Värviliste piltide uputus koos vähimagi püüdluseta minna sügavuti. Tõsised teemad jäetakse targu puudutamata, esikohal nn pehmed väärtused ja sport. Arvamuslood ka sellised täiesti sisutühjad heietused, nagu kasvõi see tänane. Tore mees paistab pildi peal olema, aga jutu mõttest ei saa mina küll midagi aru.
Ja see nende veebileht on muidugi kordi hullem veel. Otsi siis sealt üleelusuuruste fotode ja kollaste sõnumite seast mõnda olulist uudist.
Faktidega ümberkäimisest võiks parem rääkimata jätta. Halenaljakas lugu, kuidas ETV mingi järjekordse lapsajakirjaniku väitel kõigile oma saadetele lõputul hulgal patente võttis. No ja siis pärast vabandused ette ja taha. Ajakirjanikud ei viitsi, taha, oska enam isegi kõige ilmsemaid asju järele uurida. Nagu näiteks, mis asi on tegelikult patent. Kaks klõpsu netis ja asi on selge. Aga keda see ikka huvitab. Postimehe lugejaid küll mitte. Paneme aga lehte.

25.7.07

Kolimisapdeit

Palju muuga me viimasel ajal tegeleda ei jõuagi. Äsja said kõik 400 ja veidi üle selle siidiplaati kastidesse ning seejärel asusin oma lapsepõlvekapi kallale. Veidi liialdus on öelda, et aastast 1983 peale pole sealseid asju keegi puudutanud, aga midagi uut sinna kappi kahekümnenelja suve jooksul lisatud ei ole. Tõeline nostalgiamatk, mille ette võtmist viimseni edasi lükkasin. Aga midagi hullu polnudki. Pääsesin pisarateta. Päris iga paberit ikka ära visata ei raatsi - Erkus, Unic, Shemi, esimesed katsetused kirjutusmasinaga, esimesed joonistused, esimesed katsed inglisekeelseid laulunimesid kirjutada... Mälestus neist päevist peab jääma. Aga Õhtulehte augusti algusest 1980 mul tõesti enam vaja ei lähe. Mis siis, et esilehel nuttev Mishka taevalaotusse kadumas.
Eile oli väikeseks kolimisevahelduseks Harry Potter. Film, mitte too äsjailmunud viimane romaan. Neid Potteri raamatuid ma vaevalt kunagi loen, kinos aga olen ikka iga kord käinud. Viiendas filmis on mõndagi teisiti. Harry ja sõbrad on hirmus täiskasvanud välimusega nüüd ja nojah - eks sellel asjaolul ole nii plusse kui miinuseid. Aga kõige huvitavamad olid seekord hoopis häbematult naljakad viited Maggie Thatcherile (too kole paha ministeeriumi spioon võluritekoolis) ning Charles Mansonile (Sirius Black, vuntsid 70-te rocktrummarite vaimus õnneks samuti lisatud). Võimalik, et neid viiteid keegi teine ei märganudki. Kuid minu jaoks tegid nad filmist elavama. Sest Harry ise on ju ausalt öeldes üpris igav tüüp.

15.7.07

Kurb kastielu

Meie elu käib praegu kastide ümber. Raamatud, plaadid, lauanõud, riided - kõik rändavad nende nädalate jooksul kastidesse. Et alustada lühikest rännakut Kivimäelt Pääsküla taha. Uude kodusse. Ja seal jälle kastidest välja tulla.
Täna käis vinüülplaadihuviline. Viis kastitäit plaate sai talle ette söödetud - sadu plaate. Nii mõnegi puhul neist mitte ainult muusika, vaid tükike minu isiklikku ajalugu. Lapsepõlves pähe kulunud ümbrised ikkagi. Mis sellest, et väärtuslikku kuulamist õige vähestel suurtel ning väikestel mustadel. Aja mälu ikkagi. Mälestus mõnest kaunist kevadõhtust kakskümmend aastat tagasi võiks ka midagi maksta.
Vinüülplaadimees võttis halastuseta kõik viis kastitäit. Viiesaja krooni eest. Temale uudsusevõlu, minule kibe lahkumine isiklikust ajaloost. Siiski: kõige olulisemad plaadid säilitasin. Ei suutnud neist lahkuda. Kuulamisvõimalus ju ka tegelikult olemas.
Kassettidega on hullemgi. Suur osa neist minu enda raadiost lindistatud imearmsat muusikat täis. Aastal 1988 või 1993. Või veidi hiljem. Aga kui vinüüliajastu lõppes meie majapidamises umbes 1992, siis kassettide päevad said läbi kusagil 21. sajandi alguses. Ei leidnud enam aega raadiost lindistada. Raadiokolakas väsis ka lõplikult ära. Aeg-ajalt paned veel mõne kassetti mängima. Aga uues kodus võtavad nad ainult ruumi.
Nii on kolimine päris mitmekordne lahkumine. Hüvastijätt kodu, muusika ja oma ajalooga. Südame kõvaks tegemise aeg mul siin Kivimäel.

11.7.07

Tuli ja vesi

Briti teadlased avastasid 64 valgusaasta kaugusel asuvalt planeedilt veeaure. Kõrvetavalt kuumalt planeedilt, mis oma päikesele surmavalt lähedal. Inimese jaoks surmavalt see tähendab - kes teab, mis elukaid seal 64 valgusaasta kaugusel pesitseb. Vett on aga igal pool! Ja kus vett, seal elu. Äkki...
Mis mulle omakorda meenutab, et täna hommikul sadas kuradima kõvasti vihma. Ja mina tahtsin blogida, et üldiselt ju mulle suvine vihmasadu meeldib. Kui oleks vaid veidi soojem, põlv ei valutaks ja jalad ei kipuks märjaks saama. Vaat see viimane on ikka eriliselt vastik.
Oeh ja näe see suvi ongi juba poole peal. Pool puhkust möödas, juulikuu läheb kolimise tähe all. Kolida on kole. Kuhu panna mõttetud asjad? Kuidas loobuda armsast muusikast, ajakirjadest, mida kunagi põnevusega ahmisid, aga mis uues kodus riiulitele kuidagi ei mahu? Higi ja pisaraid tuleb omajagu valada. Aga ehk on murede otsas õdus sügisõhtu päris omas kodus.