Puhkuserõõmud

Öö oli taas liiga palav. Poole seitsme paiku lõpetasin magamistuppa tunginud kärbsega võitlemise ning siirdusin rõdule küberpunki lugema. Vihma hakkas varsti sabistama ja oli erakordselt mõnus olla. Nüüd mõtlen, kas minna uuesti magama või asuda viiekümne kilomeetri käimist jälgima.

Ajalehes nõuab keegi nelja teleka omanikust psühholoog analooglevi tagasi. Et elu on meil isegi õudne (pere, töö, raha) ja nüüd veel telepilt hangub ka. Hakkasin mõtlema, kuidas mina saaksin hakkama nelja üheaegselt mängiva telekaga, mis on osaliselt teenusepakkujate omad ja osaliselt antennepidi eri saatjatele suunatud. Ilmselt hästi. Loodetavasti oleks nendest neljast korraga mängivast telerist ka pidevalt midagi vaadata. Tõenäoliselt oleks mul siis tunne nagu Accelerando peategelasel Manfredil, kes 24 tundi ööpäevas ühendatud andmesidevõrku. Huvitav, mis Manfred peale hakkaks kui võrk äkki hanguks? Õudne isegi mõelda. Ilmselt mõistaks ta siis analooglevi nõudva psühholoogi muret hästi.

Teisal samas lehes rõõmustab anonüümne juhtajakirjanik, et Tallinnas koristati mingilt ristmikult valgusfoor. Jube tore olevat jalakäijal ilma foorideta liigelda, sest siis peab ta liiklusele tähelepanu pöörama. Autod kõik kenasti seisavad vöötraja ees ja elu on ilus. Juhtajakirjanik ei käi ilmselt kunagi jala Tallinna kesklinnas.

Oeh - aga varsti hakkab õnneks käimine ja ei pea rohkem ajalehte lugema.

Viljandis ja siis juba äkki Käsmus

Täna hakkab kergeraksu eemm, mille võlusid on mul raske seletada. Olen lihtsalt seesugune veidrik, kelle jaoks veidralt lõõgastav vahtida tundide kaupa vasaraheite eelvõistlusi ja kuulata Helar Osila statistikapuru. Ega ma arvagi, et keegi mõistaks.

Vahepeal on jälle risti ja põiki Eestimaal sõidetud. Viljandi folgile reedel jõudes tundus, et oleme vist väga hiljaks jäänud. Rahvast oli murdu ning enamik neist nii rõõmsa ja rahuloleva ilmega. Lausa kade hakkas. Tuttavad ja aatekaaslased jäid küll pea kõik kohtamata. Kuid enamasti noori, end täiesti vabalt tundvaid inimesi on rõõm jälgida. Jälgida ja mõistatada, kes nad on, kust tulnud ja kuidas nii pagana ilusaks kasvanud.

Folk on jah täna massiüritus. Aga sellisena vist ikka vajalik. Unistajate rahvakild saab korraks suuremas summas kokku. Ammu valmis saanud väiklases hädaldavas riigis unistajatel kerge elada ju pole. Saagu nad siis mõned päevadki omale. Mulle küll paistab, et enamik suudab Viljandi folki juba müürina ümbritsevat kommertsi üpris lihtsalt ignoreerida.

Muusika on Viljandis vist vähestele peamine. Alustasime oma kolme kontserdi sarja iirlaste Michelle O'Breini pundiga. Klassikaliselt esitatud Iiri tantsulood panid inimesed liikuma. Ilm justkui troopikas - äsja tuli vihmasabin, nüüd kere vihmast ja higist läbimärg. Kuid järve pealt tuleb väike tuule virvendus ja sellestki piisab, et toibuda. Ja nautida. Sest kui kõik su ümber on rahul, kuidas isegi saad nukraks jääda.

Ale Mölleri bändile Kaevumäele jääme hoopis hiljaks. Ei leia enam kohta, kust lava hästi näha. Rahvusvaheline punt - rootslane, mehhiklane, senegaallane, kreeklanna, tohutu suur Kanadast pärit bassimees nagu mägi. Aga nende muusika jätab kuidagi külmaks. Lava ees saaks ilmselt tohutu fiilingu, aga ei taha trügida. Jalutan ja vaatan järve poole. Suvi enam uhkemaks muutuda ei saa.

Ning lõpuks Pantokraator Lauri Saatpaluga. Vanad rokivad mis jube. Aitaks kui oleks selle bändiga seoses mõni oma mälestus või meeleolu. Ei mäleta neist aga midagi ja seepärast on etnohardrokk esimeste laulude aegu veidi võõristav. Kuid mida edasi, seda paremaks läheb. Minu ees tantsib imekaunis tütarlaps ennastunustavalt. Temal ei saa ka Pantokraatoriga ühist ajalugu olla. Polnud siis veel sündinudki. Tantsin hoopis ise ka ja lasen muusikal end kaasa viia.

Kuni äkki ongi lõpp. Edasi lõunasse läbi sähvivate välkude.

Pühapäeval jalutan veel tunnikese Viljandis. Reedene ind paistab festivalil olema vaibunud. Vaid kõige vapramad on jäänud põrgukuumuses ringi tuiama. Laisk ja lämbe suvepäev. Kontserdile enam ei jõuagi.

Kuni äkki eile jälle. Sõidame seekord ida poole. Ilmajaam on õnneks õnneks õnneks tublisti puusse pannud. Ajalehes pakutakse üle Põhja-Eesti +35, tegelikult tundub märksa inimlikum. Paukjärve ülimõnusas vees suplemise aegu tõmbab taeva pilve ja varsti kastab taas maad äike. Kui läbi Rakvere õhtuks Käsmu mereranda jõuame, on vaevalt veidi üle kahekümne. Uskumatult hea kui ei pea higistama.

Käsmus mängib Jäääär intiimse kontserdi vähesele publikule. Folgi rahvas muidugi puhkab alles. Ehk on ilmgi Tallinnas hirmus kole olnud. Aga meile kohalolijaile teevad eemalviibijad seekord teene.

Ei kuula ma neid kuulsaid tartlasi eriti tihti, aga meeldivad mulle küll. Meenuvad ammused kursapeod ja kaua aega kohtamata inimesed. Meenub Tartu Antoniuse õu päris palju aastaid tagasi ning üks imetore kontsert seal. Käsmul hakkab äkki helisüsteem streikima. Aga ka see ei häiri ülemäära. Sööt, Taun ja co mängivad põhjalikult ja pikalt. Kuni pimedus laskub mere kohale ja tohutult tore suvepäev möödas.

Kuumadelt tänavatelt

Paar päeva tagasi sain teada, et parima tõlkeromaani Stalkeri oli tubli eduga võitnud Charles Strossi Accelerando. Uudis jäi mind nõnda kummitama, et täna võtsin kätte, läbisin higist leemendavad tänavad ja ostsin endale. Puhkusel jõuab äkki läbi lugeda.
Hetkel on pooleli Karl Ast Rumori mälestused. Tark vana oli, mitmed ta tähelepanekud peavad tänagi vett. Näiteks üks tabav lõik:
"Isiklikult ma suhtun pieteetlikult igasse usutemplisse, kuulugu need millisele usundile tahes. Ei naera ma ka vaese pagana üle, kui ta oma tootemiga tapleb. Jõle on vaid sektantlus sugulise perversiteedi ja muu kuritegelikkuse alusel. Aga selle vastu ei saa võidelda vägivallaga, vaid ainuüksi masside haridusliku järje tõstmisega. Elu on selle poolest väär, et meie ei taha olla humaansed".

Nukkides ja ninades käidud

Pisike pildivaade paaripäevasele saartereisile. Läbisime kolm praamiliini, neelasime tohutul hulgal vett, sõime lõunat Kuressaare kaunis vanalinnas ja Kärdla Selveri kuumas parklas, suplesime imetoredas Mändjala rannas ja sama mõnusas Luidja omas, veetsime pooleldi unetu öö liigsoojas telgis ning jalutasime nukkides ja ninades. Saaremaal Kiipsaare nukil ja Hiiumaal Kootsaare ninas.

Kui pealinnade võrdluses on Kuressaare Kärdlast mäekõrguselt üle, siis nukkide ja ninade lahingu võidavad hiidlased. Kootsaare oli mõnus kauni vaatega koht, Saaremaa Tagamõisa poolsaare loodetipp igav ja üksluine ning lootusetult pikana tundunud jalutuskäik.

19. juuli õhtul (esmakohtumise päev meil Jutikuga) põikasime veel Haapsalu müüriäärsesse kohvikusse (nämm!) ning olimegi kodus. Vaevu 36 tundi ja saartel käidud.

Kuressaare toredasti poseeriv hakk. Vist.
Tagamõisa taimeharuldus. Jutik lubas millalgi täpsemalt määrata.
Vasakul Laialepa järv ja paremal Uudepanga laht. Vahet mõne meetri jagu.
Veevangis majakas. Maa lõpp, vähemalt mis Saaremaad puudutab.
Kootsaare ninas asuv põnev kivitamm. Pilved olid esmaspäeval erakordselt mõnusad.

Ruandas tapeti roheline

Huvitav infokild jäi äsja silma, nimelt Ruandas tapeti kohaliku rohelise erakonna juhtpoliitik. Pole just igapäevane lugu. Esiteks pole rohelised pea kunagi võimulolijaile nii väga pinnuks silmas, et neid lausa füüsiliselt hävitama hakataks. Pigem ikka selline marginaalne jõud. Ja teiseks pole kuigi palju Aafrika rohelistest kuulda olnud. Arengumaades on ju ikka nii, et tegeletakse rohkem igapäevase toidu eest hoolitsemisega. Keskkonnateemade peale mõtlemine on ikka rikkama rahva lõbu, kel aega ja raha ülearu.

Aga nüüd siis äkki see mõrvatud Ruanda roheline Andre Kagwa Rwisereka. Sundis veidi tausta uurima. Tegelikult on siis sedaviisi, et Rwisereka oli lihtsalt opositsionäär, kes võimudega tülis. Nagu see tihti läheb, on tegemist Ruanda võimupartei endise liikmega. Ühel hetkel lükati ta miskipärast võimupirukast eemale. Ja muidugi asutas ta siis kohe uue partei ja hakkas demokraatiat nõudma. Miks ta rohelise nimetuse demokraatiaga ühes võttis, jääbki arusaamatuks. Kõik tema uue partei juhtivad poliitikud on nimelt kah vana võimuerakonna rahvas. Ruandas, nagu paljudes teisteski riikides ja organisatsioonides, ei sallita teisitimõtlejaid. Seepärast ilmselt Rwiserekal pea maha lõigatigi, sest taga kiusatud oli teda juba ammu.

Mõrva asjaolud on päris huvitavad. Rwisereka pidas Butares toreda nimega baari Sombreero Klubi. Mõrvaõhtul kohtunud ta seal kellegi Thomas Ntivuguruzwaga, joonud ja söönud, ajanud juttu. Kella ühe paiku öösel sõitis rohepoliitik kodu poole, sõber jäi klubisse ööbima. Koju Rwisereka ei jõudnud, hommikul leiti ta mahajäetud auto ja paar päeva hiljem mees ise. Lähedal põllu peal, peast ilma jäetuna. Sündmuskohal lebas suur lihunikunuga, aga verd oli vähevõitu. Arvatakse, et poliitik tapeti kusagil mujal. Ntivuguruzwa on nüüd politsei kahtluse all, aga mis tegelikult juhtus, jääb ilmselt igaveseks teadmata.

Miks ma seda kõike kirjutan? Lihtsalt üks põnev lugu rohelise poliitika karmist maailmast.

Suvel linnas

Lühike sõit ühissõidukis on praeguse palavaga meeldivalt mitmekesine. Eilsel reisil Tõnismäelt Tondile jäeti kõigepealt üks vanaproua uste vahele kinni. Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Seejärel hüppas bussijuhi juurde tulivihane tädi ja karjatas: "kas teil on külm, et te õhuluugid kinni hoiate?" Kümme sekundit pärast puhiseva proua istuma prantsatamist avanes juhiuks ning ülivihase näoga tüüp marssis bussi läbi ning avas õhuluugid. Rahvas hingas kergendatult. Raksti juhiuks kinni ja siis uuesti sõitma. Sõitma sel kaunil moel, et kõigepealt gaas põhja ja siis pidur. Täiega gaasi, järgmiseks julmalt pidurit. Eriti mõnus on niimoodi liigelda seal Tondi tänava ringristmike kandis.

Näts ja peapesu

Esimest korda õnnestus mul talla alla jäänud nätsuga mõlemad auto pedaalid kokku mäkerdada. Üsna veider oli pidurit ja gaasi kasutada - sellega kaasnesid helid näts ja näts...
Talla alla sain selle Haapsalu Statoilist, mis oli aga keset teetöid ja need jätkusid veel pea 10 km - no ei olnud kohta, kus peatuda nätsust vabanemiseks. Nii ma tallasingi seda mööda pedaale laiali nende kilomeetrite jooksul...
Homme peab ehituskaupadesse mingi lahusti järgi minema, sest salvrätiga väga hästi puhastamine ei õnnestunud.

***

Esimest korda pesin oma pead meres. Täie teadmisega, et seda teha ei tohiks. Aga no ei saanud teisiti.
Peale eilset matkarajal higistamist ja palavat ööd telgis pidin ma kuidagi selle hügieeniprotseduuriga ühele poole saama - pidin ju täna tööle minema Hiiumaal. Suht raske oli suure lainetusega pead loputada - sai ka kõik lõõrid soolase veegi läbi loputatud. Kindlasti mõjus see hästi. Aga väga maitsev küll polnud...

Vihmavarjud

Inglismaal on külm ja vihma kallab. St Andrewsi väljadel lontsivad vahvad golfarid õnnetult ringi, tohutute vihmavarjude alla pea ära kadudes. Imetlen tänapäeva varjudisaini - katab kenasti õlad ja ulatub pea rinnuni.

Virk hommik

Reede on ametis mõttetu päev, eriti südasuvel. Kes võimalik, võtab vaba päeva. Aga alati ei saa ja siis pead ikkagi siia loivama. Uksed ja aknad peavad meil teatavasti turvalisuse huvides öösiti kindlalt suletud olema. Mistõttu on siin varahommikul sumbunud ja lämbe, täiesti talumatu. Higi voolab ojadena kuni ventilaator veidi mõjuma hakkab.
Aga näe arvutiloks teeb imet ja üllatab teist hommikut järjest töölehakkamisega. Veider masin. Saa tast aru.

Tööl, aga töötada ei saa

Tööarvuti ei käivitu normaalselt. Kaugeltki mitte esimest korda pole sellega probleeme, juba mõnda aega tagasi viisid itimehed ta mõneks ajaks minema ja justkui tegid seal midagi. Tõid tagasi, aga viga jäi ikka alles. Seni siiski hommikuti pärast mitmendat katset hakkas tööle. Vahetevahel möödus nädalaid, isegi kuid ilma mingite probleemideta. Nüüd esmaspäeval enam tööle ei hakka. Nuta, hala, tee mis tahad.
No nii. Itiosakonnas on hetkel puhkuste tõttu tööl ainult kena, keskmises vanuses proua. Tubli töötaja, tihti asutuse aasta parimakski valitud, aga vaat mind aidata ei oska. Käskis paar nädalat safe mode'i kasutada. See ju töötab. Tore on. Töötab küll, aga abi mul tast suurt pole. Esiteks ei võimalda printida. Teiseks ei pääse tööprogrammis midagi tegema, sest jooksutab selle pagana lihtsalt kinni. Läheks prindiks teisest arvutist, aga salasõna ei tea ja pikalt puhkavat kolleegi ka kusagilt otsida ei oska.
Et mis siis igati korralikus püksirihma aina koomale tõmmanud asutuses teha kui itirahad on nullitud ning itimehed kenasti kõik puhkamas. Oodata paar nädalat kuni keegi tööle tuleb? Tigedaks teeb.

MM 2010 pärand mängijate näol

Mõtlesin siin, kes need noored mängijad siis olid, kes sel MM-il silma hakkasid ja näiteks järgmisel ka tegijate hulka saaksid kuuluma. Polegi neid hirmus palju. Jalgpall muutunud ikka väga täismeeste mänguks sel tasemel ja ennast MM-il läbi lüüa ääretult keeruline.
Inglastel, itaallastel, prantslastel polnud sisuliselt kedagi uut esile tuua. Sakslastel muidugi - Müller ja Özil on noored ja vahvad, aga muidugi kaugeltki mitte tundmatud tegijad.
Aga jah mingi selline nimekiri sai kokku (mehed siis enamvähem 23 ja nooremad):
1. Itulemeng Khune, LAV - üks väheseid noori väravavahte sel MM-il. Usun, et peagi Euroopas mängimas.
2. Javier Hernandez, Mehhiko - Manu uus ründaja lõi väga enesekindla värava ja paistis oma väheste minutite aegu muidu ka silma.
3. Fernando Muslera, Uruguai - veel üks noor väravavaht, kes tõenäoliselt tegija veel pikka aega. Juba ju Lazios.
4. Nicolas Otamendi, Argentiina - igatpidi tegija sellises meeskonnas end põhisse murda. Peagi staarkaitsja Euroopas.
5. Jozy Altidore, USA - jõuline ja kiire ründaja, kellesarnaseid pole palju. Usun, et Hullist paremad tiimid teevad peagi mehele tõsise pakkumise.
6. Sami Khedira, Saksamaa - eks Müllerist ja Özilist räägitakse rohkem, aga noor ja üliandekas keskväljaankur on alati haruldus. Sami tulevik võib väga ilus olla.
7. Andre Ayew, Gaana - tõsine kiire äärevõitleja. Nagu ka koondisekaaslane Inkoom, kes veidi vähem mänguaega sai.
8. Gregory van der Wiel, Holland - noorusele vaatamata ülikindel mäng äärekaitses. Ajax jääb tast peagi ilma.
9. Simon Kjaer, Taani - poiss tegi palju vigu ka, aga paistis ikkagi silma. Eelkõige just Kameruni mängus. Maiad ollakse ta järele Euroopas.
10. Chris Wood, Uus-Meremaa - harv juhus 18-aastase poisi näol, kes MM-il veidi mänguaega sai. Suur poiss, tuleb jõudu juurde ja hakkab möllama.
11. Marek Hamsik, Slovakkia - 22-aastane kapten on koondises haruldus. Mängis minu meelest keskväljal väga tublilt ja juhtis meeskonna alagrupist edasi.
12. Fabio Coentrao, Portugal - ei imesta, et poissi taga aetakse. Veel üks andekas noor äärekaitsja tohutute jõuvarudega.
13. Sergio Busquets, Hispaania - ei paista eriti silma, aga ülitähtis kaitsev roll maailmameistrite põhitiimis. Pole üldse paha 22-aastase mehe kohta.
14. Alexis Sanchez, Tshiili - Tshiili parimad mängud olid alagrupis ja hakkavad vaikselt ununema juba. Poiss lükkas vahvalt söötu.

Tohoh. Üllatavalt pikk nimekiri sai. Näeme, mis neist noortest aastatega kujuneb.

Järvakandi hetk

Täna kui päeval ohvissist sööma hakkasin minema, saabus Järvakandi hetk. Nimetus tuleneb sellest, et eile külastasin esimest korda elus sellist vaimustavat paika nagu Järvakandi. Ja seal oli tol hetkel parajasti +32 vilus nagu täna Tallinnaski. See on umbes selline palavus, mis mind juba veidi ärevaks teeb. Et ega ma äkki otsekohe kuumarabandust ei saa.
Aga nädalavahetus Pärnu kandis ei olnud päris nii palav. Tegelikult oli mõnus kasteses murus ringi komberdada, suure päikesevarju all liha närida ning külastada Lemme mereranda Läti piirist veidi põhjapool. Seal oli muidugi ka suvitajaid, aga päris mitte nii rohkesti kui igal pool mujal.

Vallikäär on tundmatuseni muutunud.

Miks mulle Facebook meeldib?

1. Tohutult lihtne ja mõnus leheküljel ringi lipata.
2. Peaaegu kõik mu vähesed sõbrad on seal.
3. Saad ise otsustada, millist infot soovid ja kust ja kelle kaudu.
4. Võtab vaeva netis Guardiane, Independenteid ja NY Timese otsides tuuseldada.
5. Keegi ei suru sulle suhu vastikuid reklaame.
Veidrusi muidugi on ka. Näiteks alajaotuses "Recommended Pages" soovitatakse, et paljudele, kellele meeldib Labour Party (nagu näiteks mulle), pidavat meeldima ka Conservatives. Hmm. No ei.

R-Kiosk on meeldivaks muutunud!

Jupp aega tagasi kurtsin R-kioski kaubamärgiks muutunud suhtlemisvõimetusest. Ühe aastaga on asjad tundmatuseni muutunud. Mitte lausa ei öelda tere, naeratatakse ka ja siis soovitakse veel head päeva. Mõnus mõnikord positiivset tähele panna.
Tuju on üldse juba eilsest saadik mõnus. Isegi pidev higistamine ei sega. Pealegi saab ju nüüd õhtuti suplema. Eile olid Vääna-Jõesuus sellised lained, et tahtsid vastu kõhtu lennates ümber lükata. Ja nõnda soe vesi.
Mõne tunni pärast Pärnusse aasta parimat nädalavahetust veetma. Patt oleks kurta.

1 tõeliselt vaimustav punapea

Holland vs Hispaania

Isiklik ajalugu on mul nende kahe koondise suhtes ükskõiksevõitu. Hollandit vanasti suurt ei sallinud, aga praegune tiim on tänu Dirk Kuytile mõnevõrra sümpaatne. Hispaaniat toetasin õieti esmakordselt eelmisel EM-il. Oli toona selline vahva sats hulga Liverpooli mängijatega platsil.
Pühapäeval vast kaldun siiski Oranje poolele. Nende võit oleks esiteks hispaanlaste vastu päris suur üllatus ja teiseks pole nii väike riik MM-i võitnud 60 aastat. Tehku siis ometi ajalugu.
Liverpool saab igal juhul oma esimesed maailmameistrid pärast 1966. aastat, sest 'pooli mehi leiab nii Hollandi kui Hispaania värvidest. 1966 mängisid Inglismaa koondises Roger Hunt ja Ian Callaghan. Ja Gerry Byrne! Kuidas võisin teda unustada.

Kuumade päevade märkmeid

...Solarise katusel on avatud kauni vaatega kohvik. Aga lauad on lõunal kõik päikese meelevallas ning päevavarjud "saabuvad kunagi hiljem". Ilmselt sügiseks. Nõnda kaabime läbi linna tagasihoidlikku Von Krahli õue, kus on vari ja pärast higipühkimist igati inimlik olla. Turiste on metsikut moodi liikvel. Tunned ise ka ennast välismaalasena. Eestlane on rannas või kartulimaal. Aga siis leiab Jutik Müürivahe tänavalt imetoreda pärlipoe ja päev on päästetud...
...Õhtul loputavad sakslased imekombel jalkas argentiinlasi. Ja kasahhitar Shvedoval on Wimbledonis imekaunid käed, pikkade pikkade saledate sõrmedega...
...Lõunamail metsmaasikaid korjama minnes satud kohe lõppematu putukarünnaku keskele. Isegi kui tahaks pikemalt otsida, lihtsalt ei lubata. Ja pärast muretse veel puukide pärast. Metsamarjad ise on muidugi oma aiaversioonist märksa hõrgum maitseelamus. Selletõttu on mõtet veidi vaeva näha...
...Tartus eile tagasihoidlik kolmkümmend celsiust varjus. Traditsioone järgides siirdun Toomemäele Nero Wolfe'i krimkasid lugema. Mitu korda seda aastate jooksul juba teinud olen - samal ajal kui Jutik kusagil linna peal asjatab? Vist peaaegu igal suvel. Toomemäel on ohtralt varjulisi pinke. Kui päike puu tagant taas lõõskama kipub, siirdud aeglaste mõõdetud sammudega järgmise juurde. Midagi enamat palavuses teha ei jaksa. Uskumatult palju purjus inimesi tuiab ringi. Ma kuidagi ei mõista, kuidas on võimalik säärase leistakuga alkoholi tarbida...
...Ülikooli raamatukogu hoones on tore söögikoht Gaudeamus. Pidavat aastakese avatud olema juba. Suur toiduvalik ja isegi Wifi. Kuid sealgi kipub päike lõpuks liiga tegema. Sealsamas kõrval saab Lotmani purskkaevu imetleda. Semiootik pidavat neid torujuppe silmitsedes igaühe silme ette kerkima. Minu silm põhilist ei taba...
...Pärast ebaõnnestunud jäätisetarbimist (sulas pagan kohe ära ja jättis pluusile pleki), siirdume Jutikuga Emajõe äärde suplema. Otse loomulikult pole me ainsad huvilised. Vees on raske vaba pinda leida. Aga vähemalt veidigi leevendust. Sain oma tänavuse suplusdebüüdi ära teha. Nüüd tahaks juba merre!...
...Krooksus pole ma vist 6-7 aastat käinud. Muutunud pole seal midagi. Leti peal vaatab vastu silt: maksa sularahas, ära poputa rootslasi. Võtan silmi peites pangakaardi välja. Terassil kanapastat tarbides vaatan Toomemäe poole üles ja tulevad meelde aastatetagused Tartu päevad Jutikuga. Ilus aeg oli...
...Õhtul kodumail tagasi ja kohe jalutama. Pool üksteist õhtul on ikka veel palav. Kurjad koerad igas teises aias. Miks ma neid krantse nii koledasti pelgan? Mida vanemaks saan, seda rohkem...
...Öösel on leitsakus võimatu uinuda. Kui lõpuks tukkuma jään, näen unes seebikate õudustäratavaid lõpplahendusi. Üldse ei ole mõnus...