Septembri pildiraamat vol 2: Kassari (peamiselt)

Kadakametsas


Kõrkjate vahel nagu maisipõllul.

Septembri pildiraamat vol 1: Alicante

Nostalgialaks

Tuleb välja, et piisab minutist juutuubis ja avastad midagi sellist, mida enam kunagi ei arvanud end nägevat. Rockpile'i "Teacher Teacher" on esimene muusikavideo, mida mäletan. Meeles on just see auto all kitarri mängimine. Kõik see pidi juhtuma 7-aastasena aastal 1980 või ehk 1981.


Ja kus ma seda Rockpile'i videot nägin? No muidugi Kenny Everetti totaalselt napakas ja hullult naljakas show's, mida soomlased meie suureks rõõmuks pisikeses mustvalges kastis näitasid:


Mida teie lapsena telekast vaatasite? Mõmmit ja Postikana? Hähähähä. Mina mitte.

Ullikesed ei kõlba kusagile

Päevaleht avaldab intervjuu kellegi prouaga, kes tundis kunagi kurikuulsat spiooni. Kujutan ette, millist peavalu valmistas ajakirjanikule ülesanne leida keegi päevakangelase tuttav, kes oleks nõus oma suu lahti tegema. Vaevalt see tädi esimeste valikute seas oli. Aga asi seegi.
Niisiis proua oli spiooni õpingukaaslane kuuekümnendatel. Tähelepanuväärne on tema arusaam sellest, mida tähendab karjääri tegemine. Jõuda Eesti Vabariigis politseijuhiks ja kaitseministeeriumi osakonnajuhatajaks pole miski karjäär. Õige karjäär on ikka kõvasti äri ajades raha kokku kühveldada. Selles mõttes polnud spioon miski korralik eesti mees, paistis teine pealegi juba aastakümneid tagasi selline pehmeke ja hea inimene. Kahtlane värk. Eks need isikuomadused ta miilitsaks viisidki. Ja sealt see jama algas.
Järeldus on ilmselge. Pehmed ja head inimesed riiki tüürima ei kõlba. Õiged mehed, kes kõvasti karjääri teinud, enam venkude raha ei vaja. Ullikesed tuleb riigiasjadest eemal hoida.

Kitsid rikkurid seebiks

Avaaz lunib allkirju iga vähegi olulise globaalmure puhul. Kas neist miskit kasu ka on, pole muidugi erilist usku. Millest oleks. Aga vahetevahel - näiteks nüüd äärmise vaesuse leevendamise teema - puudutab mu südant niipalju, et panen käe alla. Eks mõtle, kas sinule ka Prantsuse, Kanada ja Itaalia valitsuste sigadused korda lähevad. Alla kirjutada saad siin.

Septembrimusa

Mõtlesin, et võiks üle hulga aja ära mainida tänaõhtuse muusikakava siin Maci ääres istudes:
Calexico - Carried to Dust: esimene kuulamiskord ei avanud veel päris seda albumit minu jaoks. Vahepeal rändavad vennad Mehhiko maile. Ja need laulud on ka omapärasemad kui ülejäänu siin. Aga proovime kindlasti veel.
Okkervil River - The Stand Ins: mõnusalt rulluv indieboogie. Lost Coastlines võiks ju üks selle aasta tõeliseid klassikuid olla. Või siis Calling And Not Calling My Ex. Üks aasta laulupealkirju igatahes.
Queen + Paul Rodgers - Cosmos Rocks: see pole vist päriselt ilmunudki veel. Popp inime muidugi ei tunnistaks, et selline penskarite musa üldse kusagile kõlbab. Aga ma armastan juba väga ammusest ajast Paul Rodgersi häält. Ja tänu tema tohutule panusele ei kõla mitmed laulud üldse queenilikult. Mis on pigem pluss. Voodoo on näiteks puhas romantiline Paul. Nagu parematel päevil. Pole üldse nii paha kui paberil tundub.
Sam Roberts Band - Love At The End Of The World: kindlasti minu selle aasta TOP5 sekka mahtuv album. Avastasin täiesti juhuslikult ühel päeval selle vaimustava Montreali pundi. Tõeliselt häid rocklugusid on päris mitu kohe. Haruldaselt mitu.
Teddy Thompson - A Piece Of What You Need: Richardi poeg on vaimustav laulukirjutaja. Täiesti oma legendaarse issi masti mees. Paneb pisarad jooksma või tõstab toolilt tantsima. Super.
Pikk õhtu ja palju võrratut musa.
...no hea küll hea küll. Kui te niiväga nõuate. Paar juutuubi ka.
Teddy Thompson:

Sam Roberts Band:

Lõugav peaminister

Eile pärast seda kui spioon oli paljastatud ja maatasa tehtud, astus kaamerate ette peaminister. Räuskas ja sõimas. Nõudis spioonile 240 või 360 aastat vangistust. Mõne teise riigi seaduste kohaselt, sest Eesti nõrguke süsteem lubab ainult 15 anda. Näitas kui kõva käega mees ta meil ikka on. Arvas, et Eesti riik toimib kenasti. Mis siis, et spioon 10 aastat saladusi välja nuhkis. Poliitilist vastutust pole vaja võtta. Nii hullu sammu meil nüüd küll kellelegi tarvis ei ole. Riigieelarve ka jälle kenasti tasakaalus eks ole.

Roheline Euroopa

Käin harva kusagil. Nüüd sattusin ühte Euroametisse kaugel Hispaanias. Vapustav oli näha, kuidas seal kohvipausidel küpsiseid pakutakse. Iga küpsis pakendatud eraldi kilekotikesse. Steriilne ja puhas nagu tohutu klaasist Euromaja otse sillerdava Vahemere kaldal. On's meil eestlastel tõesti veel arenguruumi?

Päris ajakirjandusest

Reisilt tulles on mul tavaks lennujaamast värske Guardian osta. Ja siis seda lennukilt lennukile kulgedes põhjalikult tudeerida. Või Observerit - kui just pühapäev juhtub olema.
Laupäeval Alicantest naastes talitasin tuttaval moel. Ning hämmastas mind taas see, et kusagil on olemas päris ajakirjandus. Guardiani ju netist mingil määral loen pea iga päev, aga paberist lehenumber ette võtta on hoopis teine elamus.
Mis siis on Guardianis teisiti võrreldes Eesti lehtedega? Kõigepealt see, et pea iga lugu - kuitahes lühike - pakub mõtlemisainet ja uut infot. Näiteks enamasti küllalt lühikesed raamatuarvustused "Review" sektsioonis - need on kirjutatud nii, et ka raamatut lugemata ja teemast suuremat teadmata õpid midagi uut. Raamatuarvustus ei ole kellelegi äigamine või siis kirjaniku taevani ülistamine, pigem on see mõtisklus mõnel raamatuga seotud teemal.
Guardiani sisu on mõtlik, hooliv, armastusväärne. Ja mitte sensatsioonihõnguline. Vaid mõnel üksikul juhul vihaselt salvav. Laupäevases numbris näiteks juhtkirja suhtumises Sarah Palinisse kui võimaliku tulevase USA presidenti (see kõlab ju lausa hirmuäratavalt) või kuri pilguheit Damien Hirstile: rahamaias ja tühine skandaalikunstnik.
Guardiani vihane kriitika on alati põhjendatud. Iialgi ei laskuta Eestis tavapärasesse soigumisse või muudeta ajakirjandust seebiks. Oleks see vaid võimalik, et leiaks igal hommikul postkastist värske Guardiani...

Do not stand at my grave and weep

Ma ei tea nendest luuleridadest midagi aga need meeldisid mulle täna väga-väga - nii et ma nad internetist üles otsisin. 

(Iseenesest ei kuulnud ma neid mingis kõrgkultuurist pakatavas seoses - Desperate housewives, 4. hooaja 9. osa. Mul on neid DVD-sid terve hunnik ja ma olen neid vist nüüd kahe õhtuga liiga palju vaadanud.)

***

Do not stand at my grave and weep, 

I am not there, I do not sleep.

I am a thousand winds that blow. 

I am the diamond glint on snow. 

I am the sunlight on ripened grain. 

I am the gentle autumn rain.

When you wake in the morning hush, 

I am the swift, uplifting rush  

Of quiet birds in circling flight. 

I am the soft starlight at night. 

Do not stand at my grave and weep. 

I am not there, I do not sleep. 

(Do not stand at my grave and cry. 

I am not there, I did not die!)

Text by Mary Frye 

PS: Hmm, Wikipediast saab ühtteist selle luuletuse kohta täitsa lugeda. Tegelikult loeti seal tuhka laiali puistates hoopis selle luuletuse seda teist, Wikipedias toodud varianti vist.

PPS: See meenutab mulle ühte teisy samalaadset kogemust, kus sõnad oskasid ainulaadse meeleolu luua. Kansase Dust in the wind.

Tülgastav tsunftisügis

OK, ma saan aru, et käes on rasked ajad. Mitte, et olulised asjad nagu jää ülikiire kadumine Arktikast kedagi kõigutaks. Sel sügisel võideldakse kohalike tsunftihuvide nimel.
Majanduslanguse päevil tahetakse ju kõigilt siin Eestis raha vähemaks võtta. Oh seda hammaste kriginat. Relvakandjatest päästjate ja kultuuriinimesteni viskuvad kõik üksteise võidu oma tsunfti kaitsele. Meie oleme olulised, meie peame saama riigilt rohkemgi kui enne. Berk Vaheri tänane hala sobib nagu rusikas silmaauku. Teisi sarnaseid pole vaja otsidagi. Kuidas te julgete meiega niimoodi käituda? Tõprad sellised. Me läheme välismaale minema ja kirjutame seal raamatuid.
Jätsin selle jutukese heaga pooleli, aga paralleele tasub otsida hiljuti uuesti avaldatud Elo Tuglase Wabariigi-aegsetest päevikutest. Kirjanikud näikse seitse kümnendit hiljem ikka samamoodi mõtlevat kui toona.
Ajakirjandus lakub sel sügisel rõõmust varvaid. Nüüd pole arvamuslugudest puudust. Ja kui juhtubki tühi koht, saab alati ise arvata. See tähendab kõikvõimalikele ametnikele pika puuga lajatada. Neilt rajakatelt tuleks tegelikult kõik need kümned miljardid võtta, mis puudu on. Pealegi pole ju ametnikele ka sõnaõigust antud: avaliku teenistuse seadus lubab moka maas hoida ja edasi teenida. Või siis koondamishüvitise vastu võtta. Viimane vast olekski varsti teretulnud.

Sinine esmaspäev

Kui muu ei avita, siis paar doosi Inglise folki ikka. Bellowheadi avastasin täna, Seth Lakeman juba vana lemmik.