Erkki ja Tiina Von Krahlis

Tänane Krahli etendus koosnes sümbolitest – tegelikult see oligi ainult sümbolite jada. Lugu kui sellist polnudki – juhul kui sa ise seda sinna juurde ei mõelnud. Jah, hoopis teist masti etendus kui üleüleeilne Draama Must komöödia, kus oleks võinud ajud koju ahju peale sooja jätta. Mõtlemine polnud kohustuslik. Siin aga oli näha, et ega me tavaliselt ju mõelda taha. Pole ammu näinud Krahli saali nii tühjana kui täna.

Algus oli mehe ja naise natuke naljakas vestlus (ma natuke tundsin end ära). Edasi oli aga ainult liikumine, koreograafia, tants. Kuidas kaks inimest liiguvad läbi aja ja kohtade. Alguses lihtsalt juhuslikult samades kohtades, sarnaste huvidega. Siiski vahel erinedes. Siis vaikselt ükseist märgates. Olles peaaegu üks, kuid siiski kaks. Võideldes. Mängides.

Lõpus olnud väike koduvideo pani kõigele toreda punkti. Pere. Mees, naine ja laps. Kodus.