Tagasihoidlik vaikne kaabakas

Jätsin nimme lugemata kõik netikirjutised selle nn kurikamõrvari kohta, igasugustest kommentaaridest rääkimata. Aga täna tuleb postkasti Päevaleht ja sunnib rasvase punase pealkirjaga avalehel ikkagi teemat uurima. No ok, mida meie uuriv ajakirjandus siis on avastanud?
See kurikamõrvar olla üks tagasihoidlik, suurepäraste kutseoskustega vanalinna kokk, kes alati täitis kõik ülemuse käsud ja kunagi vastu ei vaielnud. Kinnise loomuga pereisa, kelle väikesteks harrastusteks olid aeg-ajalt vägistada ning nähtavasti ka tappa. Meel läheb igal inimesel vahest mustaks ja tuleb ennast kuidagi välja elada. Aga muidu oli ühiskonna kuri vaenlane tähelepandamatu hall tegelane nagu me kõik. Ei midagi hullumeelset ega eriskummalist. Mõrvahommikul jalutanud ka Snelli tiigi äärest rahumeeli tööle. Töö tuleb ära teha ja ülemäära juttu ajada ei maksa.
Nojah. Eks klassikudki kirjutavad, et vaikne mõrvar on see kõige hullem.
Eesti tublisse ja tervesse ühiskonda, kus igaüks oma asjadega ise hakkama peab saama ja teise inimese mured kedagi ei huvita, sobib selline mõrvar nagu rusikas silmaauku.