Pöff 9: Läbi mis läbi, talve ei kuskil

Tõmban hilinenult Pöffi otsad kokku. Kuulukse, et "Lihtne elu" võitis peaauhinna, nii et ometi kord õnnestus õigele seansile sattuda. Oli vägev elamus tõesti ja saal polnud isegi mitte täis. Rahvahitiks sellisel filmil muidugi asja polegi. Nähtud sai ka publiku lemmikfilm "Superclasico". Taani linateos oli kenake meelelahutus tõepoolest, paraku liiga kallis alternatiiv odavale jänkirämpsule.
Viimasesse õhtusse jäi veel üks kinokäik. Seekord näidati palju Islandi filme ning vaatasin siis minagi ühe nende seast. "Meie oma Oslo" vaatleb kinost, vähem vist päris elust, igati tuttavat olukorda. Omavahel pealtnäha sobimatute inimeste armumist igati ebamugavates oludes. Eks neid olusid on siin omajagu ekstreemsuseni viidud. Et oleks naljakam. Toimib küll, aeg-ajalt ehk liigsalt üle võlli keerates. Lõpuks tahad ikka, et läheks neil ometi hästi. Ja muidugi lähebki.
Igati kena optimistlikult lõpetada. Kuid Pöffi sisse ma seekord ei pääsenudki. Süvenemiseks polnud jaksu. Kui vähegi võimalik, proovin järgmisel aastal uuesti.