Päikese karge sära

Meenutan mõningase härdusega vanu Ikarus-busse. Selliste ilmadega nagu praegu läksid nende aknad alati umbjäässe. Ja siis pidid kindaga sinna jää sisse augukesi tekitama, et aru saada, kus parajasti oled. Muidugi polnud bussis sees oluliselt soojem kui väljas. Parem juba seista kui lõdisedes istuda. Kuni karvkasukalised olevused hingeõhuga atmosfääri soojaks kütsid.
Eks olid siis ju rohkemgi kui praegu tänulik sooja kodu eest. Bussipeatusest veel kümme minutit vändata. Ja isegi kui veel pimedas kuuris taskulambiga puid toomas pidid käima ja hiiglama kaua ootama, enne kui üleriided maha said koorida. Veel üks tunne, mida enam kogeda ei saa: seista toanurgas selg vastu kuuma ahju.
Aga külmaga harjub. Märksa paremini kui kuumaga. Pärast tundub mõni miinuskraad tõelise rannailmana.