Inimesed on kolelaisad

Eile hakkasin mõtlema, et mida töö juures kogu selle hulga vee plastpudelitega tehakse, mis koosolekutel ja koolitustel tühjendatakse. Mul oli tunne, et sekretär lihtsalt viskab need minema. Ja see tunne ei petnud mind.
Igatahes sain ma täna peale selle, et minu üle rohkelt nalja visati ja lõõbiti, ka abiväge. Leiti koht, kus seda pudelitemassi ladustada (ikka sadu pudeleid kuus) ja sekretär oli nõus need pudelid mulle andma, prügikasti viskamise asemel. Minu töölaud saab nende vahelaud olema. Eks elu näitab, kas see oli mõistlik, kuid mujal neile kohta ei ole.
Lisaks lubasin, et kui viin need meile nurgapeale taaraautomaati, siis ostan puhketuppa midagi head. Näiteks mahlapressi kõrvale hulga apelsine. Kord kuus. Kergemeelselt antud lubadus...?