Täna tundub kõik aeglane. Isegi mõtted venivad peas nagu vana magnetofonilint.
Kuulan Robbie Robertsoni ja unistan paigast, kus on võimalik suhelda sõnadeta. Kõrvalisest tantsuurkast, mis moondab mehe naiseks ja naise meheks. Seal pole kuulda muud heli peale pulsseeriva rütmi ning valitseb kehakeel.
Ma ei tahaks seal üldse tantsida. Tahaksin nähtamatuna kohal viibida ja inimesi jälgida. Tundmatu vaatleja keset kirede ja tunnete möllu. Ise muusikat kuulmata, vaikse varjuna pimeduses.
Tegime ära
-
Emalättel
Arula rahvas sai kokku ilusal kevadpäeval 28.aprillil, et üheskoos Teeme
Ära talgute raames kodukanti korrastada. Tegime korda Kõllimäel as...
2 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar