Eile õhtul oli meil hiiglama mõnus vihmajärgne jalutuskäik. Oli mida hingata, keda kuulata, mida vaadata ja isegi suhu pista. Jänesekapsaid. Nämm.
Kuni avastasime, et kodulähedasest mestatukast avastatud ja teavitatud prügihunnikud on endiselt koristamata. See avastus tegi jõuetuks. Pähe hiilis mõte, et laupäeval rassisime tegelikult selleks, et prügikoguseid veidi vähendada. Eestimaad puhtaks me kaugeltki ei saanud. Ei saaks ka teise või kolmanda kampaaniaga. Lootusetuid eesmärke pole mõtet seada.
Rohelised vabatahtlikud saavad teha mõndagi, aga probleemi lahendada nad ei suuda. Probleem asub inimese peas ja see pea on kõva nagu kivi ja sinna sisse ei pääse ka suurima puuriga. Isiklik mugavus ja enesekeskne ükskõiksus saavad võidu iga hea idee ja algatuse üle. Või?
Lihane sugulane
-
...
Kuidagi on sattunud, et mõne inimesega on elus nii palju kokkupuutepunkte,
et tekitab küsimuse, kas oleme sugulased. Mitte et mina seda mõelnud olek...
2 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar