Alkohoolikust maailmavalitseja

Eile vaatasin Oliver Stone'i nooremast Bushist rääkivat filmi "W", mis meie kinodes ei käinudki. Stone on tavapäraselt terav, kuid mitte niivõrd Bushi isiku kuivõrd üldise poliitilise kultuurituse suhtes, mis säärase tegelase maailma kõige mõjuvõimsamaks isikuks aitas.
Josh Brolini kujutatud George W on kuulsusrikka perekonna keskpärane võsuke. Joodikust tuuletallaja, kes ülikoolid tänu issi eestkostele läbi vedanud, töökohta hoida ei suuda, inimsuhetes kuni erakordse Laura väljailmumiseni lootusetult sassis. Esimesed aastad koos Lauraga paistsid tal olevat erakordselt lõbusad. George'i seltsiliseks viskiklaas, naine kõrval suitsu pahvimas. Kuni ühel päeval pohmellis jooksuringi tehes saab GW osaks religioosne äratus. See tundub erakordselt totter ja arusaamatu. Peaosas kuldset ristikujutist vööpandlal kandev paks preester ning George'i mõistmatust väljendav pilk kannatava Jeesuse suunas.
Äratus muudab Bushi elus kõik. Ta hakkab issit poliitikukarjääris toetama, aitab ta Valgesse Majja. Ja selleks, et ometi kord perekonna musta lamba rollist pääseda, viib noore GW lõpuks Texase kuberneritoolile. Kuna GW elab vastandumistest, saab tema rolliks isa vigade parandamine ja oma igavesti kahtlevale suguvõsale koha kätte näitamine.
Seejuures tuleb märkida, et Stone ei kujuta Bushi enamasti rumalana. Pigem on GW hoiatav näide, et poliitik võib olla igaüks. Bushi puhul vähese haridusega mees, kes tegutseb sisetunde ajel, oma ülimalt lihtsustatust - ütleks lausa lihtsameelsest - maailmapildist lähtuvalt. Seejuures pole ta kaugeltki oma äärmuslikult parempoolsete nõuandjate marionett. Ei võta ta üksühelt ellu viia Wolfowitzi, Rumsfeldi, Cheney, Rice'i, Rove skisofreenilist tulevikunägemust. Bushile imponeerib see nõuandja, kes suudab kompleksse probleemi kõige lihtsakoelisemaks võluda. Hea vs paha, vabadus vs terrorism, meie vs nemad - lihtsad ja konkreetsed vastandamised panevad Bushi põlema ja tegutsema.
Stone'i filmi suurim mõnu ongi vast selles, kuidas ta, hoides George'i ja Laurat inimlikena, muudab presidenti ümbritsevad nõuandjad nõmedateks karikatuurideks. Armetu välimusega Rove, kes tõsimeeli end kuningategijaks peab. Justkui riidepuu alla neelanud Rice. Õlimees Cheney vs sõjamees Colin Powell. Ja muidugi tõelise kõrghetkena stseen koosolekust, kus saab selgeks, et Iraagil pole mingeid massihävitusrelvi kunagi olnudki. Nõuandjad äraoleva ilmega jumalikku koogitükki mälumas... samal hetkel kui aina vihasemaks muutuv GW mõistab, et tema maailmavallutusplaanidega on nüüd päriselt lõpp.