Veeelukas

Veel mõni aasta tagasi oleksin seda täiesti võimatuks pidanud. Aga laubal Valkla rannas avastasin, et ma tõepoolest suudan oma suurt kere veidi vee peal hoida! Paarkümmend sekundit ikka kindlasti kohe. Oma ujumisstiili ma kahjuks nimetada ei oska. Selili olles jaksan vaid jalgu liigutada ning loodan kangesti, et laine üle pea ei käiks. Ja kõhuli siban omakorda jalgadega nagu konn ning teen kätega meeleheitlikke liigutusi vee all. Ilmselt oleks seda kõrvalt ütlemata hirmus vaadata.
Aga endale paistab see kõik ütlemata mõnus ja tore. Vesi ka praegu nõnda soe, et reedel läksime Vääna-Jõesuus lausa päikeseloojangu aegu suplema. Kahju, et fotokas puudus. Ning eile Kakumäel oli soe nagu supis. Ei taha sealt üldse välja tulla ju.
Kui mu areng nii hoogsalt edasi läheb, õpin pinsipõlves jalgrattaga sõitma. Ja siis hoidke alt!