Mõnus elu on igaühe unistus

Jan Kaus kirjutab õige irooniliselt Riigikogu palkadest. Eks tal on ühtpidi õigus ja teistpidi pole ka. Need inimesed seal Toompeal on ju tegelikult õige tavalised töötajad. Ootavad oma tundide eest korralikku tasu ja põhjendusi miks puudu ei jää. Ei maksa neid koledasti paariateks pidada. Praegused karmid kriitikud muudaksid valituks saades kiiresti oma arvamust. Tahaksid nemadki tubli palka. Lihtsalt elu on selline.
Olen saanud mõne aasta roheliste saadikuid veidi lähemalt jälgida. Kõigepealt tuleb öelda, et profipoliitikuks saadakse päris kiiresti, aga imeinimese liiki veel seepärast ei teki. Algul ju näiteks Strandberg rääkis, et küll see Riigikogu on imelik koht. Pole seal mingit sisulist arutelu ja tegelikult otsustatakse kõik valitsuserakondade siseringis. Enam temalt sellist juttu ei kohta. Paari aastaga on rohelistest saanud kindel osa poliitilist establishmenti. Nüüd arvavad nemadki, et Toompea töö on üks õige ja aus ning erakonnakaaslased, kes sellest aru ei saa, rumalad ja väiklased. Ajakirjandusest rääkimata. Ajakirjanik on valijast palju hullem. Kuni valimised lähenema hakkavad muidugi. Siis tekib vajadus ajakirjanduse positiivsete sõnumite järele ja selle nimel poetakse või nahast välja.
Aga ega selle kõige pärast inimesi hukka saa mõista. Nad teevad ikka meie heaks tööd ka. Ja oma lühikest elu tahaks ju igaüks võimalikult mõnusalt veeta. Tahan mina ja tahad ka sina, Jan.