Sügis merel, metsaonnis - revisited

Sügise alguse puhul kohendasin õige veidi kümmekond aastat tagasi kirjutatud lamenti. Kuhu küll see aeg nõnda ruttab?

***

vihma kallab veteväljal
meremees taas teele asub
Tallinn mattub uduloori
kadund tornid vanalinna
piipu popsib merekaru
mõte rändab suveradu
uuel aastal uued tuuled
siis ka rahval laulud uued
kodusadam ootab jälle
pisar jätab märja jälje

metsas lehed kolletund
soojalt praksub ahjutuli
istub onnis habe hall
vanaisa
koeravolask samas kõrval
vihmapiisad aknaraamil
mets seal kandis pime, kole
onnikeses õhtu õdus
tulle heidab väsind pilgu
vanaisa