Lõpetasin Justin Petrone "Minu Eesti", mis on igati ladusalt kirjutatud ajaviide. Usutav ja eluline ning eestlaste vastu sugugi mitte ülekohtune.
Mõtlema hakkasin seda võõraga üheks saamise maagiat jälgides hoopis sellele kui kahju mul ühest asjast on. Nimelt sellest, et esimesed aastad koos Jutikuga täiesti dokumenteerimata jäid. Raamatut kirjutada ei taha, aga oma tarvis oleksid need mälestused nüüd hästi armsad. Praegu on juba nõnda palju ununenud. Tunded mitte, aga igasugu väikesed sündmused ja mõtted ja jutud küll.
Aidake, palun, vaest kirjanikku, kes on nii nukker
-
Ok, nüüd ma olen armukade.
Ma lugesin raamatut. Hea raamat oli, autor on mu lemmikinimene, aga.
AGA!
Loteriis ilmunud arvustuste alla peab panema interne...
1 päev tagasi


Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar