Lõpetasin Justin Petrone "Minu Eesti", mis on igati ladusalt kirjutatud ajaviide. Usutav ja eluline ning eestlaste vastu sugugi mitte ülekohtune.
Mõtlema hakkasin seda võõraga üheks saamise maagiat jälgides hoopis sellele kui kahju mul ühest asjast on. Nimelt sellest, et esimesed aastad koos Jutikuga täiesti dokumenteerimata jäid. Raamatut kirjutada ei taha, aga oma tarvis oleksid need mälestused nüüd hästi armsad. Praegu on juba nõnda palju ununenud. Tunded mitte, aga igasugu väikesed sündmused ja mõtted ja jutud küll.
AAAAAH!
-
Jaa, ma märkan palju.
*Aga ma märkan samas ainult neid asju, milleks valmis olen. *
Loen märke, et kas nüüd on asi nii? Aga nüüd?
On väga ebatõenäoline, et...
1 päev tagasi


Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar