Lõpetasin Justin Petrone "Minu Eesti", mis on igati ladusalt kirjutatud ajaviide. Usutav ja eluline ning eestlaste vastu sugugi mitte ülekohtune.
Mõtlema hakkasin seda võõraga üheks saamise maagiat jälgides hoopis sellele kui kahju mul ühest asjast on. Nimelt sellest, et esimesed aastad koos Jutikuga täiesti dokumenteerimata jäid. Raamatut kirjutada ei taha, aga oma tarvis oleksid need mälestused nüüd hästi armsad. Praegu on juba nõnda palju ununenud. Tunded mitte, aga igasugu väikesed sündmused ja mõtted ja jutud küll.
Mõni minut mõtlemisaega
-
...
Kell on 23.35.
Hääletus on alanud...
Ikka loodan, et omadel hästi läheb 🙂
Võiks ju ka hääletada, aga kellele... ei suuda otsustada.
Mõtlen veel...
1 päev tagasi


Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar