Madriidil on suurlinnale kohaselt mitu nägu. Esimesel päeval tundub kõik lihtne. Valmis vaadatud olulise tähtsusega objektid on jalutamisteekonna kaugusel. Mõne kena tunniga paistabki nagu oleksid terve linna läbi käinud.
Alles sund bussiga veidi kaugemale sõita näitab, et tegemist on ikkagi suure linnaga. Iga bussipeatuse või metroojaama ümber on koondunud omaette linn, omaette avastamist väärt keskus. Ja seda mitte viis, vaid kümme või viisteist korda. Seda kõike muidugi vaid ühes suunas liigeldes.
***
Bussisõit on Madriidis tappev. Ummik, ummiku järel, umbne, õhuta. Aga inimesi on huvitav jälgida. Hispaania koolilapsed on piltilusad. Justkui reklaamist välja hüpanud. Vanemate kodanike vastu aga ääretult viisakad. Bussis annavad otsekohe istet isegi 40-aastasele.
***
Kirikud on Madriidis teistsugused kui meil. Mitte kõrgel künkal keset küla nagu Eestis. Ei, justkui linna sisse ära uppunud. Maja ise pole seejuures midagi püha ja puutumatu. Tihti graffitit täis kritseldatud ja igat tüüpi reklaame on välisseintele kleebitud.
Uksest sisse astudes oled justkui teises maailmas. Linnakära vajub sekundiga unustusse. Mitte maja pole vaimsuse sümbol, see vaim peitub hoopis kusagil mujal.
Katedraal on muidugi mäenõlval, uhke ja väljapaistev. Aga tema avarates käikudes kõndides ei tunne ennast ahistatuna. Seal on ruumi mõtetega päris omaette olla.
***
Maitsvat toitu Hispaanias jätkub. Ühel õhtul käisime mereandidele pühendatud restoranis, mille valgetele seintele on kinnitatud merekarbid. Ometi tellisin hoopis Galiitsia stiilis lihafileed. Lasksin ta läbi küpsetada. Liha polnud kaugeltki pehme, aga justkui sulas suus. Ning magustoiduks pakuti midagi, mis sõna otseses mõttes sulatatud juust marmelaadiga. Tükk valget pehmet juustu ja kõrval samasuur tükk tumepunast marmelaadi. Maitsed sobivad!
Teisel õhtul istume Cerverias otse imekauni vanalinnaväljaku vastas. Cerveria Blanco Cruz. Ümberringi sebivad Ameerika turistid, kes on kambakesi vallutanud terve keldrikorruse. Paigal nad üldse ei püsi. Ikka uksest välja ja uuesti sisse tagasi, trepist alla ja uuesti üles. Üks jänkist härrasmees räägib mobiiltelefoniga. Kui räägib, paneb pisikese aparaadi suu juurde, kui kuulab, pistab uuesti kõrva äärde.
Kõrvallauas istuvad kolm umbes 70-aastast kohalikku daami. Parimad kleidid seljas, soengud pähe tehtud. Vestlus on elav, ei söö, ei joo nad midagi. Samal ajal baarileti ääres samas vanuses härrased. Veini- ja viskiklaasid ees. Mõtleme endamisi, kas tõesti perekondlik koosviibimine Hispaania moodi? Ja tõesti. Nad lahkuvad õlletoast üheskoos.
Paella Valenciana on seda saginat jälgides märkamatult suhu kadunud. Päris hea oli teine. Riis, kanaliha, peale sidrunimahla. Küsime saia. Riisi juurde saia? Ettekandja ei suuda ära imestada.
***
Madriid ei maga. Gran Via suunas avatud hotelliaknast tuleb ka 3-4 aegu öösel metsikut röökimist ja mootorite lõputut müra. Suurlinna vaevad ja rõõmud.
***
Kesklinnahotelli nurgal lebab päevast päeva kodutu. Ikka omal kohal. Joogipudel või McDonalds'i plasttopsik käepärast. Ta näib magavat keset seda kära nagu lapsuke.
***
Otse kesklinnas kõrgub FNAC. Seitse korrust kõike seda, mida mina nimetan heaks kraamiks. Heliplaate, DVD-sid, raamatuid. Nojah, arvutimänge ka. Aga seitse korrust! Nii tohutut väärt kraamile pühendatud ostukeskust pole mina veel näinud. Mis vist näitab, et hispaanlased ostavad muusikat, filme ja mänge, mitte ei tõmba neid netist. Mis on omajagu sümpaatne.
Hinnaklass on veidi odavam kui üldkaubamajas. Oleksin vaid kodus eeltöö paremini teinud. Kaks plaati nämmi Hispaania musa sai välja valitud - El Sueno de Morfeo ja Muchachito Bombo Inferno. Aga võinuks ju rohkemgi.
***
Kristallpalees keset toredat suurt parki kõrgub Andy Goldsworthy tohutu puuinstallatsioon. Shoti männi palgid Madriidi lähedalt on üksteise otsa asetatud, tekitades veidra koopaliku ruumi, mille sees on pisut hirmus kõndida. Mis siis kui see kõik kaela langeb? Aga lõhn on imeline ja puu keset klaasi mõjub õige omapäraselt.
***
Prado muuseumi jõudsin kolmandal katsel. Kaks korda oli saba uksest väljas, kolmandal näkkas. Prado on Goya. Goya, Goya, Goya. Veidi Velazquez't, Rubensit, Tiziani. Aga sel suvel ka Joachim Patinir, Belgia 16. sajandi alguse kunstnik, keda Euroopa maastikumaali esiisaks peetakse. Kaunid piiblistseenid, taustaks lummav maastik. Absoluutne selgus. Ja millised värvid.
Veebis olevad pildid ei suuda lummust päris hästi
edastada. ***
Grandioossete mõõtmetega kuningalossi kõrval asuvast pargist leiame pügatud labürintide ja madriidlaste lemmikute, purskkaevude, kõrvalt plekist Lenini. Seisab seal vaikselt kuningalossi taustal. Tea, mis ta Hispaaniast küll otsib?
Postitused
