Väheke kevadeootust

Eile arvutis sadu fotosid läbivaadates ja sorteerides sain aru kui palju toredat ikka juhtub. Ka siis kui õieti kusagil pole käinud ega midagi olulist teinud. No kasvõi üksnes viimase poole aasta jooksul. Mõni tähtsusetuna tunduv moment on tagasi mõeldes imetore. Oskaks nii elada, et tunneks pisikestest asjadest rohkem rõõmu. Siis kui nad juhtuvad, mitte tagantjärgi tarkusena. Vaat see oleks tore.
Aga väljas on kuupäevast hoolimata imeilus. Seisad tuulevaikses kohas ja saad aru, et päike käib juba vähe kõrgemalt. Kusagil taamal hiilib kevad lähemale.

Unenäohämus

Unenägu on mõnikord nagu tohutu täitumatu unistus. Sa haarad ärgates kramplikult kinni igast detailist. On lihtsalt selline tunne, et nähtu oligi päriselt. Pidi olema - ma olin ju seal ometi ise, hoopis huvitavam ja omapärasem. Seda ei tohi niisama lendu lasta! Aga lendu ta siiski läheb. Juba pool tundi pärast ärkamist upud tavapärasesse argipäeva. Kuni taas ühel ööl...

Üks tore kohvik on puudu

Hakkasin mõtlema, millisest kohvikust unistan.
Kõigepealt sõbralik teenindus, aga mitte üleliia pealetükkiv. Tead, et kui midagi tahad, saad selle kiiresti, aga kui ühe tassi kõrvale kauemaks istuma jääd, ära ei aeta. Kohvi ja tee kõrvale võiks olla nii saiakest kui midagi värsket. Idusid närimiseks või viinamarju. Alkoholist ehk ainult õlut ja veini, ei midagi kangemat. Sama päeva ajalehti kindlasti lademes. Nii et ei pea seda tavapärast ainsat eksemplari lõputult ootama. Mõni kultuursem ajakiri võiks olla. Paar teleriekraani, millel soovi korral alati kanaleid saab vahetada. On näiteks mõni oluline spordivõistlus parajasti või muu tähtis sündmus. Mitte kogu aeg muusikavideod või mood. Mõned arvutid - kindlasti tasulise netiga, et nad kogu aeg hõivatud poleks. Osa kohvikust võiks olla lugemiseks sobiva valgusega, osa hämaram ja õdusam.
Vaat sellises kohas käiksin päris tihti.

Sotsialistlik roherahvaliitlik utoopia

Täna võib pisikesest lehenupukesest lugeda, et mõned rahvaliitlased näeksid hea meelega koostööd sotside ja rohelistega ühise sotsiaalse liiduna. Pean tunnistama, et mulle see utoopiline mõte meeldib.
Eelkõige vaatan asja muidugi roheliste seisukohalt. Erakonna kuus parlamendisaadikut on keskkonnaspetsid, kellele jaoks kaunis võõras sotsiaalne mõõde. Ilmekalt kirjeldab seda tehnokraatlikku mõtteviisi Strandbergi blogi. Sotside ning rahvaliitlaste inimkesksemad arusaamad tooksid värskeid tuuli ja ehk ka veidi suuremat toetust. Eriti kui populismist suudetaks hoiduda. Ma usun, et eetiline suhtumine keskkonda ja eetiline suhtumine inimesesse on võimalik omavahel ühendada. Kaua saab sedaviisi, et Eestis ei ole parempoolsusele muud alternatiivi kui populistlik Keskerakond.
Aga nüüd kui küsida, kas kunagi sellisest ühinemisest asja saab ja eriti veel minu ideaalis pakutud alustel - ega ikka ei saa. Teiste erakondade juhtkonda niiväga ei tunne, aga roheliste liidrid põlgavad vasakpoolsust liiga palju. Utoopia on sellegipoolest ilus.
Mis puudutab roheliste liitu üksnes rahvaliiduga, siis see on minu jaoks nõrk valik. Ei usu rohelise mõtteviisi säilimisse sellises erakonnas.

Kurbusemeistrid

Vihma kallab, kurbus hinges. Maailma parim nukrate laulude bänd on pärit Kanadast ja nende nimi on Blue Rodeo. Just bad timing that's all...

Avaazist

Mitte ei mäleta, kas olen sellest siin blogis juba kirjutanud. Aga ega võimalik kordus hullu ei tee. Tahaksin korraks promoda rahvusvahelist poliitilist survegruppi Avaaz. Tegemist on toreda seltskonnaga, kes püüab mõjutada poliitikuid mõistlikke otsuseid tegema. Inimõiguste, kliima, heaolu, maakera elamiskõlblikkuna hoidmise nimel. Ja igaüks meist võib jõukohaselt abiks olla. Kas siis allkirju andes, veidi raha annetades või ise vabatahtlikuna osaledes. Kõlab banaalselt, aga mine aita sinagi maailma veidi paremaks muuta!

Optimism

be good to yourself
every day and every night
get yourself a girl
you can depend to treat you right
be true to one another
'til your dying day
may the sun shine down your way

Frankie Miller, "Be Good To Yourself"

Uus hullus - mündid

Ühe täiesti juhusliku külastuse tulemusena sai minust numismaatikahuviline. Ja nüüd ma muudkui räägin tuttavatele sellest ja lunin varasematest reisidest üle jäänud münte :) Ja neid on inimestel üllatavalt palju!

Esimesed suht huupi ostetud peotäied osta.ee-st on ka käes. Ja need sattusid minu esialgu kõhnakese mündikogu jaoks vägagi huvitavad olema. Olgugi, et mündihunniku fotodest ju suuremat enne aru ei saanud, mis seal on. Eks siis näe, kuidas järgmised on, kui need kohale jõuavad.

Aga igatahes on mul teine album ka juba alustatud, sest ühte enam ära ei mahu.

Nagu ma eelmisel nädalavahetusel aru sain - meeliülendav oli teada saada, et su tuttaval on sama hobi! Potentsiaalne vahetuspartner ju!

Minu praegu unistus on mõnele sellisele kuskil küüned taha saada.

Kui detektoristide foorumi seda nurka lugeda, kus viimastest leidudest räägitakse, siis tundub, et neid leitakse päris rohkelt. Miks nad siis nii kallid ainult on...

Suvi kõditab, reis ootab

Jälle üks üksildane maihommik siin kontoris. Aga õhtul läheb põnevaks. Põrutame nimelt Leedu suunas teele.
Palangas käisime ema, isa, poolõe ja poolvennaga esimest korda 1979. aasta suvel. Ma polnud veel kuuenegi. Sõime sardelle, jõime tänava nurgal kalja või joogiaparaadist magusat vett ja tegime toredas mänguautos pilti. Mul olid lühikesed püksid jalas.
Meeldis nii väga, et jäimegi käima. Igal suvel, niipea kui vanemad puhkusele jäid, sõitsime Punase Elevandiga Palangasse. Mõnel suvel isegi kaks korda. Vahest oli seal jube külm, mõnel teisel korral päike kõrvetas mehemoodi. Aga tõeline puhkus alati. Päev ei alanud kunagi enne keskpäeva ja lõppes pea alati mõnusa kaardimängusessiooniga aiamajakeses, mis enamasti oli paar nädalat meie koduks.
1989. aasta suvisest Palangast mäletan ärevaid uudiseid Moskvast rahvasaadikute kongressilt. Ajad hakkasid vaikselt muutuma. Ei arvanud tookord, et me siia enam tagasi ei tule. Aga nii see läks. Järgmisel suvel polnud enam raha ega bensiini. Ja siis sai vana aeg hoopis otsa.
Täna, 19 aastat hiljem, lähen lõpuks tagasi. Isa ja ema tulevad ka. See on tegelikult uskumatu lugu. Eks ole ikka unistatud sest reisist, aga alles nüüd avanes võimalus. Jube põnevil olen. Milline see Palanga täna on? Kas tunnen veel mõne tänava, mõne kohviku ära?
A trip down the memory lane.

Oh sa armas aeg

Täna on eriti vastik päev. Peamiselt selletõttu, et olen miskipärast üleni kange. Selg ja jalg ei taha sugugi kiiremaid liigutusi ette võtta. Pealegi pean tööl täna ebameeldivate asjadega tegelema.
Aga juba paari päeva pärast võtame Jutikuga ette kohaliku keskklassi lemmikajaviite -reisime siinsest nn talvest soojale maale. Nädal Lanzarote saarel, kuhu ilmavanad pakuvad umbes 25 kraadi ümbrusse jäävat suvesooja. Huh, see kõlab peaaegu hirmuäratavalt ning muidugi harjumatult.
No tore on. Reisida on mulle ikka meeldinud. Mis mind sootuks vähem innustab, on kaks korda kuus tundi lennukis. Selle kuramuse kange põlvega. Ja näen muidugi juba vaimusilmas lennujaamades looklevaid turvakontrolli järjekordi. Aga eks mu suur kere ole varemgi vastu pidanud. Peab seegi kord.
Võib-olla on seda reisi siiski väga vaja. Tunnen ennast siin kuidagi ahistatuna. Iseenda peas omale peale surutud kohustusi olen püüdnud küll järkjärgult vähendada, aga neid on veel enam kui küll. Seal kaugel ei pea neile eriti mõtlema. Või mõelda muidugi võib, aga ette võtta pole õnneks midagi.
Äkki õnnestub see peas lõputult tiksuv kell mõneks päevaks peatada? Või vähemalt pisut vaiksemaks sundida.

To communicate without talking

Täna tundub kõik aeglane. Isegi mõtted venivad peas nagu vana magnetofonilint.
Kuulan Robbie Robertsoni ja unistan paigast, kus on võimalik suhelda sõnadeta. Kõrvalisest tantsuurkast, mis moondab mehe naiseks ja naise meheks. Seal pole kuulda muud heli peale pulsseeriva rütmi ning valitseb kehakeel.
Ma ei tahaks seal üldse tantsida. Tahaksin nähtamatuna kohal viibida ja inimesi jälgida. Tundmatu vaatleja keset kirede ja tunnete möllu. Ise muusikat kuulmata, vaikse varjuna pimeduses.

Alguses

Esimene uus aasta uues kodus. Kiisu tantsib Strausside helide saatel oma valsse ja jälgib hoolega linnukesi akna taga. Pikkadest pühadest väsinud kuusk viskab okkaid maha. Meie lebame siin kahekesi diivanil, eilsest õhtust koledasti väsinud.
Mitte, et me suuremat teinud oleksime. Lörtsises linnas rahvamasside seas ilutulestikku jälgida polnud ka teab mis kogemus. Paugutasid vägevalt küll. Vase tänava Creperie oli päeval inimtühi ning telekast polnud midagi vaadata.
Austrias ollakse hoopis jalgpallilainel. Isegi suusahüppajate treener lööb palli hüppemäelt alla.
Täna on maa üle hulga aja valge. Ning ilmaennustus lubab talve. Äkki on 2008 valgem ja kargem. Polekski kõige hullem lahendus. Saagu sinugi aasta veidi lapsikum ja lihtsam. Nagu lapsepõlve lumistel talvedel, tagahoovis.

Minu tee leiva juurde

2007 aasta jõulupühad möödusid ühe märksõna all ja see oli leib. Täitsa juhus iseenesest, et ma sellise sousti (või peaks ütlema juuretise) sisse sattusin.

Mingi hetk jäin leivaküpsetamise juttu kuulama. Täitsa erinevates kohtades ja seda ligikaudu 3 kuu jooksul. Täiesti 3 erinevas seltskonnas. Tagantjärele – et ma ei osanud neid märke ka näha. Et leib tahab minu juurde jõuda kuidagi :)

Esimene kord oli Maaritsas ülikoolikambaga S. sünnipäeva pidades – seal pakuti kohe kahte kodutehtud leiba. Seemnetega oli parem kui rosinate-puuviljadega.
Teine kord Võrus ema sõbranna juures – seal räägiti leivast aga pakuti küpsetusmasinaga tehtud saia. Aga põnevalt räägiti. Hakkasin mõtlema, et ehk võiks emale jõuluks leivaküpsetusmasina kinkida? Õnneks elu haris mind enne selle ostmist – seda pole tõesti üldse vaja.
Kolmas kord oli Puurmanis E. juures. Ja temal oli juba ka kahe eri kogemustega küpsetaja juurest juuretis toodud ja mitut varianti proovitud. Sealt lahkudes valmis otsus emale jõuluks hoopis maale juuretis viia.

Jõululaupäeval saigi Puurmanist läbi sõidetud. Hommikul oli küll E. avastanud, et tema „leivapojukene” on paari nädalaga käest läinud ja seda edasi jagada ei saa. Nii sõitsimegi paari km kaugusele H. juurde uue järele. H. on kogemustega leivaküpsetaja ja ka köök oli eri valmimisjärgus leibasid täis :) Ta ise kohmas ka, et viimasel ajal on leivaküpsetamine lausa 2 korda päevas toimumas. Pühade aeg ikkagi! Selle peale sai hoiatatud, et kuna küpsetamine tavalises ahjus käis, tuleohtlikkuse eest. Kaks korda päevas ahju kütta – sellega peaks ettevaatlik olema.
Aga meile anti veel koos leivapojukestega kaasa üks ahjusoe leib – pekikuubikutega. Küll see oli hea!

Esimene kord
Maal panime kohe leivateo käima. Pääsküla kauplusest olime saanud 1,5 kg Veski-Mati rukkijahu ka kaasa haarata ning seega oli kõik hädatarvilik olemas. Kiusasin mõlemat käepärast olevat vanaema, et kas nad on leiba küpsetanud ja mis nad sest mäletavad. Mõlemate vastus oli suhteliselt sarnane – eks ma kõrvalt vaatasin lapsena, kui ema küpsetas. Seega ajasin retseptis näpuga järge ja üritasin hakkama saada.

Panime juuretise koos topsi sooja vee ja u 800 g jahuga siis kerkima. Otsisime veel sooja koha toanurgas kapi peal ja panime käteräti peale.
Hommikul arvas Sihva vanaema, et näe on kerkinud küll ja hapukas kääritamise lõhn ka juures – prooviks küpsetada. Ma proovisin küll vastu ajada, et retseptijärgsest 24-tunnist on vaid pool möödas aga tegelikult oli endal uudishimu ka suur, et mis sest kõigest küll välja tuleb! Nii me siis võtsime pool tainast ära ja pool jäi veel õhtuni kerkima.

Sõtkusin natuke tainast ja meenutasin mingit netist loetud vanasõna, et laisa nooriku leib on nii kõva, et sobib naela seinalöömiseks. Ahi sai parasjagu köetud ja nii ta läkski peale pisukest pannil kerkimist küpsema. Isa jäi koju leivavalvesse ja kui külapealt tagasi jõudsime, siis oligi umbes 1 h ja 20 min ahjus olnud. Arvasime ta valmis olevat. Ema määris pealt võiga ja mina pritsisin veega – seisis ka natuke käteräti all. Kaua me ei kannatanud – põnevus oli suur. Mingit tundi mahajahtumiseks see esimene suht pisike päts ei saanud. Lõikamine väga lihtne polnud – tuli teravamad noad välja otsida. Koorik oli pea sentimeetri paksune ja sisu oli vesimage. Soola olime unustanud! Aga lõhn oli jumalik! Õhtuks, enne kui teine päts ahjust välja tuli, polnud sellest pätsist enam kildugi alles igatahes.

Teine kord
Õhtul panin õige aja täis kerkinud tainasse samapalju jahu juurde, kui taina kogus oli ja vett ka nii, et tainas väga kõva poleks. Seekord soola-suhkrut ei unustanud :) Teelusikas köömneidki sai lisatud. Sõtkusin ka oma jao teda. Pannil väga ei mallanudki pätsil kerkida lasta, vast veerand tundi vaid. Seekord tegime tavalises elektriahjus u 200 kraadi juures. Üle tunni oli küpsemisaega ja siis läks märjaks kastetud käterätiku alla tahenema-pehmenema.
Kui me poole tunni pärast maitsma hakkasime, siis selgus, et tegemist peaaegu „päris” leivaga. Lõhn oli õige, pehmus oli õige ja maitse ka! Mmmmm! Määrisime fetajuustu peale ja päts kahanes õige kiiresti.

Kõrvale arutasime, et kuidas oleks võimalik juuretist USAsse kaasa võtta, et seal elades ka õiget musta leiba saaks süüa. Mis selle juuretisega toatemperatuuril korralikult pakitult ikka ühe ööpäevaga juhtuks! Iseasi kui piirivalve peaks tahma teada, et mis kahtlane mass see on. Kas usutakse, et see on üks piimhappebakteri õige sõbralik kultuur, varjul rukkijahu sees :)

Kui ma teisel jõulupühal maal koju sõitsin, siis minu „leivapojuke” jäi loomulikult sinna külmikusse. Aga õnneks sai selle järgmisel päeval Taisto bussiga järgi saata ja leivategu võis ka Tallinnas alata!

Kolmas kord
Kolmas kord mõtlesin ka natuke eksperimenteerida. Panin eelmisel päeval kenasti ta kerkima, sättisin ta sooja koha peale ja mässisin käterätikute sisse. Hommikuks oli taina kogus minu meelest kolmekordistunud. Retseptides on vist siin-seal olnud, et kahekordne on juba ok.

Siis lippasin Ökosahvrisse maherukkijahu järgi – enne helistasin ka, sest nende veebipoest ma seda ei leidnud. Lisaks võtsin veel lina-, kõrvitsa ja päevalilleseemneid sealt. Täisterarukkijahu kilohind oli pea 20.- - minus süvenes veendumus, et tuleks kuskilt rukkiteri osta ja vanaema juures veski ära jahvatada.

Kui tainas oli 24 h kerkinud, siis jagasin ta kahte ossa, lisasin koguseliselt pea sama palju jahu juurde ja jätsin veel tunnikeseks-teiseks kerkima.

Ühte kaussi sai selline tagasihoidlik leivatainas – lisasin vaid näputäie koriandrit ja teelusikatäie köömneid. Teise panin lisaks eelpoolmainitutele veel lina-, kõrvitsa ja päevalilleseemneid (igaühte teelusika kuni 2). Kuna olin lugenud, et piklikke pätse, nagu meie leiba oleme harjunud nägema, hakati küpsetama alles 19. sajandi lõpul seoses pisemate ahjude kasutuselevõtuga, siis tegin ühe suurema ümmarguse. Mitte küll väga suure. Seemnetega leib tuli piklik, et samale pannile teise kõrvale ära mahtuda. Pool tundi lasin pannil kerkida – leivad panid selle peale küljed kokku. Pann oli lihtsalt liiga pisike neile!

50 min küpsetasin kuumusega 230 C ja 20 min 180 C. Seejärel seisid nad pea 2 tundi märjaks kastetud rätiku all – frotee veel lisaks peale pandud, et niiskust ja sooja hoida.

Kõik tuli taas suurepärane välja! Kui minul see nii kergesti õnnestub – ma küpsetan ju tõesti haruharva – siis õnnestub see igaühel, kes vähegi asja ette võtab. Mina olen valmis seda suurepärast juuretist rõõmuga kõigile soovijatele edasi jagama!

Aga mõned unistused tekkisid küll leivaga köögis toimetades. Leivaastja – selline puust ja raske. Mõnuga saaks sõtkuda, kui suur raske anum ees. Praegu roostevabast terasest kausiga on keeruline. Eks puitu kasutati seepärast ka originaalis, et tainas kerkib selles mõnusasti soojalt – puit ei juhi hästi soojust. Ja samas on vastupidavam (tõenäoliselt) võrreldes saviga.

Uhmer ja uhmrinui kuluksid ära – sellised paekivist. Hea oleks näiteks koriandrit seal purustada. Ja muid seemneid ka.

***
Lisan siia veel hunniku linke, mis mul leivatarkust kogudes veebis ette jäid.

Hästi ülevaatlik, temperatuuridega jms
https://www.maaleht.ee/?old_rubriik=7139&old_art=33488&old_num

Veel väga üldine aga hariv üldse rukkileibadest http://www.leivaliit.ee/files/1191490949.pdf

Vääga põnev - meie kaugemad esivanemad tegid hoopis ümmargust (ja mitte piklikku) pätsi ja ÕIGE kuumus on 250 C :) http://www.erm.ee/?lang=EST&node=509&parent=429

Ahjust välja võttes jäta 30min leib niiske käterätiku alla http://www.maavald.ee/prindi.html?id=1921

Palju soola pärsib kerkimist? http://viru.postimees.ee/index.html?op=lugu&rubriik=49&id=11195&number=462

Tore emotsioonidega leivalugu blogist http://ruudolf.blogspot.com/2006_11_01_archive.htmlja veel http://thredahlia.blogspot.com/2006/04/leib.html

Ja ongi piimhappebakterid, kes kergitavad protsessi käigus tekkiva süsihappegaasiga http://et.wikipedia.org/wiki/Leib

Kõige tervislikum on ikka juuretisega tehtud nö hapendatud leib http://www.terviseleht.ee/200102/2_leib.php
ja teine osa artiklist
http://www.terviseleht.ee/200103/3_koduneleib.php

Hmm, Veski-Mati jahu polegi see kõikse parem, tea siis kus seda mahetoodangut normaalse hinnaga hankida? Samas see suurte kogemustega küpsetaja, kellelt juuretis pärineb, teeb ainult Veski-Mati jahust. http://www.greengate.ee/index.php?id1=25524

Inglisekeelne väääga põhjalik jutt ftp://rtfm.mit.edu/pub/usenet-by-group/news.answers/food/sourdough/starters

See koht mulle ei meeldinud, sest seal propageeriti pärmi kasutamist, mis aga pole õige ja originaalne leivataigna osa. Aga ilma juuretise olemasoluta alustades väga hea koht - õpetab selle ise tegemist (pikk protsess küll). http://www.toidutare.ee/aabits.php?id=405

Presidendiproua variant http://www.postimees.ee/041004/lisad/kasu/146179.php

Kus nüüd päike särab alles

Ootasin tänast päeva pikisilmi. Lootus on selline, et järgmise 11 päeva jooksul pean vaid ühel tööle tulema. Mis tähendaks 10 päeva hommikust und. 10 päeva! Kõlab lihtsalt fantastiliselt.

Tuli ja vesi

Briti teadlased avastasid 64 valgusaasta kaugusel asuvalt planeedilt veeaure. Kõrvetavalt kuumalt planeedilt, mis oma päikesele surmavalt lähedal. Inimese jaoks surmavalt see tähendab - kes teab, mis elukaid seal 64 valgusaasta kaugusel pesitseb. Vett on aga igal pool! Ja kus vett, seal elu. Äkki...
Mis mulle omakorda meenutab, et täna hommikul sadas kuradima kõvasti vihma. Ja mina tahtsin blogida, et üldiselt ju mulle suvine vihmasadu meeldib. Kui oleks vaid veidi soojem, põlv ei valutaks ja jalad ei kipuks märjaks saama. Vaat see viimane on ikka eriliselt vastik.
Oeh ja näe see suvi ongi juba poole peal. Pool puhkust möödas, juulikuu läheb kolimise tähe all. Kolida on kole. Kuhu panna mõttetud asjad? Kuidas loobuda armsast muusikast, ajakirjadest, mida kunagi põnevusega ahmisid, aga mis uues kodus riiulitele kuidagi ei mahu? Higi ja pisaraid tuleb omajagu valada. Aga ehk on murede otsas õdus sügisõhtu päris omas kodus.

Ükskõikne, ootuses

Viimane suusa emmemm, millesse ma ükskõikselt suhtusin, toimus 1978. aastal. Tõenäoliselt oli mul nelja-aastasena muudki teha. Aga 1982. aasta talv Holmenkollenis ja Norra ning NSV Liidu uskumatu heitlus meeste teatesõidus haaras mind totaalselt. Sellest päevast peale olen seda suuskamist ikka suht regulaarselt jälginud. Ja ikka vahelduva eduga norrakaid fännates - selle ammuse päeva mälestuseks 25 aastat tagasi. Braa ja Mikkelsplass, Langli ja Ulvang, Daehlie ja Alsgaard.
Olid ajad. Millegipärast enam ei huvita eriti. Olümpiat veel viitsisin eelmisel talvel jälgida, aga tänavu on teisiti. Võitku laskesuusataja Lars Berger või kes iganes.
Tegelikult teeb see letargia mulle muret. Miks ma nõnna laisk olen praegu? Ehk toob märts elu sisse tagasi. Tänane on ju minu jaoks alati, hoolimata ilmast, kevade esimene päev.

Lindilt lindile

On plaate, mida kuulates ei pääse mõttelt - tseedeele sobimatu.
Muusika viib sind vägisi aastate taha. Seal nad seisavad sinu ees uhkelt vanal kollasel riiulis rivis - venekeelsete kirjadega paberkarbid, numbrid peal, mõnel nimi, mõnel nurgal koguni kvaliteedimärk. Võtad ühe neist, pühid suurema tolmu ära, teed karbi lahti. Läbipaistva kile sees on lint. Võtad ettevaatlikult lindi kilest välja, proovid ega ta koledasti väljaveninud pole ja panid pruuni linti täis keritud ketta kogenud liigutusega maki peale. Teisel pool on juba tühi ketas ootamas. Lint tähelepanelikult helipea alt läbi, kerid ilusa värvilise ribi tühja ketta peale. Loodetavasti on see plastmassjublakas ikka kenasti alles, mis lindiketast maki peal kõvasti kinni hoiab. Oh häda, peab teist jälle kapi tagant urgitsema hakkama. Sealt kümnete keerdus juhtmete vahelt. Aga kes otsib, see leiab.
OK, lõpuks on kõik valmis. Lükkad makitulukese tööle, keerad suure hõbedase nupu õigesse asendisse, nii et kaadervärk hakkab mõnusalt sumisema (oeh, õnneks mootor täna ei plärise, on lootust), lükkad volüüminupu ülespoole ja vajutad. Lint hakkab liikuma ühelt kettalt teisele. Kohe-kohe saab värviline riba läbi, kohe-kohe...
Rock'n'roll!
Tervitused siinkohalendisele Helitroobile, kes müüb uskumatus valikus uut ja vana musa. Mõnikord päris odavalt. Rock and roll music to the world. Reel-to-Reel.

Värvid hallis hilissügises

Kui ma olen eakas ja hommikust und enam suurt ei ole (mida ma hetkel küll ette ei kujuta), siis ma tahaksin, et mu maja suur klaasist sein avaneks päikesetõusu poole. Istuksin mõnusas tugitoolis ja naudiksin värve. Ega igal hommikul neid ei antagi, aga täna hommikul oli neid eriti rikkalikult. Uksest välja astudes oli taeva pilveribalad ereroosad. See oli nii intensiivne, et pani seisatama. 10 minutit hiljem tööl parklast kontori poole sammudes olid taevakaarel juba hoopis teised värvid - soojad kollased toonid.