Viimane suusa emmemm, millesse ma ükskõikselt suhtusin, toimus 1978. aastal. Tõenäoliselt oli mul nelja-aastasena muudki teha. Aga 1982. aasta talv Holmenkollenis ja Norra ning NSV Liidu uskumatu heitlus meeste teatesõidus haaras mind totaalselt. Sellest päevast peale olen seda suuskamist ikka suht regulaarselt jälginud. Ja ikka vahelduva eduga norrakaid fännates - selle ammuse päeva mälestuseks 25 aastat tagasi. Braa ja Mikkelsplass, Langli ja Ulvang, Daehlie ja Alsgaard.
Olid ajad. Millegipärast enam ei huvita eriti. Olümpiat veel viitsisin eelmisel talvel jälgida, aga tänavu on teisiti. Võitku laskesuusataja Lars Berger või kes iganes.
Tegelikult teeb see letargia mulle muret. Miks ma nõnna laisk olen praegu? Ehk toob märts elu sisse tagasi. Tänane on ju minu jaoks alati, hoolimata ilmast, kevade esimene päev.
Postitused
Paremini ka ei oska
-
Veel palju kirjanikutamist.
Ma olen korraga tööga üle koormatud.
Lõpetasin romaani ületoimetamisega ning kohe selle järel tuli (üks teine,
lühike, 18 lk...
22 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar