Me usume!

Üdini hall päev. Jalad viivad mind pärastlõunal Lillekülla, kus mängitakse selle lohutamatu taeva all jalgpalli.
Imelik kant on see raudteevahe seal. Kus lõpeb asfalti, algab jube pruun tühermaa. Prügine ja koerasitta täis. Raudruunad künnavad tammi kord ühel pool, kord teisel. Maa rappub päris kõvasti.
Seal samas seisab jalgpallitempel. Meie au ja uhkus. Selles märtsivihmas küll tühja ja pimedana. Hoopis kõrvale kunstmuruplatsi äärde on püstitatud tribüün. Ja seal kügelevad külmetavad noored eestlased ning hüüavad: me usume! Poisid ja tüdrukud. Florasse usuvad.
Teisel pool tühermaal Florasse uskujaid napib. Mõned vene keelt kõnelevad isikud on tohutute puujuurte otsa roninud ja kommenteerivad sealt mängu häälekalt. Otse staadioni traataia kõrvale on sõitnud pisikese leegikesega kaunistatud sportauto. Mootor muidugi töötab. Kümme meetrit mänguväljaku äärejoonest! Aga ei paista ainsatki turvameest. Loomulikult on nii soojem mängu vaadata. Poolaja lõpu eel ronib sealt välja blondeeritud juustega nolk. Roheline Levadia särk turritab pükstest välja.
Jalgpall ühendab inimesi. Aga mul on külm. Teist poolaega ma ei vaata. Kõnnin hoopis läbi selle Lilleküla asfaldidžungli vanalinna. Mõnus on jalutada pärast tundidepikkust istumist. Isegi sellisel üksildasel hallil päeval.