PÖFF 2014: Kokkuvõtteks

Seekord mahtus mu Pöffi kavva vaid 12 filmi. Panen nad traditsiooniliselt ka subjektiivsesse paremusjärjestusse. Väga ei vedanud. Võiksin ehk öelda, et esimesed seitse olid mu jaoks tõeliselt nauditavad, ülejäänud viie osas jäi aga reservatsioone. Loodetavasti on järgmisel aastal filmivalikuga rohkem õnne.
1. Felix ja Meira (Quebec)
2. Itsi Bitsi (Taani)
3. Maga hästi, Nicole (Quebec)
4. Futuro rand (Brasiilia)
5. Charlie maa (Austraalia)
6. Palo Alto (USA)
7. Poolel teel (Belgia)
8. Roheline prints (Iisrael)
9. Punane amneesia (Hiina)
10. Ahvatlus (USA)
11. Päästearmee (Maroko/Prantsusmaa)
12. Kuukuningriigi hallijuukseline nõid (Hiina)

PÖFF 2014: Lendavate võitlejate muinasjutt

Ma ei tea, mis võitlustehnika see täpselt oli mida hiinlaste "Kuukuninga hallijuukselises nõias" kasutati. Maapinnal igatahes ei püsitud ja mõõgaga rapsiti vaenlast omajagu. Veider film oli - action-muinasjutt oleks vast kõige tabavam kirjeldus. Pole sellist varem näinud. Pöffi reklaamitekstis vohavad sõnad nagu klassikaline, legendaarne ja eepiline, nii et küllap millegi väga erakordsega tegemist polnud. Mulle jääb see võitlusfilmide maailm ilmselt alati võõraks.
Põhimõtteliselt oli muidugi tegemist armastuslooga. Kahe rahvakillu suurimad kangelased hiliskeskaegses Hiinas, mida ihkab valitsema üks eriti jõhker pahalane. Vanad ja austustväärt meistrid on suurte valgete habemetega, noored võitluskunstnikud piltilusad ja kartmatud. Visuaalselt oli see nõialugu siiski aeg-ajalt väga ilus ja peamiselt seetõttu ka kannatas vaadata. Lõpu sentimentaalne lauluke rikkus siiski üldpilti päris palju.
Ma väga pihta ei saa sellistele filmidele. Võõras kultuur muidugi ka. Veidi kahju, et Pöff just selle filmiga lõppes. Aga eks järgmisel aastal uuesti.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/erilinastused/kuukuningriigi-hallijuukseline-noid

PÖFF 2014: Gay-film number kaks

Futuro rand räägib loo Brasiilia vetelpäästjast ja Saksa mootorratturist, kes kohtuvad Brasiilia tohutute lainetega rannas ja armuvad. Sakslase Konradi kaaslane on uppunud, Donato ei suutnud teda päästa. Aga need kaks leiavad nüüd hoopis teineteist. Donato elu sisuks on rand ja oma noorema venna eest hoolitsemine, Konrad ihkab tagasi Berliini oma mootorrattaäri eest hoolitsema. Umbes kaks kolmandikku filmist möödubki Saksamaal, kuhu Donato Konradile järgneb. Gay-film või mitte, peateema on tuttav. Kaks eri keskkonnast pärit inimest, kes küll teineteist meeletult armastavad, kuid ei suuda ega taha endist elu päriselt maha jätta. Kui Donato seda lõpuks teeb ja Saksamaale jääb, lähevad nad Konradiga ühel hetkel lahku.
Aastaid hiljem leiab Berliini tee Donato nooruke vend, kes pärast ema surma tahab oma elust kadunud venna üles otsida. Ja olla kuri, väga kuri. Donato on filmis kasutatud väljendi kohaselt "saksa keelt kõnelev kummitus". Kunagise elu igaveseks maha jätnud, pole ta Saksamaal õnnelikuks saanud. Venna naasmise järel saab ta aga Konradiga uuesti kokku. Ja eluisu tärkab taas.
Üsna õhukese käsikirjaga film, vahekohti sisustavad pikad kaadrid muusikaga. Aga nauditav siiski. Erinev, aga sarnaselt kurb on see elu. Kõigi jaoks, seksuaalsele sättumusele vaatamata. Midagi jääb alati puudu.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/eriprogramm-erinevad-sarnased/futuro-rand

PÖFF 2014: Charlie maa

Võluv film ühe Austraalia aborigeeni värvikast elust valgete ühiskonna äärealadel. Vaatama pidin seda Sõpruse kino tagareast, st kõige tagumistelt pinkidelt, nii et teksti oli ekraanilt raske lugeda. Filmi suurim pluss on kahtlemata peaosa mänginud vaimustav David Gulpilli. Oma isikupärase näo ja suurepärase huumorimeelega aitas üpris klišeelikuks kiskuvat lugu tänuväärselt edasi.
Austraalia põliselanik, hüüdnimega Charlie, püüab põlvkondi koduks olnud võpsikus hakkama saada. Aga kehtivad hoopis teised reeglid kui vanasti. Trditsiooniline küttimine on keelatud. Riigi poolt on elukoht ja nähtavasti ka teatud sotsiaaltagatised, pole aga tööd ega elule mõistlikku sisu. Nii vireletaksegi kuidagimoodi päevast päeva, midagi õieti tegemata. Igale reeglite rikkumisele reageerib aga valgete politsei karmilt.
Alkohol ja kõikvõimalikud mõnuained käivad loomulikult selle elu juurde. Varsti leiabki Charlie ennast lähima suurlinna Darwini haiglast, kust lahkudes jääb päriselt alkoholi küüsi. Järgneb vangla ja lõpuks naasmine kodukohta, kus Charlie lõpuks noorte õpetamises elule mingi sisu leiab. Selgub, et ta on päris asjalik tantsija.
Film kahest maailmast, mis hästi kokku ei käi. Ühe paratamatust võidust ja teise lootusetusest. Ilma suurepärase huumorita olnuks üsna piinarikas.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/vitamiinilaks/charlie-maa

PÖFF 2014: Elegantne klassika

Quebecis valminud "Felix ja Meira" on elegantne pöffiklassika. Just selliseid filme ma novembris näha igatsengi. Rahutust, sisekonflikte, aga samas ülikauneid hetki ja erakordseid detaile. Nii et ühel hetkel vaatad ekraani ja mõtled: ongi käes see filmimaagia, mida igalt linastuselt otsid. Tunne, et oled oma mõtete ja emotsioonidega filmis sügaval sees ja enam välja ei taha.
Lugu jutustab ortodokssete juutide kogukonnas elavast noorest naisest. Ta on abielus ja tal on tütar, esimene laps paljudest. Selline on ootus. Reeglid on ranged, mehed elavad ühte elu, naised teist. Tulevik on ette määratud. Meira ei taha selle saatusega leppida. Ta kuulab muusikat, joonistab, teeb lubamatuid pisiasju. Ja hakkab ühe võõra mehega rääkima. See on Felix, rikka mehe poeg, aga nii-öelda pere must lammas. Elab üksi ja tagasihoidlikult, kuni armub kõrvuni. Meirasse. Järgneb paratamatu ja julm konflikt, nagu ikka kui kaks erinevas maailmas elavat inimest koos püüavad olla. Ei ole kerge neil kahel, laiemal ümbruskonnal raskem veel. Meira mees on siiski ülihea inimene. Tõsiusklik, aga lepib läbi suurte raskuste oma naise valikutega. Küsimus, kas naine ise enda jaoks õige otsuse teeb, jääb lõpuni õhku.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/pohja-ameerika-konkurss/felix-ja-meira

PÖFF 2014: Ahvatlev, lärmakas, tüütu New York

New Yorgis elavate immigrantidest naiste lugudel põhinev "Ahvatlus" on film, mis minu seekordses programmis olevaist kõige tõenäolisemalt mingi auhinna võidab. Režissöör, operaator ja üks peaosatäitjatest on Tallinnas ise kohal ja väga võimalik, et see ongi ülepea esimene festival, kus seda filmi näidatakse.
Minu jaoks ometi pisuke pettumus. Lood on iseenesest päris huvitavad - üks sisserändaja on ju koguni Eestist, teised Prantsusmaalt, Hiinast ja Mehhikost. Igaühel oma lugu, omad põhjused, miks nad suurlinnas hakkama püüavad saada. Aga pildikeelelt on film kuidagi ülemäära pretensioonikas. Õnnetult, st tulemusteta lõppenud Occupy Wall Street liikumine, mille keskel 2011. aastal ringi liigutakse, haakub naiste elusaatusega ainult osaliselt. Seda kasutataksegi tihtipeale lärmaka taustana, mis lugude jälgimist isegi häirima hakkab. Mustvalgena, varjude ja valgustusega mängides mõjub teos külmalt ja kalgilt, raske on leida endale sobivat ligipääsu. Elamusest polgie juttu, pigem küsid kogu aeg endalt, miks see stseen nüüd just niimoodi on lahendatud.
Tõenäoliselt on viga minus. Üldse ei imesta kui kriitikud just pretensioonikat pildikeelt eriliselt esile tõstavad. Eks inimesed otsivad ja leiavad filmidest erinevaid asju.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/pohja-ameerika-konkurss/ahvatlus

PÖFF 2014: Nicole

Vahva väike lugu noore neiu suvest. Vanemad on kusagile ära sõitnud, vanem vend teeb kodus oma bändiga trenni. Lõputult aega sõbrannaga linna peal ringi lipata, vahepeal riidepoes töötades. Elu esimene krediitkaart tundub ulmeliselt põnev, justkui oleks raha vabalt käes. Reis Islandile? Miks mitte. Aga kõik ei lähe nii nagu unistad. Peagi on suhted sõbrannaga tuksis, töökohast ilma, krediit otsa saanud. Aeg liigub noorena aeglaselt, ööd on pikad. Lihtne oleks armuda või ülepea liiga keeruline hoopis.
Lugu ei ole väga eriline ega mitmekülgne, aga selles mustvalges suvises olupildis on oma võlu. Peategelane on sümpaatne, veidi uje ja ebakindel tüdruk, kes samas valmis igaks seikluseks. Noore inimese silmade läbi kujutatud lugu, mõtlik ja mõnusalt edasi rulluv nagu rokitrio värske teos Nicole'i elutoas. Pöffi võluvits taas töötab: kinost lahkudes on hea olla.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/pohja-ameerika-konkurss/maga-hasti-nicole

PÖFF 2014: Ammukadunud varjud

Hiina film "Punane amneesia" jutustab esmapilgul rahuliku loo vananevast naisest, kes üritab pärast abikaasa surma iseseisvalt hakkama saada. Mitte oma kahte väga erinevat poega liigselt koormates, aga samas siiski igal sammul nende ellu sekkudes. Selline tavaline ema värk. Ikka vaja ootamatult sisse sadada, et sooja toitu keeta või nii. Filmis on palju armsaid pisidetaile. Näiteks, kuidas vanaproua kodust väljudes suurte raskuste kiuste kõik juhtmed seinast välja kisub, et nad siis naastes jälle stepslisse toppida. Või igaõhtune rituaal elektrilise jalavanniga.
Aga peagi hakkavad juhtuma kummalised asjad. Keegi tundmatu asub tavapärast elu segama - helistades järelejätmatult ja toru otsas vaikides. Või siis lendab proua aknasse öösel kivi. Peategelane hakkab aimama, et kuidagi on need lood seotud ammukadunud aegadega. Kultuurirevolutsiooniaegse Hiinaga kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel kui inimesed väsimatult kommunismi ehitasid. Näiliselt väsimatult. Tollased sündmused kauges provintsis jõuavad otsaga tänapäeva kapitalismist hullunud Pekingisse. Vanaproua peab veelkord enda kunagi tehtud ülekohtule otsa vaatama.
Võluvast perefilmist traagikasse. Sugugi mitte nii lihtne lugu kui esmalt paistab.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/18-valitud-teost/punane-amneesia

PÖFF 2014: Itsi Bitsi

Meeleolukas Taani film kuuekümnendate aastate vastuolulisest pärandist, mis ju siiski nii pagana lummav. Ühe mehe elus toimub põhimõtteliselt kõik, mille poolest see ajastu on kuulus. Poliitiline aktivism, ohjeldamatu seks, igat sorti uimastid, koomiliselt naiivsed eneseotsingud, rännakud mööda maailma ja rokkmuusika. Sisuliselt elu, mis on justkui unistus, ehkki lõpeb sageli ülimalt kurvalt.
Küllap reaalsus oli veidi teistsugune. Ka siis. Oli ju muretuks eluks ikkagi raha tarvis. Aga võib-olla veidi vähem. Heaoluühiskonnas ei pidanud siis äkki oma koha eest nii rängalt võitlema kui praegu. Noor inimene võis veits aega lebotada ja ennast otsida. Vähemalt selline tunne jääb, ise ju pole ses huvitavas maailmas elanud.
"Itsi Bitsi" möllab muidugi nii palju ringi, et ülemäära igasse detaili ei süvene. Aga vahest ongi parem. Sisuliselt on see ju traagiline lugu, aga vändatud naerupisar silmanurgas, vältides liigset ohkamist ja sentimentaalsust. Selline lähenemine mulle meeldib. Kahtlemata mu üks selle Pöffi lemmikuid.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/rahvusvaheline-voistlusprogramm/itsi-bitsi

PÖFF 2014: Kõige aeglasema tempoga gay-film

Araabia, antud juhul Maroko, algupäraga film, milles kujutatakse homoseksuaalseid suhteid, on kahtlemata erakordne. "Päästearmee" on aga paraku minu jaoks veidi liiga uimane ja aeglase kulgemisega, et oleksin suutnud teda kõigest hingest nautida. Kujutatakse teismelise poisi elu kusagil Casablanca kolkas. Poiss on gay, üks paljudest kogukonnast, aga loomulikult ei tohi seda keegi näha ega teada. Nii need laisad päevad mööduvad vendade ja õdede ning ema-isa seltsis, kes poissi iial mõistma ei hakka. Aeg-ajalt hellusehetked kusagil plangu taga. Kurb, aga ettearvatav. Väga vaoshoitult esitatud ühiskonnakriitika, ilma selge lahenduseta.
Keset filmi toimub ootamatu hüpe tulevikku. Aega, mil poiss on täiskasvanuks saanud ja semmib kellegi rikka šveitslasega. Kas välismaalane on vaid pääsetee Euroopasse või midagi enamat, jääbki arusaamatuks. Varsti kõnnib noor marokolane igatahes mööda kõledat Genfi ja leiab ennast lõpuks päästearmee meestekodust. Sellest siis ka filmi nimi.
Mis meelde jääb, on üliaeglane tempo. Hinge see film ei poe, mõtlema paneb muidugi.

http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/eriprogramm-erinevad-sarnased/paastearmee

PÖFF 2014: Veel üks noortekas

Just filmi programmi kuuluv jänkide "Palo Alto" on üsna traditsiooniline, samas siiski päris sümpaatne noortefilm. Jälgitakse kolme-nelja teismelise elu, mis põhiliselt koosneb niisama igavlemisest, tüütutest koolitundidest, alkoholi ja seksi täis pidudest ning muidugi püüetest luua suhteid. See viimane on eriti neetult, kohutavalt raske. Ja ega kergemaks ei lähe, olgu aastaid turjal juba kui palju tahes.
Mis Palo Altos sümpaatne, on kindlasti see, et seal ei moraliseerita. Teismeliste elu kujutamine paistab üpris tõetruu ja usutav, nende segadus ja arusaamatus näib nii tuttav ja mõistetav. Tõepoolest ei tea, miks ma purjuspäi rooli läksin, selle tüdrukuga peol seksisin või mis ma oma eluga edasi pihta hakkan. Võib-olla peaks pargis põlispuu maha saagima. Või siis proovima suhet mõne täiskasvanuga. Igal juhul tänane on segane ja homne udune. Peaasi, et hirmus igav ei ole.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/just-film/palo-alto

PÖFF 2014: Iisraeli spioon

Kummaline dokk islamiliikumise Hamas juhi pojast, kes hakkab seletematul kombel tööle Iisraeli heaks. Tundub täiesti ebatõenäoline, nii et pidin kontrollima, kas ikka põhineb tõestisündinud lool või on väljamõeldis.
Arvestades seda, milliseid auhindu film on võitnud, peab lool siiski tõepõhi all olema. Lugu jutustavad kahepeale Hamasi reetnud Mosab ja temale Iisraeli luure poolt määratud järelevaataja. Õigupoolest siis neid kehastavad näitlejad. Näeme aastaid kestnud mõttetut vägivalda Palestiina Gazas ja Läänerannal ning sellega seotud Mosabi reeturiabi Iisraelile, mis lõppkokkuvõttes tundub võrdlemisi tähtsusetu. Mees üritab kõige muu kõrval rahu sobitada ja oma isale mõistust pähe panna, lõpetab aga mõlema poole poolt hüljatuna USA-s. Jääb vaid tema endine järelevaataja ja ainus sõber.
Ülesehituselt paistis see film mulle olulisel määral siiski Iisraeli propagandana - seal puudub igasugune kriitika juudiriigi tegevuse kohta Palestiinas, mis viimastel aastatel muutunud täpselt sama kompromissitult julmaks ja sõjakaks kui Hamasi vägivald, mida Mosab (või siis pigem teda kehastav nägus näitleja) filmis pisarsilmil taunib.
Nutikalt tehtud dokumentaalvormis põnevik, aga jätab veidi halva maitse suhu.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/doc-poff/roheline-prints

PÖFF 2014: Märg kummitus

Seekordne Pöff tundub hoomamatum kui kunagi varem. Filme on nii palju, et vaja oleks teha korralik eeltöö ja selgub, et tulnuks ka pileteid ette osta. Inimestel tundub olevat aina enam raha, jaksu ja aega. Väljamüüdud seansside arv aukartustäratav. Midagi on siiski vaadata saanud juba.
Belglaste "Poolel teel" on armas väike komöödia. Kogu tegevus toimub ühes majas loetud päevade jooksul. Kolib majja metsa sees üks pikapeale tüütuks muutuva miimikaga mees. Naisest lahku läinud, mingi rikas disainer vist. Loodab armukesega koos uue äri püsti panna, kuid kõik, kel võimalik, löövad noa selga. Aga ta ei ole selles majas üksi. Nimelt ilmub eikuskilt tema ette poolpaljas märg mees, rätik õlgadel. Maja eelmine omanik. Võimatu. Too eelmine omanik oli ju enesetapu sooritanud, tõmmanud vana raadioaparaadi vannivette. Kas põhjus, miks mees surnut nägema hakkab, on see, et ta ise ka sama vana raadiot vooluvõrku ühendades elektrilöögi saab?
Film on võluvalt kirjutatud, hea ja originaalse ideega. Idee on tegelikult huvitavam kui teostus, aga see ei vähenda naudingut huvitaval kombel. Elektrisüsteeme kontrolliva elava surnu ja oma eluga lootusetult ummikus uusasuka kahevõitlust on tore jälgida. Vaheldust toovad mängu arvukad külalised. Vaimude väljaajaja näiteks või teine sama maja endine asukas, surnud mehe tütar.
Selline film, millest jääb helge mälestus. Isegi kui paari kuu pärast tast midagi täpsemalt ei mäleta.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/18-valitud-teost/poolel-teel

Pöff 2013: Lõpetuseks

Selgub, et sai nähtud respektaablid 15 täispikka filmi. Aga eks oli ka 17 pöffipäeva kui ma väga ei eksi. Panen nad traditsiooniliselt subjektiivsesse pingeritta. Lühifilmide kava ja moedoki jätan kõrvale - ega kumbki ka suurt elamust pakkunud.
Esikümme olid kõik ääretult nauditavad, Möödanik saab esikoha vist vaid seetõttu, et oli oma rütmilt ja hingestatuselt sobivaim. Pettumuse valmistas Hiina ja ka Kanada film polnud seekord päris see, mida lootsin.
Eks näe, mida tulevik toob. Loodetavasti polnud viimane Pöff.
1. Möödanik (Iraan-Prantsusmaa)
2. Armastajate igavene elu (Suurbritannia etc)
3. Nebraska (USA)
4. Armastus on täiuslik roim (Šveits)
5. Llewyn Davise ballaad (USA)
6. Frances Ha (USA)
7. Ainult New Yorgis (Iisrael-USA)
8. Mu armas pipramaa (Kurdistan etc)
9. Kodu (Rootsi)
10. Grigris (Tšaad)
11. Olematu tänav (Hiina)
12. Tänav Palermos (Itaalia)
13. Vic ja Flo nägid karu (Quebec-Kanada)
14. Patu puudutus (Hiina)
15. Gloria (Tšiili)

Pöff 2013: Armastajate igavene elu

Ja nüüd veel mu selleaastase Pöffi viimane film, mida nautisin talviseks tõmbuval pühapäevaõhtul tubli peavalu kiuste. Jim Jarmuschi värske teos oli väga sobiv festivali lõpetama. Nimelt on tegemist visuaalselt lummava filmiga, mis voolab sinust läbi nagu parim muusika.
Lugu armastajavampiiridest nimega Aadam ja Eeva, on muidugi parajalt jabur. Aga teostatud täiesti perfektselt. Just sellised hedonistlikud, targad, suursuguselt ülbed, aga sajanditest veidi räsitud võiksidki igavesti elavad vampiirid olla.
Ja muidugi on see vampiirlikult öine film. Ööolendid magavad päevad maha. Seejuures on Aadama elukoht Detroidi ja Eeva Tangier' ööd totaalselt erinevad. Tangieris on tänavad ööd läbi valgustatud, kohvikud töötavad, inimesed tänavanurkadel, kellest võrratu Tilda Swintoni Eeva nagu vaim mööda libiseb. Detroit on pime, mahajäetud, allakäinud linn. Sobiv paik muusikuhingega pikajuukselisele Aadamale. Aadama stuudio on võrratu paik. Kõik need superilusad kitarrid, grammofonid, keerlevad makilindid on iga muusikalembese inimese unistus. Kuidas suudab vampiir endale seda kõike lubada? Kust pärit need raharullid, mis ta imetabaste muusikariistade ja värske, puhta vere eest poetab? Sajandeid on olnud aega koguda.
Kurb ja nukker on see lugu ka. Vampiirid ei saa enam elada nagu kunagi kombeks. Verevarud on limiteeritud, puhta ja terve nektari eest tuleb välja käia terve varandus. Ja üksindus, igavus, maailmast äralõigatus on igavesti elava olendi paratamatud kaaslased.
Armastajate igavene elu on säherdune poeetiline ja kunstiliselt imearmas teos, mida peab ise nägema. Minu sõnad talle õigust ei tee. Rosinaks näeb ekraanil suursugust John Hurti vampiirina elava 16. sajandi näitekirjaniku ja Shakespeare'i pahalase Christopher Marlowe'na.
Creatures of the night. Kui kaunid nad on.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/17-valitud-teost/armastajate-igavene-elu

Pöff 2013: Mu armas pipramaa

Vaimustav lugu Iraagi Kurdistanist, mis sisuliselt iseseisev. Tegevus oli viidud üsna Saddami kukutamise järgsesse aega kui uus riigivõim end veel kuigi kindlana ei tundnud. Peategalane Balam on endine võitleja, kes tsiviilelust suuremat ei hooli. Ta on säherdune vesternite üksik ratsanik - tahab tegutseda omaette, oma reegleid järgides. Pereklannidel baseeruvas riigis pole see sugugi lihtne.
Nii sõidab linnaelus pettunud Balam riigi äärealadele, kus on kombeks riigivõimu esindajad kiiresti kõrvaldada. Aga Balami näol on kohalikul klannipealikul tegemist hoopis teist masti vastasega.
Peategelane pole siiski päris üksi. Tema asešerifiks saab juba hulga ülemusi matnud ettevaatlik mees, kes välisel vaatlusel on puhas Sasha Baron Coheni Borat. Ja armastusliini pole sugugi kõrvale jäetud. Filmi teiseks peategelaseks saab noor kooliõpetajanna Govendi, Kurdistani kohta haruldaselt iseteadlik ja iseseisev naine. Et kaks omapäist rändajat Govendi ja Balam omavahel klapivad, pole niisiis eriline üllatus.
Lugu on parajalt naljakas, täis pikitud spagetivesternitest tuttavaid detaile. Igal mehel on relv ja naised ei oma sõnaõigust. Vähemalt kuni Govendi saabumiseni. Vastasseis riigiesindaja ja klanni vahel saab tähendada vaid paratamatut arveteõiendamist. Ja hang-trummi muusika, mida noore õpetajanna (ja tegelikult ka näitlejanna Golshifteh Farahani) esituses kuulda saab, on lummav.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/panoraam-1/mu-armas-pipramaa

Pöff 2013: Gloria

See Tšiili film oli mulle paras pettumus. Kibestunud vanemad naised pole kunagi olnud minu teema, aga selles loos ühe taolisega just tegemist oli.
Ammu lahutanud Gloria lapsed on täiskasvanuks saanud ja naise hing ihkab lähedust. Nii käib ta omavanuste tantsuõhtutel (kus kõlas peamiselt seistmekümnendate-kaheksakümnendate disko) ja püüdis avastada mõnda sobivat härrasmeest. Närviliselt suitsu pahviv ja viskiklaasi armastav naine ei ole oma meestuttavatega kunagi eriti rahul. Elukogemused ilmselgelt ei luba. Aga siiski kohtab ta lõpuks esmapilgul sobivat meest. Too on endine mereväelane, šikk ja kena härra. Ütleb õigeid asju ja oskab vajalikul hetkel hoolivust üles näidata. Aga muidugi pole elu nii lihtne. Mehel on oma minevik, st eksnaine ja endiselt isa küljes rippuvad tütred. Erinevalt Gloriast ei suuda ta endist elu maha jätta.
Ja nii see film kulgeb. Gloria on aeg-ajalt rahul, aga enamasti sugugi mitte. Tütar ootab last ja valmistub sõitma peigmehe juurde Rootsi. Seda enam vajab Gloria nüüd hooliva härrasmehe lähedust. Aga too on tossike. Laseb jalga niipea kui tütred helistavad. Naine joob, joob, joob ja vihastab. Ning lõpuks maksab kätte, kattes endise merekaru paintballikuulidega. Suhe on pöördumatult läbi.
Vaatasin filmi vältel mitu korda kella. See on minu puhul väga halb märk. Film ei kõnetanud ja peaosalise kibestunud olemus ei sobinud. Kuigi roll oli suurepäraselt tehtud, mida näitavad arvukad festivaliauhinnad.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/screen-international-kriitikute-valik-1/gloria

Pöff 2013: Vic ja Flo nägid karu

Päris ootamatu lahendusega Quebeci film. Vananev naine saabub üksildasse maakolkasse, et halvatud onu eest hoolitseda. Ta tunneb end selgelt ebamugavalt ja õige pea selgub ka miks. Tegemist on ennetähtaegselt vabastatud eluaegse vangiga. Peagi saabub tema juurde armastatu, samuti vangis istunud veidi noorem naine.
Üsna kiiresti saab selgeks, et naiste minevik tahab neid paratamatult kinni püüda. Onu eest hoolitsemine jääb teisejärguliseks teemaks, kohalikud viivad ta peagi hooldekodusse. Põhiteemaks saavad kahe naise omavahelised suhted ning kaastundlik, aga range järelvalveametnik, kes pidevalt ümbruskonnas luusib. Nojah ja siis luusib ümbruskonnas veel keegi, keegi peategelase naissõbra minevikust. Ilmselgelt mustast minevikust. Lõpplahendus saab julm ja jõhker.
Nauditav vaadata see film just pole, küll aga omapärane ja väga ootamatute süžeekäikudega. Lugu ise päris tugev, nii et selles mõttes pettuma ei pea.
Ja kuidas selle karuga lood on? Hullud.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/kanada-kino-fookuses/vic-ja-flo-ngid-karu

Pöff 2013: Lühifilmide panoraam I

Omamoodi traditsiooniks on saanud Pöffi ajal ka korra lühifilmidele pilk peale heita. Kahjuks seekord midagi põrutavat näha ei olnud. Või siis pole üks kord aastas lühilugude vaatamine lihtsalt piisav praktika. Ei oska alati head asja hinnata.
Prantslaste filmist "Tolkou" jäid meelde kütkestavalt teostatud merelained ja naljakas läbipaistev inimkujuline veeolend, kelle sees ujusid väikesed värvilised kalad. "Koduloomade ajalugu" meenutas päris vaimukalt lapsepõlve lemmikloomi, kes kõik paratamatult ja kiiresti hinge heitsid. Ja siis on meeles veel väike blond koolipoiss Pierre oma suvesõbra, lambaga. Magama jäädes luges Pierre üle aia hüppavaid lambaid, lammas aga üle aia hüppavaid blonde poisse.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/animated-dreams-1/panoraam-i

Pöff 2013: Olematu tänav

Veidi kergekaaluline, aga siiski nauditav Hiina põnevik. Püütakse veidi vaoshoitult viidata suurriigi nähtamatule küljele. Riigisaladuste kaitseloori taha varjuvale kummalisele osale ühiskonnast, millest tavaline inimene midagi teada ei tohi. Repressioonide näitamisel jääb film siiski vist põhjendatult poolele teele. Räigemat sorti piinamist ekraanil ei näidata ja inimene ikka päriselt ei kao (mis Hiinas vist üsna tavaline), pigem tehakse lihtsalt elu põrguks. Režissöör oli ise Tallinnas ja ütles, et tema filmi pole Hiinas veel näidatud ja ei tea, kas see õnnestub. Raske öelda.
Loo keskmes on ilmselt tüüpiline tänapäeva noormees. Mitte just eriti pühendunud töötegija, vanematega väga läbi ei saa, armastab arvutimänge ja sõpradega lollusi teha. Seadused pole vähemasti alati täitmiseks.
Ühel päeval kohatud noor naine jääb noormeest kummitama. Salaarmumises pole ju midagi kummalist. Aga seekord poisil veab: tal õnnestub naisega veel mitu korda kokku saada ja kohtamiselgi käia. Aga midagi on ilmselgelt valesti. Linnakaarte joonistavas firmas töötav peategelane ei leia üheltki kaardilt tänavat, kus naine töötab. Naiivsevõitu tegelasena ei ehmata see teda siiski eemale, ta käib hoopis korduvalt selles saladuslikus kohas luuramas. Naise poolt noormehe tööautosse unustatud mälupulgad annab ta naise bossile pikemalt mõtlemata tagasi. Aimamata, kui pingsalt teda juba jälgitakse ja millises ohus ta on...
Igal juhul oli see Hiina film eestlasele veidi mõistetavam kui eelmisel nädalal nähtud kummaline "Patu puudutus". Ja kuigi eriti lähedale me karakteritele ei pääse, saame vähemalt teada, et mida suurem ja vägevam riik, seda enam keeb näiliselt rahuliku ühiskonna eest varjul üks tulikuum pada. Kus peidavad end Hiina Snowdenid ja Assange'id? Kaua peame neid veel ootama?
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/rahvusvaheline-voistlusprogramm-eurasia-1/olematu-tnav