Pöff 2013: Armastajate igavene elu

Ja nüüd veel mu selleaastase Pöffi viimane film, mida nautisin talviseks tõmbuval pühapäevaõhtul tubli peavalu kiuste. Jim Jarmuschi värske teos oli väga sobiv festivali lõpetama. Nimelt on tegemist visuaalselt lummava filmiga, mis voolab sinust läbi nagu parim muusika.
Lugu armastajavampiiridest nimega Aadam ja Eeva, on muidugi parajalt jabur. Aga teostatud täiesti perfektselt. Just sellised hedonistlikud, targad, suursuguselt ülbed, aga sajanditest veidi räsitud võiksidki igavesti elavad vampiirid olla.
Ja muidugi on see vampiirlikult öine film. Ööolendid magavad päevad maha. Seejuures on Aadama elukoht Detroidi ja Eeva Tangier' ööd totaalselt erinevad. Tangieris on tänavad ööd läbi valgustatud, kohvikud töötavad, inimesed tänavanurkadel, kellest võrratu Tilda Swintoni Eeva nagu vaim mööda libiseb. Detroit on pime, mahajäetud, allakäinud linn. Sobiv paik muusikuhingega pikajuukselisele Aadamale. Aadama stuudio on võrratu paik. Kõik need superilusad kitarrid, grammofonid, keerlevad makilindid on iga muusikalembese inimese unistus. Kuidas suudab vampiir endale seda kõike lubada? Kust pärit need raharullid, mis ta imetabaste muusikariistade ja värske, puhta vere eest poetab? Sajandeid on olnud aega koguda.
Kurb ja nukker on see lugu ka. Vampiirid ei saa enam elada nagu kunagi kombeks. Verevarud on limiteeritud, puhta ja terve nektari eest tuleb välja käia terve varandus. Ja üksindus, igavus, maailmast äralõigatus on igavesti elava olendi paratamatud kaaslased.
Armastajate igavene elu on säherdune poeetiline ja kunstiliselt imearmas teos, mida peab ise nägema. Minu sõnad talle õigust ei tee. Rosinaks näeb ekraanil suursugust John Hurti vampiirina elava 16. sajandi näitekirjaniku ja Shakespeare'i pahalase Christopher Marlowe'na.
Creatures of the night. Kui kaunid nad on.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/17-valitud-teost/armastajate-igavene-elu