2013 oli äge muusika-aasta. Pole kunagi suutnud nii pikka lemmiklugude nimekirja tekitada. Tunnistan, et seekord tsenseerisin küll märgatavalt vähem laule välja kui varem. Aga ju nad siis on seda äramärkimist väärt.
Aasta albumid.
The Temperance Movement - The Temperance Movement
Tõeline avastus. Vanakooli hardrokk, esitatud sajaprotsendilise innu ja pühendumisega. Terve plaat rokib ja üksikud kohustuslikud ballaadid imearmsad. Uskumatul kombel selle Glasgow bändi debüüt.
The Fratellis - We Need Medicine
Täiesti vapustav annus tõelist rokki ja rolli. Kui korra neid lugusid kuulama hakkad, siis naljalt katki ei jäta. Bändi nimi ütleb seda, et seal mängivad kolm venda Fratellisid. Ja pärit on nemadki Glasgow'st.
Laura Marling - Once I Was An Eagle
Laura on minu hinnangul hetke parim lauljanna/laulukirjutaja. Tema lauludes on seletamatut väge. Nooruse uljust, tihedamat mõtet. Ja mis kõige vahvam, 23-aastane saab ainult paremaks minna. Ei kujuta küll hästi ette, kuidas.
Vampire Weekend - Modern Vampires Of The City
Lihtsalt head laulud reas, üksteise järel. Väga mitmekülgne plaat. Pole ilmaaegu paljude arvates aasta tippe.
Aasta flashback.
Grateful Dead - Sunshine Daydream
Grateful Deadi kontserte on avaldatud kümneid, kui mitte sadu. See on üks neist, 1972. suvest. Võeti ka filmilindile, paari katkendit võib vaadata. Läbinisti vaimustav staff. Pikemad jammid ulatuvad poole tunnini, kogupikkust on albumil hea viie tunni jagu. Selliseid virtuoose enam ei sünni.
Aasta laulud.
Dido - Girl Who Got Away
Briti daam on vist suurema kuulsuse päevad seljataha jätnud, aga tema uuel plaadil on paar atmosfäärilist, sulnist, kerget meistriteost. See on selline laul, mida võid rõõmuga nautida igas olukorras, aga eelkõige pimedas toas, üksinduses. Kes meist ei tahaks põgeneda...kasvõi üheks päevaks?
Johnny Marr - Upstarts
Kaheksakümnendate hipsterite lemmikbändi Smiths kitarrist. Ajakiri NME arvab, et Marr on "jumalalaadne geenius". Ajad on siiski nüüd hoopis teised ja Upstarts üsna tavapärase kõlaga, aga siiski väga nauditav kitarripopp.
Richard Thompson - Salford Sunday
Salford on linn Inglismaal Manchesteri lähedal. Sadu tuhandeid elanikke, aga keskmine turist pole vast temast kuulnudki. Vana rebase Richard Thompsoni fantastiline laul räägib ühe mehe pühapäevahommikust. Eilse õhtu sulnis kaaslane on lahkunud, jäänud on vihm, üksindus ja kahetsus. Suur kahetsus.
The Self Help Group - The Rapture
Tundmatu Brightoni bänd teeb imepäraselt õhulist muusikat. Mitmehäälne laul, klaver, akustilised kitarrid. Paneb sind paremast maailmast unistama. Kaome üheskoos sügavale öhe.
Cold War Kids - Dear Miss Lonelyhearts
Ei saa öelda, et mulle see California indiebänd alati meeldiks, aga selles end vaikselt lahti rulluvas laulus on maagia peidus. Nagu paljud selle aasta parimad laulud, räägib seegi vaikse loo üksildasest südamest. Video - nagu kahjuks päris tihti - pigem segab laulu nautimist.
Jason Isbell - Traveling Alone
Mees kitarriga, kes laulab südantlõhestavaid, aga imeilusaid laule. Klassika, üks paljudest, aga ega nendest päriselt kunagi ei väsi. Meenutab päris palju Ryan Adamsit, ehkki päris sama tasemeni vist ei küündi. Aga reisilaulud on mulle alati meeldinud.
Lord Huron - She Lit A Fire
Tüdruk läitis tule mu südames ja kadus. Kadus ja jättis mind kibedalt nutma. Vaid mahajäetu suudab kirjutada nii ilusa laulu. Üks paljudest Los Angelese pehme roki üritajatest. Selliseid bände on väga palju, aga see ei vähenda kopka eestki konkreetse laulu imetabast kergust. Jah, selline muusika mulle meeldib.
Bruce Robison & Kelly Willis - Border Radio
Nostalgiahõnguline lõunaosariikide kantri. Kelly Willis on päris mainekas laulja-laulukirjutaja. Üks neist paljudest, kelle muusika on jänkide kantriraadio jaoks liiga autentne ja folgilikult puhas. Bruce on Kelly abikaasa, ühisest plaadist unistasid nad juba ammu. Nüüd sai see Ameerika Hooandja toel teoks. Tasub kuulata.
Laura Marling - Once
Noor inglise lauljatar, minu suur lemmik juba aastaid. Upub mõnikord oma muusika sisse ära, aga mõnikord avaldab selliseid lugusid, mis vaid veidi üle paarikümnese tüdruku jaoks täiesti fenomenaalsed. Nagu noor Joni Mitchell. Üritatakse suure plaadifirma toel vägisi turustada ja staariks teha, aga ega ta ei pea hirmus kuulus olema. Laulude tase on niikuinii võimas, ütleksin, et konkurenti talle hetkel naljalt pole.
Janelle Monae (feat Prince) - Givin' Em What They Love
Vähe tänapäevasest soulist on minu jaoks kuulamist väärt, aga see konkreetne lugu küll. Janelle võidab kindlapeale jälle mitmeid Grammy'sid ja miks ka mitte. Selle loo juures on tore ka vana hea Prince'i kaasamine - annab laulule päris palju juurde. Bostonis on muide ametlik Janelle Monae päev: 16. oktoober. Nii kõva tegija seal üle lombi.
Lorde - Royals
Nojah, mis minul ikka mingi Uus-Meremaa teismelisega ühist võiks olla, aga mõnikord mulle sellised vahvad pisikesed popiteosed meeldivad. Laul on vist lihtsalt ühe noore tüdruku fantaasia, aga mõnusalt üles ehitatud ja esitatud.
Odd Hugo - Kissing In The Falling Rain
Midagi eestimaist ka. Avastasin nad millalgi kevadel ja siis käisin ka Tallinn Music Weekil vaatamas. Maailma mastaabis ei midagi revolutsioonilist, aga noort kvaliteetset staffi on Eesti muusikasse väga tarvis. Ilmselgelt ka väga profid mehed oma pillidel. Muidugi pole see neile, kelle arusaam Eesti muusikast piirdub näosaatega.
Aga mis kõige vahvam - tundub, et poisid naudivad täiega.
Camera Obscura - Desire Lines
Glasgow folkroki meistrid avaldasid järjekordse suurepärase albumi. Mulle meeldib nende vaoshoitud viis muusikat teha, meeldivad pehmed slaidisoolod ja armastan Tracyanne Campbelli häält.
Nick Cave & The Bad Seeds - We No Who U R
Udune hommik metsas. Päikesekiired piiluvad veidi häbelikult läbi puuvõrade. Värske ja karge. Imeline valgus, imeline laul.
Dawes - Most People
Veel ühed California õrnutsejad. Aga ma olen juba sellises eas, et võin säärast elegantset täiskasvanurokki võltshäbita nautida. Laulu sõnum ka erakordselt asjakohane.
JJ Grey & Mofro - Tame A Wild One
Vana kooli rütm ja bluus on mulle alati meeldinud. Ja see laul on ikka tõesti kütkestav. Mäletan ühte kojutulekut kui panin ta pikkadeks minutiteks korduse peale. Vaba hinge vangistamine ei lõpe kunagi hästi.
Mavis Staples - Can You Get To That
Uus Mavis on alati sündmus. Proua laulud on hingelt alati puhas gospel, isegi kui mõne sõnad veidi maisema sisuga.
The Lumineers - Dead Sea
Lumineersi debüüt ilmus tegelikult juba kevadel 2012, aga minuni jõudis aastajagu hiljem. Aga see on üsna erakordne plaat, seepärast ei taha neid siit kõrvale jätta. Bändi minimalistlikes lauludes on mingi eriline point, mis paneb neid aina uuesti ja uuesti kuulama.
Black Rebel Motorcycle Club - Lullaby
Üldjuhul ei kuulu mu lemmikbändide hulka, aga see laul on oma suursuguses erakordne. Võtab kananaha ihule nagu niuhti.
Eleanor Friedberger - Other Boys
Eleanor on kummaline nähtus. Ta muusika ei sarnane õieti kellegagi tänases muusikaäris, need laulud on nagu sõna otseses mõttes sõltumatud ja vabad. Kui ma teeksin oma nimekirja paremusjärjestuses, seisaks Other Boys seal vägagi kõrgel. Aegumatu staff. Millal küll teda Eestis esinemas näeks?
Texas - If This Isn't Real
Üks mu noorpõlvelemmikuid, kes kõigepealt läks puhtaks kommertsiks kätte ja siis aegamisi kadus pildilt. Ahh - Sharleen Spiteri - kui armas sa mulle kunagi tundusid. Hämmastuseks avastasin tänavu, et Texas on äkki tagasi. Ja imelisel kombel teevad nad enam-vähem sellist musa mida mäletan aastatest enne suurt kuulsust. Et nagu täiuslik ju!
Õigest laulust ma kahjuks videopilti ei leidnud. Olgu siis üks teine.
Two Hours Traffic - Magic
Üks neid väikeseid poppärleid, mida ikka igal aastal õnneks ilmub. Tihtipeale tuleb neid Kanadast nagu seesamunegi siin. "Magic", meenub kohe see klassikaline The Carsi laul. See siin on peaaegu sama hea ja video ka hästi armas.
Rival Sons - Jordan
Uhh! See lugu on nii suursugune. Justkui mõni seitsmekümnendate rokioopus. Sobib makilindile keerlema, mitte arvutisse.
Josh Ritter - Hopeful
Josh tegutseb veidi valel ajal. James Taylori ja Paul Simon ajastul, millalgi seitsmekümnendatel jällegi, oleks ta maailmakuulus. Mitte et tal praegugi vähe austajaid oleks. Oskab kirjutada imetabaselt häid laule, midagi pole öelda. Video kahjuks taas jube tüütu. ;)
Born Ruffians - Dancing On The Edge Of Our Graves
Neetult kaasahaarav lugu. Tõmbab sind esimesest biidist kaasa. Oleks säärast musa rohkem.
Walk Off The Earth - R.E.V.O.
See on miski päikesest põletatud jänkide bänd. Üleni optimistlik ja isegi laul revolutsioonist kõlab nagu jalutuskäik jäätiseputkasse. Aga sellegipoolest väga vahva. Puhas, sundimatu suvepopp.
Cayucas - A Summer Thing
Eelmise suve laul, no nii enam-vähem. Natukene helget päikeselist hommikut, pisut tuttavat nukrust. Jah, olgu see suvi nii tore kui tahes, lõpuks hakkab ikka vihma kallama. Ja tüdruk lubab alles talvel tagasi tulla.
Arctic Monkeys - Do I Wanna Know?
Ometi midagi kuulsat ja moodsat. New Musical Express on selle bändi albumit "AM" aasta parimaks pidanud. Ma nii kaugele ei läheks, aga see konkreetne Sheffieldi pundi laul rullub küll väga lahedalt. Video on vist küll aasta lahedaim.
Neko Case - Night Still Comes
Ilma Nekota ei saa. Nagu Eleanor Friedberger või Laura Marling, on temagi muusikaäris täiesti omalaadne ja eriline. Night Still Comes on Neko uue plaadi kõige kergemini embusse haarav lugu. Teised vajavad märksa rohkem tööd ja vaeva.
Mount Moriah - Bright Light
See on lausa ülivõrdeliselt lahe lugu! Kui kogu sellest pikast listist ainult üks välja valida, siis see on see. See on see 2013. aasta laul. Bändist ei tea ma suurt midagi, aga kui nad suudavad sellise vastupandamatu gruuviga muusikat teha, siis muud polegi vaja. Kirgas valgus, jessas kui kirgas! Ja tüdruk näeb välja nagu noor Sharleen Spiteri.
Arcade Fire - Here Comes The Night Time
Mulle tavaliselt ülemäärane haip ei meeldi ühegi bändi puhul, aga kui laul on piisavalt hea, peab ta nimekirja mahtuma. Viib mõtted nendele nooruspõlve hullumeelsetele õhtutele, mis minu puhul küll vaid teoorias aset oleksid võinud leida. :)
Pluto Jonze - Eject
Mõistetamatult kaasahaarav hea tuju laul Austraaliast. Kui te oma arvutitele ja muule taolisele kraamile absoluutselt puhkust ei anna (nagu mina paraku), tahavad nad ehk ühel hetkel põgeneda. Ja õige ka!
Step Rockets - Kisser
Selle laulu viibimine siin tuleb minu ajuti esile kerkivast meeltesegasest armastusest lihtsakoelise popi vastu. Tihtipeale jääb selline laul päevadeks pähe ringe tegema. No miks ta siis aasta parimate hulgast välja peaks jääma?
Amanda Shires - Wasted and Rollin'
Mõnusalt rulluv alternatiivkantri. Amanda on muuseas abielus siin listis samuti figureeriva Jason Isbelliga. Tsiteerides ajakirja Spin kriitikut: laulab nagu maalähedane Emmylou Harris. Dolly Partoniga on Amanda häält samuti võrreldud.
Emily Barker & The Red Clay Halo - Dear River
Üks vahva Inglise folgineiu. Enamasti on ta laulud õrnad ja traditsioonilise kõlaga, Dear River aga erandina päris rokib kohe. Üks mu lõppeval aastal enim kuulatud laule.
Rachid Taha - Ana
Nii-öelda maailmamuusikaga läks jälle kehvasti. Eriti ei kuulnud ja kui kuulsingi, ei olnud suuremas vaimustuses. Rachid Taha on pea ainus erand. Alžeerias sündinud Rachid laulab nii araabia kui prantsuse keeles. Mõnusalt vürtsised Põhja-Aafrika lood.
Jessie Ware - Wildest Moments
Vanakooli raadiolugu. Suurepärase refrääniga kesktempopopp. Ilmus vist seegi 2012, aga mis sest.
The Lone Bellow - Teach Me To Know
See bänd meenutab mulle veidi rändavaid tõekuulutajaid. Tundub, et nad on oma mängu vägagi pühendunud. Aga mis siis selles halba. Konkreetse loo juures on kõige vahvam lõpuosa, selline vahva kaasalaulmise värk.
Robben Ford - Fair Child
Robben on keskealine kitarrivirtuoos. Hea viisteist või rohkemgi aastat tagasi käis siingi esinemas. Enamik mehe repertuaarist on puhas jazz või siis selline piinlikult valge mehe bluus. Kenasti produtseeritud, virtuooslik, aga hingetu ja kodutu. Mõnikord aga läheb Robben sellegipoolest mulle südamesse.
Brendan Benson - It's Your Choice
Vahva raadiolugu seegi. Umbes kaheksakümnendate stiilis või nii. Ma ei suuda säherdusele jõhjralt kaasahaaravale meloodiale kunagi vastu panna.
The Deep Dark Woods - Red, Red Rose
Üks neid The Bandi surematu pärandi edasikandjaid. Kanadas osatakse sundimatult luua väga ilusat muusikat. Sellist suudab armastada nii titt kui vanur.
Jonathan Wilson - Moses Pain
Superhea hipimusa. Nagu minu lemmikud enamasti, on seegi ajatu kõlaga. Ajamasin võib sind viia nii minevikku kui tulevikku, Jonathan sobib nii või naa. Ryan Adams vist temalgi eeskujuks.
Thao & The Get Down Stay Down - We The Common
Lauljanna on Vietnami päritolu Thao Nguyen. Sündinud ja üles kasvanud küll Ameerikas. Ja eks see olegi tüüpiline Ameerika tänapäeva popp. Veidi ehk kiiresti ammenduvat maiku, aga meeldis mulle siiski tänavu piisavalt, et siia listi sobida.
AC Newman - Do Your Own Time
Kanada teemant The New Pornographers figureerib pea alati nendes mu nimekirjades või siis vähemalt bändi üksikliikmed. Selgi aastal sai juba mainitud Neko Case ja siin veel ka üks lugu uute pornograafide juhtfiguurilt härra Newmanilt, mis liiga hea, et teda ignoreerida. Keset laulu üllatav naiskoor on väga AC-lik lüke.
Robert Vincent - Riot's Cry
Mitte veel just väga tuntud Liverpooli laulja-laulukirjutaja. Suudab luua nii elutervelt puhast rock'n'rolli, et kõrv puhkab. Ennustan suurt tulevikku.
Mari Pokinen - Enne und
Seda laulu kuulsin esimest korda Mari ja Riho Sibula ühiskontserdil 29. detsembril. Väga värske ja väga suurepärane elamus. Korrata on seda keeruline, sest lugu olla päris uus ja netist ma seda hetkel veel ei leia. Aga Mari on väärt siin listis olema. Panen juurde ühe tema teine imeilusa laulu, filmist "Kertu".
Woodpigeon - Red Rover, Red Rover
Kanada, ikka Kanada. Viimane laul siin nimekirjas, nii et sõnad saavad otsa. ;)
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar