Rakveres, Ukrainas, Poolas

Suveteatriga on juba aastaid sellised lood, et meie valikusse mahuvad peamiselt Eesti kultuuriajalugu puudutavad tükid. Nii olen korduvalt käinud Viinistus, eelmisel suvel Jänedal ja Tammsaare mail ning eile Rakveres. "Noor Eesti".
Tegelikult peaks tüki nimi olema ju "Siuru", sest sellesamuse rühmituse loomisest seal laval kõneldakse. "Noor Eesti" on vaid meenutus. Mängupaigaks on Rakveres valitud kena teatrihoone tagune järveäärne park. Ja kirjanduslugu äratatakse seal päris armsalt kolmeks tunniks ellu. Semper, Visnapuu, Gailit, Under, Adson, Tuglas ja Laikmaa on kõik üpris usutavad ja Rakvere näitlejate poolt vahvalt üles korjatud. Mõni näitleja muidugi väga oma rolli välja ei mängi. Aga nii on see alati. Rakveres paistab siiski olevat mitmekülgselt andekas trupp.
Tavapäraste pisikeste ebameeldivuste nagu kõva pingi, vilu õhtu ja sääskede mured unustad teise vaatuse ajal sootuks. Nimelt ärkab lavastus just siis päriselt ellu. Dialoogid on vaimukad ja luulet esitatakse suure andumusega. Väga ei mõista, miks oli vaja tükki siduda eesootava ränga tulevikuga ja mis mõte on lõpus sisse toodud poisikesel, kes peaks olema väike Uku Masing. Aga ega täiuslik see elamus ju saanudki olla. Vähemalt süstis minusse soovi kirjandusajalugu üle lugeda. Ja see on ütlemata tore.
Etendus lõppes 23.43, mis on veidi hilja. Vaja ju siia pealinna veel tagasi jõuda ja hommikul varakult taas tööle. Aga säherdused väsitavad suveõhtud meeldivad mulle siiski palju enam kui need, mille lihtsalt teleka ees veedan.
Teleka peamine teema on praegu muidugi jalgpalli EM Ukrainas ja Poolas. Alagrupimängud on nüüd läbi, suur hulk lemmikuid üsna oodatult välja langenud ja kaasa elada veel vaid Inglismaale. Mis on masohhismi meistriklass nagu ma 30 aasta jooksul väga hästi selgeks saanud.
Aga jalgpall on sellel turniiril olnud suurepärane. Tundub, et jälle julgetakse rünnata. Ja ei ole sellist ühest mängustiili, mida enamik tiime eelistaks. Igaüks mängib ikka väga omamoodi, otsib võidusadamasse jõudmiseks unikaalseid lahendusi.
Eks ole näha, mis lõpuks saab. Saksamaa - Hispaania finaal on endiselt kõige tõenäolisem lahendus, aga ehk läheb teisiti. Tegelikult on kõigil kaheksal meeskonnal veel täiesti arvestatav võimalus.

Lonkava Sääse Kõrts

Hiliskevad möödub uduselt. Ikka arvuti külge köidetuna. Kuigi parema meelega teeksin midagi hoopis värskes õhus huvitavate inimestega. Aga ei jõua ega jaksa hankida nii palju elamusi kui mõttes endalt nõuan.
Hästi huvitav oli eelmisel laupäeval puuriitadest maja ehitada. Algselt arvasin, et läheme kambaga Lõuna-Eestisse lihtsalt puid riita seadma, kuid saime hoopis huvitavama ülesande. Ühe päevaga saimegi majaseinad püsti ning isegi aknad puuhalgude vahele sisse ehitatud. Katus peale ja kooskäimiskoht keset rohelist aasa olemas. Praegu tõsi, seal suuremat ei istu. Sääski on lihtsalt nii metsikult palju. Riita ladudes oli parv kogu aeg ümber. Õnneks ei osutunud elukad nii verehuvilisteks kui kohapeal tundus. Lonkava Sääse Kõrts aga ootab varsti külalisi.
Järgmisel päeval käisime Alaveski loomapargis. Üks väga vahva paik Valga ja Võru vahel. Pisikesed karupojad ja kõikvõimalikud muud elukad ilvestest mägikitsedeni. Üks tavaline perekond püüab sel moel turismiga teenida. Selliste kodukootud loomaaedade investeeringud aga vist eriti hästi ära ei tasu. Mitmed taolised paigad Eestimaal on mõnda aega tegutsenud. Kuni entusiasm otsa sai. Kes teab, kas Alaveskil läheb paremini? Praegu on seal igatahes vahva jalutada ja loomi näha. Intiimsem  ja rahulikum kindlasti kui Tallinna loomaaias.
Ühel õhtul sattusime üle aastate Estoniasse balletti vaatama. Seal jällegi ei ole ülemäära intiimne, üsna ahistav ausalt öeldes. Kui seal see teatrisaal välja müüakse, on küünarnukiruum ikka tõesõna väike. Mitte, et Straussi imekauni muusika järgi tehtud "Rosalinde" meelt poleks lahutanud. Aeg-ajalt võib ülitraditsioonilise teatri võlusid nautida küll. Aga ega ma ei hakka end kunagi seal Estonias hästi tundma.
Kalamaja päevad on üks neist üritustest, millele mittejõudmisest mul on tuline kahju. Püüdsin seda kompenseerida vanalinnapäevadel jalutamisega, aga see pole see. On ikka ju selgelt näha, et vanalinnapäevad pole linnakodanike enda loodud. Linnaametnike organiseeritud ja rahastatud üritus ei suuda võistelda inimeste enda entusiasmiga. Mõned lavad, muuseumid, nänniputkad. Enamasti ei toimu hoovides ega tänavanurkadel midagi. Pole ise loomist ega tegemist. Ka neil päevil on vanalinn rohkem turistide kui linnakodanike päralt. Suurel suvel põgenevad kesklinnast viimasedki kohalikud.
Mitte, et eilne ekskursioon Vene tänavalt Laia tänava poole huvitav poleks olnud. Vanalinn on meil ääretult põnev. Nii paljudest erinevatest sajanditest on midagi säilinud. Tallinn pole tühjaks põlenud ja pole teda üheski sõjas lõplikult hävitatud. See on loonud ülihuvitava keskkonna, mida tahaks rohkem tunda ja nautida.

Mälupildikesi Viinist mais 2012

Kesklinn ja Hofburg


Viinis on mai algul juba suvi. Aga see on veel selline mõnus, mahe suvi. Päike alles paitab, veel ei viruta sulle keset lagipead. Puud ammu lehes, aga linnud laulavad veel täiest kõrist. Kesklinn on täidetud poodide ja inimestega, täpselt nagu igas teises suuremas linnas. Poed täis Hiinas valminud riideid, suveniire, konni. Mõned kallimad, mõned odavamad - vastavalt kaubamärgile, aga pärit samadest tehastest. Ehkki näiteks meeste triiksärkide valik on hämmastavalt lai. Aga üritad midagi osta, selgub midagi hämmastavat. Isegi tohutud kaubamajad ei aktsepteeri krediitkaarte, söögikohtadest rääkimata. Tere tulemast 20. sajandisse. Ühest säärasest kaubamajast ostan huvitava ümbrisega plaadi. Üks poe top-müügiartikleid. Fiva & Das Phantom Orchester "Die Stadt gehört wieder mir". Linn kuulub taas mulle. Kodus selgub see, mida veidi pelgasingi. Loodetud Austria roki asemel on tegemist Baieri räpiga. Mis aga mulle üllataval kombel päris meeldib. Saksakeelne räppimine ühes mõnusate, voolavate meloodiatega. Pole üldse paha.

Linn on muidugi enamat kui vaid poed, tänavad ja neid mööda isegi keset tööpäeva patseerivad kümned tuhanded inimesed. Eriti muidugi Viin, kus üks suursugune palee ja loss ajab teist taga. Muuseumi kvartali pompöössus kahvatub Hofburgi kõrval. Isegi peasissekäigu juurde jõudmine võtab võhmale. Veidi maad edasi tohutute mõõtmetega Stefani Toomkirik. Liftiga saab üles põhjatorni sõita. Sealt hakkavad esimesena silma kümned kraanad. Viin korrastab ja ehitab. Mõnikord lausa segavalt palju. Toomkiriku katuselt on inimesed ja vanalinnas turiste püüdvad hobukaarikud vaid kärbsed. 

Vanalinnas on uhkeid kirikuid teisigi. Enamasti toretsev barokk, aga Doonau kanali lähedalt leiab kauni alternatiivi. Väike Ruprechti kirik, linna vanim. Kaunilt lihtne, väänkasve täis, kusagilt põõsa tagant ammune pühamees piilumas. Viimasel Viini õhtul sööme kiriku varjus õhtust. Loomaliha, kneedlid, marjamoos ja tume magus õlu Doppelmalz. Vaimustav. Ja isegi kirikusse sisse saame piiluda.

Elame Mariahilfer Strasse ääres, sisuliselt kesklinnas. Hotelli viib märkamatu uks kõrvaltänavalt, pead sõitma imepisikese liftiga kolmandale korrusele. Kitsad, väsinud koridorid. Aga tuba on suur ja elul pole seal viga midagi. Tänaval olemas kõikvõimalikud poed, mida ette suudad kujutada ja isegi kuulsa suusahüppaja Thomas Morgensterni käe- ja jalajälgede näidised. Küll nood on alles pisikesed!

Schönbrunn ja Belvedere

Viini suurim turismimagnet Schönbrunni loss asub laia puiestee lõpus. Nurga taga asuvast U-Bahni jaamast saab sinna ka. Mõõtmed on pompöössed, nagu juba ette teada. Sisse lastakse kellaaja meetodil, pead enne päris pikalt ootama. Aga saabki vahepeal pilgu välja aeda visata - mis lööb täiesti pahviks. Palju enam kui keisriperekonna eluruumid, mida turismigruppide vahelt läbi pugedes just väga vaadata ei jaksa. Eks neid losse ole omajagu nähtud ka. Aga sellist lossiaeda nagu Schönbrunnis mitte. Kusagil seal labürintide vahel on üks puu, mille okste vahelt avastame orava. Vilgas elukas teine. Läheme pildistamisega õige hoogu - ja äkki ütleb aparaat üles. Mõneks tunniks saame ta veel korda, kuid varsti kiilubki ta ennast lõplikult kinni. Pilditegemiseks jäävad veel vaid mobiilid.

Ronime päikeselist serpenttini pidi Gloriette'i juurde. Armetult igav ja umbne kohvik, aga milline vaade lossile ja linnale tema taga. Säärasesse paika tasus palee ehitada küll. Alla tagasi saab ka varjulist metsaalust mööda. 

Teine Habsburgide palee, Belvedere, asub õige linnalikus keskkonnas. Trammid toovad sind kergesti kohale. Siin ei ole suuremalt säilitatud monarhide pompöössust, mõlemad palee peahooned on muudetud kunstisaalideks. Austria 20. sajandi kunstist saab siin päris kena ülevaate. Gustav Klimt domineerib küll Viini linnapildis, kuid Austria kujutav kunst on palju enamat! Näiteks noorelt surnud Egon Schiele on Belvedere'is põhjalikult esindatud ja muidugi ka Oskar Kokoschka. Ühes saalis vaatab vastu Friedensreich Hundertwasser, aga temani pole me sel hetkel veel õigupoolest jõudnud. Barokk, mis täidab enamiku Belvedere'ist, enam eriti huvi ei pakugi.  

Viini metsad

Polnud plaani kesklinnast lahkuda, aga selleks jäi aega. Niisiis miks ka mitte. Metroo, trammi ja bussiga saab tegelikult päris kaugele ja eelkõige kõrgele. Üle 400 meetri kõrgusel asuva Ludwigsbergi otsa nimelt, kust vana kloostri kõrvalt avaneb linnale uskumatu vaade. Sealt kõrgelt näeb ka Doonaud, nii vana kui uut ning Doonau kanalit, mis kõik linna läbivad, aga millele justkui loogilist juurdepääsu ei leidnudki. Kanali kõrval sai tõsi küll omajagu sõidetud, aga päris Doonau jäi maapinnal hoopis nägemata. Raamatust võib lugeda, et Ludwigsberg ja kogu Viini metsa ehk Wienerwaldi linnapoolne kant oli vanasti rikkurite lemmikelupaik. Siin olnud ka kuumal suvel jahe. Meile tundus seal küll sama palav kui kesklinnas. Aga ega me väga sügavale laande kõndima ka ei läinud. Ehkki just seal jalutamine - kevadel linnulaulu kuulates - võiks olla Viini külastuse kõrghetk.

Leidsime end ka järjekordsest restoranist - hunnitu vaatega linnale. Üldiselt on Viini söögikohtade hinnatase kaunis kõrge ja erilisi hõrgutisi seal ei pakuta. Mitte, et me oleks kõige kallimate roogade seast valinud muidugi.

Hundertwasseri maja ja Gaasimeeter.

Sajandivahetusel surnud kunstnik Friedensreich Hundertwasser tegi kuuekümnendate lõpus midagi pöörast - ehitas Viini ebakorrapäraselt voolava, lausa ebamaise maja. Ta püüdis näidata, et elamu ei pea olema midagi igavalt nelinurkset ja stabiilset. Andis õiguse ja võimaluse ka elanikule loovust üles näidata. Tookord arvasid paljud, et arhitektuur võtabki Hundertwasseri innustusel uue suuna. Aga ei. Nii seisab see veider korruselamu. metsaga katusel, endiselt keset linna, rahvas käib teda uudistamas ja ahhetamas nagu teisigi sama mehe šedöövreid.

Hundertwasseri maja kõrvale saab mõnusalt trammiga sõita. Meie lolli peaga läksime metrooga, kõndisime kilomeetri ja kohale jõudes lõid mu jalad otseses mõttes tuld. Võib-olla seepärast jäi ka saadud elamus poolikuks. Kuid kogu selle barokse, paleeusku Viini vahele sobib seda imemaja vaadata küll. Ta tõepoolest on nii teistsugune. Ja astudes sisse kõrval asuvasse suveniiripoodi, lubab lahke poeomanik täiesti tasuta Hundertwasseri majast tehtud põhjalikku filmi vaadata. Ise ju sisse ei pääse. On ju tegemist täiesti tavapärase pidevalt asustatud kortermajaga. Mis ometi on erandlik.

Viini äärelinnast leiab teisegi huvitava tänapäevase arhitektuurilahenduse. London ehitas turbiinihalli muuseumi, Viin aga gaasimahutitesse kaubanduskeskuse. Kolm läinud sajandi algusest pärinevat stiilset punastest tellistest ümmargust gaasimahutit jäid kaheksakümnendatel otstarbeta. Tööstushoonete taaskasutus meelelahutuspaikadena pole midagi erakordset. Rasketööstust asendabki ju suuresti tarbimine. Aga ikkagi tunduvad need Viini gaasimeetrid erilistena. Oleks vaid olnud aega ja jaksu seal pikemalt ringi luusida.

Taas vaid nigelad nopped

Kuhu kadus kevad, mida alles eelmisel esmaspäeval Kuressaares kohtasin? Kõndisin GOSPA uksest välja ja päike paitas nii armsalt pead ja ravis köhima ajavat kurku. Nädal hiljem kallab siin pealinnas mingit uskumatult jälki valget ollust. Nagu poleks vahepealset lootust antudki.
Jälle pole ma siia hiiglama kaua postitanud. Mõned vahepeal möödunud hetked vajavad jäädvustamist.
* Seesama Saaremaa ja mu elu esimene spaa-külastus. Mida küll inimene peab elu jooksul läbi tegema? Nojah ega hullu polnud tegelikult midagi. Massööritädil olid küll nii kõvad käed ja tugev surve, et ribid valutasid pärast mis jube ja pea käis ringi. Aga siis sai juba basseini. Kloorilõhn nii hullusti ei häirinudki kui arvasin. Algaja suplejana hoidsin heaga ääre poole ja püüdsin oma suviseid liigutusi meelde tuletada. Õnneks polnud hullupööra palju rahvast. Supelda on ikka parajalt mõnus
* Kuressaare Georg Ots kokkab ka igati korralikult. Ei hommiku- ega õhtusöögi üle kurta ei saa. Pealegi oli Saaremaa puhtaks sulanud maa (ehkki jääs Kuressaare sadam) ülimalt inspireeriv. Teadnuks siis, mis ees ootab...
* Uue punase Muftiga Sõrves sõita ka na tore. Millegipärast on müüt, et sealsed teed olevat hirmus kehvad. Ei ole mitte. Vanemas atlases kruusaks märgitugi nüüd enamasti kõva katte all. Pealegi leiab sealt igasuguseid põnevaid punamonumente ja sakslaste punkreid ja muidugi need juba legendaarseks saanud kivihunnikud rannal, otse elektrituulikute kõrval.
* Hingekriipiv poliitiline põnevik "Boss", kus peaosas ammusest "Frasierist" tuttavaks saanud Kelsey Grammar. Nõnda armutut poliitilist võitlust kui seal kujutatud Chicagos, ei kohta filmidestki. Tõesõna, kõik reedavad kõiki, isegi perekonnale ei halastata, usaldust ei eksisteeri. Väga karm andmine - tea, kas jõuab kunagi ka Eestis ekraanile.
* Täielikuks vastukaaluks Zooey Deschaneli võrratu "Uus tüdruk". Ülimalt kergekaaluline, aga nauditav komöödia noorest naisest, kes läheb kolme mehega ühte korterisse elama. Põhimõtteliselt tavaline sitcom (situatsioonikomöödia), aga vaatajale nõnda lahkelt serveeritud. "Sõbrad" oli selle kõrval ikka natukene kohmakam. Pealegi on "Uue tüdruku" tegelaskujud ka veidi huvitavamalt üles joonistatud või siis lihtsalt veidi tänapäevasemad.
* Kinoelamus "Kuninglik afäär". Taani ajalooline kostüümidraama, väga inglaslikus võtmes. Võlub kui antakse põhjust filmi sisse elada. Kui tund aega pärast algust märkad, et sulle tõesti läheb tegelaste saatus korda. Seda ei juhtu teps mitte iga kord. Valgustusajastu ideed vs tagurlikkus, võimu paratamatu korrumpeerumine, inimsaatused, mis jätavad ajalukku jälje. Ning muidugi ilus vaadata ka neid kauneid interjööre ja suuri imetabaseid silmi.
* Kaido Ole graafilised vaikelud KUMUs. Tööd, mis armastavad ruumi ja oskavad seda ära kasutada. Ülim täpsus vs suvalised pintslitõmbed. Elamus.
* Õhtutunnid Vapianos ja Sushihouse'is. Raskesti defineeritav igatsus inimeste järele, kes on parajasti kusagil kaugel. Salat, sushi ja pasta. Või siis laupäeval Tartu maanteel midagi lihalisemat, juustusemat.
* Suviste reiside planeerimine. Teadmata, mis saab eelarvest või kas ikka on jaksu. On see üldse raskel ajal mõistlik? Aga kui pole sedagi, milleks siis üldse? Näpp teedekaardil unistamine.

Üleliigsel päeval

29. veebruar on ühe mu kunagise kursavenna sünnipäev. Ta on niisiis üks neist, kes iga nelja aasta tagant korralikult pidutsevad, mitte igal aastal häbelikult kõrvale ei hiili. Palju õnne, Mart! Kus iganes sa täna ka ei viibi.
Viimasel ajal oleme haaratud uue Mufti võimalusest. Päris täpselt ei teagi, mis sest lõpuks välja tuleb. Igatahes oleks ta koguni punane ja vanast Muftist veidi pikem. Sama värvi kui mu lapsepõlve Punane Elevant! Igasuguseid pabereid ja läbirääkimisi on selliste asjadega ikka tohutult. Ehk läheb õnneks.
Muidu on veebruar enamasti tähendanud kodus istumist. Talve lõpp pole mind kunagi inspireerinud. Pärnus oli küll üks tore päev vahepeal. Saatpalu & Rebane esitasid Dagö laule mingi rannaspaa nukras konverentsisaalis. Suutes ometi sealgi vapustava meeleolu luua, eelkõige oma isikupärase oskusega lugusid jutustada.
Lisaks olen lugenud Barbara Cartlandi armastusromaani ja Karl Ristikivi päevikut. Omamoodi kurvad eksemplarid mõlemad. Cartlandi ühe eksperimendi tarbeks, Ristikivi puht ajaloolisest huvist.
Tegime ka veidi kevadsuviseid reisiplaane. Juba mõtlen Palanga-sõidu muusika peale ja avastan, et kodus on niipalju autosõbralikku mõnusat staffi, et tunnid jäävad seks tarbeks neetult lühikeseks.
Ah jaa ja meeleavaldus muidugi ka. Kuis siis seda unustada saaks. ACTA tõi Vabaduse platsile üllatavalt palju rahvast. Muidugi mitte niipalju kui oli Facebookis lubajaid. Aga siiski piisavalt, et võimuülburid hetkeks kõikuma lüüa. Euroopa Parlamendis on nüüdseks sisse antud 2,4 miljoni allkirjaga ACTA-vastane petitsioon. Ehk võetakse mõistuse häält kuulda.
Kevad võiks tulla.

Külma talve imesid - Keila-Joa ja Türisalu

Hommikul voodis tuli mõte. Cafe Tipos kiire hommikusöök ühes ootamatult varajase vastlakukliga ja siis Keila-Joale pildistama. Autoraadio räägib öistest temperatuuridest, mis ulatusid -34 kanti. Aga kella kaheteistkümne paiku vaid paarikümne külmakraadi ringis. Ja vaatepilt, mis avaneb, on peaaegu ebamaine. Vaba vett on üllatavalt palju ja tema kohal päikeses tantsiv aur. Samamoodi aurab suuresti jäävaba Läänemeri.

Kopli on enam kui ainult liinid

PÖFF on siis nüüd täies hoos ja eks viimased päevad olemegi palju aega temale pühendanud. Kuigi üks huvitav käik oli meil laupäeval veel ja koguni Koplisse. Päris sinna taha, trammide lõpp-peatuse kanti. Seal on nimelt tekkinud linnaosaselts, kes piirkonda Professorite Külaks nimetab. Palju intelligentseid inimesi paistiski olevat ja nädalavahel kutsusid nad muud linnarahvast väikesele ekskursioonile. Läksime siis meiegi, kuigi aega liiga napilt.
Eks see sealne kant elab endiselt Balti ja Bekkeri laevatehaste mõju all. On ju sealsed väljapaistvamad hooned kõik tehaste otstarbel ehitatud. Päris palju omapärast puitarhitektuuri on tänaseni säilinud. Näiteks kunagine Balti laevatehase direktori maja uhkeldab koguni sammastega ja mitu teist vägevate suurte verandadega. Kõrval, praeguses vettinud Süsta pargis, mängiti kunagi tennist ja imetleti lilli. Kõrged härrased ja daamid käisid koduuksest meres suplemas.
Täna areneb Kopli vaikselt omaette. Suurtest elamuprojektidest pole seal asja saanud ja nii seisavad tsaariaegsed puumajad, tavalised nõukapaneelikad ning mõni uuem hoone endiselt kõrvuti. Stiilist just rääkida ei saa, aga midagi ütlemata koledat ka silma ei hakka. Tõsi, päris Kopli liinidele me kahjuks seekord ei jõudnud.
Igatahes tore käik. Palju linnaosaseltside prominente ja muidu toredaid inimesi. Oleks tahtnud pikemalt koos olla, aga Itaalia budistid ja katoliiklased kutsusid võidu Pöffile.

Nopped: rabas, restoranis, kunstinäitusel

* Kas teate, et Nõmmel on "linnakodanike ruum"? Mõeldud linnaosaseltsidele ja muudele tuluta pudinatele. Asub vanas heas jaamahoones. Astud sisse ja juba tervitabki umbvenekeelne raudteedishpetser. Sind juhatatakse pisikesse koosolekutuppa, mida ehivad Rainer Vakra kingitud laualipp ja Keskerakonna kalender. Aga päris vahva koht ikkagi. Valgust piisavalt, soe ja talutavalt õdus. Seina tagant kostev raudteerahva artikuleeritud kõne võib küll veidi häirida. Aga pisikese seltsinõupidamise jaoks igati sobiv paik.
* Wismari tänava alguses on uus menukoht Neikid. Pisikene restoran lühikese menüüga, aga ettekandjad pakuvad omajagu silmailu. Ja kunagi saab isegi valmis toit, mille maitse üle kurtma ei pea. Vägagi hea on ka kohalik creme brulee. Nämmadi. Ülemäärast õdusust segab küll ruumi tubli palavus, aga õnneks jahutatakse atmosfääri vahepeal pudelikastide ringitassimise aktsiooni näol.
* Kadrioru lossis on läbi talve avatud põnev Boschi & Bruegeli näitus. Ehkki kuulsate meistrite enda teoseid seal näha ei saa. Näidatakse nelja versiooni maalist "Kaubitsejate väljaajamine templist". Ükski neist neljast pole Peter Bruegeli ega Hieronymos Boschi töö. Küll aga on nad variatsioonid samal teemal, loodud Boschi ja Bruegeli stiilis ning pärinevad kuulsate meistrite ajastust, 16. sajandi keskpaiga Amsterdamist.
Neid nelja tööd on uuritud tõepoolest iga nurga alt. Võrreldud iga detaili, kasutatud värve, lõuendite ja raamide päritolu puude mahavõtmisajani välja, tehtud infrapuna- ja röntgenuuringud. Ja kogu see teaduslik uurimismaterjal siis päris põneval moel vaatamiseks välja pandud. Kokku saab omapärase vaate kunstiteosele kui paljude detailide summale, tema loomise ajastule ja muidugi sellele, mis omaaegses ühiskonnas oluline näis.
Sellist teaduslikult võrdlevat kunstinäitust pole Eestis varem nähtud. Soovitan Kadriorgu jalutada.
* Jube tähtis on linnast välja saada vahepeal. Mul kohe füüsiliselt vajadus selleks, et öösel normaalselt magada saaks. Eile sõitsime mõnusa päikeselise ilmaga Pikanõmme kanti. Läbimata matkarada, Tallinna ümbruses meie jaoks haruldus. Avastasime tohutu Majakivi ja pildistasime Aabla raba fantastilisi värve. Siit läbi akna praegu raagus puid vaadates võid ju arvata, et looduses novembris värve pole. On küll ja kuidas veel! Uduse päikese valguses löövad need raba sajad rohelised toonid ikka veel särama.

Kultuuraline nädalalõpp

Hall argipäev ei ole blogimist väärt. Lühemad mõtted ja viited lähevad nüüd pigem feissbuuki. Seepärast ongi siinne elu nii vaikseks jäänud. Selline aeg hetkel.
Aga nüüd siiski paar kultuuralist üritust, mis kindlasti mõnda veidi põhjalikumat sõna vääriks.
Kõigepealt Aki Kaurismäe "Le Havre", mida meie edumeelne kultuurikino Artis just praegu demonstreerib.
Ma olen kinohull siis kui selleks aega leian ja põnevad asjad mugavalt kätte tulevad. Kaurismäki filme olen muidugi vaadanud, aga pigem neid vanemaid. Ses mõttes ma ehk pole tema eriskummalise stiiliga päris nii kodus kui paljud teised. Eks paljudel režissööridel ju on oma segiajamatu käekiri. Almadovaril näiteks. Kaurismäel vist kah. Hoolimata filmi teemast ja käsitletavast ajastust.
"Le Havre" on tegelikult justkui Prantsuse film. Olles samas nii soomelik kui vähegi võimalik. Sisult igati tänapäevane lugu vanast mehest, kes püüab aidata Aafrika poissi oma ema juurde Londonisse. Immigratsiooniametnike ja politseinike kiuste. Vaatamata armastatud naise justkui lootusetule haigusele.
Aga filmis endas on kõik retro, rõhutatult vanamoodne. Inimeste riided, neid ümbritsevad asjad, autod, vanad kitsad linnatänavad. Viiekümnendad, ehk napilt kuuekümnendad. Igatahes mitte 21. sajand. Ja muidugi Kaurismäki iseloomustavad aeglased kaadrid pisut juhmide pilkude ja ülepikaldaste reageeringutega. Ilmetu väline külmus, sisemuses peidus soe armastus. Nojah ning siis see rõhutatult tehislik valgus, mida Kaurismäki kasutab. Justkui tahaks esile tõsta, et see ei ole päris elu vaid ikkagi film. Põrgusse need dogmaatikud!
Prantsuse näitlejad ei oska muidugi stiilipuhast soomlast päriselt välja mängida. Aga selleks on Kaurismäkil kaasatud lemmiknäitlejanna Kati Outinen, kelle uskumatult kuiv ja ilmetu nägu ühes puise prantsuse keelega on täiuslikkus ise.
Õnnelik lõpp on paras üllatus. Päris paras.
Nojaa ja siis teise nähtusena laupäevane Tane Mahuta kontsert Katariina kirikus. Teate küll seda jahedat pooleldi varemetes hoonet Dominiiklaste kloostri juures, kus vahest ka teatrit tehakse.
Olude sunnil pidin linna omaette seiklema, ühistransporti kasutades. See on teatavasti puhkepäeva õhtuti ütlemata vastik. Ma isegi ei mäletanud enam kui vastik. Bussid ju liiguvad siis aeglaselt ja harva, liinide liikumised on omavahel kooskõlastamata. Nii et sa muudkui seisad ja ootad ning jälgid rahutuid teismelisi, kes sellisel kellaajal peamiselt väljas liiguvad.
Lõpuks linna jõudnud, oled nii väsinud, et tahaks kohe koju tagasi sõita. Aga õnneks ma seekord siiski kõndisin Vene tänavale ja ostsin pileti.
Seal kirikus sees oli koledasti pime. Eriti seal, kus publik istuma pidi. Pooleldi käsikaudu õnnestus siiski vaba iste leida. Lava aga oli väga armsalt ja soojalt valgustatud. Punast ja kollast. Kuus istekohta muusikutele. Osaliselt toolid, osaliselt niisama nahkadega palistatud alused. Tagaseinas vanad raidkivid. Ilus vaatepilt tõesõna. Pärast tegi seal veel üks noormees tuletantsu. Vägev värk.
Ja kui noored hipid lõpuks tulid ja mängima hakkasid, oli neid vaimustav kuulata. Ma ei ole sellisest "new age" asjandusest kunagi suuremat pidanud, aga neis lastes oli hinge. Igaüks omaette isiksus. Vaikne prillidega tshellopoiss, veidi metsikuma käitumisega soomlane, rätsepistes joogaõpetajanna, bändi ilmselge juht Tom Valsberg kõigi keskel troonimas, siis veel üks väike õrna häälega neiu ja viimasena vene aktsendiga alati naeratav tüdruk, bändi multiinstrumentalist. Torupill, vilepillid ja igasugused muud asjandused, millele ma nimegi ei oska anda.
Laulud olid Indiast, Uus-Meremaalt, Mehhikost, Rootsist. Vist paar algupärandit ka. Päikesest ja kõiksusest ja armastusest. Vahepeal tuli keegi noormees ja jutustas väga armsalt Tane Mahuta loomismüüti. Tundus, et bändi liikmed olid üllatunud nii selle üle, et saalis oli nii rohkelt publikut kui ka sellest, et seal oli niipalju esmakordseid, Tane Mahuta süütuid kui nii võib öelda. Aga nad viitsisid meie kõigiga rääkida, meie kõigi hingi puudutada.
Pärast polnud mul poole ööpäeva pikkusest peavalust ka suuremat lugu. Jaksasin siiski nõnda toreda elamuse vastu võtta. Üle hulga aja.

Valgete liblikate maal

Nüüd on vist peaaegu läbi see suvi. Taas üks tavaline hommik bussis kohatud kurjade nägude ja haigutuste saatel kulistatud kohvitassiga. Muidugi ei puudu tavapärane puhkusejärgne arvutipaanika. Ei hakka ta mul kunagi peale pausi kohe normaalselt tööle.
Vahepeal oli Leedu. Pika nädalavahetuse joovastuses Palanga, armsalt rahulik Neringa või Nida (kuidas seda maariba siis õieti peaks kutsuma?), tuuline Trakai ja pisut tüütu Vilnius. Vahel paar arusaamatult magamata ööd, mis möödusid Indrek Hargla keskaegse Tallinna mõrvalugu jälgides. Miks ma enam võõras kohas sugugi und ei leia?
Leedu meeldib mulle. Seal ei paista inimesed pooltki nii üleolevad ja uhkeldavad kui Eestis. Laisalt tatsavad nad mööda Palanga peatänavat ringi ja viskavad aega kamaluga maha. Palangas veetsin palju lapsepõlve suvesid ja ilmselgest nostalgiast sõidame nüüd aeg-ajalt jälle tagasi. Koostasin reisi tarbeks tundidepikkuse playlisti täis kaheksakümnendate lugusid. Neid samu, mis kunagi Moskvitshi ja Zhiguli automakkidel möirgasid.
Midagi erilist Palangas ju pole. Üks ääreni rahvast täis söögi- ja lõbutänav. Nänniputkad, kümned eriilmelised, aga üsna sarnast toitu pakkuvad söögikohad, lõbustuspark. Tänava lõpus pikk muul ja rand, mis kuumal pühapäeval pilgeni inimestest tulvil. Muidu üsna vaiksed varjulised tänavad ja kaunis lossipark. Üle paari päeva end lõbustada ei suuda. Kui end päris lõdvaks ei lase. Aga kus siis tänapäeval tohib.
Nõnda neelasime kilomeetreid. Mööda kiirteed Trakai kaudu Vilniuses ära käia jõuab ühe päevaga küll. Võib tervisele mõjuda, aga saab hakkama. Klaipeda ja Kaunase vahel on lubatud 130-ga kihutada, kuid Leedus kasutavad seda võimalust üllatavalt vähesed. Leedus ollakse ettevaatlikud. Kiirteest eemal pole 70 piirangud isegi väikeste ristmike korral midagi erilist. Pidevalt võid märgata meil tundmatut liiklusmärki: kolmnurga sisse asetatud suur must täpp. Küllap ta tähendab: ole tähelepanelik! Ja Leedus, paistab, seda ka ollakse.
Neringasse, kuhu Klaipedast praamiga pääseb, sõitsime esmaspäeva hommikul. Mõistmata, et tegemist on Maria taevassemineku päevaga, mis katoliku maades riigipüha. Hommikul polnud praamile pääsemisega muret, aga tagasi tulles pidime seisma kolme kilomeetri pikkuses järjekorras pea kaks tundi. Ometi sujus kõik üsna rahulikult. Neringa maakitsusel on kaks toredat väikest linnakest: Joudkrante ja Nida. Mõlemad kaunilt merele avatud, täis vana, osalt lagunenud, puitarhitektuuri. Nidas, mis toona Saksamaale kuulus, puhkas kunagi kirjanik Thomas Mann. Tema suvemajakase juurest avaneb täiesti arvestatav Vahemere-väärne vaade. Ja Joudkrantes mõtled end hetkeks Monacosse. Pikk merele avatud tänav ja kõrgemad künkad kohe selle kõrval. Armas paigake.
Tagasiteel põikasime Kuramaa hertsogi suveresidentsi Rundale lossi. Hiiglaslik majamürakas keset Lätimaad, toretsevaid tubasid täis. Vapustava prantsuspärase pargiga. Kuramaa ajalugu hakkas huvitama. Paljukest me sellest siis teame? Olgu, et tegemist meie naabritega.
Rundale on muidugi omajagu müstiline koht. Sest sinna pääsemiseks pead läbima kümnete kilomeetrite kaupu lagunenud asfaltteid. Läti autoteede seisukord on uskumatult nigel. Peaaegu võiks Läti piirist piirini üles panna sildi: auklikud teed. Mida rohkem Riiast eemal, seda hullemaks läheb. Kui võrrelda kasvõi Valga-Tartu sileda maanteega, on vahe meeletu. Tea kuhu nemad oma eurorahad paigutanud on?
Muidugi on need autoreisid parajalt väsitavad. Lõputu näksimine ja pudelimajandus, auto pärast nagu seapesa. Olime ühel päeval teel kokku 17 tundi, mis vist minu isiklik rekord. Aga ega teadmises, et nüüd oled kodus ja siia terveks talveks jääd, ka miskit meeldivat pole. Hea meelega asuks juba täna jälle teele.

Rahutu hing

Mõtted on kusagil pilve peal, kõrvad kolavad Roddy Harti laulude vahel (Restless Soul - rahutu hing), jalad tahaksid olulisi asju teha. Tuba koristada vähemalt või midagi. Puhkus muudab mind rahutuks. Vist on õige, et parem teda oodata kui läbi elada. Alati peab päeva olulisi tegemisi mahutama, niisama olla ei suuda.
Ühel päeval kolistasime taas pool Eestit läbi. Jõudsime õhtuks kaunilt korda seatud Alatskivi lossi vaatama. Kusagilt kostis klaverimuusikat ja nii avastasime teiselt korruselt Tubina muuseumi. Kusagil teises toas võis imetleda kui sarnased on toad praegu sajanditaguste fotodega võrreldes. Pildid said aga taas nutifonidega tehtud ja mul pole endiselt vähimatki aimu, kuidas neid arvutisse kanda. Nii et pole muud öelda kui et mine vaata Alatskivi ise. Täitsa väärt reis. Pärast saab peita pilgu Peipsi mustavasse vette.
Teisel õhtul Vargamäel etendusel. Ma ei usu, et kunagi "Tõde ja õigust" läbi lugema hakkan. Tänu teatrile olen siiski kursis, millest seal juttu. Neid tükke on päris palju nähtud. Seekord "Vargamäe varjus" ehk Mari kurb lugu. Miski imepisikene ruum on leitud, kuhu pealtvaatajaid ükshaaval istuma peab mahutama. Lavaks kitsas puitpõrand keset inimesi kahe otsaukse ja pööninguga. Näitlejad nii lähedal, et puuduta kui tahad. Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar, Tarvo Sõmer ja Velvo Väli. Silmad prozhektorivalguses säramas. Teater nagu ta suvel olema peab.
Inglismaal noored mässavad telerite ja moblade pärast, meie oma kodumaised inimesed hulluvad relvad käes, isegi Rainmakers on tagasi. Sõnad said ühtlasi otsa.

Puhkust laiali noppides

Kaks liiga kiiresti möödunud nädalat, mis sisaldasid muuseas:
* Wimbledoni ja korduvaid omaette ohkeid, et murutennist õigupoolest enam üldse ei näe. Naiste seas ei valda vana head võrku ründavat mängu enam keegi peale 40-aastase Kimiko Date. Ning meeste finaal Djokovic vs Nadal jätkab samuti jõulise tagajoonemängija ainuvalitsust. Servitõrje on tänapäeval nii täpne ja volleoskused nõnda alla käinud, et võrku lihtsalt pole tervislik tungida. Ime siis, et noored mängijad seda ei õpigi.
* Jaaniõhtuks maale sääskede pureda. Aga muru sees olid metsmaasikad peidus. Ja kopraliha maitses üllatavalt hea. Isegi venekeelset juttu polnud kõige hullem kuulata. Lõke tõusis pärast järve ääres taevani ning kõrvetas mõnusasti. Ehk ka paar tülikat sääske?
* Põhja-Läti ehk Vidzeme turismibroshüür paistab igati ilus ja põnevaid paiku hulgi, aga reaalne elu on veidi teine. Viidad on sealmail hooletusse jäetud, maanteed lagunenud, mõisad kokku kukkumas. Näiteks kukesammu kaugusel Eesti piirist asuv unine Ergeme asula. Käisime seal Vidzemet tutvustaval lehel välja reklaamitud keskaegse linnuse varemeid otsimas. Paras kannatuste rada. Ainus varemeteni juhatav viit asub kusagil kõrvaltee ääres kuhu kuidagi pöörata ei oska. Varemed ise on puid ja rohtu täis kasvanud, keskel rohi rinnuni. Ainus seletav silt sügavalt lätikeelne. Njah. Ergeme küll turisti külla ei oota. Küllap see muidu silmapaistmatu paigake siis ilma hästi ära elab.
Ja polnud see paraku üksik näide. Ainus juurdepääsutee jõeäärsele looduspargile oli teetööde tõttu suletud. Kohalik hiidtamm asus päris ligipääsmatus paigas, võisid vaid kruusateelt üle põllu teda imetleda.
Pea ainus paik, mida meie teekonnalt soovitada julgen, on Cesvaine loss Modena linna lähedal. Seda kohta muuseas turismilehekülg ei soovita. Aga tegemist on hästi ilusa maakivist hoonega, ehitatud üsna 19. sajandi lõpus. Milleski meenutas mulle Glehni lossi. Seest on ta paraku tulekahjust puretud ja tühi. Aga kui üles torni ronida, avaneb ainulaadne vaade kahe pojaga kurepessa.
* Filmiõhtuid juhtus ka sekka. Praegu meie kinodes jooksvad Super 8 ja Kõrvalmõjud on mõlemad igati kobe ajaviide. Igatahes paremad kui telekast näidatav kolmanda järgu jura. Soovitav hilisel õhtutunnil kui kuumus veidi järgi andnud.
* Ühel eriti palaval päeval käisime külas maheaiandis. Vana talumaja juures on püsti hiiglaslikud kasvuhooned. Tomat, arbuusid, viinamarjad, lõpmatul hulgal maitsetaimi, mille nimesid ma isegi ei püüdnud meelde jätta. Kõik ilma keemiata kasvamas ja ägedalt. Pool tonni tomatit maha müüa pole mingi probleem.
Aga palavus häirib hullupööra. Ei kujuta ette kuidas sellises paigas toimetada suudaksin kui isegi niisama seista tundub võimatu. Ja lisaks see aina kasvav hirm puukide ees, mis mind igas kõrgema rohuga kohas haarab.
Mõnus on hoopis vanas jahedas hoones jäätist limpsida ning toredate inimeste jutte kuulata. Aga raske pole aru saada kui hirmsat tööd seal päevast päeva rügatakse.
* Nüüd rügan minagi veidi. Kah kuumas kohas nagu see kontor meil siin jätkuvalt on. Puhkus ajalugu.

Pildikesi Soolalinnast

28. veebruaril 1488 sõidab Hiina kagurannikul karile Ch'oe Pu (1454-1504), Korea Cehju saare registrivoliniku laev. Hiinas on parajasti Ming dünastia kõrgaeg. Kuni 12. juulini võõrustavad Pu’d ja tema meeskonda Hiina sõjalised kullerid ning lubavad korealastel sõita mööda Suurt Kanalit Pekingisse ja lõpuks tagasi koju Koreasse. Ch’oe kirjutatud kommentaarid Hiina tollikorralduse, välis- ja sisekaubanduse ja transpordi kohta sellistes paikades nagu Hangzhou ja Suzhou on väärtuslikud dokumendid Mingi ajastu kultuuri ja äri kohta.
Umbes samal ajal algab kaugel Euroopas Salzburgi linna kohal kõrguval Mönchsbergi mäel uue vastupidavama kaitsemüüri ehitus. Müüri vahele ehitatakse mitu vahvat kaitsetorni, mis linna sajandeid turvavad. Mingi dünastiast pole järel just palju peale Ch’oe Pu märkmete, Salzburgi 1488. aasta kaitsemüür seisab püsti tänase päevani. Tornides elavad tavalised linnakodanikud oma igapäevaelu, töömehed korrastavad kuumal suvepäeval teeradasid ja aia ääres on valmis saanud metsmaasikad.
Salzburgi kant on parajalt vapustav segu keskajast pärit ehitisi ja võimsalt mägist loodust.

Hobukaarikud - vanalinna tavaline vaatepilt. Diskreetses kauguses järgneb koristaja, kes tänava jälle kenasti puhtaks kraabib.

Hohensalzburgi iidses kindluses, kus mütati ringi kaugelt rohkem kui 100 aastat tagasi. Taamal mäed nagu ikka Austrias.

Tornide linn, mille vahel lookleb jõgi.

Kaputsiinide mägi. Üles rühkides ja higi pühkides kohtasime vanemat härrasmeest, kes meiega juttu tegi ning mainis, et kõnnib siin Stefan Zweigi jalgrada pidi iga jumala päev terve tee üles ja siis jälle alla.

Kujutle, et elad selle vaatega iga päev. Hommik algab pilguga valgetele mäetippudele.

Üks õhtune hetk peatänaval.

1488. aastal valminud linnamüür, mille tornid täna eluhooned. Ja tee ääres on juba maikuus valminud esimesed metsmaasikad.

München kuumal kevadpäeval

Kui maikuus Salzburgis käisime, oli esimene peatuspaik Lõuna-Saksamaa metropol München. Sest sinna Lufthansa lendab. Tohutu palavus ja linnasüdames laupäeva veetvad rahvamassid. Tuli tubli peavaluga paariks tunniks hotelli varjuda. Aga egas reisil sinna jääda saa.
Põgusa tutvuse põhjal on München üpris silmapaistmatu suurlinn. Kõige väljapaistvam hoone on kahtlemata sõja järel taastatud uus raekoda pika ja põneva kellamänguga, mida päikeselõõsas oskamatult filmida püüdsin. Raekoda on tohutu tuhandete huvitavate detailidega uusgooti stiilis ehitatud majamonstrum. Asub Marienplatzil, kus kahtlemata linna kõige kallim õlu. Väljaku ümbruses on mõned toredad kirikud ja kaunite parkidega paleed, pärastlõunast lõõska turgutava keelpallikvarteti ning puude all petanque'i harrastavate linnakodanikega. Pompöössetest hoonetest mõni üksik päriselt taastatud, mitme kunagist sära meenutamas vaid uue hoone vanamoodselt võõbatud fassaad.

Müncheni tohutu uue raekoja siseõu.

Pargis on palaval päeval mõnus.

Marienplatzil pühapäevase kellamängu algust ootavad turistid.

Värvikad kellamängufiguurid. Kümne minuti pikkuse kellamängu filmimine oli palava päikese käes paras piin. Tulemus on parem avalikkuse eest varjul hoida.

Detail ühe linnahoone fassaadil. Paneb mõtlema kui kaunis võis vanalinn enne suurt sõda välja näha.

Poisid linna uudistamas.

Pikema reisikirja eel (loodan, et mitte asemel)

Sattus silmapilk aega üle olema ja tuli meelde üks maagiline Salzburgi hetk. Olime Jutikuga hommikul bussiga äärelinna põrutanud ja hakanud ühe mäe otsa ronima. Mäe nimi on teiste asjadega kusagil kodus, aga see polegi oluline. Roppu moodi kuum päev oli ja esialgu tekitas mulle üpris võõras pidev ülesmäge rühikine väheke hirmu. Mis siis, et asfalttee ning kindel jalgealune. Äkki käib üle jõu?
Aga paha tunne möödus. Tund või poolteist hiljem tundus hoopis parem. Olime jõudnud metsateele ja puude vahel oli mõnusalt vilu. Äkki ühele lagendikule jõudes heitsime pilgu taevasse. Mäe tipus asuva telemasti kohal liugles hõljuk. Ma ei tea, mis see korrektne eestikeelne termin on neile aparaatidele, aga inimene paistis seal üleval tiibadega ringi liuglevat.
Ja just tol hetkel tuli korraks pähe mõte, et nüüd ma olen Euroopas. Vapustavad vaated pole siin midagi erilist. Rikkust jalaga segada. Meie, tulnud kusagilt põhjast lamedalt ning enamasti pimedalt maalt, kus nõnda vähe imetlemist väärivat. Jah, ei midagi erilist, tavaline tööpäev. Mees läheb kombainiga põllule, naine lükkab heina kokku ja lehmad lamesklevad ning vahivad ükskõikselt taamal paistvaid mäetippe. Nad näevad ju neid iga päev.
Istusime kusagile puuvirna veerde, heitsime pilgu alla orgu ja mõtlesime, et kaugemale enam ei lähe. Vesi saab otsa ning mägironijateks me loodud pole. Aga sel lühikesel hetkel olime meiegi kõige naha ja karvadega Austrias. Vana Euroopa südames.

Puhas kallis pettus

Taevas kõmiseb ja niriseb kauaoodatud vett. Kuid ameti paksude kiviseinte vahel jätkub sõnulseletamatu palavus. Nädalavahetusel pääsesin vähemalt suplema - esimest korda elus juuni alguspoolel. Paukjärve vesi oli imemõnus. Ja polnud kümne kuuga oma algelist vee peal püsimise tehnikat unustanud. Eilne jalutuskäik Vääna-Jõesuus aga näitas, et meri peab veel tunduvalt soojemaks minema enne kui mina teda proovida tahan.
Vist millalgi möödunud nädalal allkirjastasin Avaazi kurva pöördumise, mis puudutas ühte Süüria blogijat, kes nüüd väidetavalt võimude poolt röövitud. Too end "Damaskuse lesbitüdrukuks" nimetanud isik pani netti põhjalikke ja südantlõhestavaid kirjatükke ja luuletusi. Täna selgus, et läksime mõlemad Avaaziga ränga pettuse õnge. Guardian nimelt paljastab, et terrorirežiimi õudusi kirjeldavat neiut pole kunagi olemas olnud. Blogi hoopis pidas keegi habetunud Shotimaal elav keskealine abielus jänki. Loo muudab eriskummaliseks see, et blogi tundus isegi süürialastele endale täiesti autentne. Alles nüüd küsivad blogija kontaktisikud endalt: aga ma pole ju Amina Arafi kunagi näost näkki kohanud? Meile vahetanud, jah seda küll. Jänki oli aastaid tagasi korra Süürias käinud ja vahendas nüüd toona nähtut tänase tõe pähe. Ehk jah, ei maksa liigselt internetis kirjutatut usaldada. Tihti on õige armsana tunduv tõde tegelikult puhas väljamõeldis.

Palju valgust ja muud toredat

Juhtus nii, et sai õhtu linna peal veedetud.
Kõigepealt tunnike bowlingut üle väga pika aja. Aastate eest läks see mäng nagu paremini. Seekord kippus nii, et üks vise enam-vähem, järgmine jõhkralt kõigist kurikatest mööda.
Edasi istusime varjulisel Scotland Yardi terassil ning mekkisime Inglise õlut. Seda on seal päris korralikus valikus ja tekkis kiusatus millalgi taas mõnda neist proovida. Eile maitsesin Abbotit. Hästi mõnus mahe õlu ja milline värv! Selline õrn punakas toon. Kõrvale kuulasime pajatusi Isaac Newtoni elust ja ajast. Filosoofia ja hea õlu sobivad suurepäraselt.
Koju sõites imetlesin lõputut valget õhtut ja mõtlesin kui väga mulle juuni meeldib. Nauding.

Salzburgist Saarineni maja kaudu Käsmu

Kaugelt üle nädala Salzburgi reisist möödas. Pildid korralikult läbi uurimata, reisikiri vaevalt alustatud ja blogi vaikib. Nagu paraku viimasel ajal tavaks.
Praegu siin tööl kasvava palavusega võideldes mõni vahepealne sõna. Reis oli meil igati vahva, veidi väsitav. Sest oli ju Saksamaal ning Austrias juba suur suvi. Kaugelt üle 20 tuhande sammu päevas ja jalad pidasid enam-vähem vastu. Isegi sel unustamatul päeval kui sadu meetreid mäekülge üles ja pärast tagasi alla sai rühitud. Alles nüüd Tallinnas laupäevase vanalinnaekskursiooni aegu tõmbusid lihased krampi.
Värskendav on siit natuke ära kaduda - ja muidugi tahaks kauemaks kui vaid loetud päevadaks. Iga aastaga aina keerulisem vajalikud eurod leida. Veel hiljaaegu ei tundunud elamine pooltki nii kallis kui praegu. Ju ta siis polnudki.
Too laupäeval Vabaduse platsilt alanud ekskursioon oli muuseas põnev. Juhendajaks üks tagasihoidlik prillidega noormees, kes ometi õige tublisti linna ajalugu tundis. Jututeemaks vanalinna kindlustusvööndisse ehitatu. Kuni Tallinn kusagil 19. sajandi keskpaigani kindluslinnade nimekirjas püsis, ümbritses vanalinna kaitseala, millele ühtegi püsivamat ehitist ei lubatud rajada. Vallid ja kraavid - umbes selline vaatepilt nagu praegu Shnelli tiigi ääres või Paksust Margareetast Viru väljaku poole.
Kui sinna müüri äärde mõnel pool lõpuks ehitama sai hakata, polnud just väga palju raha. Majad kerkisid eri aegadel ja ei moodusta mingit arhitektuurilist tervikut. Nii on näiteks Pärnu maantee alguses kõrvuti juugendlik Saarineni maja ning kolmekümnendate modernistlik Laste Maailma hoone. Lihtne elegants suurte akendega. Nagu kahest erinevast maailmast. Sinna vahele mahub veel Suure-Karja nurga range pätsilik monstrum. Ülejäänud kahest taas üpris erinev stiil. Laste Maailma majast Viru tänava suunas edasi on aga püsti jäänud paar päris pisikest kökatsit ja siis järgneb veel üks toretsev juugend.
Millegipärast meenus prillipapat kuulates ammune Hommikuleht. Umbkaudu aastal 1993 ilmus meil siin selline väljaanne. Ja laupäevanumbris kirjutati hästi palju Tallinna arhitektuuri ajaloost. Põhjalikult ja põnevalt. Hiljem pole see teema päevalehtedele huvi pakkunud.
Eile õhtul võitlesime juba Käsmu sääskedega. Linnuteemaliste laulude kontsert, mida domineerisid Bonzo oma võimsa tämbriga ning Triinu Tauli folgilik elegants. Taustabänd oli võimas: Vaigla, Rull, Kappel ja Varts. Rokkida neil aga paraku ei lubatud.
Pärast saime suitsupääsukest vaadelda ja kärbsenäppi kuulata. Käsmu tundus tõelise sirelikülana. Mõnda krunti ümbritses lausa tervenisti õitsev sirelihekk. Ilus. Ja merevesi ei olegi enam jääkülm...

Varahommikul

Üks suuremat kasvu kodutu jäi mulle aastaid tagasi silma. Tavaliselt kohtas teda Tondi raudteejaama kandis, mõnikord sõitis bussis sealsamas lähedal Pärnu maanteel. Nüüd leiab mehe hommikuti Järve keskuse juurest. Ühel päeval võttis automaadist kaardiga raha - mingi sissetulek, ilmselt pension, tal siis nähtavasti on. Aga nukker on teda vaadata. Kümme aastat vähemalt sellises olukorras. Nii nukker, et Jutik talle ühel hommikul lausa veidi raha poetas...
Mõnikord mõtlen, et olen isegi temast vaid sammukese kaugusel. Kui peaks juhtuma midagi traagilist, kaotama töö või elukoha: kes teab, kas oleks endalgi jõudu enam oravarattasse naasta.
Kunagi olid mul illusioonid, et ehk saaks kasvõi miski väikese asjaga veidi Eesti poliitikat mõjutada. Üks põhjus, miks ma seda teha tahtsin, olid Balti jaamas ringi hulkuvad kodutud. Käisin sealt tihti läbi ning paratamatult jäin mõtlema ühiskonna ääretu julmuse peale. Kõiges selles, mis puudutab inimesi, kes ise hakkama ei saa. Ei lepi ma kunagi selle "tugevam võidab, nõrgem hävigu" ideoloogiaga. Mis sest, et illusioone enam pole.
Omamoodi irooniline, et mu kunagi valitud rohelise erakonna Facebooki lehel kirjutab täna anonüümne ideoloog (stiil ütleb mulle ometi selgesti, kellega tegemist): erakonda on meil nüüd vaja vaid inimesi, kes valmis omast taskust raha kulutama. Jajah, kes on valmis kinni maksma läbikukkunud poliitikute püünele tagasiupitamise? Heh.
Täna jälle varahommikul linnas. NO teatri korraldatud linnulaulukuulamine ühes Põhuteatri külastamisega. Aga ei maksa südalinnast imesid otsida. Hõbekajakaid kolm korda rohkem kui teisi linde kokku. Ja ei kuule ju läbi mootorimüra õieti midagi.
Põhuteater muidugi vaatamisväärsus. Olla mahukaim põhust ehitis maailmas. Tea, kas peaks uskuma. Lõhnab igatahes nagu laut, sees tundub õige jahe ja saal on nagu need mustad kastid ikka. Seekord lihtsalt põhust seintega.

Tallinna lõunane pildike

Täna mängis Mauruses nägus noormees iseendaga malet. Samal ajal tagumises nurgas möirgasid mehed valjuhäälselt lehmade seemendamisest ning jõusööda hinnast.