30.12.09

Muusika aastal 2009

Jälle saab aasta otsa. Muusikat kuulasin 2009 päris palju, ka uusi lugusid voolas kõrvust sisse. Võib-olla rohkem kui viimasel ajal tavaks. Enamik muidugi kohe välja tagasi, aga õnneks mitte kõik. Muusikamaailm on tänaseks nõnda kirju ja haaramatu, et ma isegi ei hakka väitma, et mulle parimad meelde jäid. Või et ma neid paremaid palu kuulnudki oleks.

Aga väike nimekiri siiski koos lingiga, mis paremal juhul laulu endani juhatab. Halvemal juhul lihtsalt kohta, kus artistiga tutvust teha. Paremusjärjestuses ei ole. Tervikalbumeid ma seekord ei käsitle - polnud ühtegi mis otsast otsani pea paljastamiseni viinuks. Olgu laulud, armsad ja mesimagusad.

Leisure Society - The Last of the Melting Snow
Seda talvist lugu kuulsin kohe aasta esimestel päevadel. Ehkki räägib ta pigem aasta lõpust kui algusest, päevade kokkukuivamisest. Parajalt kurb, süütu. 

Miranda Lee Richards - Life Boat
Miranda on kaunis tundmatu ameeriklanna, kes mängib sellist igavikulist California poppi. Life Boat on ilus unistus hellast ja armastavast ameerikast, mida tegelikult vist olemas ei olegi.

The Answer - Dead Of The Night
Raskemat rokki pole ma aastaid kuulanud. Sisuliselt ei tea ma selles maailmas toimuvast midagi. The Answer Põhja-Iirimaalt pole kindlasti mingi teerajaja. Nende andmises on seitsme- ja kaheksakümnendate hõngu. Aga laulud on pagana kaasahaaravad, on meloodiat, on huuki. In the cool red light, in the dead of the night, wash the pain away...

The Black Keys - Things Ain't Like They Used To Be
Uus laul, aga kõlab nagu kohene klassika. Sobinuks kenasti kasvõi biitlite valgele albumile. Elektriorel paneb hullunult ulguma. 

Peter Bjorn and John - Living Thing
Avastasin kevadel mingist Rootsi telesaatest. Laulu keskne lause on pärit ühest ELO ammusest hitist. 

One EskimO - Kandi
One EskimO taga seisab keegi Kristian Leontiou. Laul lõi mind esimesel kuulamisel pahviks, vahva animavideo aitab veelgi juurde. Terve LP enam nii maagiliselt ei mõjunud, kuid Kandi on kindlasti üks mu aasta suuri ahhaa-elamusi.   

VV Brown - Crying Blood
Vahva ja imekaunis Inglise daam, kellest vist ajakirjandus mingit muusikalist sensatsiooni üritas teha. Tegelikult on need lihtsalt vahvad kaks ja pool minutit pop-muusikat.

Hot Chip & Peter Gabriel - Cape Cod Kwassa Kwassa
Päris vahva leid. Vist päris tuntud elektropopi bänd ja Peter Gabrieli une pealt tuttav hääl. Pani mind muuhulgas Gabrieli vanu lugusid üles otsima. Väga tänuväärt tegevus.  

1990s - Balthazar
Kaasahaarav Glasgow popp. Miskipärast pole vist Balthazarile singlina panustatud, ehkki lugu vääriks seda küll.  

Super Furry Animals - Inaugural Trams
Lahe laul, mis räägib (võib-olla) modernse, rõhutatult rohelise tulevikulinna mõnudest. Igatahes räägitakse seal saksa keelt. Trammidest pole kaugeltki nii palju laule tehtud kui rongidest, aga võiks ju.

Ian Gillan - Better Days
Deep Purple'i Ian Gillan näeb kohutavalt vana välja, aga see maagiline hääl on alles. Better Days on muljetavaldavalt armas vananemise kirjeldus.

The Answering Machine - Obviously Cold
Lühike laul seksist. Üks aasta vahvamaid pophetki.  
 
Great Lake Swimmers - Still
Suure järve ujujad esindavad Kanada meloodilist folkrokki. Nende eelmist plaati kuulasin üksvahe pidevalt. 2009 jätkas Tony Dekker samas võtmes.   

Jason Isbell & The 400 Unit - Streetlights
Jason on lõunarokki mänginud vahva Drive-By Truckersi endine liige. Streetlights on tore ameerikalik rokklaul, mida kujutled mängimas autos, mis kihutab kusagil keset Nevada kõrbe või Sunset Boulevardil, palmid mõlemal pool teed õõtsumas. Kolmkümmendviis aastat tagasi oleks olnud tegemist ülemaailmse hitiga. 

Roy Rogers - Calm Before The Storm
Roy Rogersi muusikat otsides leiad enamasti samanimelise kuulsa kantrijoodeldaja. See Roy Rogers on aga hoopis tubli bluusrokkar, slaidkitarri sangar. Täiesti minu moodi muusika.

The Shaky Hands - Allison and the Ancient Eyes
Üheksakümnendatel tegutses imetore bänd Gin Blossoms ja minu üks lemmiklaule oli nende Allison Road. Tänane The Shaky Hands ei puutu vanade blossomsitega miskist otsast kokku, aga nende lugu oleks justkui Allison Roadi jätkuosa. Kui korra kuulan, tahan aina uuesti ja uuesti. Ütlemata vahva. 

Athlete - Superhuman Touch
Oleks justkui üks poplaul teiste seas, aga miski paneb mind teda kuulama. Ehk see tore armastuse sähvatusena tekkimise kirjeldus. Poisi ja tüdruku loomalik külgetõmbejõud.

Pete Yorn & Scarlett Johansson - Relator
Pete ja Scarlett on koos hästi toredad. Ilusad inimesed, armas laul. Nagu filmis. :) 

Pearl Jam - The Fixer 
Pearl Jam on üheksakümnendate dinosaurus, kes toona minust pea puutumatult möödus. Aga The Fixer on lihtsalt suurepärane rokklaul. Peaaegu täiuslik. Muud polegi öelda.  

Edward Sharpe & The Magnetic Zeros - 40 Day Dream
Pidu ja pillerkaar. Uskumatu muusikaline keemia, mis selle suure bändi vahel tundub valitsevat. Ehkki näib nagu oleks tegemist mingi veidra hipikommuuniga. Võib-olla ongi?

Frankie & The Heartstrings - Fragile
Noor, puutumatu energia. Ärge poisid kunagi täiskasvanuks saage.

Mumford & Sons - Feel The Tide
Marcus Mumford ja pojad on aasta üks toredamaid uusi bände. Päris mitu nende vahvat lugu jäi kõrva. Räägitakse, et Inglise raadiojaamad neid kenasti toetavad ja Island on ju suur plaadifirma kah. Nende karjääri saab olema huvitav jälgida.

Jon Allen - In Your Light
Jon Allen tuletab mulle meelde seitsmekümnendate alguse Rod Stewartit ja Frankie Millerit. Hääl pole nii kähe, aga laulud sama ajatud. Minu jaoks pole tarvis olla tänapäevane. Piisab kui olla lihtsalt hea.

Mariachi El Bronx - Holy
Mariachi El Bronx on rokilikus võtmes tex-mex. Nad teevad muusikat, mida kunagi harrastas üks minu läbi aegade lemmikuid Los Lobos. Väidetavalt on tegemist küll vaid ühekordse projektiga, aga mis siis. Kõlab uhkelt, gringod.

The Wiyos - Roll On Down The Road
Kantrit ma ka enam suuremat ei kuulda. Harva kui sealt kandist midagi põnevat kõrva juhtub. See tore bluegrass näe juhtus. Ringireisimislaule olen alati armastanud.

El Perro Del Mar - Gotta Get Smart
Göteborgist päris Sarah Assbring. Intiimne magamistoapopp. Jahe ja kahvatu palega, nagu rootslastelt ongi oodata.

Emily Loizeau - The Princess and The Toad
Juhuost maikuiselt Pariisi reisilt. Laul on kahes keeles (prantsuse ja inglise) nagu suurem osa Emily plaadist. Tsirkusemuusika, veetlev ja omapärane.

The Albertans - High Noon
Kui peaksin valima tervest aastast vaid ühe lemmiklaulu, oleks see vist just High Noon. Rullub nagu peatumatu tuul. Ometi on The Albertans kaunis tundmatu New Yorgi bänd. Neid pole isegi Wikipedias. Aga mida nemadki heast muusikast teavad.

The Little Hands Of Asphalt - Blue & Green
Armas laul noorest armastusest. Are you always gonna change your mind?

Richard Swift - Lady Luck
Väga omapärane muusika. Mulle Swifti rikkalikud atmosfäärid meeldivad. Juhivad sind justkui unenägudesse.  

Yeah Yeah Yeahs - Zero
See laul jõuab ilmselt teiste nimekirjadesse ka. Mul on meloodilise elektropopi vastu väike nõrkus. Vahetevahel ajakirjades küsitakse vippidelt, mida kuulad peo jaoks riidesse paneku aegu. No näiteks Zerot võiks küll.

Defend Moscow - Manifesto
Sellest bändist pidi üks 2009. aasta suuri nimesid tulema. Ei kukkunud välja. Nad olla tänaseks hoopis laiali läinud. Ja seda toredat Manifestot enam netist naljalt ei leia. Oijah. Aga kes vähegi muusika ajalugu tunnevad, saavad seda lugu kuuldes kiire ahhaa-elamuse. The Human League on uuesti sündinud! Et kahjuks nagu näha taas surra...

Neko Case - This Tornado Loves Me
Neko Case on mulle varasemast tuttav kui üks The New Pornographersi lauljaid. Omapärase, võimsa kõlaga hääl. Kvaliteetsed laulud. Neko "Middle Cyclone" on ka tervikuna üks aasta albumeid.

Herman Düne - When The Sun Rose Up This Morning
Veebruar ei olnud minu jaoks meeldiv kuu. Herman Düne'i ülioptimistlikud armastuslaulud aitasid natukene. Ilma Hermanita ei kujutaks lõppevat aastat ette.

Little Comets - One Night In October
Wikipedia on õige suurejooneline: Little Comets are a "four-piece multi-pronged quadrilateral" from Newcastle-upon-Tyne. They play 'kitchen sink indie' music, citing Debussy, Roald Dahl, Ella Fitzgerald and Paul Simon as influences. Ooo. Minu kõrvale kõlab nagu päris tore popp. Kõlbab oktoobris ja muul ajal kah.

Thea Gilmore - Thea Gilmore's Midwinter Toast
Thea imetore talveplaat jõudis õnneks jõuludeks kohale. Talvelaulud ei saa enam kaunimalt kõlada. 

Julian Casablancas - Out Of The Blue
Alles värske elamus. See laul sind rahule ei jäta, ärritab pea viis minutit paganas. Ju siis temas midagi peidus on. 

28.12.09

Vabade päevade noppeid

Jälle jäid pildid arvutisse laadimata. No ehk jõuab veel mõnda ilusamat teiega jagada.
Aeg möödub uskumatu kiirusega nagu ikka viimasel ajal. Ei saanud arugi, et juba needki pühad peetud.

***

Kurk ei lase öösiti korralikult magada. Kui umbes kord tunnis ärkad ning kuuma teed lürbid, on tunne nagu näeksid kole palju und. Hommikuks muud mälestust enam polegi. Pea ainult uimane otsas ja kummeli maitsest hakkab vaikselt tülgastus tulema.

***

Püha Vaimu kirikus laulis keegi sopran Maria ammuseid laule. Ilus ja liiga kaua ei kestnud. Posti taga istudes neidist suuremat küll näha ei olnud, aga rahva reaktsiooni põhjal paistis, et esitus oli tasemel. Pärast Kloostri Aidas Jutiku sünnipäevasöögil tuli meelde kui tihti selles ruumis omal ajal sai istutud. Suitsuvines õllekruuside taga, Jaak Johansoniga kõrvallauas. Seda atmosfääri sealt täna enam ei leia.

***

Iseendale jõulukingiks tellitud Thea Gilmore'i talveplaat "Strange Communion" (viidatud maispeisi lehel mitu laulu kuulamiseks üleval) on imekaunis meistriteos. Muudkui teeb me automakis ringe. Oxfordis sündinud 30-aastane noor daam on üks lõppeva kümnendi suuri lemmikuid. Südamest kahju, et nõnda paljudel ikka veel avastamata.
Bob Harrise raadiosaates pajatas Thea uuest plaadist, et jõulud on nende peres alati maagiline aeg olnud ja ehkki ta ise sugugi usklik inimene pole, on ometi alati tahtnud jõululaule kirjutada. Ja kui erilised need tal välja kukkusid. Kaverid ka maitsekalt valitud. Näiteks Yoko Ono fantastiline, liiga kauaks unustatud "Listen, The Snow Is Falling".

***

Sõita jõululaupäeva õhtul Lõuna-Eestisse ja kohe järgmisel päeval tagasi on päris väsitav. Poleks eales uskunud, et esimesel jõulupühal Viljandi maanteel nõnda palju liiklust. Kahju, et Mustla kirikust pool tundi liiga hilja mööda sõitsime ja jumalateenistust kaema ei jõudnud. Hea meel, et jõulukuusk maalt kaasa sai. Hoolimata 30 sendi paksusest lumest ja kole järsust kraavipervest. Isegi küünlaid sai ta peal põletatud. Eile küll mängisime elava tulega rõduäärel. Lume sisse põlema pandud tuli on lummav vaatepilt.
Ühel hommikul sai Pätrik muidugi sellega hakkama, et tõukas kuuse kummuli. Oi kuidas talle meeldib seal madalate okste all oma luuremänge pidada.

***

Teisel jõulupühal vahetasime lõpuks kinke. Äsja hangitud retsepti järgi valmistatud šokolaadi-vaarikabrauni suus sulamas. Ja vaatasime koos mu vanematega imetoredat naljafilmi "Welcome To Collinwood". Pole just palju võimalusi nõnda lõbusat seltskonda üheskoos mässamas näha.

***

Eile oli lumises Harku metsas märgatavalt rohkem suusatajaid kui Kaubamajas kliente. Või lettidel kaupa. Ostuorgias väike paus tarvis.

26.12.09

Tore sünnipäev oli

Jääb meelde kui omanäoline.

Aga juba enne õiget päeva hakkas pidutsemine pihta - kõigepealt tabati mind täiesti ootamatult eelneval pühapäeval kui mina arvasin, et läksin lihtsalt külla. Sõbrad aga hüppasid ühel hetkel püsti ja hakkasid sünnipäevalaulu laulma :)

Arvestades seda, et 23. ei taheta eriti perevälisele üritusele minna, siis olen oma elu jooksul pidanud enamasti pidu ette pidama. Seekord sattus 22. kuupäevale, mis oli täitsa tore lahendus. Vahva lobisemisega õhtu oli - eriti veel ühe inimese kohale ilmumise pärast :) T polnud vist 3 a näinud!

Päris sünnipäev hakkas hoopis kummaliselt - nimelt saadeti kontorirahvas kauplustesse appi kaupa välja panema. Küll oli tore hommik. Ka seal algas instrueerimine minu üllatuseks õnnitlus-kallistuste ja ahjusooja kringliga ning jätkus juba kuivainete seltsis riiulite vahel. Aga raudne tervis peab olema kaupluses töötamiseks - arvasime me töökaaslasega, kui olime tunnikese otse lao välisukse juures saatelehe järgi valmistoidu tellimist kontrollinud. Kastide tõstmine annab õnneks sooja! Väga vahva hommik igatahes - sellest võiks jõuluhommiku traditsioon saada!


Kingiks olen põhiliselt saanud raamatuid (ehk mu vihjed olid ka põhiliselt sellesuunalised :) ja unistuste lõhna Cinema!

23.12.09

Põnev kirjeldus Kopenhaagenist

Kohalviibinu kirjeldab otsustavaid läbirääkimisi ning suunab läbikukkumise eest süüdistava sõrme Hiinale. Tõesõna põnev lugemine 21. sajandi poliitilisest reaalsusest.

Mõnus elu on igaühe unistus

Jan Kaus kirjutab õige irooniliselt Riigikogu palkadest. Eks tal on ühtpidi õigus ja teistpidi pole ka. Need inimesed seal Toompeal on ju tegelikult õige tavalised töötajad. Ootavad oma tundide eest korralikku tasu ja põhjendusi miks puudu ei jää. Ei maksa neid koledasti paariateks pidada. Praegused karmid kriitikud muudaksid valituks saades kiiresti oma arvamust. Tahaksid nemadki tubli palka. Lihtsalt elu on selline.
Olen saanud mõne aasta roheliste saadikuid veidi lähemalt jälgida. Kõigepealt tuleb öelda, et profipoliitikuks saadakse päris kiiresti, aga imeinimese liiki veel seepärast ei teki. Algul ju näiteks Strandberg rääkis, et küll see Riigikogu on imelik koht. Pole seal mingit sisulist arutelu ja tegelikult otsustatakse kõik valitsuserakondade siseringis. Enam temalt sellist juttu ei kohta. Paari aastaga on rohelistest saanud kindel osa poliitilist establishmenti. Nüüd arvavad nemadki, et Toompea töö on üks õige ja aus ning erakonnakaaslased, kes sellest aru ei saa, rumalad ja väiklased. Ajakirjandusest rääkimata. Ajakirjanik on valijast palju hullem. Kuni valimised lähenema hakkavad muidugi. Siis tekib vajadus ajakirjanduse positiivsete sõnumite järele ja selle nimel poetakse või nahast välja.
Aga ega selle kõige pärast inimesi hukka saa mõista. Nad teevad ikka meie heaks tööd ka. Ja oma lühikest elu tahaks ju igaüks võimalikult mõnusalt veeta. Tahan mina ja tahad ka sina, Jan.

Öised mõtted

Mulle ei meeldi öösel üleval olla. Niimoodi, et magad ja siis äkki ärkad ja enam ei uinu. Minu öised mõtted pole üldse toredad. Kahtlen ja kõhklen, tunnen tuleviku ees hirmu. Lisaks süüdistan end selles, et uni ei tule. Mõtle kui raske on päeval vastu pidada kui öösel ei maga. Midagi sellist. Ei saa inimene nii, et oleks rahul. Ikka tuhat viga küljes.

21.12.09

Kui autol on aknapesuvedelik külmunud

Siis tuleb võtta kanister ja paar lonksu sellest klaasile läigatada. Aga ise tuleb tähelepanelikult jälgida, et kas ikka sellest kogusest piisab klaasi puhastamiseks, kui kojamehed tööle panna. Kojamehed tuleb tööle lülitada pooleldi ukse vahel seistes, küünitades kangi tõmmata, silmad pingeliselt väljastpoolt klaasi seiramas.
Ainult nii on garanteeritud, et see esimene kojameesteliigutus suure osa väärtuslikust vedelikust vastu vahtimist, suhu, rinnale ning autosse toob. Tore on siis seal üllatunult puristades seista. Esimene mõte oli, et nää, see ei olegi nii koleda maistega.
Järgmine oli, et oi, äkki see rikub autosisustuse ära - peaks ära pühkima. Siis läks pilk rinnaesisesle - äkki peaks jopega tegelema? Siis jõudis kohale, et enne võiks suust ja näolt selle kraami maha nühkida.
Aga klaasi sain ma ka puhtaks.

Varahommik suitsu ja gaasiga

Lõdisedes tööle komberdades mõtlesin, miks jaanuaris Prahas see külm sugugi ei seganud? Seal oli ju umbes samasugune ilm. Maagiline välismaa mõju, mis siin Eestis kipub ununema. Uskumatu, et too talvine reis oli sel aastal. Ikkagi on olnud pikad kaksteist kuud.
Täna hommikul on linnatänavad nii paksult heitgaase täis, et isegi sigaretisuits mõjub meeldivalt. Tuulevaikus ja käre külm.

16.12.09

Ainus lahendus

"The only solution is total revolution", ütleb lillemütsiga tütarlaps Kopenhaagenis. Ma usun teda.

Noor rikkumata muusika

Pagana hea pealegi.
Frankie & The Heartstrings "Fragile"


Asutuse jõululõuna

No mis te arvate? Rahvalikud viisid lõõtspillidel. Kõrge ülemuse jutt ustavusest ja raskel ajal ühiselt vastu pidamisest. Jahedavõitu napp praad. Vahetult enne mind otsa saanud kohvi. Igav ja tavaline kringel. Kohe algav lõbus ühislaulmine. Sobiv hetk omale takso tellida.

Igapäevased võitlused

Nägin unes, et kinoseanssi juhitakse nagu volikogu koosolekut. Aga see imeasi on kõrvaline küsimus. Hoopis hullem tundub, et väljas liikudes hakkab hetkega külm. Ei oska mina ka asjakohaselt riidesse panna. Ei aita mitmest kihist ega paksudest kinnastest. Sees istumine aga väistab ja teeb tigedaks.
Pühad paistavad lähenevat. Eile oli juba vastav üritus sõpradega. Itaalia jõulusai ja vein ja kommid. Täna järgneb ametlikum tööalane istumine, mis mulle alati pigem piina valmistab. Kujutab keegi ette, et on võimalik kolm tundi laua taga kükitada, söömist teeselda (pärast seda kui poole tunni järel taldrik tühi) ning huvitatud näha teha? Mina kujutan.
Mõtted liiguvad niikuinii õnnetule Liverpoolile või siis imelikule muinasjuturaamatule "Ruunimärgid" mida parajasti loen. Aga ega keegi ju nendel teemadel seal minuga vestelda taha.
Kui midagi jõuluselt toredat näha tahate, minge kaege Tartu Raekoja platsi mõnel pimedal külmal õhtul. Seal on ilus olla.

9.12.09

Üks tore kohvik on puudu

Hakkasin mõtlema, millisest kohvikust unistan.
Kõigepealt sõbralik teenindus, aga mitte üleliia pealetükkiv. Tead, et kui midagi tahad, saad selle kiiresti, aga kui ühe tassi kõrvale kauemaks istuma jääd, ära ei aeta. Kohvi ja tee kõrvale võiks olla nii saiakest kui midagi värsket. Idusid närimiseks või viinamarju. Alkoholist ehk ainult õlut ja veini, ei midagi kangemat. Sama päeva ajalehti kindlasti lademes. Nii et ei pea seda tavapärast ainsat eksemplari lõputult ootama. Mõni kultuursem ajakiri võiks olla. Paar teleriekraani, millel soovi korral alati kanaleid saab vahetada. On näiteks mõni oluline spordivõistlus parajasti või muu tähtis sündmus. Mitte kogu aeg muusikavideod või mood. Mõned arvutid - kindlasti tasulise netiga, et nad kogu aeg hõivatud poleks. Osa kohvikust võiks olla lugemiseks sobiva valgusega, osa hämaram ja õdusam.
Vaat sellises kohas käiksin päris tihti.

Milliste inimeste seltskond mulle ei sobi?

Selliste, kes lakkamatult räägivad. Siis pajatavad nad minu eest ka ja ise olen hoopiski vait. Isegi kui oleks midagi öelda.

Ilmajaam kõneleb peatsest talvest

Vaatasin kalendrisse. Jõulukuu. Käitume siis vastavalt. Mumfordil ja poegadel on imetore talvelaul.

Rohelised leppisid

Aga ma ei suuda iseendaga leppida.

7.12.09

Pöffilood: kokkuvõte

Nähtud kakskümmend filmi on mu absoluutne rekord. Ilma puhkust võtmata oleks see olnud võimatu. Aga ühestki kino jaoks kulutatud kroonist kahju ei ole.
Auhinnatud filmidest nägin vaid Pärsia kasse, aga see on ka aastate jooksul tavapäraseks saanud, et pigem valin midagi muud. Nähtu geograafiline ulatus on ka täitsa ok: Suurbritannia, USA, Kanada, Portugal, Austraalia, Saksamaa, Senegal, Iisrael, Sri Lanka, Jaapan, Iirimaa, Belgia, Holland, Kreeka, Iraan. Imetoredad kümme päeva, mis muud.
Eelmise aasta eeskujul ka puht naudingupärane paremusjärjestus:
1. Kuu
2. Raskusjõud
3. Doktor Parnassuse imaginaarium
4. Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest
5. Kumminukk
6. Rokenrolli kuldaeg
7. Võib valjuks minna
8. Emme on juuksuri juures
9. Altiplano
10. Ericut otsides
11. Platoni akadeemia
12. Minu kuninganna Karo
13. Ere täht
14. Ühistransport
15. Suurus on oluline
16. Plahvatusohtlik tüdruk
17. Triaaž
18. Mehed, kes jõllitavad kitsesid
19. Adriana
20. Kahe maailma vahel

Pöffilood 10: Keeruline lõpp

Pöffi viimane päev ja endiselt leian tee Solarisse. Ehkki silmad mind parajasti väga ei armasta. Selgub, et filmivalikud 1, 2 ja 3 on kõik välja müüdud. Uskumatu kui popp see festival ikka tänavu oli.
Neljas valik "Adriana" Portugalist osutub paraku pisikeseks pettumuseks. Asooride väljamõeldud hertsogiriigist maismaale reisivat valitseja tütart ootavad muidugi seiklused. Eriti kui missiooniks on "perekonna loomine loomulikul teel." Neiu kodusaare valitseja on nimelt mingil arusaamatul põhjusel keelanud oma alamatel paljuneda. Ja aastate järel on see nõue tekitanud üsnagi arusaadavaid demograafilisi probleeme.
Mitte just eriti lootustandev alus filmile kas pole. Õnneks on Adriana seiklused Lissabonis siiski vähemalt mõnda aega päris huvitavad. Satub ta ju igati toredasse homobaari. Ning siis puutub kokku ka paari lootustandvana näiva meesisendiga. Vaimukuste vahetamisest asi siiski kaugemale ei lähe. Ja nii lõpebki see detailide poolest täiesti vaadatav, kuid vaimuvaene film seal kus algaski, Asooridel. Perekond jääb Adrianal loomata.
Hoopis teisest puust oli Belgia film "Minu kuninganna Karo". Esiteks on hipikommuunid mind alati paelunud, teiseks pole mul neisse aga kunagi ülemäära usku olnud. Lugu 1974. aasta Amsterdamis tühjaks jäänud maja oma valdusse võtvast karvasest seltskonnast seda vaadet ei muuda. Aga film on läbi lapse silmade nähtud värvikirev maailm. Oma valdusse võetud maja on tore mängupaik nagu iga teinegi. Paraku ei saa täiskasvanud omavahel läbi. Ema ja isa tüli tähendab lapsele stressi, tähtsate inimeste lahkumist ja tulevikulootuste purunemist. Kuid seda muljet ei jää, et laps püsivat hingelist traumat saaks. Pigem aitavad need kogemused ehk hoopis. Või kes seda teab. Kommuuniusku see film mind ei pööranud, mässumeelsust armastan aga ikka.

Minu suguvõsa Keatsi päevil (ja veidi varem)

Tänu ühele heale inimesele, keda ma sugugi ei tunne, olen saanud teada oma õige ammuste esivanemate nimed. Vähemalt, mis puudutab emapoolset suguvõsa isaliinis (ei tea neid õigeid termineid). 1760 sündinud Arro Hindrik koos oma Eewaga ja 1759 sündinud Allikoro Joosep Weidebaum koos oma Kaiga. Paistab, et minu juured on ikka igat pidi siin põhjapool Eestit: Tallinna ümbruses, Rapla kandis, Haljalas.
Pole me tühjast tulnud keegi.

Kopenhaagen

56 progressiivse ajalehe ühine juhtkiri.
Härrad ja prouad, kes te oma atmosfääri hävitavate lennukitega kohale olete jettinud, tehke vastukaaluks Maa tarvis üks hea tegu.

Pöffilood 9: Ela armastusest

Kujutame vaimusilmas jõuluõhtut. Nägus noor mees deklameerib luuletust, silmad vilavad. Selge, et hetk on kultuurilooliselt tähelepanuväärne. Siis võtab ta kätte ja teeb väikese shoti tantsu. Midagi meeldivalt perekondlikku ja kordumatut. Vaene noor luuletaja on John Keats, kes pidas end läbikukkunuks, aga kuulutati pärast surma suurmeheks. Nagu see ikka ja alati on toimunud.
19. sajandi armastus oli teatavasti midagi meeletut. Jane Austen eks ole. Armastus täitis naise päevad nõnda, et millekski muuks mahti ei jäänud. Ja kui unistused jäid täitumata, haaras kurbus igaveseks. Mehe roll on sellistes lugudes kaunis kõrvaline. Ta on ilus, armas, veidi heroline, aga samas ligipääsmatult kauge ja müstiline.
Jane Campioni "Ere täht" on just selline John Keatsi ja Fanny Brawne'i õnnetu armastuse lugu. Lõputult romantiline ja uskumatult kurb. Noor Fanny on nutikas, aga eluvõõras tütarlaps. Noorem vend ja õde kaasas käivad nad Keatsi õrritamas. John Keats muudkui luuletab, enamasti koos oma ebameeldiva sõbraga.
Aga pole midagi parata, ajapikku noored armuvad. Fanny õhkab ja ahastab, aeg-ajalt koob. Siis lippavad John ja Fanny veidi mööda Hampsteadi nõmme. Kuid suve on Keats eemal, sügisel haigestub ja talvel sureb. Roomas, ilma Fannyta. Põhiliselt peamegi tüdruku läbielamisi jälgima. Armastus on vaesekese niimoodi haaranud, et kurbust jätkub kogu edaspidiseks eluks.
"Ere täht" on laupäevaõhtune romantika, ilmselgelt ajastutruu ja uskumatult traagiline. Aga pärast hakkad paratamatult mõtlema, et kas see elu ikka tõesti selline sai olla. Et üks luuletab ja teine õhkab. Ja see oligi enam-vähem kõik? Ju siis.
Igatahes noored näitlejad Ben Whishaw ja Abbie Cornish säravad oma rollides.

6.12.09

Piparkoogipäev

Eelmine jõul ei teinud me kordagi piparkooke - seekord läks paremini. Vähemalt kord on tehtud! Lapsena tegime ikka enamasti emaga selliseid kahevärvilisi - tore oli neid jälle teha!
Ja kõike seda jälgis meie kiisu mõningase arusaamatuse ja tüdinud pilguga.

Pöffilood 8: Linnaüksindus

Reede põhiosa maha uimerdatud, jõudsin kuidagi Artise neljasele seansile Kreeka filmi "Platoni akadeemia" vaatama. Pisikese saali teine rida on ekraanile nii lähedal, et paneb silmad vett jooksma. 
Filmi pealkiri on muidugi veidi eksitav. Vanasse Kreekasse Platoni manu ei minda. Peategelane on hoopis keskealine väikepoe pidaja, kes armastab Status Quo'd! Minugi lapsepõlve lemmikbändi. Filmi esimene kaader: mees sõidutab oma vana ema mootorrattal ja taustal hakkab mängima üks pagana tuttav viisijupp. Mingi rahvuslik meloodia? Ehh, see on ju Quo "Gerundula". Ei või olla.
Film kujutab vaikselt muutuvat Kreekat. Albaanlasi ja hiinlasi on raske taluda kui oled kogu elu harjunud omade seltsis olema. Nad tulevad siiasamasse sinu tänavale, ei lase sul enam päevi poe ees plasttoolil maha tukkuda. Peategelane Stavros on sünge mees, põhimõtteline kreeka rahvuslane, kes välismaalasi ei salli. Tema päevad mööduvad vanade sõprade ja naabritega tänaval ümber toimuvat kirudes. 
Kuni ühel päeval satub mehe poolseniilne ema kokku vaikse ehitajana töötava albaanlasega ning ärkab justkui unest. Selgub, et ema mitte üksnes ei räägi puhast albaania keelt, ta on ka veendunud. et albaanlane on tema ammu maha jäetud teine poeg. Kes pealegi armastab samuti Status Quo'd kuulata. Üksildase ja oma kurva eluga peaaegu leppinud Stavrosele on see metsik hoop eneseuhkuse pihta. Mina olen siis ka albaanlane? Kuidas nüüd küll edasi elada? 
Vahepeal istume Sushihouse'is (10 igati ausat makit ainult 85 krooni!) ja vaatan arvutist päeva üht põhisündmust. MM-i alagruppide loosimist. Inglismaal päris veab kohe: USA, Sloveenia ja Algeeria ei tundu murdmatud pähklid. Taanlastel läheb Hollandi, Kameruni ja Jaapaniga veidi kehvemini. Aga Brasiilia ja Saksamaa satuvad peaaegu surmagruppidesse. Oh kui kaugel on juuni ja vutitaevas.
Hilisõhtune rännak viib aga hoopis Jaapanisse. "Kumminukk" olla üks sealse filmi aasta suursündmusi. 
Pikki tööpäevi tegev ettekandja ei vaja õhtuks koju vestluspartnerit. Tal on tarvis tumma kuulajat, objekti. Mees ei aimagi, mis tegelikult toimumas. Kummist seksnuku elluärkamine keset eeslinnareaalsust tundub päris originaalne idee. Tegelikult on see film peamiselt igapäevaeluga kohanemise lugu. Mis juhtub kui asi leiab äkki südame ja peab hakkama suhtlema, töötama, maailma avastama? Selgub, et kõik inimesed, keda ta selles pulbitsevas linnas kohtab, on tegelikult üksi. Ja midagi muuta polegi peaaegu võimalik. Lapselik uudishimu tundub totter nõnda küünilises ühiskonnas. Asjale on antud süda, aga kas ka inimestele tema ümber? 

4.12.09

Pöffilood 7: Valusad lähivõtted

Eile jõudsin isegi tööle. Tõsi arvuti soovis jätkuvalt puhkusel olla, keeldudes programme avamast ja netis edasi liikumast. Jätsin ta lõpuks rahule ja täna koperdan jälle kodus ringi. Nõudliku kassi ja musta põranda kiuste.
Pöffil vaatasin eile iirlaste (ja umbes kümne muu riigi) "Triaazhi". Valus film sõjafotograafist, kes 1988. aastal Kurdistanis satub silmitsi enneolematute jubedustega. Arst, kes laseb lootusetud patsiendid maha. Sõber, kes seletamatutel asjaoludel kaob. Vigastatuna koju tagasi jõudnud, pole peategelasel enam pääsu. Ta on sunnitud kõik teda aastatega kimbutama hakanud deemonid valla laskma, et nende eest lõpuks pääseda. Tõde Kurdistanis toimunust on jubedam kui keegi oodata oskas.
Film kujutab päris oskuslikult kriisipiirkondades tegutseva ajakirjaniku karmi elu. Sõjapiirkondades kaob tihti reaalsustunne, side koduga. Olles justkui kõrvaltvaataja, kistakse sind paratamatult kaasa. Ja aidata ei saa sa kuidagi. 
Hiljem Von Krahlis nähtud jänkide indiefilm "Plahvatusohtlik tüdruk" sisaldab samuti palju valusaid lähivõtteid. Hilisteismelise tüdruku armuvalu ja oskamatus oma tunnetega toime tulla. Aga samas ka üliarmsad stseenid sõprusest ja lähedusest.
Paarkümmend aastat tagasi oleksin seda filmi pärani silmi vaadanud ja südamest armastanud. Arvasin siis ja arvan tegelikult veel praegugi, et tõelist armastust ei saa tekkida ilma sõpruseta. Ilma teist inimest põhjalikult tundma õppimata ei saavuta kunagi seda päris lähedust ja koosolemise õnnetunnet.
Seepärast on sõpruse ja läheduse arengut armastuseks alati imetore jälgida.   

3.12.09

Pöffilood 6: Põranda all mängib muusika

Paratamatult tekkis ka sel aastal peas küsimus, miks see Pöff mulle ikka nõnda oluline tundub. Tavaliselt ma ju käin üpris harva väljas. Põnevat toimub, aga jõudu osaleda vähe.
Pöffinädal on teistmoodi. Kõigepealt see asi, et kodus filmide vaatamiseks napib keskendumisvõimet. Vahest harva jah võtad ennast käsile ja on hirmus tore. Aga enamasti ei kuku välja. Nõud vajavad pesemist, põld arvutis harimist (Farmville!) või tuleb kusagilt jalgpalli. Filmile suudan vaid kinos pühenduda. Ja kui neid häid filme äkki nõndaviisi pakutakse, ei suuda lihtsalt loobuda.
Ja teiseks vajab maailm tajumist. Häid ja huvitavaid inimesi elab igal mandril ja igas riigis ning Pöff on parim viis selle enda jaoks uuesti avastamiseks. Siin Eesti konnatiigis eksisteerides vajad teistsuguseid elamusi nagu õhku.
Aga eilsetest filmidest. Beneluxi riikides valminud "Altiplano" on karm kunstiline pilt Peruu mägedes elavate indiaanlaste aeglasest hääbumisest maapõue röövivate ja vett elavhõbedaga mürgitavate kaevurite haardes. Lootus, usk ja surm. Hulganisti sümbolistikat ja kauneid loodusvaateid. Ning pagana asjalik sõnum. Meeldis üht peaosa mänginud indiaanitüdruku võrratu mäng. Veidi vähem jaksasin jälgida pikki mõtlikke kaadreid ja nendega seotud kujundite mängu. Aga kokkuvõttes saab sellest filmist tugeva ja meeldejääva elamuse.
Iraanis illegaalselt valminud "Keegi ei tea Pärsia kassidest" kujutab sealset maa-alust muusikaelu. Noori bände paistab leiduvat pea igast Teherani nurgast. Paraku on noorte vabameelsus teravas vastuolus islamiseadustega, mis rangelt Iraanis elu ohjavad. Nõnda valmis seegi film saladuskatte all ja rokkmuusikat mängitakse Iraani paksude müüride ja tihkelt suletud kardinate taga. Eestlasele selline võimude poolt pealesurutud elustiil ju võõras pole.
Film on sümpaatne, muusika mõnus ja noored amatöörnäitlejad (kes tegelikult hoopis oma võimalust otsivad muusikud) saavad kenasti hakkama. Nagu selgub, on filmi rezhissöör ja ka peaosatäitjad olnud hiljem sunnitud Iraanist lahkuma. Noored muusikuhakatised Negar ja Ashkan tegutsevad täna hoopis Inglismaal. Link nende maispeisile.

Pöffimürglist

Panen siia seni nähtud 10 seansi muljed kirja. Ei teagi miks, endal nagu tunne, et mingi märk maas. Pole küll varasemaid üle lugemas käinud. Aga statistika mõttes oma pöffi-käitumist jälgida.
***
K

Altiplano
Programm: VÕISTLUSPROGRAMM EURASIA
Riik: Belgia, Saksamaa, Austria
Aasta: 2009
Kestvus: 110
Keel: hispaania, ketšua, inglise, prantsuse, farsi

Rahuliku tempoga kulgev lugu (vist) Peruu indiaanlastest ning sellest, kuidas lähedalasuvast kaevandusest nendeni kanduv elavhõbe inimesi ja elu mürgitab. Huvitav oli see, et alguses tundsin – see film ei haara mind kaasa. See on liiga aeglane ja vaatajale vähe infot jagav. Vaata nagu maali ja imetle kompositsiooni. Tegelikult imeb see ootamatult sind enda sisse nii et sa ei saa arugi. Äkki lihtsalt jookseb pisar üle põse selle kole kurva loo pärast. Kaks naist jääb nii tobedatel asjaoludel oma armsamast ilma.
Ette võiks heita operaatoritööd – nii maalilises kohas filmiti kuid väga vähe osati seda avarust vaatajani tuua. Ma saan aru, et inimesed olid selle loo keskpaigas aga loodus andis sellele olulise tausta.

Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest
Programm: VÕISTLUSPROGRAMM EURASIA
Riik: Iraan
Aasta: 2009
Kestvus: 106
Keel: pärsia

Suhteliselt amatöörlik paari nädalaga tehtud põrandaalune film põrandaalustest muusikutest Iraanis.
Palju andis juurde, et nii enne kui pärast rääkis filmi režissöör tausta ja tegelikkust juurde. Natuke võõristust tekitas see, et ta pidas vajalikuks rääkida koledast totalitaarsest režiimist Iraanis nagu me oleks mingid suvalised Lääne-Euroopa heaoluühiskonna kasvandikud. Vaatasin saalis ringi ja minu arust oli meie keskmine vanus 30 ja ehk peale seda. Meie jaoks on kõik see tsensuur, viisakeelud, „valedele” põhimõtetele vastava loomingu pärast vanglasse heitmine ju vadi 20 aasta tagune minevik. Me teame seda, see pole meie jaoks võõras. Aga tegelikult ma saan ju aru, et ta tahtis väga innukalt rääkida oma kogemusest, kuidas ta ise enam kodumaale tagasi ei saa minna selle filmi pärast ja lootusest, et paari aasta perspektiivis on ka Iraanis võimul uus valitsus, mis kõike muudab.
See film pani mind mõtlema ka hiljutisele kogemusele, kus meeskonnakoolitusel tuli koos grupi töökaaslastega teha 5 tunniga 5-6 min film. Otsast peale, alates stsenaariumist, rollidest, kostüümide ja grimmi väljamõtlemisest kuni võttekohtade jms välja. Ja kuidas meile räägiti, et mõelge, kuidas vaataja tajub seda teie filmi pandud ideed – ta ei tea kogu seda tausta, mida te siin „tagatoas” räägite.
Minuni ei jõudnud lihtsalt nende kõigi põrandaaluste muusikute tohutu armastus muusika vastu, mis pani neid oma elu ja tervisega riskima.

T

Rokenrolli kuldaeg
Programm: PÕHJA-AMEERIKA INDIE-FILMIDE KONKURSS
Riik: USA
Aasta: 2009
Kestvus: 96
Keel: inglise

Väga mõnus elamus – tore lugu ühest bändist ja kuidas muusikat tehakse, kakeldakse, armastatakse, tehakse täiuslikku koostööd ja surmani vihatakse. Võib-olla ehk tõesti tsipake naiivsevõitu (mitte, et see positiivselt oleks lõppenud), aga mulle tõesti meeldis. Seda hoogu ja tahtmist muusikat teha oli õhkus ekraanilt!
Tabasin end küll pidevalt mõtlemas, et kas see staaritsevat bändi juhtfiguuri mängiv ilueedi ikka on hetero. Mitte, et see oluline oleks. Aga mõte läks pidevalt sinnapoole. Pole sellest töö-pöff-uni-möllus olnud aega guugeldada.
Palju andis juurde jälle filmitegijate kohalolek ja peale filmi küsimustele vastamine. Kujutasin ette, et kuidas neid oli hoiatatud vaiksete ja endasse tõmbunud eestlaste eest – teate, ärge arvake, et kui mitte ühtegi küsimust saalist ei tule, et siis midagi halvasti on, nad ongi lihtsalt sellised… Aga tegelikkuses tuli küsimusi robinal ja oleks vist enamgi tulnud, kui järgmine seanss poleks selga jooksnud.

E

Doktor Parnassiuse imaginaarium
Programm: PANORAAM
Riik: Suurbritannia, Kanada, Prantsusmaa
Aasta: 2009
Kestvus: 122
Keel: inglise

Uskumatult tore fantaasiafilm hulga heade näitlejatega. Nii nimekamate kui veel vähetuntutega. Soovitan soojalt! Igale ühele ehk ei meeldiks, kuid tore muinasjutt ja tänane reaalne maailm oli toredasti ära miksitud.
Ei tea, kas loo väljamõtlejal on olnud mõni isiklik halb kogemus hasartmängusõltuvusega. See on hea näide sellest, kuidas miks selline sõltuvus või nii elu, tervise, armastuse, vara kui ka kõige kallima inimese maksta. Tabasin end mõtlemast, et saan aru, miks kristlased mängukirele viltu vaatavad.
Huvitava lahenduse oli režissöör (või keegi) mõelnud Heath Ledgeri mängitavale tegelaskujule. Ta ju suri poole filmimise pealt. Unelmatemaailmas on tal, igavesel valelikul, teine nägu, st seal mängivad teda Johnny Depp, Jude Law ja Colin Farrell. Nauditav!


P

Mehed, kes jõllitavad kitsesid
Programm: PÖFFI VITAMIINILAKS
Riik: USA, Suurbritannia
Aasta: 2009
Kestvus: 90
Keel: inglise

Viimastel aastatel on igal PÖFFil olnud ka alati mõni Clooney film. Natuke veider, kui sellele mõelda – peaks ju olema rohkem indie-filmide festival ja Clooney meenub enam just suurte stuudiote vändatud linateostest. Aga ma saan aru, miks Georg on valinud need filmid ja need rollid – see on mõnus vaheldus tema standardsele mainstream-filmi rollile.
See film naeruvääristas kogu terrorismivastasesõja paatost. Tuntud ja häid näitelejaid mängis lausa mitu. Filmi põhiliin (et on olemas eriüksus, kelle on üleloomulikud võimed) ajas mitu korda segadusse. Kord tundus, et Clooney ajab täielikku jama ja pole tal mingeid võimeid ja teine kord ta justkui saatis midagi korda oma võimetega… Täitsa võis vaadata.

Kuu
Programm: VÕISTLUSPROGRAMM EURASIA
Riik: Suurbritannia
Aasta: 2008
Kestvus: 97
Keel: inglise

Uhkelt tutvustati alguses, et vat nii ulmekat pole programmis olnud. Mina jäin rahule – täitsa aus ulmekas oli. Teemaks küll ka varem käsitlemist leidnud kloonimine ja kloonide õigused (mida ma hiljuti just vaatasingi sel teemal – Saar?).
Sam Rockwelli tahaks varsti jälle näha. Ja nähtavasti ongi vanasse kägar-mügarkinno tulemas midagi lähiajal.
Suurelt silma kargavaid loogikaapsakaid filmis ka polnud, mis muidu ulmekate puhul nii tavaline on. Panin hindeks viie!

Ühistransport
Programm: PÖFFI VITAMIINILAKS
Riik: Prantsusmaa, Senegal
Aasta: 2009
Kestvus: 48
Keel: prantsuse, volofi

Kõige nõrgem seni nähtud filmidest. Polnud minu jaoks ei näitlejad, keskkond ega lugu huvitavad või piisavalt omapärased. Kui nemad saavad muusikalis mängida, siis saaks mina kah…

L

Kahe maailma vahel
Programm: VÕISTLUSPROGRAMM EURASIA
Riik: Sri Lanka
Aasta: 2009
Kestvus: 80
Keel: sinhala

Suhteliselt segase kuluga film. Ma väga aru ei saanud, mis siis selle põhipoint oli nüüd..

Võib valjuks minna
Programm: DOC@POFF
Riik: USA
Aasta: 2008
Kestvus: 97
Keel: inglise

Väga-väga mõjuv film. Võib-olla ka seetõttu, et läksin väga madalate ootustega seda vaatama, pisukese kartusega isegi, et äkki on igav minu jaoks. Mis sest, et loo keskmes olnud kolmest muusikust olen ise 1 isegi oma silmaga laval näinud, ega need nimed ikka mulle midagi suurt ütle.
Aga kogu see power, millega need mehed musitseerivad… see lihtsalt tõmbas ka minusuguse muusikavõhiku kaasa! Ja kinnitas suurt soovi kunagi kitarriõpingute kallale asuda. Mitte küll elektrilist kitarri, piisaks akustilisest.
Mul tekkis soov ennast nende meeste loominguga kurssi viia ja siis uuesti seda filmi vaadata. Kindlasti oskaks hoopis teisi nüansse tähele panna.
Kumu saalis ringi vaadates tuli mulle pähe mõte (mis on ka järgnevate seanssidega kinnitust leidnud), et küll on vastutustundlik rahvas PÖFFil koos. Kõik on terved – mitte ükski rögisev, tatistav, aevastav, köhiv filmihuviline pole siiani silma jäänud.

R

Ericut otsides
Programm: 13 VALITUD TEOST
Riik: Suurbritannia, Itaalia, Saksamaa, Hispaania, Austria
Aasta: 2009
Kestvus: 116
Keel: inglise

Südamlik film „tavalisest” mehest, keda sõbrad üritavad mustast masendusest välja tuua. Ja hiljem abistavad keerulise situatsiooni lahendamisel, millesse ta sattus tänu oma kasupojale.
Ma siin vist ootasin tsipake enamat. Et kuidas tavaline inimene oma piire ületab ja teeb midagi ootamatut… Kuigi seda natuke oli ju ka selles filmis. Aga miski säde jäi puudu, see, mis paneks ka nädalate pärast seda filmi meenutama.

2.12.09

Pöffilood 5: Rokenroll ei surnud 27-aastaselt

Täna ju lausa kallas taevast alla. Nii et linnaminek tundus parajalt vastiku ettevõtmisena. Mis sai koriseva kõhu kiuste siiski ette võetud ja parem nii.
Sest Artis näitas meile rock'n'rolli unistust. Teate küll - seda ela metsikult ja sure noorelt värki. Vaata kui sa ei sure, jääd veel kuskile hallitanud tugitooli konutama ja viina kaanides kadunud kuulsust taga nutma. Oo õudust. Eks "Rokenrolli kuldaeg" neid vara surnud staare nagu Janis Joplin, Jimi Hendrix, Jim Morrison või Kurt Cobain ikka idealiseeris küll. Veidi asjata muidugi, sest eluga pääsenud vanad ätid ja eided on enamasti meelemärkuse juures ning teevad oma asja ikka hästi edasi. No mõned ilmsed erandid välja arvata enesestmõista.
Aga muidu oli see hea klassikaline rockifilm. Ränk tuurielu, kitarristi ja laulja kisma tüdruku pärast, küsimus sellest, kas tähtsam on andekas laulukirjutaja või glamuurne solist. Natuke uimasteid, natuke enesehävitamist, natuke vana mehe tarku õpetussõnu. Jah, Peter Fonda näeb endiselt fantastiline välja. Ja bluusi armastavad ka tänapäeva noored. See on hiiglama tore.
Sümpaatne, et rezhissöör, produtsent ja üht peaosa mänginud Jason Ritter ise kohale sõitsid. Tore, et publik ikka viitsis küsida. Ning mõnus, et filmisündmused vahest ka Tallinna juhtuvad. Sest rokenroll ei sure ning iga täiearulise noore inimese unistus metsikust rokkarielust elab veel nelikümmend aastat pärast Janise ja Jimi lahkumist.

1.12.09

Pöffilood 4: Fantaasia on mõnus

Meenutan sel vist küll rekordhallil päeval eilset veel ühte pikka pimedat pöffiõhtut.
Iisraeli sumofilm "Suurus on oluline" tundus tüüpilise festivaliloona. Selline veidi moraliseeriv jutustus paksudest poistest ja tüdrukutest, kes väsinud mõttetust dieedist ja tahaksid ühiskonnas just sellisena tunnustust saada, nagu nad on. Kilod ei pea ju alati enda vastu hoolimatust näitama. Pigem hoopis see kui endast sugugi lugu ei pea ja teiste arvamust olulisemaks pead. Sumomaadlus on paksule ju hea võimalus kas pole. Eriti kui jaapanlasest meistertreener käepärast.
Üldiselt mängis see film liiga palju stereotüüpidega. Peategelase külge klammerduv ema, samuti kaaluprobleemidega vaevlev tüdruksõber, omade muredega kimpus ettearvamatud sõbrad. Ning lõpuks veidi ettearvatav õnnelik lõpp. Sumo õppisid need Iisraeli mehed küll väga kenasti ära, seda peab nende auks ütlema.
Saksa film "Raskusjõud" oli hoopis teisest puust. Karmilt euroopalik lugu, mida tol hetkel justament vajasin. Kahjuks ka esimene kord kui publikut saalis õige vähe. Raskusjõu peategelane on üksildane pangatöötaja, kes suurest igavusest poodidest cd-sid varastab. Kuni üks tema klientidest ennast pangakontoris keset laenunõustamist maha laseb. See on taoline elu muutev päev, mida vahest ikka ette tuleb.
Peagi satub meie peategelane kokku ammuse sõbraga, kes meenutab talle kunagisi metsikuid päevi. Ja õige pea muutub mehikese elu täielikult. Ta hakkab oma klientide kodudesse sisse murdma ja sealt asju varastama. Võtab kätte ja kohtub uuesti oma ammuse tüdruksõbraga. Laseb minevikul endasse tagasi tungida ja avastab kui palju parem oli see oleviku igavast argipäevast. 
"Raskusjõud" on mõnusalt rulluv film, mis igati saksapäraselt tuhnib peamiselt ühe karakteri peas. Ning teeb seda üpris veenvalt.
Ja siis veel hilisõhtune "Doktor Parnassuse imaginaarium". Üdini ebarealistlik, aga vaimustavalt kaasahaarav fantastika. Terry Gilliam laseb fantaasial vabalt joosta ja vähemalt minu jaoks pole enamat üldse tarvis. Kõik see tähtedeplejaad, kes filmi pooleli jätnud Heath Ledgerit asendab, ei tundu siin pooltki nii oluline kui Gilliami fantaasiarikas detailirohkus. Lugu ise jääb veidi varju, aga eks see vist paratamatu. 
Monty Pythoni friikide tähesadu saabub igatahes hetkel kui keset fantaasiamaailma potsatab tohutu suur kiivriga politseinikupea ja pikk keel rullub lahti. Jah just, seda oleme me juba ennegi näinud. Ning vaatame suurema rõõmuga uuesti.
Ma kohe päris tahtlikult ei uuri järgi, mis kriitikud Gilliami fantaasiate kohta ütlevad. Las olla oma silm ka kord kuningas. Las ta tõdeb, et hästi tehtud, Terry vana. 

30.11.09

Pöffilood 3: Laulvad senegaallased ei sõida Kuule. Veel.

Kolmas pöffipäev oli taaskord hall nagu siinne november juba "Rehepapi" päevist saadik. Lõpuks linna jõudnud sai meile ruttu selgeks, et tänavune festival on ikka väga popp ja gripihaigeid on ajalehest loetuga võrreldes võrratult vähem. Igatahes "Mehed, kes jõllitavad kitsesid" tõi Cinamoni suurde saali kokku täismaja. Tõenäoliselt meelitas meid sinna George Clooney. Või Jeff Bridges või Ewan McGregor. Film püüdis olla pisut vennad Coenid, pisut Naked Gun ja pisut Iraagi sõja kriitika. Paraku ei saanud selle kõigega just liiga hästi hakkama. Clooney ja Bridges muidugi alt ei vea, aga jänkide sõjaväe naeruvääristamine oleks võinud teravamgi välja kukkuda. Lõpptulemusena kujunes filmist veidi liiga pealiskaudselt karikatuurne, umbes nagu Coenite "Burn After Reading", aga mitte päris "O Brother Where Art Thou?" If you know what i mean. 
Kuna aega paistis olevat, järgnes Sõpruses Senegali prantslaslik "Ühistransport" ehk Saint Louise Blues. Aafrikas käib ühest linnast reisimine teatavasti nii, et pead bussijaamast otsima üles taksojuhi. Ja siis niikaua aega ootama kuni autotäis reisijaid koos. Sõiduplaane seal ei tunta. Selle lihtsa skeemi järgi oli üles ehitatud ka film. Üks aeglane taksoreis Dakarist Saint-Louisi Mauretaania piiri ääres. Natuke ummikus istumist, vahepeal väike liiklusõnnetus ja igal võimalusel palju laule. Just nii, tegelased hüppavad aeg-ajalt püsti ja hakkavad laulma. Selliseid vanaaegseid muusikalilugusid väheke Aafrikaga vürtsitatult. Nad ei tee seda just ülemäära profilt, aga see-eest lõbusalt ja südamega. Kahjuks inimestega suuremalt tuttavaks saada ei jõua. Vähem kui viiekümne minutiga on see prantslaslik Aafrika reisimuusikal läbi.
Sõprusest jalutame Raekoja jõuluturule, kus hilisest ajast hoolimata mõned turistid veel hõõgveini rüüpasid. Linnas on õhtuti elu küll. 
Duncan Jonesi "Kuu" lõpetas nädala igati väärikalt. Väidetavalt Pöffi kava esimene ulmekas polnud nii hirmus ulmeline midagi. Kuubaasi loomine pole vist enam mägede taga. Ja miks ei peaks see mõne erafirma rida olema. Riikidel ju raha aina vähem. "Kuus" teeb vägeva rolli Sam Rockwell, kes juba kolm aastat üksi Kuu peal tööd teinuna tahaks hirmsasti koju pääseda. Aga tegelikkus pole sugugi selline nagu ta arvab. Minu meelest vääriks Rockwelli suurepärane sooloesitus Oscarit. Ja film väärib kindlasti märkimist kui sümpaatselt actioni-vaba ulme. Kindlasti senise Pöffi tipphetk ja üks paremaid linalugusid, mida sel aastal näinud olen.

29.11.09

Pöffilood 2: Kuna Jimmy Page on kuningas

Pimedast ööst pikemat ei ole. Kui eile pärast pikka koristamist lõpuks kodust välja saime, oli kell peaaegu viis. Pime. Seitse tundi hiljem koju tagasi saabudes. Pime. Kaheksa tundi pärast seda korraks üles ärgates. Pime. Ja täna võis vaid aimata, et päike on tõusnud. Ilmselgelt armastab ta praegu ühte hoopis teist poolkera.
Eile sai maraton ehk kolm filmi ette võetud. Sri Lankas valminud "Kahe maailma vahel" sai põhiliselt tänu kobarkino kummikommidele üle elatud. Hoidsid une vähemalt veidi eemal. Mõistulugu taevast kukkunud palja ülakehaga noormehest on reklaami kohaselt võimsalt enigmaatiline julge sõmbolitega mängimine. Seda kõike tõepoolest, aga see Sri Lanka sinhala ja tamili rahvusrühmade pikka võitlust sümboliseeriv film ei ole just liiga kaasahaarav vaatepilt. Muudkui rändab see ilus mees mööda metsi ja tihnikuid, sõjavägi või sissid kannul. Ja kohtub igasuguste veidrate tüüpidega. Paraku arusaamist ei järgne. On ta siis kurja kuninga poolt lapsepõlves hüljatud prints või lihtsalt õnnetu srilankalane, kellele kodumaal kohta ei leidu.
Sri Lankast viis rännak kuuekümnendate Quebeci. Kolme lapse perekondlik suveidüll katkeb ootamatu uudisega, et pereisale meeldivad hoopis mehed. Nii et ema välismaale jalga laseb, jättes maha lootusetult sassis probleemidepuntra. Võõrastele võib ju öelda, et "emme on juuksuri juures". Tegelikult on see üpris soe nostalgiline lastefilm, milles kolmele eri vanuses lapsukesele ühtviisi kaasa tuntakse ja ekraaniaega pakutakse. Täiuslikust suvest asja ei saa, aga põnev aeg on ikkagi nii teismelise tüdruku, kartautot ehitava poisi ja ka aeglaselt areneva pesamuna jaoks. 
Kesköö lähenedes uppus Kumu elektrikitarri mürinasse. Davis Guggenheim tõi kokku kolm eri põlvkondade muusikut: inglase Jimmy Page'i, iirlase, kes armastab nime The Edge ning jänki Jack White'i. Ja lasi kõigil oma kitarrilood ära rääkida. 
Kuuekümnendatel Londonis stuudiomuusikuna alustanud ja hiljem Led Zeppeliniga maailmakuulsaks saanud Page on väärikas hallipäine vana. Muusikatuba on plaate otsast otsani täis kiilutud ning kitarr laulab sama vägevalt kui nelikümmend aastat tagasi. 
Seitsmekümnendate depressiivses Dublinis alustanud Edge on omaloodud kitarrisaundile truuks jäänud ja kirjutab ikka veel jõeäärses stuudios U2 tarbeks uusi laule.
Ning teistega võrreldes alles kollanokk White rändab mööda ameerika lõunaosariiki, kuulab Son House'i ja mängib oma rämedat neobluusi ääretu osavusega.
Filmi lõpetav The Bandi "The Weight" terve trio esituses on pikale õhtule vägev lõpp.

28.11.09

Pöffilood 1: Kui Cantona oli kuningas

Nagu mõnel varasemal aastal, püüaks ka seekord igast Pöffil nähtud filmist veidi kirja panna.
Seekordse festivali märksõnad on mul kindlasti puhkus ja Solaris. Esiteks see lugu, et unistasin juba kümme aastat tagasi, et mõtle kui tore oleks millalgi pöffinädal vabaks võtta. Magaks end hommikul välja ja siis pühenduks filmidele. Nüüd lõpuks jõudsin nii kaugele. 
Solarisest kui nähtusest ei saa ka üle ega ümber, sest see vastuoluline paik on selle nädala mu teine kodu. Vanasti uues Sakalas paiknenud festivali peakorter Solarises tundub ühest küljest päris loogiline. Teisalt nagu juba nädalaid korrutatud, pole see lärmakas vaba aja veetmise koht mingi kultuurikeskus. Pigem 21. sajandi mõttetu elulaadi sümbol. Ja seda hoolimata sellest, et Lido, Vapiano ja Sushihouse on kõik päris mõnusad söögikohad ning kes siis Apollo poemürakat ei armastaks. Kui Solaris vaid nende paikade ja kinodega piirduks, armastaksin teda küll.
Aga ega filmifestival saa urgu pugeda. Peab ikka sinna minema, kus inimestele meeldib liikuda. Meie selleaastane esimest filmi "Ericut otsides" näidati Artises. See on omaette väike nurgake Solarise Rävala-poolses otsas. Tundus päris armas pisike kino, kus ehk õpib käima küll. Film ise selline südamlik ja soe lihtsa inimese pilt, mida Ken Loachilt ikka ootad. Omajagu luuserist keskealine sügavalt õnnetu mehekökats, kes elab koos kahe ülekäte läinud teismelise kasupojaga. Kuni mehe ellu saabub ühel kanepisuitsusel õhtul ammune iidol magamistoa seinalt Eric Cantona ja kõik hakkab vaikselt muutuma. Cantona oli Prantsuse jalgpallur, kes suure osa oma karjäärist mängis Manchester Unitedis. Lõi palju kauneid väravaid, aga korra äigas hoopis vastasmeeskonna fännile mängu ajal karatelöögiga. Alati ääretult enesekindel ja ainult võiduga leppiv tegelane. Selline mängija, keda kodumeeskonna fännid pea jumalaks peavad.
Ja nüüd aastaid hiljem istub ta äkki vana postiljoni armetus magamistoas ja ütleb, et hirmule tuleb vastu astuda. Ning Eric (sest nii on ka filmi peategelase nimi) saabki eneselegi ootamatult sellega hakkama. Esimest korda elus.  
Tehke nüüd meite Liverpooli friikide jaoks ka mõni film. ManU folkloori on juba päris piisavalt filmilinal kujutatud. 

23.11.09

Sinu valguses

Ei tea ma Jon Allenist suurt midagi. Muusikamaailmas on ta mittekeegi. Isegi Wikipedias ei ole midagi kirjas. Kusagil seal Londoni kandis ta vist tavaliselt laulab. Aga teeb seda võimatult hästi.   

Ümbrikurevolutsioon

Hajameelne pajatab rohelisest revolutsioonist Rapla üldkogul. Mulle jääb seal kogetu rohkem meelde ümbrikurevolutsioonina. Vaimustav vaatepilt kui pärast volitamise keelustamist ümbrikehunnik lae alla kerkis, on praegugi silme ees. Vist meie suurim võit pärast kolme aastat tulutut üritamist. Hääletusmandaatideks olid nimelt kaks kokkukleebitud ümbrikku. Väga säästlik ja tagasihoidlik lahendus.
Aga mis seal Raplas siis õigupoolest toimus? Päevaleht räägib anarhiast, Postimees mässust. Tegelikult polnud kumbagi. Strandbergi ajajärk sai lihtsalt selleks korraks läbi. Jah, see oli ühe seltskonna kindlameelse ja pikaajalise töö tulemus. Aga ega need inimesed pole erakonnas mingid uustulnukad. Volikogus oli enamus juba varemgi ja oluline esindatus ka juhatuses. Lihtsalt seekord tehti piisavalt põhjalik eeltöö.
Hoopis tähtsam on nüüd juba mõelda, mis edasi saab. Avalikkus tahab erakondade eesotsas võimukat ja sharmantset isakest näha. Sellist roheliste uuest juhatusest küll ei leia. Avalikkus ootab selget sõnumit, oleme me koalitsioonis või opositsioonis. Selleks on ehk nüüd veidi paremad võimalused. Avalikkus ootab seda teistsugust poliitilist kultuuri, millest rohelised kunagi rääkisid. Kui suuremad segadused möödas, näitame ehk sedagi.
Kõige tähtsam on kommunikatsioon. Roheliste senine juhtkond sõna otseses mõttes põlgas ajakirjandust. Muidugi ei aidanud selline suhtumine sõnumi edastamisele kaasa. Eks nüüd tule siingi midagi ümber mõelda.
Ah jaa - ei saa jätta ütlemata kui tore üldkogul oli. Sõbralikke vestlusi sai oi kui palju peetud. Traditsiooniliselt viibis kohal kusagil metsatalus elav proua Elma. Elevust ja krapsakust täis nagu ikka. Ütles, et talle nii meeldib siin oma inimeste seltsis olla. Isegi pojale, kes külla tahtis tulla, olla öelnud, et vaat laupäeval ma kodus ei ole. Tule pühapäeval.
Indrek Tarand esines mõnusa positiivse sõnavõtuga. Jäi selge arusaam, et ta on meie esindaja seal europarlamendis. Ehkki erakonda ei kuulu. Loodetavasti saab temast väärt partner ka uuele juhatusele.
Koosoleku lõpuminutitel tundus isegi Marek korraks teistsugune. Võttis fotoka, läks ja tegi saalist pilti. Morniilmeline poliitik näitas hetkeks end uuest küljest.
Kui saame nüüd vastuoludest üle, võime päästa nii erakonna kui rohelise poliitika siin Eestis. Kui ei saa, oli see võib-olla viimane üldkogu. Aga meelde jääb laupäev mõlemal juhul.

Meeldejääv sushielamus

Eilne Solarise külastus viis meid peale PÖFFi kataloogi ostmist Sushihouse. See oli hea valik - suht lühike menüü aga leidsime endale uue lemmiku.
Enne kodus guugeldades tuli välja selline asi nagu Chirashi sushi - kausitäis riisi, kuhu on peale laotud kala, kurki, kalamarja jms, mis muidu riisi sisse keeratakse (ümber pannakse). Mulle meenus, kuidas me Pariisis vaatasime kõrvallaua naisi ühes sushikohas ja arutasime, et vat mis veider roog. Ju nad siis seda sama sõidki.
Igatahes - 58 krooni ja imemaitsev kõhutäis. Soovitame soojalt!

Midagi sellist see umbes oli. Kahjuks jäi mulle alles nüüd silma ka soovitus, et see toit tuleks üle kallata sojakastmega, milles on lahustatud wasabit. Esimese poole me mõtlesime ise välja aga teist mitte.

21.11.09

Sellist päeva...

...ei saa teistmoodi lõpetada.

20.11.09

Homme Raplas

Kaks leeri roomavad kaevikutest välja, et veel üks vihane lahing pidada. Vange arvatavasti ei võeta.

18.11.09

Kesköine klaver

Norah Jones - Man of the Hour

13.11.09

Saatur

Eile õhtul vaatan enda ees olevale paberile ja loen lauset:
Saatür võib olla naisterahvas ja erandina ei ole nõutav tulirelva olemasolu.
Mida kuradit...? Mis saatür?

Siis saan aru, et raamatupidamise aluste konspekti saatürid ei eksi ja ei tasu toppida u-le täppe peale. Tegelikult on juttu saaturist ja rahaveo nõuetest. Kapsas oled!

11.11.09

Jood ja on häbi?

Äsja kirjutati, et Eesti on joomise alal Euroopas igati auväärsel teisel kohal. Mõnel ehk aeg-ajalt tekib vajadus seda pudelipõhja jõllitamist enda jaoks kuidagi õigustada. Siit leiad üksi joomiseks mitu kaunist põhjendust.

9.11.09

Tiho

Kirtanarasat olen juba kaunis pikka aega vaikselt fännanud. Nende ainus plaat satub päris tihti masinasse ning tolle lummavad India-pärased lood on juba pähe kulunud. Ammune unistus triot ka kontserdilaval näha sai eile lõpuks teoks.
Rock Cafe ei ole päris nende jaoks mõeldud muidugi. Kui kõledasse ja pooltühja saali sisse astusime, müristasid laval mingid raskema roki tegelased. Ja miks seal suutäitki süüa ei anta? Ah...
Eile oli Kirtanarasa roll olla mingisuguse Vene etnogrupi soojendaja. Aga ei sest midagi. Kadi ja Kaushalya kaunid hääled ning kõige kolme bändiliikme võime omavahel sundimatult pille vahetada jätsid mõnusa mulje. On alles andekad tegelased. Enamik eile esitatud laule on vist uued, bändi ainsal kauamängival neid pole. Ja eks arengut on nende lugude põhjal märgata. Neiud laulavad juba ka vene ja prantsuse keeles ning laulud pole ehk enam nii orientaalse kõlaga. Mulle meeldivad ka need uuemad väga. Peamiselt vene rahvusest publik kuulis eile bändi ilmselt esimest korda ja pikemaid ovatsioone tõi kaasa üksnes venekeelne laul. Aga ehk oligi huvitav Kirtanarasat sellises ootamatus olukorras kohata. Nad said hakkama.
Ootan juba põnevusega teist albumit. Vist lähiajal teda küll tulemas pole nagu ka mitte uusi kontserte. Tuleval aastal aga kindlasti.

8.11.09

Sammalnina

Eile Harku ringi ette võttes arvasime, et see on väga lopane ja märg tee. Aga tegelikult oli metsavahe täitsa talvine. Nii talvine, et suutsime isegi nädalavahetuseks antud ülesande, ehitada lumememm, ära teha. Palun saage tuttavaks - Sammalnina!

5.11.09

Kojutuleku vaevad

Kosmose ristmikust Hallivanamehe bussipeatuseni võib olla umbkaudu kilomeeter. Vahest vähemgi. Ekspressbussil mahub sinna sisse üks peatus ka. On seda vahemaad võimalik läbida 40 minutit? Ikka. Kui seal Hallivanamehes (on ikka nimi) juhtumisi üks sõidurida liiklusõnnetuse tõttu kinni. 
Ja siis mõned imestavad, miks Tallinnas ühistransport ebapopulaarne. Bussis on nõnda palav, et higi jookseb mööda selga. Hea lausa seal seistes mõelda, et pärast vaja veel veerand tundi külma ilmaga kodu poole kõmpida. Autos saad vähemalt temperatuuri reguleerida. Ja samuti ise otsustada, kas kõlaritest peab möirgama just Elmari soovisaade. Või äkki leidub midagi muud. 
Õnnetusest mööda pääsenud, vajutab bussijuht gaasi põhja. Hoia siis elu eest postist kinni. Ummikus mahavisatud aeg vaja taha teha. Graafikus polnud seda neljakümmet ette nähtud.  

Kaheparteikoll

Eile AK-s Pihli jälgides mõtlesin, et kahe partei süsteem on Eestis jälle sammukese lähedal. Kahju hakkab sotsidest. Ma arvan, et Tallinna võimukoalitsiooni minek tundus neile ahvatlev ja huvitav. Muidu oleks selline auti mängitud tunne, aga nüüd on ehk võimalik kaasa lüüa, midagi ära teha. Ärge eriti unistage. Kui tõenäosust hinnata, siis pigem võib see samm olla hoopis erakonna luigelaul. Väikese ja tarbetu nööbina Keski võimsal pintsakul pole suuremat edulootust. Reformierakondlik meedia Postimehega eesotsas juba haistab võimalust veel üks väike partei teelt pühkida. Ja nende propaganda just sotside vastu saab olema järgmised poolteist aastat armutu. Rahvaliit on juba sisuliselt hävitatud ja rohelised surnuks vaikitud. Nüüd on sotside kord.
Kujutan kenasti ette stsenaariumit, milles aina võimsamaks muutuva Keskerakonna ainsa alternatiivina käiakse välja paremerakondade liit. Muidugi reformikate kindla käe all. Ja rohkem pole siia riiki kedagi tarvis.
Valdades jääb vast omajagu võimu teistelegi - kuni need vältimatult omavahel liidetakse. Aga riigi ja suuremate linnade tasandil hakkavad näilist võitlust pidama süsimustad ja lumivalged. Tegelikult ühed hallid mõlemad. Vali pool või kao.

Hommikune mõttenõtrus

Astun apteeki, et c-vitamiini osta. Neiu vuristab kiiresti mingid variandid ette ja jääb pakendite juurde seisma. Mõtlen, et tahaks seda oranzhi, aga kuidas see orange nüüd eesti keeli oligi? Ja need teised ka: strawberry, blackcurrant. No pagan võtaks! Vaatan pikki sekundeid inglisekeelseid silte juhmi ilmega, aga mitte midagi ei tule meelde. Lõpuks kusagilt ajusoppidest paiskub esile sõna mustsõstar. Eks ma siis selle pean võtma.

4.11.09

Kohatu hommik

Pärast lühikest und ärgates kipuvad asjad peost pudenema. Shampoonipudel ja sööginõud. Bussis vihastan Päevalehe peale, milles keegi spordiasjatundja Vancouveri taliolümpiast kirjutades mainib muuhulgas ka müütilisi Montreali talimänge 1974. aastal. Kirjalikud allikad on sellisest võistlusest seni vaikinud. Järgmiseks jään sealsamas bussis pikalt huvitavat neidu silmitsema ning sõidan mööda peatusest, kus maha pidin minema. Ning lõpetuseks avastan töötrepist üles tulles, et mul pole ID-kaarti kaasas. Nojah, eile ju andsin siinsamas kabinetis digiallkirja ja siia ta mul jäi. Mitu korda ma vahepeal ühistransporti jõudsingi kasutada?
Ja ometi, kõigest hoolimata, on ütlemata rahulik olla.

1.11.09

Päike ja lehed

Keila-Joal sattusime sõpradega kokku ja tegime üheskoos pika jalutuskäigu.






28.10.09

Pärast sügisest jalutuskäiku

Siit need kurvad õhtud jälle tulevad. Taas see kibemagus Blue Rodeo.

23.10.09

Sotsialistlik roherahvaliitlik utoopia

Täna võib pisikesest lehenupukesest lugeda, et mõned rahvaliitlased näeksid hea meelega koostööd sotside ja rohelistega ühise sotsiaalse liiduna. Pean tunnistama, et mulle see utoopiline mõte meeldib.
Eelkõige vaatan asja muidugi roheliste seisukohalt. Erakonna kuus parlamendisaadikut on keskkonnaspetsid, kellele jaoks kaunis võõras sotsiaalne mõõde. Ilmekalt kirjeldab seda tehnokraatlikku mõtteviisi Strandbergi blogi. Sotside ning rahvaliitlaste inimkesksemad arusaamad tooksid värskeid tuuli ja ehk ka veidi suuremat toetust. Eriti kui populismist suudetaks hoiduda. Ma usun, et eetiline suhtumine keskkonda ja eetiline suhtumine inimesesse on võimalik omavahel ühendada. Kaua saab sedaviisi, et Eestis ei ole parempoolsusele muud alternatiivi kui populistlik Keskerakond.
Aga nüüd kui küsida, kas kunagi sellisest ühinemisest asja saab ja eriti veel minu ideaalis pakutud alustel - ega ikka ei saa. Teiste erakondade juhtkonda niiväga ei tunne, aga roheliste liidrid põlgavad vasakpoolsust liiga palju. Utoopia on sellegipoolest ilus.
Mis puudutab roheliste liitu üksnes rahvaliiduga, siis see on minu jaoks nõrk valik. Ei usu rohelise mõtteviisi säilimisse sellises erakonnas.

22.10.09

Kurbusemeistrid

Vihma kallab, kurbus hinges. Maailma parim nukrate laulude bänd on pärit Kanadast ja nende nimi on Blue Rodeo. Just bad timing that's all...

Hää asi müüb ka ilma kurku toppimiseta

Ma pean Kivirähkist lugu küll ja tema uus lauamäng on päris talutav ajaviide, aga Päevalehe lugejal peab selle lõputust promomisest küll vaikselt kõrini olema. Kõige tipuks siis nüüd veel see, et kui siit selle vana mikropehme versiooniga EPL veebilehele uudiseid lugema lähen, siis mis mulle vastu vaatabki? Ussisõnade hiiglaslik reklaam. Üle terve ekraani. Ilma seda kinni panemata edasi ei saagi.
Vaat sellised asjad mulle ei meeldi. Ädblokke tööarvutile panna ka ei saa. Lõpetage lollused, ausõna.

19.10.09

Mitte ainult Tallinnas

Tallinn ja Virumaa pole kaugeltki ainsad vasakpoolsuse kantsid Eestis. Huvitav valimistulemus on näiteks leida Helme vallast Valgamaal, kus sotsid said 8 kohta, kesk 4, valimisliit ühe ja reform 0. Sangaste vald kuulub samuti täies ulatuses sotsidele.

Roheliste seas aga algab viimane otsingute periood. Erakonna edukaks tegutsemiseks on vaja palju rohkem pühendunud inimesi ja toimivamat organisatsiooni. Kõike seda on rohelistel lootusetult vähe ja praegusel teel jätkates ei tule ka juurde. Peab kurvalt küsima, kas 2011. aasta Riigikogu valimiste ajaks on rohelist erakonda Eestis veel olemas?

Häving

0 kohta nii Tartu kui Tallinna volikogudes. Parlamendierakonna jaoks on see täielik häving. Tõeliselt masendav tulemus juba teistel valimistel sel aastal.  

18.10.09

Kapates läbi Läti

Eilseks seadsime omale veidra eesmärgi - käia ühes Läti Selveris, enne kui nad seal lõplikult kinni pannakse. See osutus üle ootuste pikaks ja keeruliseks teekonnaks.
Hommik oli Lõuna-Eestis ilus. Udu kattis künkaid ja kollased metsaviirud paistsid tänu ähmasele päikesevalgusele tõeliselt kaunid. Aga Läti pool hakkas kallama. Ning vihm läks õige pea üle lörtsiks. Räitsakad aina suurenesid. Tundus, et oleme jõunud lumemaale. Kuni ühel hetkel oli valge maa taas kadunud.
Salaspilsi Selver on nukker paik. Vaatepilt meenutab tüüpilist nõukaaja lõpu poodi. Tühjad riiulid, üksikud kaubagrupid veel alles, aga isegi leiba või piima seal enam ei müüda. Tohutu allahindlus toob inimesi siiski veel maiustusi ja kuivaineid krabama. Kaks kassat töötamas, pikad sabad taga. Ühe välismaavallutust üritanud Eesti äri kuulsusetu lõpp.
Tagasiteeks jätkus põnevust kah. Ape juures kaardil lubatud bensiinijaama ei olnud enam olemas, mis järel jäi ainus lootus kuidagi Võrru jõuda. Mufti juba turtsus tühjusest nii et olime päris närvis. Aga jäi talle isegi paar liitrit kõhtu alles.
Zilaiskalnsi ehk sinise mäe tipus asuv veider kosmoseelukas:


Lumemaa 17. oktoobril:



16.10.09

Tarvilik õhtu

Jõudsin eile hilisõhtuse bussiga kodu poole loksudes mõtteni kui väheste inimestega ma ikka igapäevaselt suhtlen. Ja kui väga vajan selliseid vana kamba kokkusaamisi nagu too just läbi saanu.

15.10.09

Mäng on kohal!

Püüdlikult eesti keelt hääldav tädi tõi mulle Muinas-Eesti seiklusmängu by Kivirähk & Künnap. Ussisaba ulatab kaanel lausa kolbast läbi. Kõik mängima!

Guugel kõnetab

Pukseeritavad sildid.
Nüüd saate silte kaustadele sarnaselt kirjade juurde pukseerida ja vastupidi. Lihtsama juurdepääsu huvides asuvad kõige sagedamini kasutatavad sildid teie vestlusloendi kohal. Ülejäänud sildid on peidetud, kuid neile pääseb juurde, kui klõpsate „rohkem”. Määrake ise, millised sildid seadete vahekaardil Sildid kuvatakse.

Veel guuglikõnetusi:
Nõuanne: lohistage silte sellesse menüüsse või sellest menüüst välja või määrake, milliseid silte aknas Seaded näidatakse.
Veel toiminguid:
Filtreeri kirju niimoodi.
Summuta.

12.10.09

Vihmavari polnud igavene

Minu 2001. aastal Norrast kingituseks saadud vihmavari rebeneb igast otsast. Uskumatu muidugi, et siin pealinna tuultes nii kaua vastu on peetud. Nüüd ootab teda sama saatus, mis üht sinist ametivenda Kaarli puiesteel. Otsapidi prügikastis, kõik soolikad paistmas.
Toompeal pole täna ühtegi turismigruppi märgata. Paistab, et meie tore sügisilm on isegi nemad eemale peletanud.

Kellele on elustiili tarvis?

Eile oli kaugelt liiga vara sinna Solarisesse minna. Eks ma aimasin ette kui rängalt pettuma pean ja ümberkaudseid kõnniteid täitvad dzhiibid aitasid lootusetuse tundele omajagu kaasa. Sisse trüginud, sai peagi selgeks, et kui pidevalt jope vastu kõhtu ja teine selga toetamas, jäävad elustiiliotsingud kiiresti katki. Pealegi ei lasta sind kaubanduskeskusest kaugemale. Jäidki arusaamatuks, kus need kinod ja kontserdisaalid seal ennast peidavad. Ainult poed paistsid kätte. Selg ees välja tagasi.
Omal ajal kui Sakalat lammutati, olin kindlalt seda meelt, et igati õige tegu. Tühjaks jäänud nõukaaegset parteihoonet pole kellelegi tarvis. Asemele kerkis oodatult arhitekti õudusunenägu - täpselt selline nagu neid igas suurlinnas karjade kaupa võib leida. Varsti unustatakse vastuolud ja hakatakse seal igapäevaselt käima nagu Virus või Tartu kaubamajas. Elustiili pole, kultuuri (vähemalt esialgu) ka mitte, aga tarbija rahakoti jõud ongi neist vägevam.

9.10.09

Kaugelt liiga vara

Barack Obama on saanud Nobeli rahupreemia, antakse täna teada. Põhjendus: mees on teinud enneolematuid jõupingutusi, et tugevdada rahvusvahelist diplomaatiat ja koostööd rahvaste vahel.
No seda nüüd muidugi, et olin eelmisel aastal ja olen praegugi Obama suur toetaja ja kaasaelaja, aga kas 10 kuud presidendiametis ikka väärib Nobeli rahupreemiat? Minu meelest oleks mõttekas ikka kõigepealt saavutused ära oodata, mitte auhinda avansina kätte jagada. Guantanamo vangilaager on endiselt avatud, Iraagi ja Afganistani konfliktid jätkuvad, Iraani tuumaohule pole lahendust, Iisraelist ning palestiinlastest pole mõtet rääkidagi. No ja nii edasi kuni ohtlikult kõikuva Venemaani välja.
Obama oleks pidanud rahupreemia kõigepealt presidendiametis välja teenima. Kui mees juba täna säärast au väärt, siis mida ta järgmised kolm (või loodetavalt seitse) aastat tegema hakkab. Mis siis kui mõnes maailma nurgas tänu tema pingutustele tõesõna ühel päeval rahu peaks saabuma? Korduspreemiat samale mehele ju ei anta.

8.10.09

Eestlase valus totrus

Andrus Kivirähk on meie õnnetu elukese kõige teravama silmaga kujutaja. Tal on pea alati paigas nii lugu, karakterid kui detailid. Draamateatri "Vombat" üksnes kinnitab seda teadmist. Taas on Kivirähk otsinud kokku tüüpilise eestlase väikesed totrused ja need mitme tegelase vahel oskuslikult jaganud. Oma rahva justkui heroilise ajaloo pime kummardamine, laiskloomaks muutunud linnainimese mõttetu molutamine, virtuaalses muinasjutumaailmas elamine. Jne.
Kui seda suurepärast tükki suvel Pärnus lugesin, oli näiteks raske kujutleda Tõnu Oja lavale rumala tõusiku rolli. Olen ju harjunud teda rohkem nägema õnnetu luuserina. Aga ta mängib sellegi vapustavalt välja nagu oligi arvata. Ja erakordselt hästi sobivad ka teised näitlejad Kivirähki etteantud raamidesse. Nii täiuslikku castingut pole ammu kohanud. Kui vaid poleks Draama suures saalis alati vaevavat palavust, vastikult ebamugavaid toole ja suud kuivatavat õhku, ei saakski paremat teatriõhtut ette kujutada.

Keda ma siis valisin?

Üks võim(uk)as proua esitas täna listis läbitungiva palve valimispropagandaks. Tehke ometi ka midagi! ;)
No hea küll. Oma tänahommikust valikut pole mul häbi tutvustada. Tanel Tammet, asjalik ja arukas mees, Tehnikaülikooli professor. Meil roheliste seas tuntud kui otsedemokraatia mõtte maaletooja ja arendaja. Kirjutanud kunagi näiteks sellise toreda loo asjade õnnest.
Nii et polnud mul Nõmmel häda miskit ja Tanelit pole raske kellele iganes soovitada. Aga kui ma näiteks Mustamäel elaksin, oleksin küll püsti hädas. Sealne kümneliikmeline rohelise erakonna nimekiri koosneb viiest rahvaliitlasest, neljast parteitust ja ühest rohelisest. See viimane neist ka minu jaoks täiesti tundmatu tegelane. Isegi tubli propagandisti käed jäävad lühikeseks, et sellisest seltskonnast kedagi promoma hakata. Kahju küll.

6.10.09

Kurva päeva päästeamet

Laurel & Hardy feat. Marc Bolan & T.Rex

Tallinnas rohetult?

Ligi kolm aastat pärast rohelise erakonna loomist on toetus Nõmmel 0%. Nii näitab värske arvamusuuring Päevalehes. Kuidas nii nigelasse seisu jõuti?
Kunagi sai loodetud, et rohelistest ei saa päris tavapärast erakonda. Põhikirja kanti kaunid mõtted sisemisest otsedemokraatiast ja liikmete kaasamisest. Täna on rohelised üks erakond teiste seas. Endiselt hea programmi ja paljude toredate inimestega. Toompealt juhitakse seda veidi kaosesse langenud seltskonda kindla käega. Erakonnaliige on statistika, number kontorikaustas. Ja aeg-ajalt tuleb ikka allapoole näppu viibutada, et miks te siis ei panusta nagu kunagi tahtsite. Seda ikka. Inimesed säravas klaaskastis teisi ei märka.
Tallinna kohalike valimiste kampaania ehitati igati oodatud moel. Mõningase klubilise arutamise järel tulid tublid kõrgemal heakskiidu saanud mehed ja naised ning tegid ära. Oma arusaamade järgi. Ega nad tähele pannud, et senised aktivistid kõrvale lükkasid. Viimased jäävad ise süüdi, et kaasa ei läinud.
Nõnda on enamik roheliste valimisnimekirjast minu jaoks tundmatud inimesed. Rahvaliitlased, kes sundimatult rohelistega liideti või lihtsalt ootamatult mööduvale reele hüppajad. Vähe on neid, kellega kunagi pealinna asju sai arutatud. Programmis on küll palju head kirjas. Aga programm on erakondadel tihtipeale sisukas. Kes seda ellu viima hakkab kui tunned ennast vaid numbrina kaustas?
Lõpetan kurblaulu optimistlikumalt. Ülehomme kui e-hääletus avatakse, valin ikkagi rohelisi. Nõmmel kandideerib mitu sümpaatset inimest. Tühja visatud hääl? Siis võtku tühjus ja ehitagu temast midagi.

5.10.09

Ääretult sinine esmaspäev

Minu sinine esmaspäev nägi välja tõeliselt sinine. Ma pole üle kuude maganud nii kehvasti kui täna öösel, mingi paarkümmend korda ärkasin üles. Kõhuvalu. Tööle jõudes sain aru, et see töökaaslane, kes reedel hirmsasti tüli tahtis norida, jätkab. Ja on punumas mingit mõttetut intriigi saates kirju kõige kõrgemateni. Isegi kui ma olen kõik oma arust õigesti teinud,  vastik. Seletuskirjade kirjutamine. 
Seejärel - tühi autoaku ja puksiiriga seotud probleemid. Süüdlase otsimine, kes tegi mida valesti, et aku ööga tühjaks jooksis.
Ja siis toodi tagasi mu läpakas, mis oli nädala eest remonti läks. Sain siis teada, millega. Kõvaketas lendas vastu taevast - ja koos sellega kõik 2009 tehtud fotod, millest polnud backupi. Peaksin muidugist õnnelik olema, et 2003-2008 on kenasti olemas koduarvutis ja Picasas aga ka selles aastas oli palju toredaid hetki.
Päeva kroonis üüriline, kes teatas õhtul, et kuu aja pärast kolib välja. Tuleb uue otsimise protsessi otsast alata. Äkki teate kedagi, kes tahaks Mustamäele 1-toalist korterit, 30 m2, 2300+kom.maksed, värskelt remonditud (augustis)?

2.10.09

Kuhu nali jäi?

Poliitiline pila on harva naljakas. Võib-olla sellepärast, et poliitika on juba niigi lõputu paroodia. Ja eks oleksid pidanud hüüdlaused "Parim Briti komöödia" ja "Meisterlik satiir" kah ettevaatlikuks tegema. Sõpruses niigi õhukesest rahataskust 110 krooni rööviv "In The Loop" keerab vindi nii üle, et naljatuju saab otsa ja tahaks häbiga maha vaadata. Eriti mõne pöörase ropu suuga märatsemise ajal, milliseid on kahe tunni ajal kaugelt üleliia.
See oli muidugi hea detail meelde tuletada, et Briti poliitik - olgu ta või peaminister ise - peab eelkõige oma valimisringkonna eest seisma. Väikese inimese muredega tegelemine hoiab kahe jalaga maa peal. Meie poliitikutel paraku seda vajadust ei ole. Seepärast nad õhus hõljuvadki.

Tuttav ja turvaline

Minu jaoks tähendab mõni muusikapala otserändu lapsepõlve. Tuttavasse ja turvalisse aega enne suuri muresid. Enamikul biitlite tuntumatest lauludest on selline mõju. Need lood on justkui minuga kokku kasvanud. Pikka aega ei tahtnud ma just sellepärast üldse biitleid kuulata. Aga nüüd olen vist sellises eas, et vajan taas nõrka mälestust ammukadunud rõõmuhetkedest. Kui George Harrison oma "Somethingi" taas alustab...

30.9.09

Viis aastat pajatusi: 30. september

Seekordne tagasivaade jäi tahtmatult kuu viimaseks päevaks. Ja mis selgub? 30. septembril pole me Jutikuga üheski oma blogis ainsatki postitust teinud. Vaat milline lops.
Aga ega ma jonni ei jäta. Püüan oktoobris uuesti.

29.9.09

Mina oma harjumusi ei muuda!

Presidendiproua arvamus transrasvadest ja kompvekkidest ei anna mu headele kolleegidele rahu. Üldine seisukoht on umbes selline, et kuidas ta küll võib midagi sellist öelda. Meie oma eestimaine tootja ja tegelikult on ju kommid nii maitsvad ja pole nad ebatervislikud midagi. Spetsialistid X ja Y on juba rutanud seda kinnitama.
Elavalt tuleb meelde samalaadne arutelu, mis kerkis üles hõõglampide keelustamise ümber. Kohe oli igaühel kamaluga argumente säästulampide sobimatusest, hinnast. Oih, ma pean oma lambid kõik välja vahetama. Lõpuks läheb euroliidu kirumiseks nagu ikka. Nemad seal ei saa meist eestlastest ikka üldse aru.
Minul kipub olema kahtlus, et tegelik põhjus, miks kõik uus ja tundmatu otsekohe võimatuks ja halvaks tembeldatakse, on üpris lihtne. Inimene ei taha oma tavaharjumusi muuta. Mis iganes ettekääne on ok.
Nagu ses samas säästupirnide demoniseerimise küsimuses tänases Postimehes keegi füüsikaprofessor. Hõõglambid kütavad maja ja tänu nendele on küttearved väiksemad. Ja nõnda me ka saastame keskkonda vähem! Järelikult on säästupirn täiesti out.
Aga on's see füüsikaprofessor hetkekski mõelnud, kuidas toasooja vähem energiamahukaks ja saastvamaks muuta? Vaevalt küll. Selle asemel sõdib ta säästupirnidega, mille keskkonnahoidlikkus ometi teaduslikult põhjendatud.
Aga muidugi mitte meie jaoks siin Eestis. Meie siin oleme hõõglampidega harjunud, transrasvadega ka. Ja milleks mina ühissõidukit peaksin kasutama kui naabri maastur minu autost kolm korda enam keskkonda saastab! No way.
Muutus pole lihtne ega üheselt seletatav, aga algab väikestest asjadest.

Kui kilekott oli lahe

Ma olin seitsmene või kaheksane kui muusikatuppa riputati aukohale kilekott. Kuidas ta seal säras luituma hakkavate Baccara ja Olivia Newton-Johni postrite kõrval. Keegi kena beib naeratas sinistes Wrangleri teksastes. Ja nõnda valget kilet polnud N. Eestis kusagil. Tundus täiesti mõeldamatu, et sellist imeasja poes käimiseks või kartulite kandmiseks kasutataks. Kilekott oli kõige kaunim asi selles vanas makilinte täis kuhjatud Sihi tänava toakeses.
Palju aastaid hiljem võtsime pleekinud, tolmuse jälkuse seinalt maha ning viskasime otse prügikasti. Ja täna on mul juba kaunikesti häbi kilekotiga ringi käia. Vahest Westmanis käies pole muud võimalust, peab võtma. Aga siis vaatan maha ja kahetsen. Ja iga kord kella viiesest bussist meie kandis maha astuvat vanameest jälgin kah arvustava pilguga. Miks tal alati see kilekott käe ümber on keeratud?
Lool vist muud moraali polegi kui et juba nõnda kaua elatud, et väärtushinnangud jõudnud põhjalikult muutuda. Oh saaks nüüd kusagilt ilusa särava Wrangleri kilekoti...

28.9.09

Aeglaselt hinge pugev Kureishi

Grandioosselt aeglase ja hüpliku lugejana võttis Hanif Kureishi rohkem kui viiesajaleheküljeline "Midagi sulle öelda" mul ikka päris mitu nädalat. Ilmselgelt nüüdisaegses stiilis kirjutet Briti romaan kõneleb Pakistani juurtega psühhoanalüütik Jamalist, tema pöörasevõitu perekonnast ning sõpradest. Ja suurest saladusest, mis meest aastakümneid närib ning tema elu õige mitmel moel mõjutab.
Lugemist alustades käis pidevalt peast läbi väljend paljusõnaline. Küll Kureishi alles jaksab elu ja inimesi kirjeldades palju rääkida. Paistab, et tema tegelased on ka hiiglama jutukad, püsimatud ja millelegi või kellelegi pühendumiseks võimetud. Peategelane paistab selles osas teistest vaiksem sell, aga hindab temagi tänapäevast pöörast eluviisi. Või õieti ta kogeb, et kõik ümbritsevad inimesed on pidevas jutustamis-, elamus- ja seksinäljas ning küllap see nii olema peabki.
Pikapeale aga kujundab Kureishi oma romaani õige nutikaks perekondlikuks armastuslooks. Mitte selles mõttes, et kõik tegelased omavahel sugulased oleksid. Pigem ühendab neid omavahel Jamali vastuoluline minevik ja veidi kõrvalseisev olevik. Paistab sedamoodi, et ühiskond soosib absoluutset vabadust ja piiritust, kuid peategelane märkab lõpuks kui kitsas ring inimesi talle tegelikult korda läheb. Ning ei temal ega tema lähedastel pole lõpuks kuigi palju valikuvabadust. Isegi sellises pöörases maailmas on ainus võimalus toetuda neile, kes alati sulle olulised olnud. Kõigel muul justkui polegi tähtsust.

25.9.09

Kurbmäng vihmas

Kui uskumatult masendav paistab Mustamäe vihmasajus. Buss venib kui tigu Vilde teel, Elmar möirgab raadios, surnud sääsk aknalaual. Viinapood ja pandimaja. Mitmes põlvkond juba kasvab nende hallide kastide vahel?

Midagi südamest kuuli

Seda videot olen oodanud juba nädala-kaks. Tõstab suurest mõnust juuksekarvad püsti. Tea muidugi, kaua see link töötab.
Wikipedia kirjutab, et Scarlett laulis selle loo Pete Yorniga linti juba 2006. aastal. Nüüd on lõpuks plaat väljas.
Scarlett Johansson & Pete Yorn - "Relator"