Tallinnas rohetult?

Ligi kolm aastat pärast rohelise erakonna loomist on toetus Nõmmel 0%. Nii näitab värske arvamusuuring Päevalehes. Kuidas nii nigelasse seisu jõuti?
Kunagi sai loodetud, et rohelistest ei saa päris tavapärast erakonda. Põhikirja kanti kaunid mõtted sisemisest otsedemokraatiast ja liikmete kaasamisest. Täna on rohelised üks erakond teiste seas. Endiselt hea programmi ja paljude toredate inimestega. Toompealt juhitakse seda veidi kaosesse langenud seltskonda kindla käega. Erakonnaliige on statistika, number kontorikaustas. Ja aeg-ajalt tuleb ikka allapoole näppu viibutada, et miks te siis ei panusta nagu kunagi tahtsite. Seda ikka. Inimesed säravas klaaskastis teisi ei märka.
Tallinna kohalike valimiste kampaania ehitati igati oodatud moel. Mõningase klubilise arutamise järel tulid tublid kõrgemal heakskiidu saanud mehed ja naised ning tegid ära. Oma arusaamade järgi. Ega nad tähele pannud, et senised aktivistid kõrvale lükkasid. Viimased jäävad ise süüdi, et kaasa ei läinud.
Nõnda on enamik roheliste valimisnimekirjast minu jaoks tundmatud inimesed. Rahvaliitlased, kes sundimatult rohelistega liideti või lihtsalt ootamatult mööduvale reele hüppajad. Vähe on neid, kellega kunagi pealinna asju sai arutatud. Programmis on küll palju head kirjas. Aga programm on erakondadel tihtipeale sisukas. Kes seda ellu viima hakkab kui tunned ennast vaid numbrina kaustas?
Lõpetan kurblaulu optimistlikumalt. Ülehomme kui e-hääletus avatakse, valin ikkagi rohelisi. Nõmmel kandideerib mitu sümpaatset inimest. Tühja visatud hääl? Siis võtku tühjus ja ehitagu temast midagi.