Eestlase valus totrus

Andrus Kivirähk on meie õnnetu elukese kõige teravama silmaga kujutaja. Tal on pea alati paigas nii lugu, karakterid kui detailid. Draamateatri "Vombat" üksnes kinnitab seda teadmist. Taas on Kivirähk otsinud kokku tüüpilise eestlase väikesed totrused ja need mitme tegelase vahel oskuslikult jaganud. Oma rahva justkui heroilise ajaloo pime kummardamine, laiskloomaks muutunud linnainimese mõttetu molutamine, virtuaalses muinasjutumaailmas elamine. Jne.
Kui seda suurepärast tükki suvel Pärnus lugesin, oli näiteks raske kujutleda Tõnu Oja lavale rumala tõusiku rolli. Olen ju harjunud teda rohkem nägema õnnetu luuserina. Aga ta mängib sellegi vapustavalt välja nagu oligi arvata. Ja erakordselt hästi sobivad ka teised näitlejad Kivirähki etteantud raamidesse. Nii täiuslikku castingut pole ammu kohanud. Kui vaid poleks Draama suures saalis alati vaevavat palavust, vastikult ebamugavaid toole ja suud kuivatavat õhku, ei saakski paremat teatriõhtut ette kujutada.