Jaan Tõnisson läheb vangi

Murran end läbi Erkki Tuomioja värske Jaan Tõnissonist rääkiva teose. Teen seda ajaloohuvist, aga osalt ka sellepärast, et mäletan nänni (isapoolne vanaema) juttu, et meie pere oli Wabariigi ajal ikka Tõnissoni toetaja. Ja lapsena oli raamaturiiulis kolmekümnendate väljaanne "Jaan Tõnisson töös ja võitluses". Selline paks ja propagandistlik.
Tõnisson, nagu teisedki omaaegsed poliitilised liidrid, oli vastuoluline tegelane. Alustas alalhoidliku konservatiivina, lõpetas põhimõttelise demokraadina. Pätsiga oli hoopis vastupidi - vasakpoolsest progressiivsest sai autokraatne valitseja.
Tõnissonil oli muidugi omajagu ebameeldivaid seisukohti. Näiteks arvas ta kunagi kangekaelselt, et naise pea on mehe omast väiksem ja seetõttu ei kõlba naine avalikus debatis kaasa lööma. Aga eks ta hiljem veidi meelt muutis. Ja isegi naisõiguslastega leppis.
Kuid raamatut alles murran, praegu tahtsin peamiselt ühest fotost rääkida. See on tehtud 1908. aasta suvel kui Vene duumas demokraatiat nõudnud Tõnisson riigivastasele dokumendile allakirjutamise eest mõneks kuuks vangi pidi minema.
Eks ta siis läkski. Koduõuelt vist. Päikeselisel hommikul. Natuke kelmikas ilme näol. Sandaalid jalas. Taga paistab madal puumaja - selline eelmise sajandi alguse tüüpiline mudel. Puud on pildi peal alles noored, suvine tuul sasib neid mõnusasti. Üldsegi - 20. sajandi alguspoole piltidel on tihti näha noori puid, suuri muruplatse, palju enam avarust kui praegu. Eesti polnud siis veel täis ehitatud. Isegi puud ei olnud kõrgeks kasvanud ja maastikku varjama hakanud.
Aga see Tõnissoni raamat ise vast läheb alles huvitavaks.

Gort Ashryn ja Leo Kunnas kui poliitik

Jõudsin Leo Kunnase kosmoseodüsseiaga nüüd lõpule. Peamiselt andeka sõjastrateegiaga alustanud, lõpetab ta konservatiivse ühistegeliku humanistina. Öeldes, et inimeste mood oma liigikaaslasi tappa asetab meid tsivilisatsioonide seas õige madalale pulgale. Põhjusena, miks nn hallinäolised tulnukad inimkonda hävitada püüdsid, toob ta seejuures abordi. Tulnukad olla nimelt arvanud, et nii metsikud tegelased, kes looteid tapavad, pole edasi eksisteerimist väärt. Ja individualismi Gort Ashryn ülemäära ei väärtusta - pigem kogukondlikku range distsipliiniga ühiskonnakorraldust. Demokraatia kärab ka, kuid targal eliidil põhinev monarhism pole paha.
Ühtib Gort Ashryni käsitlus ka Riigikokku kandideeriva poliitiku Leo Kunnase arusaamadega? Mõneti vist jah nagu tema 17 otsustavast tegurist välja võib lugeda. Mina muidugi ei mõista, kuidas ühitada kodanikuühiskonda põhiseaduspatriotismiga. Aga eks säärast platvormi, mis üritab olla ühtaegu marurahvuslik, roheline, sotsiaalne, majanduslikku edu ja kõva kätt väärtustav, populismiks nimetataksegi. Konservatiivset humanisti hindaksin valimistel kõrgemalt kui meest, kes lubab ühtaegu kaitsetahet kasvatada ning tööpuudust vähendada.

Demokraatiasõdur

Oma tavapärasel aeglasel viisil närisin läbi Kaarel Robert Pusta mälestuste, mis hiljaaegu EPL tänuväärses sarjas ilmusid. Pusta oli EW elukutseline diplomaat - hmm võib-olla peaks EW sealt eest isegi ära võtma. Ta oli elupõline diplomaat juba enne vabariiki, ajal, mis Eesti riigi juhtkond talle selja pööras, ja jätkas seda elu ka pärast Eesti okupeerimist.
Pusta kohta võiks öelda, et ta võitles läbi oma karjääri kahekümnendatel aastatel üürikeseks maksvusele pääsenud demokraatiaideaalide nimel. Ei talunud ta despootlikke isevalitsejaid ega vaid suurte õigustele põhinevat rahvusvahelist suhtlemist. Pariisis ja Genfis, Tallinnas ja Brüsselis ajas ta praeguses mõttes Euroopa asja, riikidevahelise demokraatliku koostöö nimel. Oli Läänemeremaade liidu idee autoreid. See liit, mis oleks parimal juhul haaranud riike Rootsist Poolani, võinuks olla tubli jõud Venemaa ja Saksamaa vahel. Mitte nii kergesti rünnatav ja tükeldatav. Pan-Euroopa liikumine ja Rahvasteliit olid samuti Pusta diplomaatilise tegevuse keskmes.
Aga kõige sellega läks teatavasti kurvalt. Natsionalism ja isevalitsuste kultus tõstsid pead terves Euroopas. Ei saanud asja läänemeremaade ühisrindest, Leedu ja Poola konflikti ning Rootsi sõltumatu poliitika tõttu. Muutus mõttetuks Rahvasteliit, kelle sõnumeid kolmekümnendatel enam keegi ei kuulanud.
Pusta ise sattus vapside valitsusnimekirja, sellest ise midagi teadmata. Istus seepärast vangis, käis kohtu ees, mõisteti õigeks, kuid ei saanud Pätsi rezhiimi ajal enam endist staatust tagasi. Kolmekümnendate lõpul nimetab ta Eestit juba nende riikide hulgas, kus demokraatiat enam pole. Läheb siit minema, uurib isegi Luksemburgis vapside juhi Artur Sirgi salapärast enesetappu.
Ning tuleb veel korra, 40. aasta kevadel, Eestisse tagasi. Kohtub raugastunud Pätsi ja Tõnissoniga, kes mõlemad lootuse kaotanud ja ootavad oma hetke venelaste võimuletuleku hirmus. Ja sõidab taas diplomaatilise ülesandega Euroopasse - nagu juba korra 1917. aastal. Aga seekord sandis meeleolus ning kaasas Jaan Tõnissoni sõnad Tartu raudteejaamas: vaevalt, me enam näeme. Ja ei näegi. Sest Pusta sureb Madriidis 1964, diktatuuririigis. Pätsi ega Tõnissoni pole siis enam ammu.
Kas võiks Pusta praegu uhke olla, nähes Eestit Euroopa Liidus? Või oleks ta hoopis pettunud, et me seal sugugi piisava innuga kaasa ei löö. Vaid hoopis küüned enda poole rabame, mis rabada annab. Ikka rahvuslike huvide nimel - täpselt nagu kolmekümnendatel.

Poskast, Verast ja vene keelest

Ühel kurval vihmasel õhtul sattus pihku paks ja läikiv raamat Jaan Poskast. Alguses paistis lootusetult igav - akadeemilised ülistavas vormis ülevaated ja genealoogiline perekonnalugu. Huvitavamaks läks siis kui kaasaegsed ise sõna said. Ning muidugi pilte vaadates. Muuseas: viimases KesKusis (või kuidas seda J-K Raidi poliitiliselt vastikut, kuid kultuuriteemadelt huvitavat väljaannet nimetama peab?) kirjutas fotode maagiast Andreas W. Kirjutas nii, et elulooraamatuid vaadates on tema jaoks fotod ehedam pilk kadunud aega kui tavaliselt veidi subjektiivne jutt. Ma nõus.
OK, aga põhilise juurde tagasi. Kui tihti mõtleme sellele, et vana Eesti Vabariigi loojad elasid enamiku oma elust venekeelses keskkonnas? Jaan Poska on suur eestlane, kuid advokaadi ja linnapeana suhtles ja töötas ta vene keeles. Kodus Rootsi päritolu abikaasa ja lastega kõneles samuti vene keelt. Sõprade ja tulevaste riigitegelaste Pätsi, Teemandi, Strandmaniga ilmselt samamoodi. Alles 1917 hakati Tallinna linna asju eesti keeles ajama. Poskat polnud siis enam kauaks. Ehk siis vana Eesti poliitilised liidrid elasid sisuliselt vene kultuuriruumis. Muidugi tähendas see mõndagi ka EW elukorralduse ja hilisema saatuse jaoks.
Teine põnev koht raamatus on see kui juttu tuleb Jaani tütrest Vera Poska-Grünthalist. Selle naise elust saaks vägeva filmi. Üks esimesi kõrgharidusega naissoost juriste Eestis. Võrdõiguslikkuse eestvõitleja. Pärast sõda Rootsis elades eri riikides elavate pagulaste ühendaja. Ja ikka jätkuvalt oma arvamises kindel. Tänapäeval saanuks sellisest daamist uhke poliitiline liider. Aga Vera ei tahtnud vana vabariigi ajal poliitikasse minna. See oli suletud meeste klubi ja seda aktsepteerisid tollal isegi kõige aktiivsemad daamid.
Võib-olla kui Vera võtnuks oma asjaks naiste poliitikasse toomise, oleks tänases Eestis naissoost poliitilisi liidreid rohkem?

Hooaeg

Kõik tänavapostid hõiskavad, et uus hooaeg hakkab. Nojah kui on lõputult vaba raha, siis võiks ju jah teatrites käima hakata. Koolilapsed mõtlevad juba õudusega järgmisele nädalale. Mäletan minagi neid kella kaheksasi keemia kontrolltöid. Bussi nr 20A litsub end iga hommikuga aina rohkem noori innukaid neide, kes pole isiklikku autot veel jaksanud soetada. Miski asi neid seal Hallivanamehe peatuses ootab.
Mina sügist ei talu. September veel kuidagiviisi saab üle elatud, nädalavahetustel pääseb ehk loodusesse liikuma ja kõik. Aga siis on juba liiga külm ja pime. Ja nõnda pool aastat järjepanu. Detsembris tänu Pöffile ja pühadele väike puhkepaus, kuid jaanuar seda hullem.
Ei teagi, mis ma siin manan. Elul pole ju tegelikult häda midagi. Saaks veidigi arvuti juurest eemale. Igavusest peab kuidagi võitu saama. Igavus paneb jooma nagu Oskar Luts väga õigesti kirjeldab. Ning seda poleks hoopiski tarvis.
Õnneks on muusika. Ja head raamatud. Accelerando sai lõpuks loetud (lõpplahendus kuidagi pettumus) ja nüüd juba ka Indrek Hargla esimene "Apteeker Melchior". Iseenesest ju küllalt lihtsakoeline krimka, aga keskaegse Tallinna õhustik täpipealt tabatud. Ootan juba Melchiori järgmist seiklust.

Kuumadelt tänavatelt

Paar päeva tagasi sain teada, et parima tõlkeromaani Stalkeri oli tubli eduga võitnud Charles Strossi Accelerando. Uudis jäi mind nõnda kummitama, et täna võtsin kätte, läbisin higist leemendavad tänavad ja ostsin endale. Puhkusel jõuab äkki läbi lugeda.
Hetkel on pooleli Karl Ast Rumori mälestused. Tark vana oli, mitmed ta tähelepanekud peavad tänagi vett. Näiteks üks tabav lõik:
"Isiklikult ma suhtun pieteetlikult igasse usutemplisse, kuulugu need millisele usundile tahes. Ei naera ma ka vaese pagana üle, kui ta oma tootemiga tapleb. Jõle on vaid sektantlus sugulise perversiteedi ja muu kuritegelikkuse alusel. Aga selle vastu ei saa võidelda vägivallaga, vaid ainuüksi masside haridusliku järje tõstmisega. Elu on selle poolest väär, et meie ei taha olla humaansed".

Kuidas kõik oli

Lõpetasin Justin Petrone "Minu Eesti", mis on igati ladusalt kirjutatud ajaviide. Usutav ja eluline ning eestlaste vastu sugugi mitte ülekohtune.
Mõtlema hakkasin seda võõraga üheks saamise maagiat jälgides hoopis sellele kui kahju mul ühest asjast on. Nimelt sellest, et esimesed aastad koos Jutikuga täiesti dokumenteerimata jäid. Raamatut kirjutada ei taha, aga oma tarvis oleksid need mälestused nüüd hästi armsad. Praegu on juba nõnda palju ununenud. Tunded mitte, aga igasugu väikesed sündmused ja mõtted ja jutud küll.

Aeglaselt hinge pugev Kureishi

Grandioosselt aeglase ja hüpliku lugejana võttis Hanif Kureishi rohkem kui viiesajaleheküljeline "Midagi sulle öelda" mul ikka päris mitu nädalat. Ilmselgelt nüüdisaegses stiilis kirjutet Briti romaan kõneleb Pakistani juurtega psühhoanalüütik Jamalist, tema pöörasevõitu perekonnast ning sõpradest. Ja suurest saladusest, mis meest aastakümneid närib ning tema elu õige mitmel moel mõjutab.
Lugemist alustades käis pidevalt peast läbi väljend paljusõnaline. Küll Kureishi alles jaksab elu ja inimesi kirjeldades palju rääkida. Paistab, et tema tegelased on ka hiiglama jutukad, püsimatud ja millelegi või kellelegi pühendumiseks võimetud. Peategelane paistab selles osas teistest vaiksem sell, aga hindab temagi tänapäevast pöörast eluviisi. Või õieti ta kogeb, et kõik ümbritsevad inimesed on pidevas jutustamis-, elamus- ja seksinäljas ning küllap see nii olema peabki.
Pikapeale aga kujundab Kureishi oma romaani õige nutikaks perekondlikuks armastuslooks. Mitte selles mõttes, et kõik tegelased omavahel sugulased oleksid. Pigem ühendab neid omavahel Jamali vastuoluline minevik ja veidi kõrvalseisev olevik. Paistab sedamoodi, et ühiskond soosib absoluutset vabadust ja piiritust, kuid peategelane märkab lõpuks kui kitsas ring inimesi talle tegelikult korda läheb. Ning ei temal ega tema lähedastel pole lõpuks kuigi palju valikuvabadust. Isegi sellises pöörases maailmas on ainus võimalus toetuda neile, kes alati sulle olulised olnud. Kõigel muul justkui polegi tähtsust.

Kuidas küll saada tagasi vaikuseand?

Umberto Eco päris nauditav kirjutis. Kuigi kõigega siin ei nõustu.

Sageli juhtub, et ma loen midagi tükk aega pärast ilmumist – kas või juba sellepärast, et kõike lihtsalt korraga ei jõua lugeda. (Nojah, mis sellesse puutub, siis Homerose «Iliast» lugesin ma ligi 3000-aastase hilinemisega.)

Kadunud inimesed

Lõpetasin Siegfried von Wegesacki monumentaalse "Balti tragöödia", mis hiljaaegu Päevalehe raamatusarjas ilmus. Nagu ikka, lugesin aeglaselt, pikemate pausidega, aeg-ajalt loetu üle sügavamalt juureldes. Arvan, et see raamat võiks iga ajaloohuvilise eestlase lektüür olla. Mõtlen isegi, et lausa gümnaasiumis võiks õpetaja seda raamatut lugeda soovitada. Mitte, et tegemist oleks mingisuguse üüratu kunstiteosega. Pigem päris uus vaatenurk sellele meie kandile. Uus igaühe jaoks, kes nõukaajal või hiljem üles kasvanud. Need kadunud inimesed on meie jaoks täiesti tundmatud.
Baltisakslased või baltlased elasid siin meie kõrval, meid valitsedes sajandeid - ülbelt, julmalt ja kõrgilt. Lõpuks suunasid nad maarahva nende omaenese kultuuri poole. Me ei tänanud neid selle eest ning ega nad seda meilt oodanudki. Siis ühel ilusal päeval nad kadusid üleöö. Ja nii totaalselt, et enam pole neist järel mälestustki.
"Balti tragöödia" on ütlemata nukker raamat. Seal on kümnete, sadade lehekülgede kaupa lapsepõlvenostalgiat. Mõisa elu noorperemehe silme läbi - kellel endal ometi kunagi pole määratud peremeheks saada. Huvitavaid aspekte on siin ju hulganisti. Kõigepealt see, kuidas baltlased Lätit ja Eestit 1918. aastani nägid. Või siis ei näinud. Oli aadelkond, oli tsaaririik, oli võõraks jäänud unistuste Saksamaa. Elu keerles nende kolme telje ümber. Lätlane või eestlane oli umbusklik nägu kõrtsi juures, punane mässaja, keda vähesed mõistavad või siis ülialandlik maatööline või teener. Lätlane on Karlomeke, kes väsimatult pärisproua kõrval esimest päevast viimaseni.
Mõte, et neil rahvastel võiks peagi olla oma rahvusriik, oli baltlasele käsitamatu. Talle ei oleks see eluski pähe tulnud. Nii ei pidanud see minema. Ja et nii ikkagi lõpuks läks, oli baltlasele ehk suuremgi tragöödia kui hirmuäratav punane terror või unistuste Saksa keisririigi kokkuvarisemine.
Balti tragöödia, aga ühtlasi peategelase Aureli isiklik tragöödia. Raamatus nimetab ta ennast armetuks kõrvalvaatajaks ja seda ta tõesõna on. Kõrvalseisja tohutute ajalooliste muutuste aastatel 1905-1919, mis ühtlasi Aureli noorusaeg. Kunagi ei ole ta seal, kus toimuvad kõige olulisemad sündmused. Kõrvalseisja ka isiklikus elus. Naistelt vastuarmastust leidmata, sõpradest eemale triivides Aurel justkui hõljub oma kaduva kodumaa kohal, kordagi pidepunkti saavutamata. Jälgides, kuidas kõik talle oluline aeglaselt, aga jäägitult kaob, jättes alles vaid mälestused. Inglaste toel ajaloo vingerpussina tekkinud kartuli- ja linavabariigist lahkudes ütleb ta hüvasti ka viimastega.
Enamik baltlastest jäi aga kartuli- ja linavabariikidesse edasi, püüdes säilitada midagi oma identiteedist. Kuni 1939 viis viimasegi.
Järgmine kord mõne mõisa kõrval peatudes tasuks äkki mõelda, kes olid need veidrad inimesed, kes kunagi selle hoone ehitasid ja ümberkaudseid maid valitsesid? Ka nende jaoks oli see siin kodumaa. Mis võiks olla teisiti kui nad veel praegugi siin meie kõrval elaksid?

Oh, laddie would you love me

Inspireerituna tänahommikusest lugemiselamusest täiskiilutud bussis, panen allpool kirja mõned read traditsioonilisest shoti laulust "Baron's Heir". Seda laulab imekaunilt toosama Eddi Reader oma paari aasta eest ilmunud plaadil "Peacetime".
Aga lugesin ma hommikul Rothfussi "Tuule nime" teist köidet ning jäin mõttesse... Meeste poolt kirja pandud fantaasiates on see ainutähtis noor neiu alati pimestavalt kaunis, uskumatult tark ja müstiline, kättesaamatu olend.
Kui vähe me seevastu igapäevaselt teise inimese erakordsust austame ja imetleme.

O gin I were a baron's heir
And I could braid gems in my hair,
I'd be as braw as ye are fair
Oh, laddie would you love me
And I would take you to the town
And show you braw sights, manys a wan
I would wear a silken gown
Oh, laddie would you love me

***

And when the braw moon glistens o'er
Our lonesome bield and heathery mair
Will you no greet that we're so poor
Oh laddie for I love thee
For I have nought to offer thee
No gold from mine
nor pearl from sea
Nor do I come fae high degree
Oh, laddie how I love thee

Ajaloo kordumisest

Loen parajasti Roger Osborne'i võrratut raamatut "Tsivilisatsioon". Ühest küljest on see minu jaoks päris oluline Euroopa ajaloo korduskursus - nii palju olen kooliajast unustada jõudnud. Teisalt on Osborne'i käsitlus üpris uus. Vähemalt võrreldes sellega, mida mina kunagi õppisin. Näiteks suhtub ta teatud heldimusega "pimedasse" keskaega - näidates, et tegelikult ei olnud see periood sugugi inimkonna ajaloos nii must ja tume. Pigem elati varase keskaja sajanditel õnnelikumalt ja rahulikumalt kui hiljem.
Päris huvitav on lugeda 7.-8. sajandi Euroopa kirjeldust. Väike tsitaat: "Merovingide kuningad valitsesid suuremat osa Lääne-Euroopast oma Madalmaades olevast keskusest vaid nime poolest. Linnad, mõisad, regioonid ja maakonnad läänes olid vähem või rohkem autonoomsed ning neil polnud keskusega peaaegu mingit sidet. 8. sajandi lõpul vähenes Merovingide mõju Gallia edelaosas, Reinimaast idas aga asus friiside ja sakside kodumaa ning veel kaugemal idas elasid pooolakad, leedulased, alemannid ja avaarid. Piire tegelikult ei eksisteerinud ning kaupade liikumine nende rahvaste vahel toimus üle kogu mandri."
Ehk siis inimeste ja kaupade vaba liikumine. Inimeste suhteline isiklik vabadus ja võimalus oma asju iseseisvalt ja sõltumalt ajada. Kas pole veidi tänase Euroopa Liidu ideaalide moodi?
Seda rõõmu ja rahu polnud toona eurooplastele kauaks. Peagi võttis Merovingide seas võimu mees nimega Karl Martell. Ja tema leidis, et aristokraatide tugevam feodalistlik võim maa ja talupoegade üle tähendab suuremaid sissetulekuid. Peagi hakkasid frankide aristokraadid karmi käega valitsema, laiendasid oma piire. Mõned põlvkonnad hiljem haaras Karl Suur koostöös katoliku kirikuga pea terve Euroopa oma raudse rusika alla. Meile armastati vanasti rääkida, et see ühendamine oligi Euroopa tänase tsivilisatsiooni läte. Aga võib-olla peaksime hoopis eeskujuna meenutama 7. ja 8. sajandi vabaduse päevi? Kui kirjaoskamatud paganad saksid ja ristiusu vastu võtnud frangid külg külje kõrval õnnelikult hakkama said.

Uuematest ulmekatest ja reisikirjadest

Rothfussi Tuule nimi oli täitsa mõnus lugemiselamus. Põnev maailm on konstrueeritud. Võibolla oli minu jaoks tore seetõttu, et ma Potteri lugusid ühtegi lugenud pole.

Igatahes olin mina täna hommikul täis hakkamist leida endale ka kohe teine osa. Et äkki kuskilt veebist annab tõmmata. Aga vat see mis alles kirjaniku peas on, see on kättesaamatu :) Järg tulevat alles 2009 sügisel. Ja kesse teab, millal eesti keelde tõlgitakse. Peab siis kuskilt inglisekeelse hankima. Ei aita alati veebiavarused.

Kunnase Gort Ashryn oli veel parem lugemine. Isegi kogu selle sõjataktikalise vahejutu juures oli see naisterahvale huvitav. Mulle on muidugi alati meeldinud kauges tulevikus toimuvad kosmosesaagad. Mida suurem tellis, seda parem. Pidevat tabasin end mõtlemast, et mida küll Ohpuu sellest raamatust arvaks - seda oleks huvitav lugeda. Ja isale peaks ka viima, talle kindlasti meeldiks.
Eriti huvitav oli idee sellest, et kuidas kolme täiesti erineva rassi (kes vajasid elamised absoluutselt erinevaid tingimusi) impeeriumid võiksid asuda ühes ja samas ruumiosas. Suurepärane näide sellest, mis vahe on kompromissil ja tegelikul win-win lahendusel.


Ja siis veel üks reisikiri - Minu Alaska. Esiteks oli mul huvi juba ainult selle pärast, et see on Petrone kirjastuselt. Teiseks oli maanurk huvitav - ega ma tea Alaskast midagi. Ja kui ma ta kätte võtsin, siis ma sain aru, et millise uue dimensiooni annab ikkagi juurde see, et tegemist ongi eesti keeles kirjutatud raamatuga, mitte tõlketeosega. Sõnamängud, viited kodulinna nurgakestele, nüansid - väga mõnus. Mitte, et see raamat oleks nüüd erilise sõnameistri kirjutatud aga ta pani mind sellest mõtlema.
Ja hea raamat oli. Ostke!

Raua kiituseks

Mihkel Raua noorpõlvemälestused "Musta pori näkku" on sügise müügihitt. Nagu ilmselt paljud, otsustasin minagi Ekspressis ilmunud katkendite põhjal, et seda raamatut peaks lugema. Muidugi pole esikteoste autoritel reeglina sellist esmatutvustuse auditooriumi kusagilt võtta. Ses mõttes on Raud õnneseen.
Tuntud on ta inimesena, kes ütleb välja kõik, mis mõtleb. Ja eks tema raamatki ole samasugune. 275 lehekülge lõputust viinajoomisest tundub pisut palju, aga ega ta ainult sellest ka kirjuta. Raua raamat on dokumenteerib ammukadunud ajastut ning minusugusele kaasaegsele on ta ka isiklike meenutuste allikas. Olin ju minagi 1988. aasta kuulsal Rock Summeril sealsamas lava taga ning imetlesin ammulisui Koffi kaanivaid võõramaalasi karvaseid ja sulelisi.
Erinevalt Rauast polnud ma muidugi tegelikult osaline ega ole selleks kunagi saanudki. Aga mõndagi tuttavat on neis tekstides ikkagi. Sest rockmuusika maailm on mulle lapsepõlvest saadik huvitav tundunud. Muusikaentsüklopeediad olid aastaid lemmiklugemismaterjal. Ka see jõledus, mida Raud igal leheküljel nii mahlakalt kirjeldab, on mulle alati pagana põnev tundunud. Alkohol, seks, narkootikumid, enesetapud, mässumeelsus.
Nõukaaja lõpu hingust tabab Raud samuti hästi. Osavalt kirjeldab seda irreaalset maailma, kus toona elasime.
Ainus asi, mille üle imestan: kuidas Raud kõiki neid juhtumisi nii hästi mäletab? Totaalne joodik nagu ta enda sõnutsi neil aastatel oli. Mina pole suurem asi alkoholipruukija kunagi olnud, aga selliseid detailseid noorpõlvemälestusi küll eales kirja panna ei suudaks. Nimed ja näod on suuremas osas tundmatusse kadunud.
Igatahes on Raua raamatus minu jaoks hoopis teine tera kui näituseks Jaan Krossi "Kalliste kaasteeliste" teises osas. Krossi pikad targutused ammustest välisreisidest ja maakoduotsingutest ajavad lihtsalt haigutama. Mitte üksnes, et tekstiga puudub isiklik side. Midagi on sellest raamatust puudu. Jutik kahtlustas põhjusena seda, et Krossil endal jäi see tekst korralikult toimetamata. Võib olla küll. Nii või teisiti - kaasteelised jäävad mul vist pooleli. Raud aga haaras hingest ja ehk loen seda kunagi veel. Või siis mitte. Aga ühepäevakirjandust on ka tarvis.

Raamatumäng vol 2

Nooh... minu kord.

Osaline kutsus meid mängu. Mäng ise käib sedasi:

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada, kes sulle saatis.

Mina võtsin riiulist pimesi.

Sealt, kus vangid lebasid, seda näha ei olnud. Nad teadsid ainult, et põrand nende all kõikus ning kostis kõiksugu lärmi, millest suurem osa oli ebameeldiv.
Weems kahmas Gancial käsivarrest kinni.

Fantastiline valgus. Autorit teate.

Raamatumäng

Osaline kutsus meid mängu. Mäng ise käib sedasi:

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada, kes sulle saatis.

Nii, mul oli küll lähemal raamatuid kuid nagu tõmbas viimatiloetu juurde.

...Panen sellele koostööle suuri lootusi. Samas pole ma sugugi kindel, kuidas tema minu ettepanekusse suhtub. Te ju mõistate, et niisugustel asjaoludel ei saa ma tal oodata lasta.

Liiga anonüümsed laused ära arvamiseks. Jonathan Strange & Härra Norrell. 3. osa.
Edasi ei mõista saata :)

Kõik traditsiooniline on kunagi uus olnud

Kivirähk oma tuntud mahlakuses - Mees, kes teadis ussisõnu. Aga see raamat pole nii lustakas kui Rehepapp, kurvem alatoon ja tõsisem.
Mis mulle siit-sealt silma jäi:

... esimest korda külarahva elamist nähes lööb see kribu-krabu lapsel pea pulki täis. Mitte ainult lapsel, täiskasvanutel ka. Vaata kui paljud on metsast ära külasse kolinud. Sinu enda isa nende hulgas. Tema rääkis ka muudkui sellest, kui tore ja uhke on külas elada. Endal silmad särasid peas kui metskassil. Küla ajabki hulluks, sest neil on seal tõesti palju isevärki riistapuid. Aga sa pead aru saama, et kõik need asjad on välja mõeldud ainult ühel põhjusel – nad on ussisõnad ära unustanud.

***

„Mis seal imestada," lisas Ints. „Neile ju meeldivad raudmehed, aga need on vist siilide sugulased, samasuguse okkalise vammusega. Raudmehi inimesed juba toidavad, ma ei imestaks, kui nad varsti hakkaksid ka siilide kaussi piima valama."

***

Noh, kogu see haldjate ja näkkide jutt. Need on niisugused vanad muinasjutud, mis on välja mõeldud üksnes selleks, et leida igale keerulisele asjale lihtne põhjus. Keegi ei taha ju tunnistada, et ta on loll.

***

Ning Pirre ja Rääk olid ju ka tegelikult inimesed, ehkki karvasemad kui ükski meist. Seda oli selgelt näha, kuna nad ei kandnud seljas loomanahku, vaid jalutasid ringi ihualasti. Nad väitsid, et säärane on iidne komme ja et meie rahva allakäik ei alanud mitte külasse kolimise ja leiva söömisega, vaid sellega, et aeti selga võõraste loomade nahad ning võeti kasutusele laevadelt röövitud rauast riistad. Nende endi majapidamises polnud kübetki metalli, üksnes kivist valmistatud pihukirved. Need olid kohmakad ja peaaegu vormitud, kuid Pirre ja Rääk kinnitasid, et see-eest istuvad nad mugavalt peos ja mõjuvad tervislikult.


***

... rahvale on alati meeldinud uskuda, et järved ja jõed pole üksnes suured veeloigud või nired, vaid samasugused elusolendid nagu me isegi. Ja et seda paremini mõista ning endale ette kujutada, on välja mõeldud kõik need haldjad, kes siis justkui peaksid vetesügavuses elama.
On hoopis põnevam ja kenam mööda metsa kõndida, kui sa võid endale kujutada, et iga puu sees elab väike puuhaldjas ning terve metsa eest kannab hoolt metsaema. See hoiab tagasi lapsi, kes muidu lihtsalt koerusest oksi murraks ja puid vigastaks.

***

Praegu, kui mul enam mitte midagi teha pole, tuletan ma vahel meelde neid iidseid viise, mida peale minu enam mittekeegi ei mäleta, ja ümisen omaette. Need vanad laulud meeldivad mulle palju rohkem kui see moodne regilaul, mida naised tänapäeval külades kõõrutavad ja mis mul alati pea valutama paneb. See kestab nii lõputult kaua, tundub, et naised ei jäägi enam vait. Inimahvide laulud polnud kunagi pikad, nad lõppesid kas kõrvulukustava karjega või vaibusid tasaseks suminaks, ja neis oli imelik vägi.

***

On omahirmu suurendamiseks välja mõelnud kõiksugu uskumatuid peletisi – libahunte, härjapõlvlasi ja tonte. Isegi haldjaid usuvad ja kardavad need vaesed lollpead – hiietark Ülgas võiks tõesti rahul olla, tal on tublid jüngrid ning neid on palju. Kumaline, et ussisõnad on unustatud, kuid usk haldjatesse jääb. Lollus on tugevam kui tarkus. Rumalus on vinske nagu puujuur, mis puurib end maasse end seal, kus kunagi kõndisid inimesed. Mets vohab, külainimesi sünnib aina juurde – aga mina olen viimane mees, kes mõistab ussisõnu.

***

„Midagi pole parata," ütles Johannes. „Inimene püüab, jumal juhib. Meie tegime kõik, mis meie võimuses, aga lõpliku otsuse teeb ikka jumal."
See jutt tuletas mulle nii väga meelde Ülgast ja tema haldjaid, kelle kaela võis alati kõik oma eksimused veeretada, et mul hakkas lausa imelik. Miski ei muutu. Ikka on olemas mõni väljamõeldud koll, keda saab panna vastutama.

Öökapp, õigemini riiul

Ehmatusega avastasin, et mul on terve hunnik raamatuid öökapile oma järge ootama jäänud. Olen alati arvanud, et raamatuid ma pooleli ei jäta. Loen lõpuni, isegi kui see seda väärt alati pole. Teagi, miks ma seda heaks jooneks olen pidanud.
Üldiselt mul varem oli küll sedasi, et haruharva jäi raamat pooleli - seda küll pigem lugemisnälja tõttu. Võisin ühe käe sõrmedel üles lugeda, et millele mu hammas ei hakanud. Aga kunagi oli selline aeg kus ma igasugu jura lugesin, eriti tagantjärele mõeldes. Iga viimase vanaema soovitatud ajaloolise romaani. Enamasti olid need neidudest, kes "eksisid teelt" ja said varases nooruses lapse - küll see elukäik läks neil siis alles konarlikuks. Muidugi. Tagantjärele sain vanaema pedagoogilisetest kavatsustest aru (pealegi ei osanud kohaliku külaraamatukogu juhataja oma riiulitelt alates mu 8. klassist ühtegi ulmekat leida...). Ei tea, kui kaua ma ükskul saarel ilma lugemismaterjalita peaksin olema, et tõelist rõõmu tunda randa uhutud "Inimlaps Ditte" sugusest raamatust...
Kes teab, ehk piisaks juba nädalaski.

Aga pooleli on esmajoones Johnny Cash "The autobiography", Xaviera Hollanderi "The Happy Hooker". Siis M.J. Smithi "Kui ütlen ei, siis tunnen end süüdi" (arvasin selle kasuliku ja huvitava olevat, kuid hoolimata selle suhteliselt söödavalt-ladusalt kokku pandud tekstist seisab) ja Underhilli "Miks me ostame. Ostuteadus" . Lisaks peotäis ajakirju National Geographic - just see parem ports :) astronoomiaalaseid lugusid sisaldavad numbrid. Ja viimane Horisont. Ning uuem väljaanne Kaupoeg Puhhi lugudeseeriast - lapsena ei fännanud, mõtelsin, et ehk meeldiks tänapäeval enam.

Aga samas olen ju ka midagi ometi läbi saanud.
- Mikita "Kirsiõieturundus" (aitäh, R!)
- Martini "Troonide mäng" (millega seoses meenub mulle kohe, et teine osa sai ju elektrooniliselt hangitud, aga kõvakettal ta kopitab)
- Hargla "Roos ja lumekristall" - tore oli!

Kuidagi kaob see aeg kuhugi ära ja lugemine on natuke kõrvalisemaks jäänud. Omal ajal ei saanud ma aru, et kuidas ema mulle ütles, et tal pole selleks aega. Ma arvasin, et ega talle see lugemine siis ikka nii palju ei meeldi kui mulle. Aga nüüd liiguvad asjad samas suunas. Vaikselt. Aga kindlalt.

***

Eneseabi ja käsiraamatud mulle eriliselt peale ei lähe. Minul on raamat kindel paik, kuhu on lapsest saadik olnud hea sukelduda ja unustada kõik muu. Nüüd siis näiteks töömuredest lahti saada ja alustada järgmisel päeval puhta(ma) lehena. Selleks on hää ilukirjandus. Eriti muidugi SF. Mõistagi on vajalik teatav kriitiline kogus - eelpoolmainitu on liig väike.