Aeglaselt hinge pugev Kureishi

Grandioosselt aeglase ja hüpliku lugejana võttis Hanif Kureishi rohkem kui viiesajaleheküljeline "Midagi sulle öelda" mul ikka päris mitu nädalat. Ilmselgelt nüüdisaegses stiilis kirjutet Briti romaan kõneleb Pakistani juurtega psühhoanalüütik Jamalist, tema pöörasevõitu perekonnast ning sõpradest. Ja suurest saladusest, mis meest aastakümneid närib ning tema elu õige mitmel moel mõjutab.
Lugemist alustades käis pidevalt peast läbi väljend paljusõnaline. Küll Kureishi alles jaksab elu ja inimesi kirjeldades palju rääkida. Paistab, et tema tegelased on ka hiiglama jutukad, püsimatud ja millelegi või kellelegi pühendumiseks võimetud. Peategelane paistab selles osas teistest vaiksem sell, aga hindab temagi tänapäevast pöörast eluviisi. Või õieti ta kogeb, et kõik ümbritsevad inimesed on pidevas jutustamis-, elamus- ja seksinäljas ning küllap see nii olema peabki.
Pikapeale aga kujundab Kureishi oma romaani õige nutikaks perekondlikuks armastuslooks. Mitte selles mõttes, et kõik tegelased omavahel sugulased oleksid. Pigem ühendab neid omavahel Jamali vastuoluline minevik ja veidi kõrvalseisev olevik. Paistab sedamoodi, et ühiskond soosib absoluutset vabadust ja piiritust, kuid peategelane märkab lõpuks kui kitsas ring inimesi talle tegelikult korda läheb. Ning ei temal ega tema lähedastel pole lõpuks kuigi palju valikuvabadust. Isegi sellises pöörases maailmas on ainus võimalus toetuda neile, kes alati sulle olulised olnud. Kõigel muul justkui polegi tähtsust.