Igavaks on läinud

Uurisin Veneetsias esilinastuvaid filme. Michael Moore on pagana ettearvatult võtnud ette Ameerika masu kujutamise. Kirjelduste järgi paistab olevat tegemist Brünoga täiskasvanutele. Paks mees käib ringi ja naeruvääristab kõigest väest, mis juba niigi naeruväärne. Aga ei paista see sugugi naljakas, hoopis tekitab piinlikkust. Püüd seletada ilmselgeid tõdesid rumalatele inimestele tundub mulle tobe.
Oliver Stone'i film Hugo Chavezest paistab nähtud lühikese klipi järgi olema stampteose moodi. Diktaator saab võimaluse demokraatiale suurel ekraanil ülistuslaulu lugeda. Milleks? Stone'i sõnum paistab olevat: kui omad sind välja vihastavad, mine ja armasta vihavaenlast. Tundub pagana ebausutav.
Vahest on mu napi info põhjal tehtud järeldused valed, aga ei kutsu need ameeriklaste omaenda saastas püherdamised vaatama. Ei usu, et taolised filmid pakuvad elamust või miskit uut teadmist.
Olen vist taas vahelduseks siira igavuse faasi jõudnud.