Kui kilekott oli lahe

Ma olin seitsmene või kaheksane kui muusikatuppa riputati aukohale kilekott. Kuidas ta seal säras luituma hakkavate Baccara ja Olivia Newton-Johni postrite kõrval. Keegi kena beib naeratas sinistes Wrangleri teksastes. Ja nõnda valget kilet polnud N. Eestis kusagil. Tundus täiesti mõeldamatu, et sellist imeasja poes käimiseks või kartulite kandmiseks kasutataks. Kilekott oli kõige kaunim asi selles vanas makilinte täis kuhjatud Sihi tänava toakeses.
Palju aastaid hiljem võtsime pleekinud, tolmuse jälkuse seinalt maha ning viskasime otse prügikasti. Ja täna on mul juba kaunikesti häbi kilekotiga ringi käia. Vahest Westmanis käies pole muud võimalust, peab võtma. Aga siis vaatan maha ja kahetsen. Ja iga kord kella viiesest bussist meie kandis maha astuvat vanameest jälgin kah arvustava pilguga. Miks tal alati see kilekott käe ümber on keeratud?
Lool vist muud moraali polegi kui et juba nõnda kaua elatud, et väärtushinnangud jõudnud põhjalikult muutuda. Oh saaks nüüd kusagilt ilusa särava Wrangleri kilekoti...