PÖFF 2012: kokkuvõtteks

Läbi ta on. Läbi mis läbi. 16 filmi on festivali pikkust arvestades keskpärane tulemus, aga minu võimed hetkel rohkem ei luba. Tase oli tavapäraselt kõva. Ehkki nagu ikka, õnnestus mul auhinnatud filme vältida. "Ellenile" vist üksnes sai mingi preemia.
Panin enda nähtud filmid tavapäraselt ka täiesti subjektiivselt pingeritta. Pettumusi oli tegelikult vaid kolm ehk siis jah need kolm viimast.
1. See valss on sinu (Kanada)
2. Ei (Tšiili)
3. Müüride taga (Belgia)
4. Just nagu armunud (Iraan/Jaapan)
5. Ellenile (USA)
6. Viimane ilus päev (Saksamaa)
7. Abitu (Lõuna-Korea)
8. Kodus (Prantsusmaa)
9. Turvalisus pole tagatud (USA)
10. Neli päikest (Tšehhi)
11. Esimesed kevadvihmad (Kasahhi)
12. Söö, maga, sure (Rootsi)
13. Lugupeetud perekond (Iraan)
14. Paradiis: Armastus (Austria)
15. Konserveeritud unelmad (Soome)
16. Ühe majahoidja lugu (Taani)

PÖFF 2012: Abitu

PÖFFi viimaseks filmiks jäi seekord Lõuna-Korea põnevik. Miks ka mitte. "Abitu" tekitas minus juba vaatamise ajal mõtte, et nii nutika stsenaariumi võiks vabalt Hollywoodile kaubelda. Brad Pitt või Mel Gibson sobiksid neid rolle vabalt mängima. Üldse ei välista, et nii lähebki.
Lugu on kaunis kummaline. Pruut ja peigmees sõidavad mehe vanematele külla kui naine ühes bensiinijaamas autost täiesti seletamatult kaob. On ja siis enam ei ole. Piisab ühest lühikesest telefonikõnest. Peigmees on lohutamatu, mõistes, et otsingud saavad olema keerulised. Ta ei tea oma tulevasest naisest ega tolle segasest minevikust õigupoolest midagi. Palganud vana tuttava, allakäinud endise politseiniku enda eest detektiivitööd tegema, hakkab uskumatu tõde vaikselt lahti rulluma.
Eks see film annab meile märku kui vähe me oma lähedastest tegelikult pruugime teada. Igaühel on oma saladus või kaks. Mõnikord on nii, et sul on seda saladust parem mitte teada. Aga siis veel on niisugused kohutavad saladused, mida varjatakse iga hinnaga. Tõepoolest iga pagana hinnaga. Eriti ühiskonnas, kus inimese minevik mängib tema eluvalikutes täiesti otsustavat rolli.
Mees küsib filmi jooksul endalt mitu korda, kas poleks parem otsingud pooleli jätta. Sest on selge, et kadumiseelset olukorda enam kuidagi ei taasta. Et tema tulevane naine oli tegelikult hoopis keegi teine. Aga ei see õnnestu. Kõik liigub vältimatult taaskohtumise, loo otsustava kulminatsiooni suunas.
"Abitu" näitab meile tänapäeva Lõuna-Korea suurlinnaelu, kuid selgitab samas kui olulised on sealses ühiskonnas perekondlikud seosed. Vanemate probleemid ja häbi ei hävi kunagi, oma mineviku eest pakku ei jookse. Tee või tina. 

PÖFF 2012: Müüride taga

Vaimustavalt äge Belgia film intensiivsest geiarmastusest. Peategelaseks lapsenäoga noor mees, kes küll elab tüdruksõbraga, kuid armub ühel päeval habemikku baaripidajasse. Nii pimestavalt ja täielikult, et tüdrukut ja kogu senist elu pole tema jaoks enam olemas. Habemik on albaanlane, mängib vabal ajal basskitarri ja muidugi pole mehe perekond tema seksuaalsest orientatsioonist teadlik. Kuid see kõik ei loe. Noormees surub end väe ja võimuga vanema mehe kaissu. Nojah, tegelikult on kirg ja iha vastastikused ja lausa vaimustavalt intensiivsed. See on kahe mehe omavaheline suhe, kuid arvan, et paneb liigutuma ka kõige veendunuma hetero.
Siis saabub krahh. Habemik albaanlane jääb piiril kanepiga vahele ja pannakse poolteiseks aastaks vangi. Noormees käib teda iga nädal vaatamas, armunud pilk silmis kuni habemik tal enam tulla ei luba. Ja pole parata, poiss leiab endale peagu uue hoolitseja. Ta lihtsalt on seda tüüpi inimene, kes vajab, et tema eest hoolt kantaks.
Kui habemik lõpuks vanglast vabaneb, on kõik muutunud. Temas on midagi murdunud. Taaskohtumine noormehega ei lähe nii nagu loodetud. Vastastikune armastus on alles, kuid see seletamatu iha ometi kadunud. Jääb üle viimast korda üheskoos maani purju juua ja lahku minna. Või on see ikka viimane kord?
Soovitaksin seda filmi igaühele, kes arvab, et teab geikogukonnast midagi. Või kellel on mingisugused veidrad eelarvamused. Pole vaja karta, seksistseenid kui sellised puuduvad. Küll jagub ekraanile tohutult ägedat kirge ja kustumatut armastust.

PÖFF 2012: Ühe majahoidja lugu

Jõhker, vaevutalutav Taani film, millel ei tahaks väga pikalt peatuda. Lars Mikkelsen mängib ebameeldivat, üksildast viinaveaga majahoidjat. Ühel päeval leiab ta tühjas korteris toimetades põrandalt peaaegu alasti noore naise. Seletamatult sinna sattunud, lollakalt naeratav, kõnevõimetu, abitu lapse tasemel. Majahoidja vägistab naise erilisi küsimusi esitamata. Tuleb ja teeb pärast sama uuesti. Ja pakub naist veel ka sõbrale, kes samasugune mõttetu joodik ja muidugi "ei" ei ütle.
Seksil on huvitavad kõrvalmõjud. Majahoidja haige selg paraneb justkui nõiaväel ja sõbra põlvehäda kaob samuti. Aga noh, siis on ju veel üks diabeedihaige sõber ja siis see südamehaige tuttav jne Majahoidjal tekib aegamööda naise suhtes omanikutunne. Ja siis on jama kui palju, sest ümbruskonnas tiirleb igasuguseid imelist teenust otsivaid haigeid. Lisaks veel majahoidja poeg, äpu varas.
Kokkuvõttes on see film üks väga ebameeldiv elamus. Ei suuda kaasa elada ega taha eriti jälgida ka loo moraali. Isegi see ei huvita, kas lõpuks on tegemist reaalsuse või majahoidja haige fantaasiaga. Stsenaristil on seda haiget fantaasiat igatahes piisavalt jagunud.

PÖFF 2012: Konserveeritud unelmad

Soome dokk "Konserveeritud unelmad" vaatab otsa toiduainetetööstusele. Üsna halastamatult. Kuidas tomat, sealiha, loomaliha, oliivõli ikkagi sinna poeletil seisvasse pilkupüüdva sildiga metall- või plastmasskarpi jõuavad?
Filmitegijad käivad Taanis, Ukrainas, Rumeenias, Portugalis ja mitmel pool mujal, võttes filmilindile selle, kuidas elusast loomast saab liha või mil moel nisu põllult kätte saadakse. Sinna kõrvale lasatskse lihtsal töötegijal oma elust jutustada. Kes on puudega, kelle on naine maha jätnud, kes püüab lastele kooliraha teenida, kes üritab vägivaldsest suhtest hoolimata ellu jääda. Realistlik ja jõuline, vahetevahel ka räigelt jõhker pilt, taustaks südamlikele, inimlikele lugudele.
Ometi kõlab see siin kirjutatuna palju paremini kui reaalselt filmi vaadates. Dokk tundus pikaldane, üheülbaline, juba kolmanda riigi külastamise aegu oli üpris selge, et just samal moel ta lõpuni jätkubki. Üllatused jäid puuduma. See on selge, et lihatööstus on jõhker bisnis. Veri ja igapäevased mõrvad. Ja selge on ka see, et inimesed peavad kusagil töötama ja elatist teenima. See, et me seda teame ja näeme, ei aita oluliselt edasi.
Dokk muidugi klassikaliselt peabki olukorda kirjeldama ning soomlaste oma teeb seda päris tublilt. Ega probleemidele lahendusi sellegipoolest ei paista. Ja sööma ju peab.

PÖFF 2012: Viimane ilus päev

Saksa filmid sobivad minu (ja võib-olla laiemaltki eestlase) meelelaadiga. Nad on tavaliselt karmilt efektiivsed, aga samas on neis peidus üllatavalt palju hoolivust ja armastust. Justnimelt peidus, sest välja näidatakse oma tõelisi tundeid haruharva.
"Viimane ilus päev" ei ole seejuures erand. Lugu on halastamatu. Noor naine, kahe lapse ema teeb ühel õhtul enesetapu. Ta ütleb mehe ja lastega omamoodi hüvasti, kuid need ei taipa midagi kuni on liiga hilja. Naisel on olnud pikaajaline depressioon, kuid sellist lahendust ei suutnud lähedased uneski näha.
Edasine on vaade mahajääjate surmajärgsesse ellu. Kuidas millegi nii kohutavaga üldse kohaneda? Korraldada matused ja elada edasi? Saksaliku põhjalikkuse ja pühendumusega tehakse vajalik ära. Teismeline tütar ja isegi väike poeg on ülimalt asjalikud. Nad ei lange musta auku. Tädid, vanaisad ja vanaemad käivad, räägivad, muretsevad ja ajavad üheskoos asjad korda. Perekond ei tohi ema surma pärast päriselt katki minna.
Selles välises efektiivsuses võiks olla midagi halvaendelist või võltsi, aga ei ole. Kõik lähebki edasi ja vajalik saab tehtud. Oleme seda oma lähedaste kaotuse puhul ju isegi märganud. Vähemalt mingi aja suudame toimida, puhtalt inertsist ja vältimatust vajadusest. Neid väikesi triviaalseid toiminguid on selles filmis päris nauditav jälgida. Usun üsna veendunult, et nii need asjad enamasti toimuvadki.
"Viimane ilus päev" on väga tõsieluline ja usutav pilt inimestele pärast tragöödiat. Pikaajalisema traumaga ta ei tegele ja võib-olla ongi parem. Õhku jääb rippuma küsimus, kas perekond ema tegelikult tundiski ja miks see kõik õigupoolest nii pidi minema? Küllap usutav ja eluline seegi, et sellised küsimused kipuvad jääma vastuseta.

PÖFF 2012: Kodus

Francois Ozoni nutika käsikirjaga lugu kooliõpetajast ja tema kirjandushuvilisest õpilasest, kes muidu keskpärases klassis eriliselt silma paistab. Õpilane hakkab uue kooliaasta alguses kirjutama lugu ühe klassikaaslase kodust. Nimelt on tal ammu olnud huvi selle keskklassi majapidamisega lähemalt tutvust teha ja nüüd justkui matemaatika järelaitamistundide sildi all ta sinna ka pääseb. Tegelaskujud on karikatuursed. Pereema loeb kodusisustusajakirju, ise ülimalt maitsekas ja sensuaalne. Pereisa teeb palehigis tööd, et kogu kupatust üleval pidada, ei ole aga ise sugugi rahul. Ja poeg on lihtsalt triviaalne lollpea.
Nii hakkab õpilane iga nädal õpetajale lugusid kirja panema. Mida ta seal klassikaaslase kodus näeb, kuuleb ja teeb. Õpetaja laseb ka oma naisel neid jätkujutustusi lugeda ja mõlemad on ülimalt põnevil ja suhtuvad neid kirjutavasse poissi kui omamoodi kirjandusandesse.
Vahe reaalsuse ja fiktsiooni vahel on seejuures ammu hägustunud. Me ei tea enam, mis poisi kirjutatust tõele vastab ja mis on vaid teismelise rikka kujutlusvõime vili. Ilmselgelt ihaldab ta kaunist perenaist, aga tahab samas olla osa võõra kodu väikekodanlikku idülli. Kujutlused muutuvad aina fantastilisemataks - kuni tal tuleb pähe neid ise muuta või kohendada. Ehk teha seda õpetaja näpunäiteid järgides.
Film on suurepärane ajaviide. Kirjandusõpetaja on samuti omamoodi karikatuur. Läbikukkunud kirjanik, kes võtnud eesmärgiks noori harida. Tema naine (võrratu Kristin Scott Thomas) - kunstipoepidaja, kes ei paista kunstist suuremat taipavat. Seejuures saab Ozon võimaluse väikest viisi modernset kunsti tögada.  Ja too kirjandushuviline õpilane, kes ihaldab ja idealiseerib täiskasvanud naist. Või siis hoopis endal puuduvat täiuslikku perekonda?
Suhted lähevad lõpuks paratamatult katki, aga ennäe - väikekodanlik perekond püsib paremini koos kui intelligentide oma.

PÖFF 2012: Paradiis: Armastus

Selle Austria režissööri Ulrich Siedli karmilt realistliku filmiga läks palju valesti. Kõigepealt näidati seda Sõpruses, mis on üks lootusetult pime ja palav urgas. Pärast Artise valmimist pole tahtnud seal enam käia ja põhjusega. Teiseks algas linastus pihta nõukaajast tuttava venekeelse pealelugemisega, mis hämmastas kõiki saalisolijaid. Pärast rohkeid vabandusi ja osa kodanike demonstratiivset lahkumist alustati filmiga uuesti. Ja seekord originaalhelis! Imeline. Ilmselt võeti arvutis kusagilt linnuke ära.
Kolmandaks polnud film ise päris minu maitse. Jälgiti keskealise parimad kehavormid kaotanud austerlanna turismireisi Keeniasse. Mis tegelikult oli seksireis, sest üksikuks jäänud proua ainus soov oli tumeda nahavärvi kohalikega voodit jagada. Mis polnud mingi probleem. Sest kuurorti ümbruskonnas elavad noored mehed sellest teenusest peamiselt elatusidki. Käekellade ja muu taolise järeletehtud kraami müük turistidele on ju nii eilne päev.
Austerlannas oli alguses säilinud mingit sorti usk, et see, mida ta taotleb, ei ole ainult seks raha vastu. Seepärast võttis ta alguses päris pikalt hoogu ja läks kaasa alles mehega, kes end väga otse müüma ei kippunud. Seksistseenid olid üldiselt vaoshoitud, kuid daami paljad rippuvad rinnad siiski piisavalt palju kaadris. Nagu ka tema abitud katsed mehi voodis leebemalt käituma õpetada. Ühise öö järel tulid aga mängu juba finantsküsimused. Raha, mida vaene seksiturist püüdis pakkuda, oli alati liiga vähe.
Nagu korpulentsed daamid üksteisele pihtisid: siin ei vaata mehed mulle halvasti vaid pakuvad seda, mida mina vajan. Aga ikkagi on lõpuks käes vaid pettumus ja üksindus.
Veidi üheülbaline ja raskesti talutav film. Ei julge väga soovitada.

PÖFF 2012: Söö, maga, sure

Reede õhtu kisub vägisi öhe. Aga kobarmügerik on paksult rahvast täis, mõni seejuures polegi noor ega ilus. Pöff toob kohale igasugust rahvast ja muidugi mitmesuguseid filme.
"Söö, maga, sure" on vaade immigrantide maailma Lõuna-Rootsis. Filmitud kõledal sügisel, räägib ta loo tarmukast noorest makedoonlannast, kes on tegelikult musternäidis potensiaalselt edukast sisserändajast. Tööl energiat täis ja algatusvõimeline, perfektne rootsi keel suus, hoolitseb ta igal moel oma haigevõitu isa eest ja püüab ise hakkama saada. Aga heaoluriigi hammasrattad söövad ta ikkagi ära.
Küllap püüab see film kõigutada tavapärast kuvandit heoluriiki saabunud sisserändajatest. Paljud neist üritavad igal moel, seaduskuulekalt ja energiliselt hakkama saada ja edukad olla. Pole tõepoolest nende viga, et süsteem ei toimi. Ja teiseks: ka nö tavaliste inimeste tasandil saavad eri rahvused omavahel suurepäraselt läbi. Piisab kui võtta kaaskodanikku sellisena nagu ta on. Probleemid ja mured on täpselt ühesugused - nende lahendused meelemürkide ja lõputu igavusevastase lahingu samamoodi.
Ometi: peategelase vahvast mängust hoolimata jäi see lugu minu jaoks venima. Võib-olla olin ma lihtsalt liiga unine, aga ootasin midagi enamat. Võib-olla läinuks asi huvitavamaks siis kui Raša omaseks saanud keskkonnast lahkus. Aga just sellel kohal sai film läbi.

PÖFF 2012: Ellenile

So Yong Kim, Korea päritolu, kuid USA-s üles kasvanud naislavastaja, olla üle lombi indie-filmide alal uus suur staar. Miks ka mitte, "Ellenile" vähemasti on väga stiilselt tehtud.
Melanhooliale tulevad alati kasuks talvine ilm, mõttetu väikelinn mittekusagil ja peategelase röögatu äng. "Ellenile" pakub seda kõike. Paul Dano väga vahvalt kujutatud peategelane on keskpärane rokkar, kes saabub keset kontserttuuri külma ja kõledasse väikelinna oma ammu katkenud abielu lahutama. Närviliselt suitsu pahviv tüüp pole oma naist ega tütart aastaid näinud ja pärast seda üürikest hetke ei näe neid ilmselt enam mitte kunagi.
Kõigega justkui leppinud, on ta oma äpuvõitu advokaadi nõuannetel lapsest lõplikult loobumas, kuid naise hetkeks uuesti kohtamine nagu muudaks midagi. Äkki on hirmus kahju. Pisarad, õlu, suitsud ja jukebox. Filmi parimaks osaks saavadki peategelasele ootamatult sülle kukkuvad ainsad tunnid väikese tütrega, kes teda õigupoolest ei tunne, kuid suhtub olukorda ülimalt täiskasvanulikult. Annab mehele võimaluse, mille see kombates ja komistades vastu võtab. Lastega kokkupuudet pole rokkaril kunagi olnud ja äkki niimoodi kahekesi väikese tüdrukuga... See on ühest küljest veidi naljakas, aga teiselt poolt ka üdini liigutav vaatepilt. Kim kulutab hoolega minuteid ja filmilinti ning see tasub ära. Uskumatult vahva stseen on näiteks nuku valimine kaubanduskeskuses. Mehe kärsitus vs lapse täielik keskendumine ja rahu.
Kõik see on ometi vaid üürike viiv. Kahe inimese kohtumine, kes mõeldud elama hoopis erinevat elu. Filmi viimases stseenis hüppab peategelane suvalise veoauto peale ja kaob sellest võõrast maailmast igaveseks. "Baby i was born to run", nagu Bruce Springsteen laulis.

PÖFF 2012: Neli päikest

Siin suutis kataloogi filmitutvustus küll totaalselt eksitada. Pole siin mingeid parema tuleviku poole küünitavaid noori. Tegemist hoopis õige kõleda vaatega Ida-Euroopa vaesusele, mida tõsi vürtsitavad mõned värvikad kõrvaltegelased nagu keskea künnisele jõudev töötu punkar või igiammuse rohelise kampsuniga esoteerikust vana hipi.
Sisuliselt on "Neli päikest" ühe perekonna allakäigu lugu. Mees, naine, pisikene tütar ja poeg mehe esimesest abielust. Alguses on justkui kõik hästi. Tehakse oma igapäevast, madalapalgalist tööd, saadakse enam-vähem hakkama. Kanep ja alkohol leevendavad aeg-ajalt saabuvat masendust. Siis jääb mees tööst ilma, poiss satub punkarite anarhistliku mõju alla, naine otsib lohutust võõra juurest.
See kõik juhtub justkui loomulikult - elu läheb lihtsalt seda rada. Pole ühte olulist ajendit ega ka vastavat suurt seletamist, nuttu ja hala. Ei, nii autentse ja elulise sõnumiga filmi ei suudaks Hollywood kunagi toota. Seal peab igal probleemil olema alati tagapõhi ning igal raskusel lahendus. Tegelikult nii ei ole. Mõnikord mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Head ja halvad. Ja eriti nõme on see, et ei õpi sa oma elust suurt midagi ega suuda ennast parandada. Kordad samu lollusi uuesti ja uuesti. Nii on ja nii jääb. Väga värskendav näha, et teisedki on sellest aru saanud. Mulle tšehhide tükk seepärast väga meeldis.

PÖFF 2012: Lugupeetud perekond

Iraani islamirevolutsiooni varjud on pikad ja on mõjutanud juba mitut põlvkonda. Selle filmi keskmes on kusagilt läänest kodumaale naasnud ülikooliprofessori lootusetu saatus. Lapsepõlve revolutsioonijärgses Iraanis erinevaid õudusi läbi elanud mees on naasnud lootusrikkalt, uskudes kutsujate lubadusi. Eest leiab aga pooleldi suletud ja rängalt korrumpeerunud ühiskonna, sassis peresuhetest rääkimata. Kõige sümpaatsem sugulane osutub suurimaks suliks. Pidevat kannatusterada läbiv peategelane ei suuda reaalse Iraaniga kohaneda ja mõistab kiiresti, et kolmekümne aastaga on väga vähe muutunud.
Iraani ajalugu on ränk. Islamirevolutsioon pidi ehitama üles hoopis teistmoodi ühiskonna, kuid tegelikult oli tegemist tavalise totalitaarrežiimiga, milles ellujäämiseks on teatud oskusi tarvis. Kui need olemas, saab erakordselt edukalt hakkama. Kui ei, pole elu elamist väärt. Kaheksakümnendate mõttetu ja mõlemalt poolt edutu sõda Iraagiga tõi sadu tuhandeid hukkunuid, kes kõik kuulutati märtriteks. Märtrite perekonnad muutusid ühiskonnas eriliseks priviligeeritud klassiks. Kes vaid oskas oma võimaluse ära kasutada...

PÖFF 2012: Ei

Aastal 1988 toimus Eestis ja Ida-Euroopas nii palju, et vaevalt siin keegi mäletab Tšilli diktatuuri lõppu. Aga Lõuna-Ameerika jaoks oli see märkimisväärne sündmus: tähistab ju Pinocheti langus sõjaväehuntade ajastu lõppu. Järgmise 25 aasta jooksul pole nad õigupoolest kusagil naasta suutnud.
"Ei" on omapärase pildikeelega film. See tundub olevat filmitud kaheksakümnendate aastate telekaameratega, kvaliteedilt ja värvidelt on ta täpselt selline nagu tolleaegsed teleklipid. Eestiski tollal tehtud telelavastused näevad täpselt sellised välja.
Loo keskmes on eksiilist naasnud reklaamiguru Rene Saveedra, kes koolajookide ja seebiooperite reklaamide vahele saab ootamatu väljakutse: valmistada Pinochetivastase rinde reklaamiklipid. Tšiilis toimus 88. aastal diktaator Pinocheti enda algatatud referendum: eesmärgiga kinnistada vanamees riigirooli külge veel kaheksaks aastaks. Oodati ja peeti enesestmõistetavaks, et sõjaväesaapa alla surutud rahvas ütleb ülekaalukalt: jah! Aga välisriikide surve tõttu anti nominaalne võimalus ennast tutvustada ka vastasleerile.
Ei-kampaania pidanuks olema kauakannatanud revolutsiooniveteranide kättemaks. Pinochet oli jälitanud ja tapnud nii kommuniste kui kristlikke demokraate - kõiki, kes olid tema võimu vastu ja tundusid ohtlikud. Rene Saveedra kaasatakse kampaaniasse salamahti, aga ta toob mängu midagi hoopis uut. Kaasaegse reklaamikeele ja turufilosoofia: rahvale ei pea näitama kunagisi kannatusi, neile peab hoopis sisendama, et Pinocheti-järgne Tšiili on tore koht, kus on vabadus ja hea elu.
Saveedra boss reklaamiagentuuris - veendunud pinochetlane - kaasatakse samal ajal tegema Jah-kampaaniat. Nii tekib omapärane kassi ja hiire mäng, mõlemad püüavad üksteist vaimukustega üle trumbata. "Ei" saab ennast näidata vaid 15 minutit nädalas, öötundidel või ajal kui reeglina telerit ei vaadata. Ülejäänud aja on telekanalitelt tulemas vaid Pinocheti propaganda. Seega peab Saveedra tegema sõna otseses mõttes imet: pakkuma rahvale enneolematu sõnumi, millega samastuda.  Ja ennäe imet, referendum saabki täiesti ootamatu lõpptulemuse.
"Ei" on peamiselt poliitiline dokument - huvitav ajaloohuvilisele, keda köidavad pöördelised sündmused ja inimesed nende sündmuste keskmes. Seega mulle väga sobiv ja põnev film.

PÖFF 2012: Turvalisus pole tagatud

Väike USA indie-film. Aga ülimalt populaarne: tõi Artise suure saali pühapäeva lõuna aegu puupüsti täis.
Loo keskmes on umbes paarikümnene noor tudengineiu, kes ühe ajakirja juures praktikandina töötades satub suurte sündmuste keskmesse. Või omapäraste sündmuste igatahes. Nimelt suundub ta koos nn päris ajakirjaniku (New Girl'ist tuttav Jake Johnson) ja tüüpilisest nohikust kaaspraktikandiga Ocean View väikelinna kohalikku veidrikku uurima. Too soovib teha ajareisi minevikku ja otsib selleks partnerit. Tühine, aga sobivalt sensatsiooniline ajakirjamaterjal.
Muidugi saab selgeks, et too väikelinna veidrik on omamoodi hingeeluga mehikene, võluv tegelane alles elus oma kohta otsiva noore tüdruku jaoks. Ajakirjanduslikust materjalist saab vaikselt päris elu. Päris probleemid, nõrkused, lootused. Tegelased on ameerikalikult lihtsakoelised ja armastusväärsed, soe süda välispinna all peidus. Nohik saab seksi, keskealine ajakirjanik kohtub põgusalt noorpõlvearmastusega ja tudengineiu näeb, et maailmas on mitmesuguseid tüüpe peidus.
Keegi ei usu, et ajaränd päriselt teoks saaks. Või et too väikelinna veidrik oleks midagi enamat tavalisest luuserunistajast. Aga ometi on tal ootamatult täpsed ja asjakohased joonised...

PÖFF 2012: See valss on sinu

Suurejoonelist Kanada filmikunsti, mis mulle oma intiimsuses ja samas puhtakujulises läänemaisuses nii väga meeldib.
"See valss on sinu" on vääramatu suhtefilm. Naisest, kes peab kahe hea (või siis kahe halva) mehe vahel otsustama. Millegipärast ei saa endale lubada mõlemat. Kuigi palju valu ja vaeva jääks olemata kui saaks. Igavalt üksluiseks osutunud elu abielumehega või tõelist seiklust tõotav atraktiivne võõras? Naine armub nägusasse elukunstnikku (rikšajuht Kanada väikelinnas!) ülepeakaela, aga oma mehe mahajätmine tundub ületamatult raske. Ja on's see üldse vajalik? Küsimusi on palju rohkem kui vastuseid.
Film jälgibki väga põhjalikult Michelle Williamsi võluvalt kehastatud Margot eneseotsingut. Naine on püsimatu, rahutu, veidi sõge oma uue õnne lootuses. Lõpuks teeb veidi ebaloogilisena tunduva otsuse ikkagi oma südant järgida. Kuid Sarah Polley ei kiirusta siinkohal filmi lõpetama. Ta ei rahuldu lihtsa lahendusega, näitab julmalt ära lahkumisotsuse vääramatud nõrkused. Selle, et ükski uus ei ole uus igavesti. Ja rahutu hing ei leia nii lihtsalt rahu.
Väga võluv vaade inimhinge olemusse. Sellesse, et otsingud on tavaliselt tulutud kui sa suhtud neisse liiga pealiskaudselt. Või siis - ei pea mitte harjumuspärasega leppima. Nii ja naa. Eks igaüks otsustab ise, mis mõtte ta filmist tasku pistab. Hea kui on midagi pista. "See valss on sinu" pakub mõtlemisainet omajagu. Ja teisalt ka visuaalset ilu. Ma armastan filme, milles on palju valgust ja värve.

PÖFF 2012: Esimesed kevadvihmad

Pöffil on sel aastal uus saal: kadunud Kinomaja asemel. Tuleb minna Tallinna Ülikooli sisehoovi kerkinud musta majakarpi: sõita liftiga neljandale korrusele ja seal ta ongi, Balti Meedia- ja Filmikooli esindussaal. Veidi sissetöötamata vast veel, heli pole paigas ja juurdepääs omamoodi kitsuke.
Laupäeval kui erksam rahvas Tammsaare pargis parteikriitilist kõnekoosolekut pidas, läksime meie Kasahhi maaelust pajatavat filmi vaatama. Kes teab, äkki oli ikkagi õige valik?
Film nimelt lihtne ja soe, näitlejad ei tee midagi erilist, ei ütle midagi sügavmõttelist. Kõik on väga eluline ja siiras. Kusagil imekaunis kolkas mägede jalamil sureb vanem naisterahvas. Pereliige, olemata tegelikult majarahva sugulane. Vahest midagi maanõia taolist. Lihtsalt otsustab ühel päeval, et homme on minek. Ja ütleb kaks olulist asja: varsti on ta tagasi perepoja värske mõrsjana ja ühtlasi palub end matta kaugele, esiisade maale.
Mis seal siis ikka, ema ja isa lähevad vanatädi kodumaile matma ja jätavad lapsed üksi kodu valvama ning loomade eest hoolitsema. Seda reisi vana nõukaaegse veoautologuga ja laste kodust toimetamist peamiselt jälgitaksegi. Kuni ühel hetkel tuleb mängu mootorrattareisil viibiv venelane oma teismelise tütrega.
Kõik läheb lõpuks seda rada, mida mööda peabki. Ema ja isa jõuavad läbi tülide ja raskuste tädi põletusmatuseni, lapsed saavad kodus suurepäraselt hakkama. Ja too venelane oma tütrega jõuavad ka enne lõppu pärale. Tüdruk ju see ennustatud perepoja tulevane mõrsja.
Kesk-aasialik lihtne film. Veidi üleloomulikuga vürtsitatud, aga see nagu käiks asja juurde.

PÖFF 2012: Just nagu armunud

Blogipidamise jaks näikse otsas olevat, aga Pöffil nähtud filmide lühikirjeldused ja esmased emotsioonid tahaksin talletada.
Esimesena vaatasime iraanlase Abbas Kiarostami Jaapanis, Jaapani näitlejatega vändatud lugu "Just nagu armunud". Sellele võib mitut pidi läheneda. Ühest küljest on ta kurb vaade tänapäeva üksindusele, mis haarab inimesed jäägitult: hoolimata nende vanusest ja ühiskondlikust positsioonist. Teisalt on tegemist looga ootamatust sõprusest ja lähedusest selliste ilmakodanike vahel, kes õigupoolest kunagi kohtudagi ei tohiks.
Noor, lausa lapseohtu neiu on tulnud provintsist Tokiosse õppima ja teenib lisaraha lõbutüdrukuna. Võtmata seda ilmselt (veel) väga tõsiselt. Ühel õhtul kui tema vanaema on linna tulnud ja tüdrukut tulutult terve päeva ootab, sunnitakse neiut minema taas ühe uue kliendi juurde. Pikk taksosõit viib ta ammu pensionile jäänud vana õppejõu juurde. Vanamees ilmselgelt naudib noorte tütarlaste juuresolekut, kuigi vaevalt on võimeline enamaks kui verbaalseks suhtlemiseks.
See noor üliõpilasneiu aga muutub vanamehele väga äkki ja ruttu omamoodi kinnisideeks. Ta asub tüdrukut ringi sõidutama ja püüab lahendada tema armuprobleeme vaimselt ebastabiilse poiss-sõbraga. Kõik see tundub pisut nukker ja lootusetu - hetkeline kohtumine üksildaste inimeste maailmas, omapärane peategelaste suure vanusevahe ja näilise kokkusobimatuse tõttu. Aga nagu varem lubatud, lahendust me ei näe. Kiarostami lõpetab filmi äkitselt, keset kulminatsioonistseeni.
Tadashi Okuno vana professorina on võrratu, ta paneb selle loo sõna otseses mõttes elama. Ja Kiarostami toodud võõrapärane lisa Jaapani kultuuriruumile mõjub väga värskendavalt. Armas film.