PÖFF 2012: Neli päikest

Siin suutis kataloogi filmitutvustus küll totaalselt eksitada. Pole siin mingeid parema tuleviku poole küünitavaid noori. Tegemist hoopis õige kõleda vaatega Ida-Euroopa vaesusele, mida tõsi vürtsitavad mõned värvikad kõrvaltegelased nagu keskea künnisele jõudev töötu punkar või igiammuse rohelise kampsuniga esoteerikust vana hipi.
Sisuliselt on "Neli päikest" ühe perekonna allakäigu lugu. Mees, naine, pisikene tütar ja poeg mehe esimesest abielust. Alguses on justkui kõik hästi. Tehakse oma igapäevast, madalapalgalist tööd, saadakse enam-vähem hakkama. Kanep ja alkohol leevendavad aeg-ajalt saabuvat masendust. Siis jääb mees tööst ilma, poiss satub punkarite anarhistliku mõju alla, naine otsib lohutust võõra juurest.
See kõik juhtub justkui loomulikult - elu läheb lihtsalt seda rada. Pole ühte olulist ajendit ega ka vastavat suurt seletamist, nuttu ja hala. Ei, nii autentse ja elulise sõnumiga filmi ei suudaks Hollywood kunagi toota. Seal peab igal probleemil olema alati tagapõhi ning igal raskusel lahendus. Tegelikult nii ei ole. Mõnikord mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Head ja halvad. Ja eriti nõme on see, et ei õpi sa oma elust suurt midagi ega suuda ennast parandada. Kordad samu lollusi uuesti ja uuesti. Nii on ja nii jääb. Väga värskendav näha, et teisedki on sellest aru saanud. Mulle tšehhide tükk seepärast väga meeldis.