PÖFF 2012: Kodus

Francois Ozoni nutika käsikirjaga lugu kooliõpetajast ja tema kirjandushuvilisest õpilasest, kes muidu keskpärases klassis eriliselt silma paistab. Õpilane hakkab uue kooliaasta alguses kirjutama lugu ühe klassikaaslase kodust. Nimelt on tal ammu olnud huvi selle keskklassi majapidamisega lähemalt tutvust teha ja nüüd justkui matemaatika järelaitamistundide sildi all ta sinna ka pääseb. Tegelaskujud on karikatuursed. Pereema loeb kodusisustusajakirju, ise ülimalt maitsekas ja sensuaalne. Pereisa teeb palehigis tööd, et kogu kupatust üleval pidada, ei ole aga ise sugugi rahul. Ja poeg on lihtsalt triviaalne lollpea.
Nii hakkab õpilane iga nädal õpetajale lugusid kirja panema. Mida ta seal klassikaaslase kodus näeb, kuuleb ja teeb. Õpetaja laseb ka oma naisel neid jätkujutustusi lugeda ja mõlemad on ülimalt põnevil ja suhtuvad neid kirjutavasse poissi kui omamoodi kirjandusandesse.
Vahe reaalsuse ja fiktsiooni vahel on seejuures ammu hägustunud. Me ei tea enam, mis poisi kirjutatust tõele vastab ja mis on vaid teismelise rikka kujutlusvõime vili. Ilmselgelt ihaldab ta kaunist perenaist, aga tahab samas olla osa võõra kodu väikekodanlikku idülli. Kujutlused muutuvad aina fantastilisemataks - kuni tal tuleb pähe neid ise muuta või kohendada. Ehk teha seda õpetaja näpunäiteid järgides.
Film on suurepärane ajaviide. Kirjandusõpetaja on samuti omamoodi karikatuur. Läbikukkunud kirjanik, kes võtnud eesmärgiks noori harida. Tema naine (võrratu Kristin Scott Thomas) - kunstipoepidaja, kes ei paista kunstist suuremat taipavat. Seejuures saab Ozon võimaluse väikest viisi modernset kunsti tögada.  Ja too kirjandushuviline õpilane, kes ihaldab ja idealiseerib täiskasvanud naist. Või siis hoopis endal puuduvat täiuslikku perekonda?
Suhted lähevad lõpuks paratamatult katki, aga ennäe - väikekodanlik perekond püsib paremini koos kui intelligentide oma.