PÖFF 2012: Viimane ilus päev

Saksa filmid sobivad minu (ja võib-olla laiemaltki eestlase) meelelaadiga. Nad on tavaliselt karmilt efektiivsed, aga samas on neis peidus üllatavalt palju hoolivust ja armastust. Justnimelt peidus, sest välja näidatakse oma tõelisi tundeid haruharva.
"Viimane ilus päev" ei ole seejuures erand. Lugu on halastamatu. Noor naine, kahe lapse ema teeb ühel õhtul enesetapu. Ta ütleb mehe ja lastega omamoodi hüvasti, kuid need ei taipa midagi kuni on liiga hilja. Naisel on olnud pikaajaline depressioon, kuid sellist lahendust ei suutnud lähedased uneski näha.
Edasine on vaade mahajääjate surmajärgsesse ellu. Kuidas millegi nii kohutavaga üldse kohaneda? Korraldada matused ja elada edasi? Saksaliku põhjalikkuse ja pühendumusega tehakse vajalik ära. Teismeline tütar ja isegi väike poeg on ülimalt asjalikud. Nad ei lange musta auku. Tädid, vanaisad ja vanaemad käivad, räägivad, muretsevad ja ajavad üheskoos asjad korda. Perekond ei tohi ema surma pärast päriselt katki minna.
Selles välises efektiivsuses võiks olla midagi halvaendelist või võltsi, aga ei ole. Kõik lähebki edasi ja vajalik saab tehtud. Oleme seda oma lähedaste kaotuse puhul ju isegi märganud. Vähemalt mingi aja suudame toimida, puhtalt inertsist ja vältimatust vajadusest. Neid väikesi triviaalseid toiminguid on selles filmis päris nauditav jälgida. Usun üsna veendunult, et nii need asjad enamasti toimuvadki.
"Viimane ilus päev" on väga tõsieluline ja usutav pilt inimestele pärast tragöödiat. Pikaajalisema traumaga ta ei tegele ja võib-olla ongi parem. Õhku jääb rippuma küsimus, kas perekond ema tegelikult tundiski ja miks see kõik õigupoolest nii pidi minema? Küllap usutav ja eluline seegi, et sellised küsimused kipuvad jääma vastuseta.