PÖFF 2012: Müüride taga

Vaimustavalt äge Belgia film intensiivsest geiarmastusest. Peategelaseks lapsenäoga noor mees, kes küll elab tüdruksõbraga, kuid armub ühel päeval habemikku baaripidajasse. Nii pimestavalt ja täielikult, et tüdrukut ja kogu senist elu pole tema jaoks enam olemas. Habemik on albaanlane, mängib vabal ajal basskitarri ja muidugi pole mehe perekond tema seksuaalsest orientatsioonist teadlik. Kuid see kõik ei loe. Noormees surub end väe ja võimuga vanema mehe kaissu. Nojah, tegelikult on kirg ja iha vastastikused ja lausa vaimustavalt intensiivsed. See on kahe mehe omavaheline suhe, kuid arvan, et paneb liigutuma ka kõige veendunuma hetero.
Siis saabub krahh. Habemik albaanlane jääb piiril kanepiga vahele ja pannakse poolteiseks aastaks vangi. Noormees käib teda iga nädal vaatamas, armunud pilk silmis kuni habemik tal enam tulla ei luba. Ja pole parata, poiss leiab endale peagu uue hoolitseja. Ta lihtsalt on seda tüüpi inimene, kes vajab, et tema eest hoolt kantaks.
Kui habemik lõpuks vanglast vabaneb, on kõik muutunud. Temas on midagi murdunud. Taaskohtumine noormehega ei lähe nii nagu loodetud. Vastastikune armastus on alles, kuid see seletamatu iha ometi kadunud. Jääb üle viimast korda üheskoos maani purju juua ja lahku minna. Või on see ikka viimane kord?
Soovitaksin seda filmi igaühele, kes arvab, et teab geikogukonnast midagi. Või kellel on mingisugused veidrad eelarvamused. Pole vaja karta, seksistseenid kui sellised puuduvad. Küll jagub ekraanile tohutult ägedat kirge ja kustumatut armastust.