Moosised lood

Eile puhastasime umbes neli liitrit vaarikaid ja sõtkusime tooreks moosiks. Lisaks üleeilsele vaarika, punase sõstra, mustsõstra, mustika segapudrule, mida kujunes vist kokku umbkaudu seitse liitrit. Või midagi taolist. Kogu see kraam kulbitäite kaupa kilekottidesse ning sügavkülma. Nii võtvat kõige vähem ruumi. Punast sõstart tahaks ju tegelikult sinna veel. Tema minu lemmik eks ole. Ja musta võiks ka. Ja vaarikat...
Lisaks küpsetas Jutik pühapäeval veel üle hulga aja leiba (nämm!), nii et suurem osa eilsest õhtust läks mitmesuguste pottide, taldrikute, kausside ja ülepeakaela terve köögi küürimisele. Kuidas mustikaplekki seina pealt maha saada? Ja mil moel saada lahti pisikestest kärbestest, kes näivad nautivat ka ekstra nende auks tekitatud ülisteriilselt toiduvaba keskkonda? Oeh.
Aga kunagi sügisel ja talvel saab seda moosi siis ka tõsiselt nauditud.

Pühad-sünnipäevad läbi

Enne pühade perioodi algust tundus, et seda vaba aega on nii mõnusalt palju tulemas ja see saab olema tore. Tegelt oli lihtsalt tore. Aga vähe.
Parasjagu sai vaba aega nautida. Kingitud raamatuid poole 4ni öösel loetud ja unereziim sassi aetud (katusega z ma ei julge enam kasutada, see sindrima blogger kustutab kogu postituse selle klahvikombinatsiooni peale). Aga siis pühademeenutusi eestpoolt tahapoole.

Kõigepealt just tulime kinost, nagu Hajameelnegi siin juba muljetab. The Day the Earth Stood Still oli minu jaoks üle ootuste film. Ju mu ootuste latt oli siis madalal. Ilusad "Noa laevad" olid - need kerad, mis üle maailma kõikjale ilmusid. Ja see Klaatult kuuli välja opereerimise osa oli ka täitsa hea. Aga kogu suhete osa oli väga skemaatiline. Kindlasti oleks parema lapsnäitleja leidnud sellesse ossa (või oli tal väga kehv juhendaja...). Kõige jaburam oli muidugi ökoteema sisse toomine - kogu lause selle kohta oli, et inimene hävitab Maa. Ei midagi spetsiifilisemat - oleks ju võinud mingi selleteemaline arutelu olla. Aga jah, nagu me pärast omakeskis arutasime, kogu selleteemaline info ju võib aeguda. Ja ruttu. Helbi siis seda suppi paari aasta pärast. Mida üldisem, seda turvalisem. Aga igavam.

Enne seda käisime maal ja saime vahelduseks Tallinna pea mustale maale ka lumes sumbata ja oma kuuse ise metsast ära tuua. Ja mitte lihtsalt kuuse vaid sellise, mille puudumisest suurt lugu pole. Kasvas teine suurte puude all ja viimase aasta kasv oli ka vaid kolmandik või isegi neljandik teistega võrreldes. Varsti oleks kängu jäänud ja ehk äragi kuivanud. Nii ta meile koju jõudis - üks külg on nagunii vastu seina ja nii pole ka ühest poolpaljast küljest suuremat lugu. Diivani pealt tundub kõik täiuslik!
Koduteel oli nii mõnus siin-seal peatusi teha ja sõbrad üle vaadata. Viskasime nalja, et nii võikski Eestit läbida - iga 50km tagant kuskil tuttava juures pooletunnise peatuse teha.
Aga paljukest me ise seda külakosti viisime - ise saime hoopis huvitavamat igatahes vastu. Kõigepealt leivajuuretise (jätkan oma eelmise aasta katsetusi, vt leivateo muljeid) ja veel imehead rulaadi koos kopsupasteediga. Üle pika aja tuli leib enam-vähem, tüüpiline viga kiusamas - liiga vähe soola.

Ja enne seda oli sünnipäev. Peaaegu juubel (mina neid ei usu, kes ütlevad, et enne kui 50 kukkunud pole, ei tohi juubeli sõna kasutada). Ise ei saa midagi aru, et nüüd on siis vanus hoopis 3-ga algav number.
Oktoobris mõtlesin, et kui head mõtet ei tule, mida peol teha, siis ei hakka üldse pidama. Aga tuli enda arvates mõte - noh selline enam-vähem. Et teeks paar giidiga tuuri vanalinnas. Nii alustasimegi sünnipäevakambaga Ingeri bastionitest Anne-Malle Halliku eestvedamisel. Mulle tegi alguses nalja, et üle poole meile ettenähtud tunnist kulutas ta maa peal ära (et siis maa all nagu pole midagi rääkida). Pärast selgus, et ta arvas, et tal on poolteist tundi aega... Tjah, aitäh telefonineiu, kelle kaudu ma seda ekskursiooni broneerisin. Ühel hetkel oli kell seal maal, et tormasime ummisjalu Toompealt kuuse alla Jüri Kuuskemaaga kohtuma - kes oli meid vist jällegi ära unustanud.
Ja kui Kuuskemaa oli 20 min meiega lihtsalt Raekoja ees seisnud ja loengut pidanud, siis kirusin juba mõttes, et oleks teadnud, oleks auditooriumi hankinud. Linna talle taustaks vaja polegi. Aga natuke ikka linna peal ka ringi liikusime. Hea boheemlane on ta ka. Umbes veerand tundi enne meie aja lõppu meenub talle minu palve, et võiks Balthasar Russowist rääkida. Parem hilja kui mitte kunagi olen minagi alati arvanud!
Väga peenetundelised meie linna giidid just pole. Üks räägib neegritest kohati jumal teab mida ning teine sutsuke irooniliselt (või lihtsalt provotseerivas stiilis?) Kristusest. Saaks ju naatuke teisiti - kus sa tead, et kes sul seltskonnas on. Heakene küll, mustanahalisi ju polnud ja seda oli ka näha, aga kristlast ju kaugelt ei tunne. Või krišnaiiti, kes ka oma portsu jutu sees kätte said.
Kokkuvõttes oli mul huvitav - tõeliselt. Ma tavaliselt ei viitsi nii pikalt ühe koha peal seista, ikka tahaks ühel hetkel tagumiku maha toetada. Aga nüüd oli nii huvitav, et ei tulnud meelde jalgade väsimusele mõeldagi. Rahvast tuli seinast seina tagasisidet :) Osaline muljetab siin.

Igatahes - mul on kindel plaan järgmise aasta alguses mingi uus ekskursioon korraldada ja seekord siis juba kõik kulud ekskursantide vahel ära jagada (andke märku, kui potentsiaalseid huvilisi on). Paneks mingi segaseltskonna kokku.

Controvento jätkas üllatuste rida - nimelt hoolimata sellest, et ma olin rääkinud neile, et ma sünnipäeva pean, oli meile kenasti 2 eraldi lauda kaetud. Täiseti absurdne minu jaoks. Ma ei tea, et kas mina olen lihtsalt pea viimased 30 aastat olnud igasugu ürituste ja peolaudade orgunni sees, aga selline asi oli ikka totaalselt jahmatav minu jaoks. Õnneks said nad lõpuks aru ja veerand tunniga saime ikka kõik ühe laua taha.
Ma sain tegelikult paar päeva hiljem aru, et see tore laupäev oli. Seal sees olla oli ikkagi väsitav.

Kingitused on vägevad olnud. Kõigepealt kokku 1300.- eest kinkekaarte – jehuu Apollo, siit ma tulen! Ma saan aru küll, et ega nüüd hirmus palju selle eest ei saa, aga tavaliselt ma selliseid summasid raamatupoes ei kuluta (erinevalt Hajameelsest, keda on tõeliselt jahmatav raamatupoes möllamas näha :). Kuigi tahaksin ja olen vist isegi paar korda endale lubanud, et vat kui järgmise tulemuspalga kätte saan, siis kulutan sealt miski korraliku osa raamatupoes. Aga ikka on mingi reis silme ees, kuhu seda tundub mõistlikum olevat paigutada.
Ja siis veel imehea L’Occitane kreem (vist see, ei viitsi teise tuppa täpsustama minna), mesi, lauamänge 2 tk, Nepaali kott (sobib hästi meie Nepaali jakkidega kokku!), ammuotsitud köögitaburetid (jee – see vana jurakas lendas poolteist aastat hiljem kui planeeritud minu köögiust välja), kaelakee, juturaamat ja kokaraamat, küpsetusvormid.
Ei mingeid münte. Siiani. Aga ma veel loodan :)

Rukkileiva retsept

Julgen nüüd peale 4 leivategu oma variandi retseptist kirja panna. Väga täpselt ei oska ka, sest palju on sellest tunnetuslikku. Aga see on müüt, mis tuleb kummutada, et leivategu miski suur ja keeruline töö on. Kuidas vanad eestlased muidu endale oleks midagi sellist saanud lubada - musttuhat tööd ootas ju tegemist. Kokku ei lähe kõigi nende etappide peale küll üle tunni. Küpsetamist ma siia sisse ei arvesta, sest sel ajal saab ju hoopis muuga tegeleda.

1.
"Lahusta" juuretis 3-400 ml soojas vees - natuke soojem kui käetemperatuur. Sega juurde u 800g-1 kg rukkijahu. Tainas peab jääma selline mõnus soe, leige. Säti see kuskile soojale kohale mitme käteräti alla kerkima. Raputa tainale kiht jahu peale (et käteräti külge ei kleepuks). Mina panin kausi elektripliidile - panin selle enne minutiks sisse, et plaat läks soojaks.
Jäta ta sinna 24 tunniks kerkima. Vahepeal tasub kontrollida, et kas on ruumi kerkida - viimane kord sain väga korraliku kuhja kausile peale. Kogus võib isegi kolmekordistuda.
Ajakulu - max 5 min.

2.
Peale ööpäevast kerkimist võta jahupakk ja kauss veega tainakausi kõrvale. Arvesta umbes, kui palju sa leiba tahad küpsetada ja lisa vastavalt sellele jahu. Mina olen siiani arvestanud, et umbes poole koguselisest jahust lisan esimeses etapis ja teise poole siin. Teises etapis võib tegelikult ka üle poole juurde panna. Päris ettekujutust mul pole, mida tehakse siis kui küpsetatakse väga suurt kogust leiba - 10-15 pätsi. Sel juhul on ehk ka esimeses etapis lisatud jahu kogus vastavalt suurem.
Vett tarvitan mina vastavalt vajadusele - vahel kastan käe märjaks, et mõnusam sõtkuda oleks. Kui tainas väga sitkeks on läinud, siis lisan paar rumikutäit juurde. Taina kõvadus-vedelus on tunde küsimus. Kui küpsetada leiba vormis, siis vedelam tainas vast ei tee midagi. Kui aga pätse vormida, siis vajuvad liiga vedelast tainast pätsid väga pannkoogilikult laiali.

Sõtku hoolsasti, nii et näed ja tunned, kuidas terve kausitäis on ühtlase konsistentsiga ja jahu pole kuskile tükki jäänud.

Mina pole siin etapis veel seemneid ja maitseaineid lisanud, sest siis ei jää seda juuretise sisse (saab soovi korral alati hoopis erinäolise teha). Ja sool võib käärimisprotsessi häirida.
Jäta taigen veel 1-2 tunniks käterätiku alla kerkima - sooja ja tuuletõmbuseta kohta.
Ajakulu max 20 min.

3.
Nüüd võtad järgmiseks küpsetamiseks juuretise e leivapojukese. Ligikaudu 3-4 supilusikatäit. Säilita õhukindlalt külmikus. 2 nädalat seisvat kenasti.

4.
Olen soola-suhkru 100ml vees lahustanud ja lisanud tainale koos seemnetega. U 2 kg jahu kasutamise korral võib panna 2-3 tl soola ja ka suhkrut. Vees lahustamine peaks tagama tainas ühtlasema jaotumise. Samas võiks suhkrut panna taignasse ka eraldi - kui ta terana tainas karamelliseerub, siis peaks sellest omapärane maitse lisanduma - jälle kuskilt lugesin, aga ise pole katsetanud.
Katsetada võib näiteks päevalille-, kõrvitsa-, lina-, seesamiseemnetega. Kindlasti peaks panema köömneid - annab harjumuspärast maitset leivale juurde. Väga mitmes kohas kohtasin retseptides koriandrit, seega lisasin ka seda.
Soolapeki kuubikutega leib tundus mulle ka väga põnev ja maitsev. Katsetanud ei ole ma veel ka kuivatatud puuviljadega: pisikesteks tükkideks lõigatud aprikoosid, rosinad, jõhvikad jms.
Kui lisatud veega tundub tainas vedel, siis tasub sutsuke jahu lisada.

Seejärel jaga tainas mitmesse ossa, vastavalt mitu pätsi tahad küpsetada. Mina olen siiani pätsid pannil vorminud. Kas piklikud või siis vanade eestlaste eeskujul ümmargused. Pätsi siluda aitab märg käsi. Lõpus tee pätsi augud - sellest saad oma mustri teha. Vanadel eestlastel loomulikult tähendasid need mustrid leival ka midagi. Kas me enam teamegi, mida? Mina olen mõelnud, et praktiline väärtus on see, et aukude kaudu eraldub vast käärimisel tekkiv ülearune gaas ja päts ei küpse lõhki.

Pannil võiks päts kerkida veel pool tundi kuni tund.
Sellele jupile ajakulu max 20 min.

5.
Retseptides on soovitatud leiba küpsetada temperatuuriga 220-250 kraadi. Eks see sõltub ka eelistustest kooriku suhtes. Mina väga paksu koorikut ei taha ja seetõttu mulle tundub, et kõige parem on alguses 50 min küpsetada temperatuuril 220-230 kraadi. Viimaseks 10-15 min panen ahju 180-le. Kui kahe panniga peab küpsetama, siis vahetan kuskil keskel asukohti.
Küpsetuspaberil on väga mõnus küpsetada, lihtsalt tuleb ära ja ei määri panni. Kokku siis küpsetamiseks 1 tund või sutsuke enam.

Soovitatakse ka ahju panna veekausike, et niiskus suurem oleks. Mina pole siiani pannud. Oluline on pigem ühtlane ja kindel temperatuur. Kas selleks peab just puuahju kasutama, kahtlen. Sobib ka tavaline ahi - mina enda oma küll väga usaldan :)

6.
Ahjust väljavõetud pätsid olen veega üle pritsinud ja nad siis niiske köögikäterätiku sisse keeranud ja veel froteerätiku alla pannud. 1 tunni pärast on koorik ilus ja pehme. Viimane kord jäid pätsid veel ööseks ka niiske rätiku alla seisma - tulemus tuli väga hea. Seejärel võib säilitamisele minevad pätsid kilekotiga panna külmikusse. Ehk seisaksid nad ka toatemperatuuril, pole veel katsetanud. Üldiselt säilivad kodutehtud leivad oluliselt paremini kui poest ostetud. Neid ei kimbuta see tavaline mure, mis leivaea lõppu muidu kuulutab - hallitus. Piimahappebakter pidi selle vastu kenasti võitlema.

Head küpsetamist!

Minu tee leiva juurde

2007 aasta jõulupühad möödusid ühe märksõna all ja see oli leib. Täitsa juhus iseenesest, et ma sellise sousti (või peaks ütlema juuretise) sisse sattusin.

Mingi hetk jäin leivaküpsetamise juttu kuulama. Täitsa erinevates kohtades ja seda ligikaudu 3 kuu jooksul. Täiesti 3 erinevas seltskonnas. Tagantjärele – et ma ei osanud neid märke ka näha. Et leib tahab minu juurde jõuda kuidagi :)

Esimene kord oli Maaritsas ülikoolikambaga S. sünnipäeva pidades – seal pakuti kohe kahte kodutehtud leiba. Seemnetega oli parem kui rosinate-puuviljadega.
Teine kord Võrus ema sõbranna juures – seal räägiti leivast aga pakuti küpsetusmasinaga tehtud saia. Aga põnevalt räägiti. Hakkasin mõtlema, et ehk võiks emale jõuluks leivaküpsetusmasina kinkida? Õnneks elu haris mind enne selle ostmist – seda pole tõesti üldse vaja.
Kolmas kord oli Puurmanis E. juures. Ja temal oli juba ka kahe eri kogemustega küpsetaja juurest juuretis toodud ja mitut varianti proovitud. Sealt lahkudes valmis otsus emale jõuluks hoopis maale juuretis viia.

Jõululaupäeval saigi Puurmanist läbi sõidetud. Hommikul oli küll E. avastanud, et tema „leivapojukene” on paari nädalaga käest läinud ja seda edasi jagada ei saa. Nii sõitsimegi paari km kaugusele H. juurde uue järele. H. on kogemustega leivaküpsetaja ja ka köök oli eri valmimisjärgus leibasid täis :) Ta ise kohmas ka, et viimasel ajal on leivaküpsetamine lausa 2 korda päevas toimumas. Pühade aeg ikkagi! Selle peale sai hoiatatud, et kuna küpsetamine tavalises ahjus käis, tuleohtlikkuse eest. Kaks korda päevas ahju kütta – sellega peaks ettevaatlik olema.
Aga meile anti veel koos leivapojukestega kaasa üks ahjusoe leib – pekikuubikutega. Küll see oli hea!

Esimene kord
Maal panime kohe leivateo käima. Pääsküla kauplusest olime saanud 1,5 kg Veski-Mati rukkijahu ka kaasa haarata ning seega oli kõik hädatarvilik olemas. Kiusasin mõlemat käepärast olevat vanaema, et kas nad on leiba küpsetanud ja mis nad sest mäletavad. Mõlemate vastus oli suhteliselt sarnane – eks ma kõrvalt vaatasin lapsena, kui ema küpsetas. Seega ajasin retseptis näpuga järge ja üritasin hakkama saada.

Panime juuretise koos topsi sooja vee ja u 800 g jahuga siis kerkima. Otsisime veel sooja koha toanurgas kapi peal ja panime käteräti peale.
Hommikul arvas Sihva vanaema, et näe on kerkinud küll ja hapukas kääritamise lõhn ka juures – prooviks küpsetada. Ma proovisin küll vastu ajada, et retseptijärgsest 24-tunnist on vaid pool möödas aga tegelikult oli endal uudishimu ka suur, et mis sest kõigest küll välja tuleb! Nii me siis võtsime pool tainast ära ja pool jäi veel õhtuni kerkima.

Sõtkusin natuke tainast ja meenutasin mingit netist loetud vanasõna, et laisa nooriku leib on nii kõva, et sobib naela seinalöömiseks. Ahi sai parasjagu köetud ja nii ta läkski peale pisukest pannil kerkimist küpsema. Isa jäi koju leivavalvesse ja kui külapealt tagasi jõudsime, siis oligi umbes 1 h ja 20 min ahjus olnud. Arvasime ta valmis olevat. Ema määris pealt võiga ja mina pritsisin veega – seisis ka natuke käteräti all. Kaua me ei kannatanud – põnevus oli suur. Mingit tundi mahajahtumiseks see esimene suht pisike päts ei saanud. Lõikamine väga lihtne polnud – tuli teravamad noad välja otsida. Koorik oli pea sentimeetri paksune ja sisu oli vesimage. Soola olime unustanud! Aga lõhn oli jumalik! Õhtuks, enne kui teine päts ahjust välja tuli, polnud sellest pätsist enam kildugi alles igatahes.

Teine kord
Õhtul panin õige aja täis kerkinud tainasse samapalju jahu juurde, kui taina kogus oli ja vett ka nii, et tainas väga kõva poleks. Seekord soola-suhkrut ei unustanud :) Teelusikas köömneidki sai lisatud. Sõtkusin ka oma jao teda. Pannil väga ei mallanudki pätsil kerkida lasta, vast veerand tundi vaid. Seekord tegime tavalises elektriahjus u 200 kraadi juures. Üle tunni oli küpsemisaega ja siis läks märjaks kastetud käterätiku alla tahenema-pehmenema.
Kui me poole tunni pärast maitsma hakkasime, siis selgus, et tegemist peaaegu „päris” leivaga. Lõhn oli õige, pehmus oli õige ja maitse ka! Mmmmm! Määrisime fetajuustu peale ja päts kahanes õige kiiresti.

Kõrvale arutasime, et kuidas oleks võimalik juuretist USAsse kaasa võtta, et seal elades ka õiget musta leiba saaks süüa. Mis selle juuretisega toatemperatuuril korralikult pakitult ikka ühe ööpäevaga juhtuks! Iseasi kui piirivalve peaks tahma teada, et mis kahtlane mass see on. Kas usutakse, et see on üks piimhappebakteri õige sõbralik kultuur, varjul rukkijahu sees :)

Kui ma teisel jõulupühal maal koju sõitsin, siis minu „leivapojuke” jäi loomulikult sinna külmikusse. Aga õnneks sai selle järgmisel päeval Taisto bussiga järgi saata ja leivategu võis ka Tallinnas alata!

Kolmas kord
Kolmas kord mõtlesin ka natuke eksperimenteerida. Panin eelmisel päeval kenasti ta kerkima, sättisin ta sooja koha peale ja mässisin käterätikute sisse. Hommikuks oli taina kogus minu meelest kolmekordistunud. Retseptides on vist siin-seal olnud, et kahekordne on juba ok.

Siis lippasin Ökosahvrisse maherukkijahu järgi – enne helistasin ka, sest nende veebipoest ma seda ei leidnud. Lisaks võtsin veel lina-, kõrvitsa ja päevalilleseemneid sealt. Täisterarukkijahu kilohind oli pea 20.- - minus süvenes veendumus, et tuleks kuskilt rukkiteri osta ja vanaema juures veski ära jahvatada.

Kui tainas oli 24 h kerkinud, siis jagasin ta kahte ossa, lisasin koguseliselt pea sama palju jahu juurde ja jätsin veel tunnikeseks-teiseks kerkima.

Ühte kaussi sai selline tagasihoidlik leivatainas – lisasin vaid näputäie koriandrit ja teelusikatäie köömneid. Teise panin lisaks eelpoolmainitutele veel lina-, kõrvitsa ja päevalilleseemneid (igaühte teelusika kuni 2). Kuna olin lugenud, et piklikke pätse, nagu meie leiba oleme harjunud nägema, hakati küpsetama alles 19. sajandi lõpul seoses pisemate ahjude kasutuselevõtuga, siis tegin ühe suurema ümmarguse. Mitte küll väga suure. Seemnetega leib tuli piklik, et samale pannile teise kõrvale ära mahtuda. Pool tundi lasin pannil kerkida – leivad panid selle peale küljed kokku. Pann oli lihtsalt liiga pisike neile!

50 min küpsetasin kuumusega 230 C ja 20 min 180 C. Seejärel seisid nad pea 2 tundi märjaks kastetud rätiku all – frotee veel lisaks peale pandud, et niiskust ja sooja hoida.

Kõik tuli taas suurepärane välja! Kui minul see nii kergesti õnnestub – ma küpsetan ju tõesti haruharva – siis õnnestub see igaühel, kes vähegi asja ette võtab. Mina olen valmis seda suurepärast juuretist rõõmuga kõigile soovijatele edasi jagama!

Aga mõned unistused tekkisid küll leivaga köögis toimetades. Leivaastja – selline puust ja raske. Mõnuga saaks sõtkuda, kui suur raske anum ees. Praegu roostevabast terasest kausiga on keeruline. Eks puitu kasutati seepärast ka originaalis, et tainas kerkib selles mõnusasti soojalt – puit ei juhi hästi soojust. Ja samas on vastupidavam (tõenäoliselt) võrreldes saviga.

Uhmer ja uhmrinui kuluksid ära – sellised paekivist. Hea oleks näiteks koriandrit seal purustada. Ja muid seemneid ka.

***
Lisan siia veel hunniku linke, mis mul leivatarkust kogudes veebis ette jäid.

Hästi ülevaatlik, temperatuuridega jms
https://www.maaleht.ee/?old_rubriik=7139&old_art=33488&old_num

Veel väga üldine aga hariv üldse rukkileibadest http://www.leivaliit.ee/files/1191490949.pdf

Vääga põnev - meie kaugemad esivanemad tegid hoopis ümmargust (ja mitte piklikku) pätsi ja ÕIGE kuumus on 250 C :) http://www.erm.ee/?lang=EST&node=509&parent=429

Ahjust välja võttes jäta 30min leib niiske käterätiku alla http://www.maavald.ee/prindi.html?id=1921

Palju soola pärsib kerkimist? http://viru.postimees.ee/index.html?op=lugu&rubriik=49&id=11195&number=462

Tore emotsioonidega leivalugu blogist http://ruudolf.blogspot.com/2006_11_01_archive.htmlja veel http://thredahlia.blogspot.com/2006/04/leib.html

Ja ongi piimhappebakterid, kes kergitavad protsessi käigus tekkiva süsihappegaasiga http://et.wikipedia.org/wiki/Leib

Kõige tervislikum on ikka juuretisega tehtud nö hapendatud leib http://www.terviseleht.ee/200102/2_leib.php
ja teine osa artiklist
http://www.terviseleht.ee/200103/3_koduneleib.php

Hmm, Veski-Mati jahu polegi see kõikse parem, tea siis kus seda mahetoodangut normaalse hinnaga hankida? Samas see suurte kogemustega küpsetaja, kellelt juuretis pärineb, teeb ainult Veski-Mati jahust. http://www.greengate.ee/index.php?id1=25524

Inglisekeelne väääga põhjalik jutt ftp://rtfm.mit.edu/pub/usenet-by-group/news.answers/food/sourdough/starters

See koht mulle ei meeldinud, sest seal propageeriti pärmi kasutamist, mis aga pole õige ja originaalne leivataigna osa. Aga ilma juuretise olemasoluta alustades väga hea koht - õpetab selle ise tegemist (pikk protsess küll). http://www.toidutare.ee/aabits.php?id=405

Presidendiproua variant http://www.postimees.ee/041004/lisad/kasu/146179.php