Pühad-sünnipäevad läbi

Enne pühade perioodi algust tundus, et seda vaba aega on nii mõnusalt palju tulemas ja see saab olema tore. Tegelt oli lihtsalt tore. Aga vähe.
Parasjagu sai vaba aega nautida. Kingitud raamatuid poole 4ni öösel loetud ja unereziim sassi aetud (katusega z ma ei julge enam kasutada, see sindrima blogger kustutab kogu postituse selle klahvikombinatsiooni peale). Aga siis pühademeenutusi eestpoolt tahapoole.

Kõigepealt just tulime kinost, nagu Hajameelnegi siin juba muljetab. The Day the Earth Stood Still oli minu jaoks üle ootuste film. Ju mu ootuste latt oli siis madalal. Ilusad "Noa laevad" olid - need kerad, mis üle maailma kõikjale ilmusid. Ja see Klaatult kuuli välja opereerimise osa oli ka täitsa hea. Aga kogu suhete osa oli väga skemaatiline. Kindlasti oleks parema lapsnäitleja leidnud sellesse ossa (või oli tal väga kehv juhendaja...). Kõige jaburam oli muidugi ökoteema sisse toomine - kogu lause selle kohta oli, et inimene hävitab Maa. Ei midagi spetsiifilisemat - oleks ju võinud mingi selleteemaline arutelu olla. Aga jah, nagu me pärast omakeskis arutasime, kogu selleteemaline info ju võib aeguda. Ja ruttu. Helbi siis seda suppi paari aasta pärast. Mida üldisem, seda turvalisem. Aga igavam.

Enne seda käisime maal ja saime vahelduseks Tallinna pea mustale maale ka lumes sumbata ja oma kuuse ise metsast ära tuua. Ja mitte lihtsalt kuuse vaid sellise, mille puudumisest suurt lugu pole. Kasvas teine suurte puude all ja viimase aasta kasv oli ka vaid kolmandik või isegi neljandik teistega võrreldes. Varsti oleks kängu jäänud ja ehk äragi kuivanud. Nii ta meile koju jõudis - üks külg on nagunii vastu seina ja nii pole ka ühest poolpaljast küljest suuremat lugu. Diivani pealt tundub kõik täiuslik!
Koduteel oli nii mõnus siin-seal peatusi teha ja sõbrad üle vaadata. Viskasime nalja, et nii võikski Eestit läbida - iga 50km tagant kuskil tuttava juures pooletunnise peatuse teha.
Aga paljukest me ise seda külakosti viisime - ise saime hoopis huvitavamat igatahes vastu. Kõigepealt leivajuuretise (jätkan oma eelmise aasta katsetusi, vt leivateo muljeid) ja veel imehead rulaadi koos kopsupasteediga. Üle pika aja tuli leib enam-vähem, tüüpiline viga kiusamas - liiga vähe soola.

Ja enne seda oli sünnipäev. Peaaegu juubel (mina neid ei usu, kes ütlevad, et enne kui 50 kukkunud pole, ei tohi juubeli sõna kasutada). Ise ei saa midagi aru, et nüüd on siis vanus hoopis 3-ga algav number.
Oktoobris mõtlesin, et kui head mõtet ei tule, mida peol teha, siis ei hakka üldse pidama. Aga tuli enda arvates mõte - noh selline enam-vähem. Et teeks paar giidiga tuuri vanalinnas. Nii alustasimegi sünnipäevakambaga Ingeri bastionitest Anne-Malle Halliku eestvedamisel. Mulle tegi alguses nalja, et üle poole meile ettenähtud tunnist kulutas ta maa peal ära (et siis maa all nagu pole midagi rääkida). Pärast selgus, et ta arvas, et tal on poolteist tundi aega... Tjah, aitäh telefonineiu, kelle kaudu ma seda ekskursiooni broneerisin. Ühel hetkel oli kell seal maal, et tormasime ummisjalu Toompealt kuuse alla Jüri Kuuskemaaga kohtuma - kes oli meid vist jällegi ära unustanud.
Ja kui Kuuskemaa oli 20 min meiega lihtsalt Raekoja ees seisnud ja loengut pidanud, siis kirusin juba mõttes, et oleks teadnud, oleks auditooriumi hankinud. Linna talle taustaks vaja polegi. Aga natuke ikka linna peal ka ringi liikusime. Hea boheemlane on ta ka. Umbes veerand tundi enne meie aja lõppu meenub talle minu palve, et võiks Balthasar Russowist rääkida. Parem hilja kui mitte kunagi olen minagi alati arvanud!
Väga peenetundelised meie linna giidid just pole. Üks räägib neegritest kohati jumal teab mida ning teine sutsuke irooniliselt (või lihtsalt provotseerivas stiilis?) Kristusest. Saaks ju naatuke teisiti - kus sa tead, et kes sul seltskonnas on. Heakene küll, mustanahalisi ju polnud ja seda oli ka näha, aga kristlast ju kaugelt ei tunne. Või krišnaiiti, kes ka oma portsu jutu sees kätte said.
Kokkuvõttes oli mul huvitav - tõeliselt. Ma tavaliselt ei viitsi nii pikalt ühe koha peal seista, ikka tahaks ühel hetkel tagumiku maha toetada. Aga nüüd oli nii huvitav, et ei tulnud meelde jalgade väsimusele mõeldagi. Rahvast tuli seinast seina tagasisidet :) Osaline muljetab siin.

Igatahes - mul on kindel plaan järgmise aasta alguses mingi uus ekskursioon korraldada ja seekord siis juba kõik kulud ekskursantide vahel ära jagada (andke märku, kui potentsiaalseid huvilisi on). Paneks mingi segaseltskonna kokku.

Controvento jätkas üllatuste rida - nimelt hoolimata sellest, et ma olin rääkinud neile, et ma sünnipäeva pean, oli meile kenasti 2 eraldi lauda kaetud. Täiseti absurdne minu jaoks. Ma ei tea, et kas mina olen lihtsalt pea viimased 30 aastat olnud igasugu ürituste ja peolaudade orgunni sees, aga selline asi oli ikka totaalselt jahmatav minu jaoks. Õnneks said nad lõpuks aru ja veerand tunniga saime ikka kõik ühe laua taha.
Ma sain tegelikult paar päeva hiljem aru, et see tore laupäev oli. Seal sees olla oli ikkagi väsitav.

Kingitused on vägevad olnud. Kõigepealt kokku 1300.- eest kinkekaarte – jehuu Apollo, siit ma tulen! Ma saan aru küll, et ega nüüd hirmus palju selle eest ei saa, aga tavaliselt ma selliseid summasid raamatupoes ei kuluta (erinevalt Hajameelsest, keda on tõeliselt jahmatav raamatupoes möllamas näha :). Kuigi tahaksin ja olen vist isegi paar korda endale lubanud, et vat kui järgmise tulemuspalga kätte saan, siis kulutan sealt miski korraliku osa raamatupoes. Aga ikka on mingi reis silme ees, kuhu seda tundub mõistlikum olevat paigutada.
Ja siis veel imehea L’Occitane kreem (vist see, ei viitsi teise tuppa täpsustama minna), mesi, lauamänge 2 tk, Nepaali kott (sobib hästi meie Nepaali jakkidega kokku!), ammuotsitud köögitaburetid (jee – see vana jurakas lendas poolteist aastat hiljem kui planeeritud minu köögiust välja), kaelakee, juturaamat ja kokaraamat, küpsetusvormid.
Ei mingeid münte. Siiani. Aga ma veel loodan :)