Asjadest ja inimestest

Eile õhtuks olime valitud paar filmi sellest kõige tähtsamast programmist, millele asjapulgad Postimeheski tärnikesi jagavad. Prantslaste "Suvetunnid" mulle päris meeldis - ehkki see ülimalt rahulikult voolav lugu rääkis pigem asjadest kui inimestest. Peategelaseks maamaja, kus kunagi oli elanud kuulus kunstnik ning kõikidest kallitest esemetest seal sees. Karakterid polnud selle loo tugevaim külg ja pärast lootustandvat algust ei jaksanud seda vanematest järgi jäänud vara müügiprotsessi endise innuga jälgida.
Ema surma järel pidid nimelt kolm last otsustama, mis teha edasi onust jäänud antiikmööbli, kunstiesemete, lauanõude ja seda kõike ümbritseva laguneva majaga. Ilma üleliigsete tülideta otsustati see lihtsalt maha müüa. Selgus, et igasuvise perepuhkuse veetmise koht oli vaid ühele neist kolmest oluline. Ja tallegi mitte piisavalt. Pole vist eriline üllatus, et hoopis järgmine põlvkond ning majas teenijaametit pidanud vana naine jäid minevikku palju rohkem taga igatsema.
See film kõneles nii mõnegi sõna tänapäeva inimeste ükskõiksusest ja hooletusest. Ning sellest globaliseerumisest muidugi ka, mis paiskab vennad-õed üle maailma laiali ega jäta enam aega vanade peretavade jaoks. Veidi värvitu, veidi igav - aga siiski meeldiv ajaviide.