Saarehullud

Eile nähtud Islandi film "Valgete ööde pulmad" meelitas Kinomajja uskumatul hulgal kauneid noori inimesi. Tõeline lust vanaätil nende seltsis istuda.
Filmielamus sai ka suurepärane - kui välja jätta Kinomaja kohutav tehnika. Pidevad katkestused, moonutatud heli, pilti kuidagi fookusesse ei saa. Nii vanalt tunnustatud festivalilt enam sellist nigelat kvaliteeti ei ootaks. Ehkki teisalt muidugi meenuvad ammused Kinomaja külastamise aastad ja katkiste alternatiivfilmide vaatamise mõnu.
Linateos rääkis mehest, kes valmistus abielluma endast paarkümmend aastat noorema neiuga. Iseenesest siis tänapäeva maailmas üpris tavapärane lugu. Mehe vana naine oli meelitanud ta ülikoolis õpetamisest loobuma ning kolima pisikesele saarele. Too endine naine oli seejuures vaimselt ebastabiilne ning mehel polnud seal saare peal õieti midagi peale hakata. Peale ühe veidrikuga golfiäri ajamise, mis muidugi suurejooneliselt läbi kukkus.
Nutikalt koostatud film omapäraste karakteritega, palju nalja ja samal ajal pea samal määral kurbust. Ma ei imesta, et islandlased selle looga võõrkeelse filmi Oscarit taotlevad. Muidugi on lihtsam sellised filmid suletud keskkonda paigutada. Nagu see väike saar. Kõik tunnevad kõiki ja inimeste vahel tekivad omavahelised uskumatult veidrad suhted, mis aja möödudes aina süvenevad. Kõike seda on lust filmilinal kujutada. Ja kui on varnast võtta veel nii suur hulk fantastilisi komöödianäitlejaid, on pidu täielik.
Totaalset ekstaasi see film siiski ei põhjustanud. Võib-olla oli tema täiuslik toime liigagi kenasti välja arvestatud? Tea seda asja. Aga kunagi vaataks uuesti ja naeraks jälle südamest.