Muinasjutueastern

Enne järjekordset külastust ülerahvastatud Kinomajja sõime õhtust türgi kebabiurkas kunagises Teaduste Akadeemia majas otse Estonia nurga taga.
Taolise koha võib leida ükskõik millise suurlinna metroojaamast. Mõned kohalikud türklased kõvahäälselt vestlemas, taustaks hirmus, aga atmosfääriga täiuslikult sobiv Türgi tümps. Pisikese sööginurgakese sisustus kah muusikaga võrreldav. Plastmasskardinad, plastmasslagi, plastmasspalmid nurgas kössitamas. Pakutav kebab on päris maitsev, aga külm. Eesti inimesed pole veel harjunud oma õhtuid sellistes kohtades veetma. Aga küllap õpime.
Aserbaidzhaan pole kuulus filmiriik. Ka "Absurdistan" on tehtud sakslaste ja grusiinide külluslikul kaasabil, aga ikkagi minu esimene kogemus aseri kinost. Päris võluv muinaslugu väikesest unustatud mägikülast, kus katkine veetoru virgad naised ja laisklevad mehed omavahel põhjalikult tülli ajab. Tekib vesternilaadne vastasseis, millele lahendust üritab leida vaid üks noormees. Ühtlasi näeme klassikalist tüdruku ja poisi lugu. Läbi metsikute katsumuste muinasjutulise õnne suunas. No teate küll. Mees peab ju näitama, et on naise armastust väärt.
Millegipärast räägitakse kinolinal vene keelt. Võib-olla turunduslikel eesmärkidel. Aga ei sest miskit, peaosa mänginud neiu paistab vähemalt nime järgi hoopis tshehhi päritolu. Nii et eks see ole eurofilm niikuinii. Ja vene keel on ometi ju suur Euroopa keel.
Aga miks Absurdistan? Augustis 1990 kutsus New York Times niimoodi Nõukogude Liitu.