8.12.08

Selliseid pulmi sooviks isegi

Üks mustas nahkjopes härrasmees ütles enne filmi linastumist saalile, et Jonathan Demme'i "Rachel abiellub" on esimene Obama-ajastu film USA-s. Ja seda ta tõesõna on: erinevat nahavärvi inimesed pidutsevad seal üheskoos võimatult erineva muusika saatel. Täies rõõmus ja üksmeeles, ennastunustava innuga. Sest Rachel abiellub Sidney'ga.
Filmi peategelane on tegelikult hoopis Racheli õde. Väga noorelt oma elu kihva keeranud uimastisõltlane, kes põhjustas aastaid tagasi pilves olles oma väikevenna surma. Aga perekond armastab ja hoolib ikkagi. Vaatamata tülidele ja pea andestamatuna tunduvale teole. Rachel ei kannata oma õde silmaotsaski, kuid armastab teda veendunult ja kompromissitult. Ja pulmapidu tähendab üleüldist õnnehetke. Pulma kujutataksegi selles filmis kui kõigi osaliste, nii rohkem kui vähem tähtsate, vapustavat rõõmupidu. Nali ja naer. Sügavad tunded ja rumalad naljad. Kõik peavad ennast hästi tundma. Ja tunnevadki. Kasvõi see maagiline minut kui Sidney abiellumisrituaali täites esitab mahedal häälel esimese salmi Neil Youngi laulust "Unknown Legend".
Räägitakse, et Anne Hathaway olevat Kymi rolli eest üks naispeaosa Oscari kandidaate. Miks ka mitte. Kuigi selles filmis mängib hästi kogu ansambel. Anne meenutab mulle siin veidi noort Winona Ryderit. Kuigi Winona oli muidugi minu põlvkonna tüdruk ja seepärast mulle palju kallim.
"Rachel abiellub" peaks olema õppematerjaliks igale multikultuurilise ühiskonna arvustajale. Ja inimvihkajale ka. Me oleme toredad, mõnusad, mõtlevad olendid. Võimelised armastama. Piiritult. Kui vaid tahame.

Kommentaare ei ole: