Teistsugune India

Vigaselt tõlgitud pealkirjaga "Gulabi kuulujutud" oli selle festivali kõige väsitavam kogemus. Mis ei tähenda seda, et ma poleks teda arvestataval määral nautinud. Sõna "talkies" filmi pealkirjas ei tähenda siis mitte kuulujutte, vaid helifilme.
Filmi keskne tegelane on väikesel Indiale kuuluval troopilisel saarel elav moslemi usku ämmaemand, kes on täielik kinohull. Kinokülastus kuulub naise igapäevaellu sama kindlalt nagu söögitegemine. Kuni ta saab ühel päeval kingiks tohutu satelliiditaldriku koos teleriga. Algavad lõbusad seebiooperipäevad, mida peategelasele lisaks naudivad saare teisedki naised. Eranditult hindud kõik. Mehed teenivad samal ajal ränka elatist kalapüügiga.
Pika linateose keskel muutuvad asjalood märgatavalt süngemaks. Väikesaare idülli asub hävitama globaliseerumine. Kõigepealt võetakse kinni ämmaemandast lahus elanud abikaasa. Teler, see imeriist, tõi need kaks ometi vahepeal uuesti kokku. Ja peagi hakkavad hindud aina kõvema häälega ning kurjemalt rääkima "teistest", pidades silmas moslemeid. Lahkhelid saavad lõpuks saatuslikuks ka ämmaemandale, kes ometi aastaid hindudest naabrilapsi elule aidanud. Need samad noored mehed, kes naise abiga siia maailma tulnud, ta lõpuks paradiisisaarelt küüditavad.
Film on väga lihtsakoeline, aga südamlik. Eriti peatagelase soe ja aval naeratus, mis tal nii parematel kui halvematel aegadel varrukast võtta. Häirivalt mõjub veider helitaust. Ilmselt on lugu algselt vändatud tummana, kogu heli on lisatud hiljem stuudios. Mis muidugi mõjub tänapäeval pentsikult.
Nappide vahenditega tehtud ülipikk lugu, mis aga oskas mulle jälle maailma ühest uuest vaatenurgast näidata.