Mühklik Pöff

Loomulikult on ka sel aastal liiga vähe aega, et Pöffi südamest nautida. Selle blogi vanadele lugejatele tuleb see kaebus muidugi tuttav ette.
Suur osa nädalavahetusest möödus tee peal ja nõnda on seni õnnestunud näha vaid kahte filmi. Üks neist ilmselge publikuhitt, teine kõike muud kui seda.
Veidi viimasest. Lola Randli ja Kölni sõltumatute "Vahepealsed päevad" linastus Kinomajas 10-15 inimese ees. Jube kahju, sest režissöör ise oli isegi vaevunud kohale tulema. Päris mõnus väike film naisest, keda kooselu raamatukoist mehe ja teismeikka jõudva tütrega vaikselt ära on tüüdanud. Saanud oma õelt ajutiselt võtmed päris võõrasse korterisse, asub naine seal elama õige ootamatut salaelu. Süveneb kõigepealt asjade ja telefoniteadete kaudu korteris elanud abielupaari tegemistesse. Ja lõpuks tutvub äsja leseks jäänud mehega, kes ühel ilusal päeval uksest sisse astub. Tutvumine toimub pealegi sõnatu seksi käigus. Kuni küsimusi ei esitata, on kõik ilus.
Naine kihutab nagu hull kodu, töö ja tolle müstilise korteri vahel. Saamata öösiti und ja võimetuna oma veidra situatsiooniga midagi ette võtta.
Eks see olegi film muutuste vajalikkusest elust, sellest kui raske on midagi ette võtta ja lõpuks ka sellest, on siis teistmoodi ülepea tarvis? Sama tõenäoline, et jõuad läbi pikkade otsingute ikkagi koju.
Huvitaval kombel käsitleb ele õhtul pungil täis Vene teatris nähtud Woody Alleni "Vicky Cristina Barcelona" sisuliselt sama teemat.
Kaks veetlevat neidist saabuvad arusaamatutel põhjustel kaheks kuuks Barcelonasse. Tumedapäine justkui teeb magistritööd Kataloonia kultuurist, aga see on Alleni väike nali. Ei oska too jänki ju kohalikku keeltki ning tema teadmised Katalooniast piirduvad Miro' ja Gaudiga. Tol tumedamal on samas Ameerikas jobuvõitu kihlatu ootamas. Ning edasine elu kenasti välja joonistatud.
Heledapäine eksemplar on aga seikluste otsija. Samas rumal ja naiivne.
Loomulikult kohtab see paar Barcelonas võrgutajast ilueedit, kes oma imekauni abikaasaga tülli läinud. Järgneb vastastikuste afääride virvarr, mis lõpeb tõdemusega, et kõige parem oleks neil neljal inimesel lihtsalt koos olla. Või siis vähemalt kolmel neist. Aga muidugi pole elu nii lihtne.
Sisukirjeldus tundub labane, aga film ise on vaadatav ja isegi nauditav. Head näitlejad ja Barcelona ning Oviedo ilu. Lisaks Woody Alleni põletav sarkasm vanal tuntud teemal Ameerika turistid Euroopas. Lõpp oma nukruses sarnaneb äravahetamiseni algusega. Barcelonast lahkumise hetkeks pole kummagi neiu elus midagi muutunud.
Loo moraal võiks ju olla näiteks see, et otsingud viivad harva sihile. Ja kui viivad, siis võiks saavutatust kümne küünega kinni hoida. Selge see, et inimene ei ole kunagi olemasolevaga rahul. Ometi on alternatiivid tihtipeale kordi hullemad.