Unustusse vajuv Bosnia

Vaikselt hakkavad unustusse vajuma igaõhtused rindeteated Sarajevo piiramisest, mis aastaid meie kodudesse paiskusid. Vajas minugi mälu täiendamist, kuidas see kõik seal täpselt oli ja mis sellest lõhkikistud riigist tänaseks on saanud.
Bosnia film "Lumi" pakkus mulle senise Pöffi suurima elamuse. Selles väikese mägiküla sõjajärgset traagikat kujutav loos pole iseenesest midagi erakordset. Aga ta leiab otsetee südamesse.
1997, kaks aastat pärast sõja lõppu Ida-Bosnias. Küla mehed ja poisid on serblaste poolt tapetud, alles on vaid naised ning üks vana mees ning üks imekombel pääsenud kõnevõimetu poisike. Kobarkinos kohal viibinud näitleja Zana Marjanovici sõnul suuresti tõestisündinud lugu. Naised pole siiski loobunud elamast. Kasvatavad marju ja juurvilja, valmistavad moose. Mitte, et seda kaupa keegi ostma ruttaks. Aga päevad saavad kuidagiviisi sisustatud. Kuni tekib korraga koguni kaks pääseteed. Maanteel kohatud veoautojuht lubab kogu naiste toodangu ära osta. Ja samal päeval külasse saabunud serblane pakub võimalust maa võileivahinna eest suurkorporatsioonile maha müüa. Keeruliste, pealesunnitud valikute aeg. Igaüks peab otsustama.
Filmi naistüübid on kõik erinevad ja nende käitumist ning omavahelisi suhteid on väga põnev jälgida. Lisaks õhkub kinolinalt mingit veidrat rahu ja elus olemise paratamatust. Sa pead kõigest hoolimata jätkama.