Rondellus ja Doro vat

Kaks huvitavat elamust tänasel Jutiku päris sünnipäeva õhtul.
Kõigepealt käisime Nigulistes Rondelluse keskaegse jõulumuusika kontserdil. Veider paik see Niguliste, polnud sinna aastaid sattunud. Astudes keldris asuvasse garderoobi, unustad hetkeks, et tegemist on kirikuga. Sisustus on puhas 70-te lõpu N. Eesti a la Linnahall. Trepist üles kõndides astud kirikusse siiski ja sisened vastavalt pühalikku õhkkonda. Lugude vahel ei plaksutata, tulesid ei kustutata, iga väiksemgi köhatus ja nihelus on tohutult hästi kuulda. Siin ennast vabaks lasta ei saa.
Aga ei sest hullu, sest Rondelluse muusika on imeilus. Naishääled kõlavad imelises akustikas ingellikult, vanad pillid avitavad kaasa. Suled silmad ja oled keskaegsel pidusöögil või hoopistükkis kloostri paksude müüride vahel. Loost olenevalt. Vahel on ju laul sügavalt pühalik, vahel jälle kuuleme omaaegset tantsumuusikat.
Veidi häirib, et muusikud publikuga ei suhtle. Suurepäraselt sobiks väike tutvustus sellest muusikast, mida nad mängivad. Mõni sõnagi. Aga küllap peavad laulud enda eest kõnelema. Lõpus kõlab pärast pikka pinevat vaikust ka vabastav aplaus. Ja isegi lühike lisalugu!
Ja siis külma tuult trotsides koššerrestorani Moses, mis teatavasti asub Karu tänava sünagoogi allkorrusel. Omamoodi pühalik on õhkkond sealgi. Valvuri valvsa pilguga all tuleb läbida metallidetektor. Palju inimesi siin täna õhtust ei söö. Silma hakkab Eino Baskin vene keelt kõneleva daamiga. Menüüst ei oska muidugi midagi valida. Aga lõpuks tundub üks roog huvitav - Doro vat (täidetud kana - Etioopia juutide toit) teravamaitselise kastme ja keedetud kartuliga. Tasub proovimist?
Jõuame kõnelda kaua Pariisist, jälgida kuidas kõrvallauda tuuakse üks toidukäik teise järel, juua palju õlut, vett, mahla, kuulata Iisraeli estraadi. Kuni pea tunnise ootamise järel toit lõpuks saabub. Ja oo - oli teine ootamist väärt! Taldrikul kõrgub lausa väike küngas. Kõige all kiht küpsist, siis sibul, seller, vapustavalt hea tomatikaste, muna, kartul ja lõpuks suus sulav kanaliha. Minu jaoks hoopis uus maitseelamus ja parim õhtusöök üle hulga hulga aja. Mmmm... Kõht lööb veel praegugi nurru.
Ma ei ole mingi eriline gurmaan, aga Moses paistab väärt restoranina. Kunagi tahaksin sinna tagasi.