Õnnelik 13

Mike Leigh' "Happy-Go-Lucky" oli minu 2008. aasta Pöffi viimane film. Murelikus maailmas muretult elada pole kaugeltki kerge. Sest inimesel ju peavad olema probleemid. Peab olema maailmavalu.
Selle filmi peategelane püüab teisiti. Alati naerda kui targem oleks vait olla. Naerda isegi siis kui targem oleks vihastada. Filmi meeldejäävaimad stseenid on tegelikult rõõmu ja viha kahevõitlus peategelase ning tema sõiduõpetaja vahel. See on armutu heitlus. Mis jääb lõpuks vist ikkagi viiki. Sest tundugu vihkamine kui naeruväärne tahes, inimese südamest seda kergesti välja ei juuri. Kui on põhjused. Alati ju on... põhjused.
Leigh film ei ole kaugeltki üdini optimistlik, aga Sally Hawkinsi mängitud rõõmurulli hakkad tahtmatult armastama. Sest ta ei ole ullike, tema eluviis on teadlik valik. Halbade emotsioonide ignoreerimine on aeg-ajalt vägagi tervislik.
Kokkuvõtteks võib küll öelda, et oli õnnelik 13. Mitte ainsatki halba filmi ma ei näinud. Igaühes oli midagi peidus. Muidugi ei vaadanud ma ühtegi auhinnatud linalugu. See on juba traditsioon, et neid ma välja valida ei oska või siis ei tahagi. Aga ehk nii ongi parem. Näitab lihtsalt seda, et Pöffi üldtase oli sel aastal kuratlikult kõva.
Oma paremusjärjestuse panen teie ette ikka ka. Ütleme nii, et 10 palli skaalas alla 5ei annaks neist ühelegi. Täit kümmet muidugi ka mitte. Esimesed 7 saaksid ülitublid hinded 8 või 9. Filmidest lähemalt saate mu viimase nädala postitustest lugeda.
1. Lumi.
2. Rachel abiellub.
3. Valgete ööde pulmad.
4. Jumaldamine.
5. Vahepealsed päevad.
6. Humboldti maa.
7. Happy-Go-Lucky.
8. Lõvipoeg.
9. Vicky Cristina Barcelona.
10. Suvetunnid.
11. Absurdistan.
12. Gulabi Talkies.
13. Eeden.