30.12.11

Minu muusika aastal 2011: laulud

Albumid albumiteks, parima emotsiooni saan enamasti üksikust laulust. Siia jäi nüüd tegelikult vaid umbkaudu pooled mainimisväärsetest tipphetkedest, aga ülemäära pikaks postitust venitada ei saa.

Sharon Van Etten - Save Yourself
Sharonist, New Yorgi noorest daamist ma suuremat ei tea, aga laul haaras mind juba jaanuari algul ja pole tänaseni lahti lasknud. Omapärane hääl, mis ei kõla liiga puhtalt või enesekindlalt. Laul pajatab meile kõigile tuttava loo inimese lõpmatust egoismist.
http://www.youtube.com/watch?v=t_8pqp7hMUQ

Denver - Los Adolescentes
Sellel konkreetsel Denveril käib esimese E peal kaks täpikest, aga minu klaviatuur ei mõista neid kirjutada. Tegemist on ühe noore pundiga Tšiilist, kellest ma õigupoolest midagi kuulnud ei peaks olema. Sattus millalgi eelmisel talvel ette ja võlus täielikult. Nauditav elektropopp, mida eriti mõnus nautida koos suurepärase teismeliste elust pajatava videoga. "Los adolescentes" tähendabki maakeeli noorukid ehk pubekad ehk teismelised. Tsiteerides ühte video kommentaari: pean Tšiilisse kolima, sest tahan selles videos elada.
http://www.youtube.com/watch?v=k8W9NJqUu6s

Cass McCombs - County Line
Võluvalt ajatu California. Kujutlen end Vaikse ookeani kaldale mõnel imekaunil päeval. Või nagu juurdelisatud videos mõnele neist ameerika lõpututest maanteedest. Laulu taustal hiiliv vaikne elektriorel on jumalik. Üks neid lugusid, mis võiks kesta igavesti.
http://www.dailymotion.com/video/xj2h1f_cass-mccombs-county-line_music

Eilen Jewell - Over Again
Aeglane kantri, nii neetult nukker, aga omal moel ka lootusrikas. Eilen laulab oma endisele poisile - ma olen sinust üle saanud. Aga ei ole sa sugugi, Eilen. Noore Bostonis resideeruva daami koduleht ütleb, et tema ääretult nukrad laulud on kirjutatud õige idüllilistes, päikeselistes oludes. Hmm. Kahtlane.
http://www.youtube.com/watch?v=TFFXr_H9DWY

Tinariwen - Imidiwan Win Sahara
Tinariweni kõrbebluus on alati nauditav. Uuel plaadil on mitu armastusväärset lugu, see ehk kõige meeldejäävama meloodiaga. Olgu see laul minu väike austusavaldus imelisele Araabia kevade aastale. Juutuubist kahjuks päris õiget laulu ei leidnud, aga Tenere Taqqim Tossam on samuti suurepärane.
http://www.youtube.com/watch?v=uMUuuW13Fp8

Field Music - The Rest Is Noise
Üks väga voolav ja arenev tükk klassikalist rokki. Jääb hetkega meelde ja niipea ei unune. Field Music on Sunderlandi bänd, seotud selliste kenade kooslustega nagu Futureheads ja Maximo Park. Laul ammusest 2010. aastast, aga minuni jõudis alles tänavu.
http://www.youtube.com/watch?v=VjtaxTd8OOo

Edie Brickell - On The Avenue
Edie on tubli vana kooli laulja-laulukirjutaja. Sündinud Texases, täna elab kuulsa abikaasa Paul Simoni ja kolme lapsega muidugi Suures Õunas. Edie uutes lauludes on tunnet ja vabaduse hõngu. Too On The Avenue pajatab mõnusast öisest tänavapeost. Väga newyorgilik kas pole. Kahjuks õiget laulu jälle ei leidnud, aga asendus pole paha.
http://www.youtube.com/watch?v=-OnmVjQYHtY

Iron & Wine - Me and Lazarus
Iron & Wine'i "Kiss Each Other Clean" jäi väga napilt parimate albumite hulgast välja. Samuel Beam on alternatiivmusa huviliste tõeline superstaar, kelle iga plaati enam-vähem meistriteosena tervitatakse. Too jaanuaris ilmunud uusim temalt anti välja suure plaadifirma poolt, tubli reklaamikampaania toel. Me and Lazarus esindab taas seda mulle nii meeldivat mõnusalt voolava ja areneva rocklaulu stiili.
http://www.youtube.com/watch?v=20KU55xaGT0

Joan As Police Woman - Magic
Karmima olemisega tädi, video ka parajalt hirmus. Aga Joan Wisseri The Magic on parimate pop-laulude traditsioonide esindav lugu. Absoluutselt ajatu, võid ta rahuga paigutada ükskõik mis aastasse läinud sajandi seitsmekümnendatest kaugesse tulevikku välja. Ja seda maagiat otsime me ju kõik, isegi need kes oma tagasihoidliku välise olemuse põhjal vähimatki ei vääri.
http://www.youtube.com/watch?v=ZPqVig-ggMw&ob=av2e

Anna Calvi - Desire
Milline suurepärane ihast nõretav meistriteos. Detsembris 2010 arvas BBC, et Annast saab üks 2011 uusi tegijaid. Ja nii see tõepoolest läks. Debüüdilt paistavad silma singlitena välja antud lood, parimana kõigist vaimustavalt kuratlik Desire. Only the lonely fall.
http://www.youtube.com/watch?v=EKVy0EVu2ZI

Black Joe Lewis & The Honeybears - Since I Met You Baby
Tänapäevase kõlaga Ivory Joe Hunteri klassik. Endine pandimaja töötaja Joe Lewis oma suure ja uskumatult hästi kõlava bluusibändiga. Allolevat linki tasub siiski peamiselt vaid kuulata. Suurepärane laul, jubedad fotod.
http://www.youtube.com/watch?v=h3pl8lPepXs

Foster The People - Pumped Up Kicks
Milwaukee raadiojaam 88Nine, mida aeg-ajalt netist kuulan, hakkas seda lugu kevadel käiama. Refrään jääb hetkega meelde ja asub peas oma elu elama. Millest siin loos juttu on, pole mul vähimatki aimu. Kõik teised Foster The People'i laulud on tundunud hirmuäratavalt koledad. Aga Pumped Up Kicks oli üks lõppeva aasta ahhaa-momente. Mingil hetkel hakkas sellest üdini nakkavast loost igati arusaadavalt kavereid laekuma.
http://www.youtube.com/watch?v=SDTZ7iX4vTQ&ob=av2e

Rabbit! - Good Thing
Meite asi on hea asi. On jah. Võrratult rulluv pop-pärl. Nuff said.
http://www.youtube.com/watch?v=loKeq3TylS0

TV On The Radio - Second Song
See on nüüd sedamoodi laul, mis aastaid ja aastaid raadios kõlama saab. Kunagi kuulad nagu praegu U2-te või REM-i, et pagan ega ometi jälle! Võrratult konstrueeritud meistriteos, kusjuures piisavalt täiskasvanulik, et isegi mina fännin. Shift to the light.
http://www.youtube.com/watch?v=uwYM2t22h_E&ob=av2e

CocknBull Kid - Asthma Attack
Kui ennist sai tervitatud Araabia kevadet, siis see lugu meenutab mulle hilissuvist Londoni mäsu. Laul pealkirjaga "astmaatiline atakk" ei saa ju ometi olla miski diskohitt? Arva uuesti. Miks sihuke laul mulle meeldida võiks? No, mina armastan ju ka Londonit.
http://www.youtube.com/watch?v=toOV8Ui2ddI

Eleanor Friedberger - My Mistakes
Mõnus inimsuhetest kõnelev poplugu. Kriitikud ütlevad, et tüdrukut on võimatu klassifitseerida (ehh), aga ta on oma debüütplaadil millegi olulisega hakkama saanud. Mis mina siis targematega vaidlen. Laulu lõpu eel poeb hinge üks imeilus saksofonisoolo.
http://www.youtube.com/watch?v=MRUOoSKt6Kg

The Bangles - Under A Cloud
Kõik kaheksakümnendatel üles kasvanud noormehed olid Susanna Hoffsi armunud. Oli ta ju tohutult kena tõmmusilmne tütarlaps, tõeline California ime. Pealegi omapärase lauluhäälega. The Bangles tundus üldsegi lamedavõitu popmuusika ajastul ütlemata tore tüdrukutebänd. Nüüd on nad nelja-viiekümnesed daamid ja tagasi suurepärase päikeselise plaadiga. Susanna lauldud Under A Cloud ei jää The Banglesi omaaaegsetele superhittidele millegagi alla. Juutuubist leidsin kahjuks üksnes lühikese katkendi.
http://www.youtube.com/watch?v=Ap1zTAPAOVY

Death Cab For Cutie - Monday Morning
Nagu too TV On The Radio lugu ülal, on seegi sajaprotsendiline raadiohitt. Juba see kuidas kohe alguses räägitakse tüdrukust, kes armastab vanu asju ja loomulikku elu. Kes siis sellist tüdrukut ei ihaldaks? Loomulikult jääd kohe laulu kuulama.
Nimetet Washingtoni osariigi bänd oskab ajatuid hitte kirjutada.
http://www.youtube.com/watch?v=PuyY0gzrtqU

Florence And The Machine - Shake It Out
Florence Welsh on saanud juba kapitäie auhindu ja pälvib neid oma uue plaadi eest veel samapalju. Kindlasti üks selle kümnendi olulisi Briti artiste. Shake It Out raputab kuulaja korralikult läbi.
http://www.youtube.com/watch?v=WbN0nX61rIs&ob=av2e

Cowboy Junkies - Late Night Radio
Kanada vaimustav Junkies kuulub minu suurte lemmikute hulka juba kaugelt üle kahekümne aasta. Vennad/õed Timminsid on viimasel ajal pettumuse valmistanud - nagu kahjuks teeb ka nende viimane plaat. Kuid see sisaldab ühe pärli: konti kriipivad kitarrid, Margo sensuaalne hääl ja muidugi minu jaoks vastupandamatu teema: hilisöine raadio.
http://www.youtube.com/watch?v=IkDaklxPTJE

BoDeans - Blowin' My Mind
Veel üks kaheksakümnendate ellujääja. Keegi enam suurt ei pea ega mäleta peale minusuguste. Aga minu arust kirjutab BoDeans endiselt ütlemata vahvaid lugusid. Paremaid kui enamik uusi artiste.
http://www.youtube.com/watch?v=UABYMxmHyCI

Little Miss Higgins - Snowin' Today: A Lament for Louis Riel
Õiget laulu ei leia, aga just selline retrohõnguline hõrk meistriteos ta on. Talviselt nukker, aga teisalt ikka kuidagi helge. Sai sel aastal ühte vesternit vaatama hakatud. Väikese Preili Higginsi laulud sobiksid sealsete meeleoludega. Ja kes on too Louis Riel?
http://www.youtube.com/watch?v=MHFJpTPS4_g

Elbow - High Ideals
Ja lõpetuseks veel üks ütlemata menukas 21. sajandi Briti bänd. Edetabelite tipus, klassikaline ja hea. Lauludes on oluline sotsiaalne sõnum peidus. High Ideals räägib näiteks põlvkondadest.
http://www.youtube.com/watch?v=0sxNFyZl5XI

No nii. Mõnus aasta oli - ehk tuleb uus parem veel.

Minu muusika aastal 2011: kauamängivad

Võtan muusika-aasta nagu tavaks kokku. Millegipärast paistab see keerulisem kui varem - hääd heli jätkus pea igasse kuusse. Nagu ikka, on valik sügavalt subjektiivne. Trendidele ma ei allu ja mida ei juhtunud kuulma, seda pole mu jaoks olemas. Alustaks seekord magusamast: vähestest tervikalbumitest, mis mainimist väärivad. Plaadid pole paremuse järjekorras.
Lisatud ka mõned lingid netiavarustesse.

The Decemberists - The King Is Dead
Decemberists on Oregoni punt, aga dekabristidest revolutsionäärid nad oma muusikaga ei ole. Tavalised keskealised jänkid, samas ülimalt filigraanse maitsega. The King Is Dead on nende kuues album: maalähedane ja rahulik, aga rokib mu kõrvus mis jube. Parimates lauludes maandutakse kusagile lõkke äärde ja jutustatakse imetoredaid igapäevaseid lugusid.
http://www.youtube.com/watch?v=XmtCtbQzlsM

Robbie Robertson - How To Become Clairvoyant
Robbie on kahtlemata legend. Aga ühtlasi oli ta üks neid meistreid, kellelt midagi uut kuulda tundus juba lootusetu. Viimasest albumist oli möödas juba kaugelt üle kümne aasta ja siis äkki... Huh, kevadel olin totaalselt sillas. Nüüd aasta lõpus olen valmis tunnistama, et täiuslikkusest on asi kaugel. 87. aasta vapustav soolodebüüt jääb ületamata. Aga ei, siia ritta mahub Robbie vabalt. Mitu laulu kriibivad hinge nii, et isegi siirupiselt magus Claptoni Eric ei suuda asja ära rikkuda.
http://www.youtube.com/watch?v=SWYZ9Z_R62Q

Ryan Adams - Ashes & Fire
Kuidas iseloomustada täiuslikku laulukirjutajat? Võimatu. Neetult suurepärased lood on sellel plaadil. Otsi nõrka kohta, otsi otsi. Ei sa leia. Ryanil on hullud deemonid kallal. Naised, alkohol, uimastid, tervisemured. Küllap ta sellepärast nii hästi kirjutabki. Loodetavasti on ta veidramad eksperimendid nüüd läbi ja hakkabki järjest tulema nii kvaliteetset staffi. Njah, vaevalt muidugi. Inimese elu tähendab kannatusi. Vaid kannatusest sünnib meistriteos.
http://www.youtube.com/watch?v=zp_7-OW_YuU
http://www.youtube.com/watch?v=xP0fYLk48kA

Laura Marling - A Creature I Don't Know
Kes siis Laurat ei armastaks. Ta on ütlemata kaunis tütarlaps. Suutis juba 17-aastaselt kirjutada lugusid, mis enamikule muusikutest eluaegne unistus. Seesama ülalmainit Ryan Adams ütles ühes intervjuus, et kuulnud Laura plaati, ütles ta endale: no kurat mees, võta ennast kokku, konkurents on jõhker. Tänaseks pole Laura enam teismeline, karm 21 turjal, valu ja vaeva elus kogenud ja muusika, see muutub aastatega üksnes paremaks. Kaksiklaul Don't Ask Me Why/Salinas on parimas mõttes erakordne kogemus.
http://www.youtube.com/watch?v=j-TMl5oCRjk&ob=av2n
http://www.youtube.com/watch?v=w2HpbJveBg0

Tedeschi Trucks Band - Revelator
Euroopas tundmatu nähtus, aga see on vana mandri kaotus. Susan Tedeschi on vist peamiselt džässilauljatar, abikaasa Derek Trucks kitarrivirtuoos - The Allman Brothersi legendaarse trummari Butch Trucksi poeg. Võiks vast öelda, et omavahel on ühendatud kõikvõimalikud Ameerika muusikatraditsioonid. Kõrvale on need helid ütlemata armsad, muusikud absoluutne tippklass ja Susani hääl kirsiks tordi peal. Soovitan soojalt tutvuda.
http://www.youtube.com/watch?v=hxaineCMv38&ob=av2e
http://www.youtube.com/watch?v=BHlw1hWXjsM

16.12.11

Reedeõhtune valss

Keerab vaikselt jõulude poole, tänavu eriliselt pimedas ja vihmas. Vahepeal on möödunud mõned väheütlevad nädalad. Mõni kinoskäik on ju sinna ära mahtunud. Näiteks võluvalt stiilne "Tinker, Taylor, Soldier, Spy". Külma sõja aegne spioonilugu, mis pandud toimuma minu sünniaastal! Fantastilised näitlejad muidugi. Kes mäletab märksa nooremat Gary Oldmani Dracula või Lee Harvey Oswaldina, võib teda vananeva Smiley rollis vaevu ära tunda. Aga eks filmi teeb eriliseks seitsmekümnendate alguse skisofreeniline hallus. Tsirkuseks nimetatava luure peamaja ehitussoojakuid meenutavad kabinetid on tõeline leid. Pole ime, et sisekaadrid võeti üles armeebarakkides.
Ühel hetkel sattusime Draamateatrisse "Aabitsa kukke" vaatama. Eks ma olen Tõnu Oja fänn juba palju aastaid ja see talle kirjutatud näidend on mehe karjääri tipphetki. Kirjutanud on Kivirähk loo pigem tragöödiana. Sellest polegi kohe nii lihtne aru saada. Etenduse ajal naerad omajagu, aga pärast tahaksid nutta. On ju see lugu abituse jultunud ärakasutamisest. Peategelane on jäänud lihtsameelseks, sest kõigile ta ümber on see alati olnud kõige kasulikum.
Detsembri saabumine tähendab minu puhul ka aasta parimate laulude ja plaatide kokkuotsimist. Tänavu on olnud väga hea muusika-aasta. Või siis pole ma julmadeks valikuteks valmis. Igatahes on mul praegu 57 lauluga nimekiri ja ühestki neist justkui loobuda ka ei taha. Eks ole näha mis saab kui kirjutamiseks läheb.
Kingiralli käib ka niikuinii. Minu ülim vastumeelsus ostmise suhtes tõstab pead. Ja Facebooki orjus süveneb. Aga eks ta töö kõrvale ülivajalik kaaslane on. Nagu ka BBC raadiote muusikasaated. Hoiavad veidigi aju ärkvel. Oleksin vist ilma nende igahommikuste poole seitsmeste tõusmisteta hoopis teine inimene.

Hooajalised tervitused Tom Waitsilt.

2.12.11

Pöff 9: Läbi mis läbi, talve ei kuskil

Tõmban hilinenult Pöffi otsad kokku. Kuulukse, et "Lihtne elu" võitis peaauhinna, nii et ometi kord õnnestus õigele seansile sattuda. Oli vägev elamus tõesti ja saal polnud isegi mitte täis. Rahvahitiks sellisel filmil muidugi asja polegi. Nähtud sai ka publiku lemmikfilm "Superclasico". Taani linateos oli kenake meelelahutus tõepoolest, paraku liiga kallis alternatiiv odavale jänkirämpsule.
Viimasesse õhtusse jäi veel üks kinokäik. Seekord näidati palju Islandi filme ning vaatasin siis minagi ühe nende seast. "Meie oma Oslo" vaatleb kinost, vähem vist päris elust, igati tuttavat olukorda. Omavahel pealtnäha sobimatute inimeste armumist igati ebamugavates oludes. Eks neid olusid on siin omajagu ekstreemsuseni viidud. Et oleks naljakam. Toimib küll, aeg-ajalt ehk liigsalt üle võlli keerates. Lõpuks tahad ikka, et läheks neil ometi hästi. Ja muidugi lähebki.
Igati kena optimistlikult lõpetada. Kuid Pöffi sisse ma seekord ei pääsenudki. Süvenemiseks polnud jaksu. Kui vähegi võimalik, proovin järgmisel aastal uuesti.

1.12.11

Mässupäeval

1. detsembril mõtlen millegipärast igal aastal mässule. 1924 toimunud kommunistide võimuhaaramiskatsele, mis külvas noores Eesti Vabariigis paanikat ja hirmu. See oli esimene hoop idealistliku demokraatliku riigi pihta, mida me esivanemad toona üles ehitada proovisid. Suure sõja järel sündinud riigi algidee oli ju lausa naivistlikult vabameelne. Kõigile maailmavaadetele pidi värskes riigis ruumi olema.
Tänavu vaatasin, mida suuremad ajalehed 2. detsembril sest sündmusest pajatasid. Päevalehe esiküljelt vaatab vastu järelehüüd Balti jaamas hukkunud teedeministri Karl Kark'ile. Ja tohutu hulk kinofilmide reklaame. Teistel lehekülgedel kirjutatakse aga mässust päris põhjalikult ja koguni veidi analüüsivalt. Ühesõnaga reageeris Päevaleht kiiresti. Erinevalt Tartus ilmunud Postimehest, mis järgmisel päeval avaldab vaid riigivanema kõne parlamendile ning ametlikud teated. Ajakirjaniku pilk puudub. Küllap nii ruttu ei jõutud.
Päevalehe 5. küljelt leiab ülioptimistliku lootuse anonüümselt Toompea korrespondendilt: "Nii kurb kui olnud sündmus oma laadi poolelt ka on, ühte head näevad temas väga paljud: ta raputab meid loiduselt, ta sunnib jätma hävitavad parteitülid, ta sunnib meele tuletama, et me kaugeltki veel ei ela vana Jumala selja taga."
1. detsembri pärastlõunal Toompeal valitsenud ülev ja üksmeelne meeleolu ei kestnud paraku kaua. Tülid muutusid aastatega aina intensiivsemaks. Kuni demokraatliku vabariigi idee maa pealt pühiti.
Muuseas - sama 1924. aasta 2. detsembri Päevalehe 5. leheküljel, otse parlamendireportaazhi kõrval on tagasihoidlik kuulutus: ilmus trükist Johannes Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene".

30.11.11

Pöff 8: Täiuslikkuse veetlus

Päevad veerevad ja Pöffi peaaegu polegi enam. Hulk õhtuid pole kinno jõudnud. Küll ma varsti seda kahetsen, aga täna veel võimalus.
Vaid ühest filmist saan veidi pajatada. Jaapani parimast sushirestoranist pajatav "Jiro unistab sushist" sai tavapäratult Tartus nähtud. Sinakat tooni jõulutuledes pole ühtegi viga. Isegi kuusk seisab kindlalt. Kinos pole ma ülikoolilinnas palju aastaid käinud ja renoveeritud Ateena keskuses ammugi mitte. Jalaruumi puudus seal peamine häda, aga muidu igati uhke saal. Rahvast täis küll kaugeltki mitte.
Film räägib meisterkokk Jirost, kes 40 aastaga sushivalmistamisel täiuslikkuseni jõudnud. Leiab ise, et asi on lõputus korduses. Iga päevaga täpselt sama asja tehes oledki lõpuks tööalases nirvaanas. Jiro pisikest metroonurga söögikohta hinnatakse sushi ülima mekana. Tagasihoidlikust asukohast hoolimata on hinnad kallima restorani omad ja igaühel uksest sisse astuda pole võimalik. Kohad ka ammuilma reserveeritud. Michelini tärnid - need niikuinii.
Meisterkokk lubab endale vaid parimat. Väljaõpe võtab aega kümme aastat. Kui juhtud olema meistri poeg, siis hoopis kauem veel. Imeliste toitude tooraine pärineb oma ala absoluutsetelt tippudelt. Tokio imelise kalaturu sisseostjad on omal alal täpselt samasugused profid kui Jiro. Lõhemees, krabimees, kaheksajalamees. Riisimees muidugi ka. Ainult täielik pühendumus toob jumaliku tulemuse. Kaheksajala masseerimisest munaküpsetamise saladusteni. Kümme aastat, kakskümmend aastat. Igapäevane rutiinselt korduv töö teeb meistriks.
Mure on selles, et Jiro on juba 85 aastat vana. Keegi ei tea, kuidas restorani üleminek vanemale pojale mainele mõjub. Poeg on ammuilma isaga samaväärne sushimeister, aga kas sellest piisab? Jiro noorem poiss tundub vast õnnelikumgi. Temal on olnud võimalus pesast lahkuda ja oma ettevõte asutada. Vend peab aga iga hinna eest peretraditsioone jätkama.
Aga jah - tekkis mul nüüd vastupandamatu isu nende Jiro kahekümne imelise sushitüki vastu, mis nagu paremini komponeeritud sümfoonia? Ei ole ma täiuslikkuse ihaleja. Või siis pole maitsemeel vajalikul tasemel arenenud. Tasku kõrgemal korrusel pakutav käib kah. Sushi vist seegi, ehkki Jiro oleks kindlasti teist meelt.

25.11.11

Pöff 7: Kusagil kaugel, aeglaselt

Teine neist vaiksetest filmidest on Argentiina päritolu, "Akaatsiad". Ma olen varemgi juhtunud Pöffil nägema üllatavaid Lõuna-Ameerika filme ja nii on seegi.
Puiduveoki juht sõidab koormaga Paraguaist Buenos Airesesse, kaassõitjaks noor naine oma pisikese tütrega. Filmis on väga vähe dialoogi. See on selline lugu, kus hakkad lõpuks tegelase iga väikest liigutust jälgima. Ebamugavustunne, mis alatise üksindusega harjunud autojuhti alguses valdab, muutub ajapikku kiindumuseks ja vist isegi armastuseks. Kõik ühe paaripäevase reisi vältel.
Me näeme ekraanil asju, mis tavapäraselt kulgevasse filmi kunagi ei mahu. Näeme seda, kuidas väike laps ainiti täiskasvanuid jälgib. Või siis lugematuid autosse istumisi ja sealt jälle välja astumisi. Veokijuhi elu just nii lohutamatuna, nagu ta on. Lõuna-Ameerikas armastatud mate nautimist ning tavalise road-movie jaoks tavapäratut rahulikku kulgemist.
Akaatsiad vaadates võid minna jubedalt närvi, et midagi ei toimu. Või siis lasta end lõdvaks ning hinnata pisikesi, tavaliselt hoomamatuid detaile.

Pöff 6: Vanaduspõlv on käega katsuda

Paar õhtut olen vaadanud väga vaikseid ja rahulikke filme. Mõningane kergendus sel hullul ajal kui vihma kallab laushallist taevast ja hommikupimeduses pole tänavatel näha inimesi. Üksnes lõputud masinate voolud mitmes eri suunas ja üksteisele vahele keerates. Näha pole midagi ja tunda ka mitte. Peale ähmase lootuse tervelt sihtpunkti jõuda.
Hongkongi film "Lihtne elu" kujutab majateenija vanaduspõlve ja suhet keskikka jõudnud mehega, kelle eest ta kogu elu on hoolitsenud. Ilma dramaatiliste pööreteta film liigub kindlalt ja rahulikult ettearvatava lõpu poole. Teenija elu on perekond, keda ta väsimatult teenib. Väga konkreetsed väikesed rõõmud ja mured. Toidu ostmine ja valmistamine just õigel moel, korteri koristamine ja riiete eest hoolitsemine. Kuni ühel päeval: infarkt.
Hetkega rollid vahetuvad. Isekas ja üleolev mees, kelle eest alati hoolt on kantud, peab hakkama ise teise inimese eest hoolitsema. Ja vana teenija, kes pole kunagi muud elu tundnud, muutuma hooldatavaks. Ei lähe see kergelt, aga võitlus paratamatusega ei ole kunagi edukas. Lõpuks kohanevad mõlemad tegelased ja väikesed rõõmud ei jää kummalgi kogemata.
Hiina suurlinnas ei ole just palju isiklikku ruumi. Vanadekodus, kus vana teenija oma viimased kuud peab veetma, ei ole midagi elegantset. Kuid eks olude rusuvus peabki esile tooma inimese erakordset kohanemisvõimet. See vaikne, aga mõjuv film on kindlasti mu selle Pöffi tipphetki.

24.11.11

Pöff 5: Asma'a

Võib ju eeldada, et film HIV-positiivsest egiptlannast masse ei võlu. Siiski olin üllatunud kui vähe inimesi kobarmügeriku pisikesse saali tuli. Sest tegelikult on selle õpetliku loo taga peidus suurepärane film.
Egiptuse üldine madal teadlikkus pole eriline ime, aga et isegi arstid väldivad HIV nakatanutega kokkupuuteid, on üsna üllatav. Asmaa puhul on tegemist eluohtliku olukorraga - sapioperatsioon on vältimatu, aga ükski arst pole nõus seda ette võtma. Ainus võimalus paistab olevat olukorra avalikustamine üleriigilises telesaates, aga see tähistaks Egiptuse-laadses ühiskonnas sotsiaalset enesetappu. Valik pole lihtne.
Kui veidi umbtihedast sisust kõrvale vaadata, on Asmaa suurepärane ka lihtsalt mängufilmina. Peamiselt tänu Hend Sabri imetoredale peaosatäitmisele. Pole kaugeltki tegemist üksnes inimõiguste-alase õppefilmiga, leidub esteetilist ilu ja puhast filmilikku naudingut.
Lõpus ei saa ühiskond hetkega HIV-st teadlikumaks, teame ju Eestistki, et eelarvamuste murdmine on võimatult raske ja võtab väga kaua aega. Kuid Asmaa leiab vähemalt sponsori, kes ta välismaale ravile aitab. Ja see on võimalik üksnes tänu julgusele end avalikustada. Peategelase prototüüp oma nägu teleris näidata ei lubanud ja suri ravi saamata.
Milliseks võib kujuneda avalikult HIV-positiivse inimese edasine elu Egiptuses, võime üksnes aimata. Lihtsaks kindlasti mitte.

23.11.11

Pöff 4: Kopenhaagen - Buenos Aires

Tean inimesi, kes peavad Pöffi elitaarseks festivaliks, kus on eemaletõukavalt tõsised filmid. Mõni teine jälle arvab, et asi kisub kõigi nende aastate järel vägisi kommertsiks ning hoiab seepärast eemale. Kumbki arvamus ei vasta tõele. Sest tegelikult leiab festivalilt kõike. Ka puhast, kvaliteetset meelelahutust nagu tore Taani film "Superclasico".
Naise poolt Taani jäetud mees reisib pojaga Buenos Airesesse lahutuspabereid viima. Jalgpalliagendist naisel on seal uus kavaler: suurklubi Boca Juniors tähtmängija, lühikeste jalgadega keskväljur. Edasine on etteaimatav. Lahkuminek ei olegi nii kerge kui on valida taanlasest veinigurmaani ja lõunaameeriklasest playboy vahel. Kahvatu ja vaikne 16-aastane poeg armub lootusetult kohalikku neidu. Lõpuks on asjad puntras mis puntras. Et siis meeleolufilmile omaselt justkui nõiaväel laheneda.
Filmis on mitmeid meeldejäävaid kõrvalkaraktereid. Tangot tantsiv sensuaalne majapidajanna näiteks, kes taanlase ühe sõrmenipsuga võrgutab. Ise selline noor pensionär. Või siis vanem härrasmees baaris, viinamarjakasvataja ja ainus argentiinlase, kes jalgpallist ei hooli. Ja muidugi maradonalik vutitäht, ehe ja muretu peoloom.
Superclasico voolab ja sina lähed temaga kaasa. Nauditavalt, mõnuga tehtud ajaviide.

Pöff 3: Usumeka Itaalia

Juhtus nii, et ühele päevale sattus kaks religiooniga seotud filmi. Ja mõlemad Itaaliast.
"Minu reinkarnatsioon" on dokumentaalfilm Tiibeti usumehe ja tema poja keerulisest suhtest. Isa Norbu kolis hiinlaste tuleku järel Itaaliasse, poeg Yeshe on läänes sündinud ja kasvanud. Norbust on saanud suur vaimne õpetaja, Yeshe tahab elada itaallase elu. Alles aastate möödudes hakkab poeg isast aru saama ja võtab vaikselt tema õpetuse omaks.
See on päris tüüpiline dokumentaalikas: palju mõtlikke suuri plaane. Lugu kasvamisest ja allakäigust. Isa muutub aastatega energilisest särajast väsinud vanuriks, samas kui noorest ja rumalast pojast saab pikapeale valgustatu, töö jätkaja.
Norbu Itaalias pakutav lihtsakoelise sõnumiga budism tundub mulle päris armsa meelelahutusteenusena. Järgijad maksavad selle eest, et end hästi tunda. Mis selles siis ikka halba võiks olla. Alles kui poeg Yeshe jõuab lõpuks isa kodumaale Tiibetisse, näeb ta selle traditsioonilise usu tegelikku tähendust ja väärtust. Vanade Tiibeti meeste pühendumus reinkarneerunud laamale on uskumatult aus ja siiras.
"Habemus Papam" aga vaatleb armsalt ja ohutult katoliku kiriku suurt veidrust, paavstivahetusega seotud toimetusi. Valgetes pitskleitides kardinalid, valge ja must suits, Püha Peetruse väljakul ootavad tuhanded tõsiusklikud ja muu taoline.
Nojah, seekord juhtub nii, et paavstiks valitakse ootamatu kompromisskandidaat. Peamiselt seetõttu, et suurt au ja vastutust ei soovi endale keegi. Kardinalid lausa palvetavad omaette - läheks see karikas vaid minust mööda. Üks vaene vanamees peab aga valituks osutuma. Ja juhtumisi pole tas tegelikult vähimatki paavstiainet. Võtnud ameti vastu, ei suuda ta end rahvale näidata. Vatikani kinniste uste taga läheb lahti tõeline paanika. Värske paavsti juurde kutsutakse ateistist psühhiaater, vanamees aga kasutab harukordset võimalust ning laseb paleest jalga.
Filmis saavad tööd paljud vanad mehed, aga parim ja kõige usutavam roll on kindlasti Vatikani PR-juhi oma. Asjade tegelikku olemust ei tohi teada ei avalikkus ega ka kardinalid. Aga egas varjamine ja vassimine aita, teeb ainult hullemaks.
Habemus Papam võib mõnele tunduda süütuvõitu meelelahutus, teine ehk näeb kivistunud katoliikluse karmi kriitikat. Minu jaoks oli ta pigem siiski esimene. Elust võõrdunud vanamehi ei saa väga tõsiselt võtta. Pitskleitidega või ilma.

22.11.11

Pöff 2: Tulnukad maabusid getos

Oli kunagi Ry Cooderil laul nimega The UFO Has Landed In The Ghetto. Umbes samal teemal on britid mõnusa noortefilmi teinud. "Rünnak rajoonile" kujutab noortegängide võimuses allakäinud linnaosa, kus juhtumisi (ja ilmselt täiesti ebatõenäoliselt) elab ka noor valge haritud neiu. Muidugi varastatakse ta ühel pimedal õhtul paljaks. Aga samal hetkel juhtub midagi kummalist. Taevast sajab nimelt alla veider ja väga agressiivne tulnukas. Ja õige pea langeb neid samasse kanti veel. Ja veel. Noortegängi tavapärane elu paisatakse totaalselt segi, sest elurajoon vajab kaitsmist. See film on tegelikult suurepärane kodanikuühiskonna õpetus. Üksteist põhimõtteliselt põlastavad ja välistavad inimesed asuvad vajadusel koostööle. On olukordi, kus teistmoodi ei saa.
Tulnukad on muuseas ülilahedad. Üdini, ütleks lausa ebamaiselt mustad, sinakasroheliselt hõõguva hambastikuga. Ühe kehva näitliku pildi leidsin.

21.11.11

Pöff 1: Anima

Pole vist varem Animated Dreamsil käinudki, aga seekord sattusin koguni kahele seansile. Odavam kui põhiprogramm ja kvaliteedilt küll kuidagi alla ei jää.
Prantslaste auhinnatud "Üks kass Pariisis" tundus küll tipptasemel täispikk animatsioon. Lugu kassist, kes elab kaksikelu politseiniku tütre ja meistervarga juures. Tegevuskohaks Pariisi katused. Ma ei oska tehniliselt asjatundlik olla, meelt lahutas see lugu aga täpselt sama hästi kui "päris" filmid.
Eile hilja hilja pimedal ja külmal õhtul maabusime veel kõledasse Sõprusesse, et vaadata auhinnatud lühitükke. Meeste ja naiste kivisse raiutud suhted, oma kehast kramplikult kinni hoidvad lõnginimesed (eestlaste teos muide), kirjeldamatu metakaos, mis jättis endast väga ulmelise mälestuse ja ilus pisikene lugu filmipioneer Eadweard Muybridge'i auks. Ja siis veel suure auhinna ehk puust hundi võitnud lääne elulaadi lõbus kriitika. Paistis, et hääd animat osati ka saalis hinnata.

Kopli on enam kui ainult liinid

PÖFF on siis nüüd täies hoos ja eks viimased päevad olemegi palju aega temale pühendanud. Kuigi üks huvitav käik oli meil laupäeval veel ja koguni Koplisse. Päris sinna taha, trammide lõpp-peatuse kanti. Seal on nimelt tekkinud linnaosaselts, kes piirkonda Professorite Külaks nimetab. Palju intelligentseid inimesi paistiski olevat ja nädalavahel kutsusid nad muud linnarahvast väikesele ekskursioonile. Läksime siis meiegi, kuigi aega liiga napilt.
Eks see sealne kant elab endiselt Balti ja Bekkeri laevatehaste mõju all. On ju sealsed väljapaistvamad hooned kõik tehaste otstarbel ehitatud. Päris palju omapärast puitarhitektuuri on tänaseni säilinud. Näiteks kunagine Balti laevatehase direktori maja uhkeldab koguni sammastega ja mitu teist vägevate suurte verandadega. Kõrval, praeguses vettinud Süsta pargis, mängiti kunagi tennist ja imetleti lilli. Kõrged härrased ja daamid käisid koduuksest meres suplemas.
Täna areneb Kopli vaikselt omaette. Suurtest elamuprojektidest pole seal asja saanud ja nii seisavad tsaariaegsed puumajad, tavalised nõukapaneelikad ning mõni uuem hoone endiselt kõrvuti. Stiilist just rääkida ei saa, aga midagi ütlemata koledat ka silma ei hakka. Tõsi, päris Kopli liinidele me kahjuks seekord ei jõudnud.
Igatahes tore käik. Palju linnaosaseltside prominente ja muidu toredaid inimesi. Oleks tahtnud pikemalt koos olla, aga Itaalia budistid ja katoliiklased kutsusid võidu Pöffile.

14.11.11

Flashback

Miski viis mind jälle minevikku. Kõigepealt vist klassikokkutulek, kuhu muidugi minemata jätsin. Kui kellegagi kontakti pole hoidnud, ei oska 20 aastaga võõraks jäänud inimestega suhelda. Aga jah, siis saadeti mullegi kokkutuleku pildid. Oh seda jahmatust! Kui kohutavalt vanaks nad on jäänud. Mõned tuttavad näojooned on muidugi alles, aga mitte kuidagi ei seosta keskealisi inimesi lastega, keda kunagi tundsin. Nagu Joe Walsh oma surematus laulus: "Everybody's so different, i haven't changed." Illusioon. Olen täpselt sama vanaks jäänud kui mu kallid klassikaaslased. Lihtsalt ei taju seda ise.
Nojah ja siis oli ETV2-s vana film Hardi Volmerist, kus ta kõnnib Eesti Raadio kolmandasse foonikasse ning räägib paar sõna Sirtsuga. Oih. Kolmas foonika. Kui palju toredaid tunde ma sealsete lõputute stuudiomakiridade ja müstiliste mikrofonijuhtmete vahel veetsin. Kujutad ette, tuled nõukaaegsest konveierkoolist ja satud õhtutundideks nõnda imelisesse kohta? Stray Cats mängimas ühel makil, teisele salvestatakse värsket soovisaadet. Kumb on ikkagi päriselt: suure Lenini plaguga 42. keskkool või too üdini magusalt läänelik ER foonika sadakond meetrit eemal?
Veel üks sammuke suurejoonelisse minevikku. Sattusin veebilehele, kuhu üks soomlasest fotograaf on laadinud sadu mustvalgeid meenutusi kõige esimesest Rock Summerist. Uskumatu värk. Mingid suvalised nõukogude süsteemist pärit kuluvates teksatagides mehed saavad hakkama maailmatasemel rockfestivaliga. Mis imelist honorari või tohutuid mugavusi võis 1988. aasta Tallinn rocktähtedele pakkuda? Ometi nad tulid, nägid ja tegid. Ning tänutäheks saabusid lauluväljakule sajad tuhanded inimesed. Istusin minagi laulukaare all (tänu ema-isa tutvustele saadud kaelakaardile) ega mõistnud mõhkugi kui kordumatu sündmusega tegemist. Need fotod räägivad imepärasest ajastust kui midagi tehti veel puhta entusiasmi najal. Kui muusika ja muusikud olid tõepoolest jumalad.
Olen vist natukene selles ammuses ajas kinni veel tänagi. Oleks mul üheksakümnendate algul veidigi enesekindlust ja -usku olnud, saanuks ehk jala ukse vahele. Ja kirjutaksin seda lugu praegu vana tuntud rockipeeruna kusagil Ekspressis. Mitte vaid iseenda lõbuks. Aga äkki on paremgi, et oma muusikaimetlust maha müüa ei osanud. Võib-olla just sellepärast on ta mul veel alles. Sisuliselt ainsa seosena aegadega, millest siin täna pajatan.

7.11.11

Nopped: rabas, restoranis, kunstinäitusel

* Kas teate, et Nõmmel on "linnakodanike ruum"? Mõeldud linnaosaseltsidele ja muudele tuluta pudinatele. Asub vanas heas jaamahoones. Astud sisse ja juba tervitabki umbvenekeelne raudteedishpetser. Sind juhatatakse pisikesse koosolekutuppa, mida ehivad Rainer Vakra kingitud laualipp ja Keskerakonna kalender. Aga päris vahva koht ikkagi. Valgust piisavalt, soe ja talutavalt õdus. Seina tagant kostev raudteerahva artikuleeritud kõne võib küll veidi häirida. Aga pisikese seltsinõupidamise jaoks igati sobiv paik.
* Wismari tänava alguses on uus menukoht Neikid. Pisikene restoran lühikese menüüga, aga ettekandjad pakuvad omajagu silmailu. Ja kunagi saab isegi valmis toit, mille maitse üle kurtma ei pea. Vägagi hea on ka kohalik creme brulee. Nämmadi. Ülemäärast õdusust segab küll ruumi tubli palavus, aga õnneks jahutatakse atmosfääri vahepeal pudelikastide ringitassimise aktsiooni näol.
* Kadrioru lossis on läbi talve avatud põnev Boschi & Bruegeli näitus. Ehkki kuulsate meistrite enda teoseid seal näha ei saa. Näidatakse nelja versiooni maalist "Kaubitsejate väljaajamine templist". Ükski neist neljast pole Peter Bruegeli ega Hieronymos Boschi töö. Küll aga on nad variatsioonid samal teemal, loodud Boschi ja Bruegeli stiilis ning pärinevad kuulsate meistrite ajastust, 16. sajandi keskpaiga Amsterdamist.
Neid nelja tööd on uuritud tõepoolest iga nurga alt. Võrreldud iga detaili, kasutatud värve, lõuendite ja raamide päritolu puude mahavõtmisajani välja, tehtud infrapuna- ja röntgenuuringud. Ja kogu see teaduslik uurimismaterjal siis päris põneval moel vaatamiseks välja pandud. Kokku saab omapärase vaate kunstiteosele kui paljude detailide summale, tema loomise ajastule ja muidugi sellele, mis omaaegses ühiskonnas oluline näis.
Sellist teaduslikult võrdlevat kunstinäitust pole Eestis varem nähtud. Soovitan Kadriorgu jalutada.
* Jube tähtis on linnast välja saada vahepeal. Mul kohe füüsiliselt vajadus selleks, et öösel normaalselt magada saaks. Eile sõitsime mõnusa päikeselise ilmaga Pikanõmme kanti. Läbimata matkarada, Tallinna ümbruses meie jaoks haruldus. Avastasime tohutu Majakivi ja pildistasime Aabla raba fantastilisi värve. Siit läbi akna praegu raagus puid vaadates võid ju arvata, et looduses novembris värve pole. On küll ja kuidas veel! Uduse päikese valguses löövad need raba sajad rohelised toonid ikka veel särama.

2.11.11

Kusagil mujal, mitte siin

2. november. Hingedepäev. Pisikene pelargoonia rõdul avab uued õienupud. Vinge lill. Oh, aga mitte sellest ei pidanud ma rääkima. Viimasel ajal olen paar korda kinno sattunud ja eile teatrisse ka.
"Uus Maailm" on parim Eesti päritolu dokumentaal, mida õnnestunud näha. Vist peamiselt seepärast, et Jaan Tootsen on aktivistidega algusest peale kaasas käinud. Juba sellel legendaarsel Tartu maantee avamisel oli oma kaameraga kohal. Ta jõudis lähedale, sai sõbraks ja oskas õiged stseenid filmi mahutada. Tubli. Ja teiseks muidugi see, et Valk, Kaevats ja Lippus on vapustavalt põnev trio. Nende püüd ja võimekus kodanikuühiskonda ehitada on Eestis ainulaadne. Või Tallinnas vähemalt. Mujal Eestis on kogukonnaaktivism parem ja edukam. Üks isiklikult teada näide Urvastest kasvõi. Tundub, et mõnel pool maal inimesed hoolitsevad üksteise eest. Imelugu.
Tallinnas midagi kogukondlikku ette võtta on karm. Linnabürokraatia ja rahapuudus ühest küljest. Aga teisest otsast tundub mõneti hullem too jube individualismi sein, mille inimesed enda ümber ehitanud. Mina ja minu huvid. Tegelikult tundub mulle, et just külm naabritalumatus murdis Erko Valgu entusiasmi. See on hullem kui projektipõhine elu. Hullem kui sekeldused politseinike ja linnaametnikega. Hullem kui hall argipäev. Teadmine, et sind ei sallita sellepärast, et üritad elada ja teha teistmoodi. Kõigi heaks, mitte vaid iseenda.
Rainer Sarneti "Idioot" on seevastu midagi kardinaalselt teistsugust. On kirjutatud, et elitaristlik. Ma ei tea. Pigem rockvideo. Terve film, mitte üksnes sulgpallistseen Stranglersi "Strange Little Girli" taustal. Tehiskeskkonda asetatud klassikalise draama elemendid ei mõju kokku elusa filmina. Eesti teatri parimad jõud on mängus. Lutsepp, Tuisk, Eelmaa, Ulfsak, Kübar. Fantastiline seltskond. Vanad kirikud ja kloostrid, kuhu tegevus viidud - samuti suurepärane valik. Aga visuaalne suursugusus ja suurepärased dialoogid ei tee veel meistriteost. Filmina "Idioot" mind ei kõneta, ta on nii-öelda kontekstist väljas.
Ei kõneta ka NO teatri "Appi, Tulmukad". Vinge muidugi, kuidas kaks naist justkui ühe inimkeha suudavad luua. Kujutan arvukaid treeningtunde elavalt ette. Ja Tafitshuk oskab nalja teha küll. Aga tükk, mis põhineb näitlejate tohutul füüsilisel ebamugavusel? Tehtud. Korduvalt. Von Krahlis näiteks, palju palju aastaid tagasi juba. Enamasti sisukama materjali toel. Mitte et NO naljakaid stseene ei paku. Neid on päris mitu. Hea seegi. Seepärast ütleksin, et selja taga istunud ontliku härrasmehe valulikud ohked olid mõneti liialdus.
Mida ma aga üldse ei salli, on etenduse kavalehele kirja pandud õigesti elamise õpetus. Ära orja, ole vaba! Mis sa teed oma üksluist igavat tööd, mine ära, hakka loovalt elama! Yeah, right. Sa hea soovitaja maksad siis loodetavasti minu eest laenud, liisingud ja kommunaalid. Bensiini ja toidu. Ei? Aga ehk vähemalt ei küsi 17 eurot per nägu veidi üle tunnise näidendi eest?
Nojah. Tuleb meelde, et lotopilet uuendamata...

1.11.11

Ekraanid

Ma olen eri suurusega ekraanide meelevallas. Kodus, tööl, ringi liikudes. Ei ühtegi õigustust igavlemiseks kui sul on käeulatuses feissbuuk ja vikipeedia. Tegelikult on see neetult kurb elukorraldus, aga oravarattast välja ei saa. Langen aina sügavamale.
Aeg-ajalt põikan mõne teise ekraani taha. Viimasel ajal olen hakanud hipifilme vaatama. Teema on muidugi alati huvi pakkunud, aga nüüd võtsid spetsiaalselt ette mõne hipiliikumise tippajal valminud linateose. Sellise loodetavalt autentse ja ajastutruu.
"The Trip" on näiteks 1967. aastal valminud film, milles Peter Fonda ühe õige vägeva LSD-tripi ette võtab. Juuksed ei ole veel väga pikad, hipiliikumine pole veel politiseerunud, kõik tundub uus ja põnev. Fondale jagab Hapet Bruce Dern. Kusagil äärealadel tegutseb riukalik uimastikaupmees Jack Nicholson. Ja proua Fondat mängib Susan Strasberg, võluvalt kaunis noor daam. Film üritab näidata kõike seda, mida ühel korralikul Reisil ette võib tulla. Hallutsinatsioone, õuduskujutelmi, hirmu, arusaamatut käitumist. Kui sa LSD-d kasutanuna liikvele lähed, võib juhtuda kõike. Vingelt tuksleva süütuvõitu kuuekümnendate Los Angelese taustal.
Peaaegu sama seltskond tegi aasta hiljem teise hipifilmi Psych-Out, kus Stasberg on San Fransiscosse venda otsima saabunud kurt neiu. Venda, müstikut nimega Otsija, mängib seljale ulatuvate juustega Bruce Dern. Nicholson teeb uhke rolli lahedalt jaheda bändiliidrina. Ainult Fondat pole, aga teda asendab edukalt Dean Stockwell, kes eelkõige tuttav vanuigi tehtud koomilistest rollidest.
Psych-Out on The Tripist tumedam film, kujutades Friscot segase ja vägivaldse kogukonnana. Omakasu on juba jälle teemaks saamas. Vaba armastus looritatakse psühhedeeliasse.
Huvitav on see, et Fonda, Dern, Nicholson, Strasberg, Stockwell ei olnud mingid noored hipid. Kuuekümnendate lõpul olid nad kõik juba ca 30-aastased kogenud näitlejad. Osa neist jätkas muidugi Easy Rideriga, veel kraadi võrra lootusetuma ajaloopildiga.
Aga mina võtan pigem käsile kuulsa Woodstocki festivali dokumentaali, mis muusika kõrval demonstreerib ka veidi tõeliste noorte hipide väärtusi. Peamiseks nende seas: elada teisiti kui ema ja isa. Woodstock on tõsiselt võimas film. Tahaksin sellest näha festivali 40. aastakümneks välja antud mammutversiooni, aga pole kättesaadav. Peab leppima lühivariandiga.
Mõte liigub hipisid vaadates paratamatult sellele kui ammu see kõik oli. Toonased noored lähevad praegu pensionile. Kolivad Floridasse - viimane põlvkond, kes seda endale lubada saab. Ja tegelikult sarnanes nende elu õige palju oma vanemate omale.
Imet ei sündinud: hipiunistusi USA neljakümne aasta jooksul kanda ei võtnud. Omand on pühamast püham ja sõda rahust ikka tulusam. Aga küllap see on loogiline. Ning praeguse Ameerika nägu on just hipinoorte põlvkond kõige rohkem kujundanud. Sellest, miks nii läks, on palju kirjutatud. Aga küllap on põhjus ikkagi inimese loomuomases mugavuses. Kui sul on kõik olemas, ei hakka sa süsteemi muutma.

20.10.11

Aeg halastab kui olla järjekindel

Kutsusin äsja kursakaaslased kokku. Nagu igal aastal umbkaudu oktoobri paiku. Seitse tükki tuligi. Vähe, muidugi vähe. Parimad võimalikest. Õhtu sai taaskord pikalt meenutamist väärt.
Koduteel hakkasin mõtlema, et aastate möödumist on palju kergem taluda kui inimesi regulaarsete ajavahemike järel uuesti kohtad. Isegi kui jutud mõnikord korduma kipuvad ja ei ole lihtsalt nii hirmus palju uusi asju vahepeal juhtunud. Aga nõnda vähemalt kord aastas kohtudes säilib illusioon, et me eriti ei vanane ja sugugi ei muutu. Et Laia tänava ammukadunud punase keldribaari seltskond anno 1992 on 2011 Kloostri Aidas ikka veel samad inimesed. Mis siis, et viinamarjamahla asemel juuakse nüüd cafe au lait'd. See ka ei loe, et inimestel on elu ja lapsed ja uhked või veidi vähem uhked kodud ja nad räägivad märksa kultuursemat juttu kui omal ajal. Ikka on samad, oma inimesed noh.
Plaanitakse mul novembris ka klassikokkutulekut. Ca 20 aastat peale lõpetamist. Aga sinna ma ei julge hästi minna. Sest pole klassikaaslasi nii hirmus ammu näinud. Ei mäleta enam, kes oli kes, mida rääkis, kuidas naeratas. Kamp omavahel ammu võõraks jäänud täiskasvanuid, keda ei ühenda miski peale nostalgiliste pubekamälestuste.
Et nii ta on. Sõpruse eest, ükskõik millisel tasandil ta ka poleks, peab pidevalt hoolt kandma. Muidu teeb aeg halastamatult oma töö.

30.9.11

Põdrasarved, kibuvitsad ja roosid

VAT teater mängib Kultuurikatlas The Black Riderit. Jõudsin minagi ühel õhtul seda vaatama. Reklaamitakse seda tükki millegi erakordsena - nimelt seepärast, et Tom Waitsilt selle lavastamisõigust pikka aega taotleti. Nüüd muidugi on juba 2011 ja Eesti teatris on enam-vähem kõik tehtud ja nähtud. Nii uuendusliku või ennekuulmatuna see tükk ei tundu.
Raivo E. Tamm on suurepärane näitleja, saab vaid liiga harva oma mitmekülgsust näidata. Ning paremat Waitsi laulude esitajat kui Lauri Saatpalu Eestist ei leia. Kiidaksin ka grimmi, mis vanas tehasehoones eriti efektne. Ja eriti mõnus on see, et kasutatakse elavat muusikat. Seda kallist, aga olulist lisaväärtust on meie teatris ikka väga arva. Kui ooperi- ja operetiteatrid välja arvata.
Vanal saksa rahvajutul põhinev kurva armastuse lugu on ise muidugi lihtsakoeline. Ja eks lauludega üritatakse vältimatut finaali viimseni edasi lükata. Peale Saatpalu muidugi ülejäänud näitlejad laulda nii hirmus täiuslikult ei oska. Aga häbisse ka ei jää.
Waitsi hääle maagia muidugi annab nendele lauludele palju juurde. Vahest siit tulebki tüki kõige suurem puudus. Asja on ilmselt püütud teha väga originaalitruult, aga VAT teatri näitlejatega ei vea seda avantgardi maagiat päris lõpuni välja. Kindlasti oleks Black Rider 20 aastat tagasi mõnevõrra vägevam tundunud.
Kultuuripealinna potisiniste pleedide jäänused jäävad aga mu valgeid pükse pikemaks ajaks kaunistama.

26.9.11

Kultuuraline nädalalõpp

Hall argipäev ei ole blogimist väärt. Lühemad mõtted ja viited lähevad nüüd pigem feissbuuki. Seepärast ongi siinne elu nii vaikseks jäänud. Selline aeg hetkel.
Aga nüüd siiski paar kultuuralist üritust, mis kindlasti mõnda veidi põhjalikumat sõna vääriks.
Kõigepealt Aki Kaurismäe "Le Havre", mida meie edumeelne kultuurikino Artis just praegu demonstreerib.
Ma olen kinohull siis kui selleks aega leian ja põnevad asjad mugavalt kätte tulevad. Kaurismäki filme olen muidugi vaadanud, aga pigem neid vanemaid. Ses mõttes ma ehk pole tema eriskummalise stiiliga päris nii kodus kui paljud teised. Eks paljudel režissööridel ju on oma segiajamatu käekiri. Almadovaril näiteks. Kaurismäel vist kah. Hoolimata filmi teemast ja käsitletavast ajastust.
"Le Havre" on tegelikult justkui Prantsuse film. Olles samas nii soomelik kui vähegi võimalik. Sisult igati tänapäevane lugu vanast mehest, kes püüab aidata Aafrika poissi oma ema juurde Londonisse. Immigratsiooniametnike ja politseinike kiuste. Vaatamata armastatud naise justkui lootusetule haigusele.
Aga filmis endas on kõik retro, rõhutatult vanamoodne. Inimeste riided, neid ümbritsevad asjad, autod, vanad kitsad linnatänavad. Viiekümnendad, ehk napilt kuuekümnendad. Igatahes mitte 21. sajand. Ja muidugi Kaurismäki iseloomustavad aeglased kaadrid pisut juhmide pilkude ja ülepikaldaste reageeringutega. Ilmetu väline külmus, sisemuses peidus soe armastus. Nojah ning siis see rõhutatult tehislik valgus, mida Kaurismäki kasutab. Justkui tahaks esile tõsta, et see ei ole päris elu vaid ikkagi film. Põrgusse need dogmaatikud!
Prantsuse näitlejad ei oska muidugi stiilipuhast soomlast päriselt välja mängida. Aga selleks on Kaurismäkil kaasatud lemmiknäitlejanna Kati Outinen, kelle uskumatult kuiv ja ilmetu nägu ühes puise prantsuse keelega on täiuslikkus ise.
Õnnelik lõpp on paras üllatus. Päris paras.
Nojaa ja siis teise nähtusena laupäevane Tane Mahuta kontsert Katariina kirikus. Teate küll seda jahedat pooleldi varemetes hoonet Dominiiklaste kloostri juures, kus vahest ka teatrit tehakse.
Olude sunnil pidin linna omaette seiklema, ühistransporti kasutades. See on teatavasti puhkepäeva õhtuti ütlemata vastik. Ma isegi ei mäletanud enam kui vastik. Bussid ju liiguvad siis aeglaselt ja harva, liinide liikumised on omavahel kooskõlastamata. Nii et sa muudkui seisad ja ootad ning jälgid rahutuid teismelisi, kes sellisel kellaajal peamiselt väljas liiguvad.
Lõpuks linna jõudnud, oled nii väsinud, et tahaks kohe koju tagasi sõita. Aga õnneks ma seekord siiski kõndisin Vene tänavale ja ostsin pileti.
Seal kirikus sees oli koledasti pime. Eriti seal, kus publik istuma pidi. Pooleldi käsikaudu õnnestus siiski vaba iste leida. Lava aga oli väga armsalt ja soojalt valgustatud. Punast ja kollast. Kuus istekohta muusikutele. Osaliselt toolid, osaliselt niisama nahkadega palistatud alused. Tagaseinas vanad raidkivid. Ilus vaatepilt tõesõna. Pärast tegi seal veel üks noormees tuletantsu. Vägev värk.
Ja kui noored hipid lõpuks tulid ja mängima hakkasid, oli neid vaimustav kuulata. Ma ei ole sellisest "new age" asjandusest kunagi suuremat pidanud, aga neis lastes oli hinge. Igaüks omaette isiksus. Vaikne prillidega tshellopoiss, veidi metsikuma käitumisega soomlane, rätsepistes joogaõpetajanna, bändi ilmselge juht Tom Valsberg kõigi keskel troonimas, siis veel üks väike õrna häälega neiu ja viimasena vene aktsendiga alati naeratav tüdruk, bändi multiinstrumentalist. Torupill, vilepillid ja igasugused muud asjandused, millele ma nimegi ei oska anda.
Laulud olid Indiast, Uus-Meremaalt, Mehhikost, Rootsist. Vist paar algupärandit ka. Päikesest ja kõiksusest ja armastusest. Vahepeal tuli keegi noormees ja jutustas väga armsalt Tane Mahuta loomismüüti. Tundus, et bändi liikmed olid üllatunud nii selle üle, et saalis oli nii rohkelt publikut kui ka sellest, et seal oli niipalju esmakordseid, Tane Mahuta süütuid kui nii võib öelda. Aga nad viitsisid meie kõigiga rääkida, meie kõigi hingi puudutada.
Pärast polnud mul poole ööpäeva pikkusest peavalust ka suuremat lugu. Jaksasin siiski nõnda toreda elamuse vastu võtta. Üle hulga aja.

25.8.11

Nagu kaks tilka vett

Huvitav lugeda Savisaare plaanist keskerakondlik tegevus maksu alla panna. Sama soovis ju ka Strandberg rohelistes teha - vist viidi pärast grandioosset valimiskaotust suure hurraaga ellu ka. Või õieti raiuti raamatusse. Pole pärast rikastest rohelise maailmavaate edendajatest midagi kuulda olnud. Küllap läheb Keskis paremini. Seal leidub vähemalt võimu, mida puhaste eurode eest laiali jagada.
Üks on igatahes selge: erakond on meil äriühing, aadetega partei rahakotti ei täida. Vaesel ärgu olgu poliitikas kohta!

Kaunid päevad

Ilusad suve lõpetavad päevad parajasti. Mõnus Pikal tänaval ploomimahla juua või Linnateatri õue peal noorte rahmeldamist jälgida. "Scapini kelmustes" sunnib Nüganen teatritudengeid liivahunnikutes hüppama ja tiigis ujuma. Tea kas vesi on ka külm. Vist mitte ülemäära
Kusagil kaugel kõrberiigis ei meeldi kodanikele enam sugugi roheline lipp. Revolutsioon tundub põnev, ülesehitus igav ja keeruline.
Neid kauneid päevi olgu veel kauaks!

22.8.11

Valgete liblikate maal

Nüüd on vist peaaegu läbi see suvi. Taas üks tavaline hommik bussis kohatud kurjade nägude ja haigutuste saatel kulistatud kohvitassiga. Muidugi ei puudu tavapärane puhkusejärgne arvutipaanika. Ei hakka ta mul kunagi peale pausi kohe normaalselt tööle.
Vahepeal oli Leedu. Pika nädalavahetuse joovastuses Palanga, armsalt rahulik Neringa või Nida (kuidas seda maariba siis õieti peaks kutsuma?), tuuline Trakai ja pisut tüütu Vilnius. Vahel paar arusaamatult magamata ööd, mis möödusid Indrek Hargla keskaegse Tallinna mõrvalugu jälgides. Miks ma enam võõras kohas sugugi und ei leia?
Leedu meeldib mulle. Seal ei paista inimesed pooltki nii üleolevad ja uhkeldavad kui Eestis. Laisalt tatsavad nad mööda Palanga peatänavat ringi ja viskavad aega kamaluga maha. Palangas veetsin palju lapsepõlve suvesid ja ilmselgest nostalgiast sõidame nüüd aeg-ajalt jälle tagasi. Koostasin reisi tarbeks tundidepikkuse playlisti täis kaheksakümnendate lugusid. Neid samu, mis kunagi Moskvitshi ja Zhiguli automakkidel möirgasid.
Midagi erilist Palangas ju pole. Üks ääreni rahvast täis söögi- ja lõbutänav. Nänniputkad, kümned eriilmelised, aga üsna sarnast toitu pakkuvad söögikohad, lõbustuspark. Tänava lõpus pikk muul ja rand, mis kuumal pühapäeval pilgeni inimestest tulvil. Muidu üsna vaiksed varjulised tänavad ja kaunis lossipark. Üle paari päeva end lõbustada ei suuda. Kui end päris lõdvaks ei lase. Aga kus siis tänapäeval tohib.
Nõnda neelasime kilomeetreid. Mööda kiirteed Trakai kaudu Vilniuses ära käia jõuab ühe päevaga küll. Võib tervisele mõjuda, aga saab hakkama. Klaipeda ja Kaunase vahel on lubatud 130-ga kihutada, kuid Leedus kasutavad seda võimalust üllatavalt vähesed. Leedus ollakse ettevaatlikud. Kiirteest eemal pole 70 piirangud isegi väikeste ristmike korral midagi erilist. Pidevalt võid märgata meil tundmatut liiklusmärki: kolmnurga sisse asetatud suur must täpp. Küllap ta tähendab: ole tähelepanelik! Ja Leedus, paistab, seda ka ollakse.
Neringasse, kuhu Klaipedast praamiga pääseb, sõitsime esmaspäeva hommikul. Mõistmata, et tegemist on Maria taevassemineku päevaga, mis katoliku maades riigipüha. Hommikul polnud praamile pääsemisega muret, aga tagasi tulles pidime seisma kolme kilomeetri pikkuses järjekorras pea kaks tundi. Ometi sujus kõik üsna rahulikult. Neringa maakitsusel on kaks toredat väikest linnakest: Joudkrante ja Nida. Mõlemad kaunilt merele avatud, täis vana, osalt lagunenud, puitarhitektuuri. Nidas, mis toona Saksamaale kuulus, puhkas kunagi kirjanik Thomas Mann. Tema suvemajakase juurest avaneb täiesti arvestatav Vahemere-väärne vaade. Ja Joudkrantes mõtled end hetkeks Monacosse. Pikk merele avatud tänav ja kõrgemad künkad kohe selle kõrval. Armas paigake.
Tagasiteel põikasime Kuramaa hertsogi suveresidentsi Rundale lossi. Hiiglaslik majamürakas keset Lätimaad, toretsevaid tubasid täis. Vapustava prantsuspärase pargiga. Kuramaa ajalugu hakkas huvitama. Paljukest me sellest siis teame? Olgu, et tegemist meie naabritega.
Rundale on muidugi omajagu müstiline koht. Sest sinna pääsemiseks pead läbima kümnete kilomeetrite kaupu lagunenud asfaltteid. Läti autoteede seisukord on uskumatult nigel. Peaaegu võiks Läti piirist piirini üles panna sildi: auklikud teed. Mida rohkem Riiast eemal, seda hullemaks läheb. Kui võrrelda kasvõi Valga-Tartu sileda maanteega, on vahe meeletu. Tea kuhu nemad oma eurorahad paigutanud on?
Muidugi on need autoreisid parajalt väsitavad. Lõputu näksimine ja pudelimajandus, auto pärast nagu seapesa. Olime ühel päeval teel kokku 17 tundi, mis vist minu isiklik rekord. Aga ega teadmises, et nüüd oled kodus ja siia terveks talveks jääd, ka miskit meeldivat pole. Hea meelega asuks juba täna jälle teele.

12.8.11

Rahutu hing

Mõtted on kusagil pilve peal, kõrvad kolavad Roddy Harti laulude vahel (Restless Soul - rahutu hing), jalad tahaksid olulisi asju teha. Tuba koristada vähemalt või midagi. Puhkus muudab mind rahutuks. Vist on õige, et parem teda oodata kui läbi elada. Alati peab päeva olulisi tegemisi mahutama, niisama olla ei suuda.
Ühel päeval kolistasime taas pool Eestit läbi. Jõudsime õhtuks kaunilt korda seatud Alatskivi lossi vaatama. Kusagilt kostis klaverimuusikat ja nii avastasime teiselt korruselt Tubina muuseumi. Kusagil teises toas võis imetleda kui sarnased on toad praegu sajanditaguste fotodega võrreldes. Pildid said aga taas nutifonidega tehtud ja mul pole endiselt vähimatki aimu, kuidas neid arvutisse kanda. Nii et pole muud öelda kui et mine vaata Alatskivi ise. Täitsa väärt reis. Pärast saab peita pilgu Peipsi mustavasse vette.
Teisel õhtul Vargamäel etendusel. Ma ei usu, et kunagi "Tõde ja õigust" läbi lugema hakkan. Tänu teatrile olen siiski kursis, millest seal juttu. Neid tükke on päris palju nähtud. Seekord "Vargamäe varjus" ehk Mari kurb lugu. Miski imepisikene ruum on leitud, kuhu pealtvaatajaid ükshaaval istuma peab mahutama. Lavaks kitsas puitpõrand keset inimesi kahe otsaukse ja pööninguga. Näitlejad nii lähedal, et puuduta kui tahad. Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar, Tarvo Sõmer ja Velvo Väli. Silmad prozhektorivalguses säramas. Teater nagu ta suvel olema peab.
Inglismaal noored mässavad telerite ja moblade pärast, meie oma kodumaised inimesed hulluvad relvad käes, isegi Rainmakers on tagasi. Sõnad said ühtlasi otsa.

31.7.11

Viljandi pildikiri

Mõni toredam pilt Viljandi folgilt. Mis fotodele ei mahtunud - mõnus ilm (ei tilkagi vihma peale reede lõunat), kaunid noored inimesed, Ro:Toro Silveri naeltega tammepakust imeline löökriist, Jutiku meisterdatud toredad kõrvarõngad ja unepüüdja.
Massiüritusel on alati oma miinused ka. Tohutu sagimine ei lase mõnikord muusikale keskenduda. Jalad väsivad ja kõht läheb ruttu tühjaks. Aga festival on seda kõike väärt. Eriti kui nii neetult harva saab.





21.7.11

Jänedal ehk Jendalis

Enne kui lõplikult ununeb, kirjutan mõne sõna selle suve teatrielamusest, mis sai hangitud Jänedalt. Kuigi millegipärast on etendusest rohkem meeles vapustavalt punaroosa värvi taevas, mida kojusõidul imetletud sai.
Jänedale on üles seatud vist küllalt uus teatrisaal, mida Pulli talliks kutsutakse. Pulli ennast hiiglaslikus talliruumis ringi liikumas ei näinud. Küll elab seal pääsupesakond, kes etendusest ja sagivast rahvast hoolimata oma igapäevatoimetusi korda ajada üritas. Nõnda, et tükki ilmestasid pidev pääsukesesidin ja sisse-välja lendavad linnukesed. Pojad tahavad ju süüa. Isegi teatriõhtul.
"Pärast surma Jendalis" põhineb suurepärasel algmaterjalil. Maria Bencendorff-Bambergi uskumatu elukäik annaks miljon võimalust. Urmas Lennuk toob tema loo lausa olevikku. Maria, tema tütar ja naise kuulsad südamesõbrad Maksim Gorki ja Herbert George Wells Jänedal pragmaatilist, kuid ülimalt uudishimulikku eestlast kummitas. Või no tegelikult on vaimud ikka oma aega kinni jäänud. Peletavad iidseid koletisi ja jagavad omavahel maid asjade pärast, mis ammu unustuses.
Gorki venelik ahastus ja Wellsi ülbe inglase maneerid hakkasid näidendi kestel tüütuks muutuma. Mõlema kuulsa mehe luukered kolisesid kapis koledal kombel, kuid ega Sulev Teppart ja Rain Simmul, suurpärased näitlejad mõlemad, suutnud neid kummituslikke karaktereid mingil moel arendada. Maria ise vaid hõljus ringi ja parema meelega vist veetnuks aega Inglise diplomaat Lockharti seltsis. Aga naise tõelise armastuse kummitust asendas laval papagoitopis.
Lavastuse parimad hetked on vaimude ja totakalt tõepärast nägu eestlase kohtumised. Hendrik Toompere juunior juunior mängib orjarahva vaba poega mõnusa väljapeetusega. Veidi nagu ei tahakski mõista, et kuulsad surnud teda lihtsalt teenrina kohtlevad. Sest nad on ju kuulsad.
Asjalik suveteater seal Jänedal, ainult mõte jääb pähe kui huvitavalt Maria Bencendorffi lugu lavastada annaks. Korralikust filmist rääkimata. Igal juhul tekkis soov tema tütre mälestused kunagi läbi lugeda.

18.7.11

Sallimatus suvel ei puhka

Ühiskondliku aktiivsusega on hetkel kehvasti. Pärast rohelistes tuuleveskitega võitlemisest loobumist anti ühisarutelul mõttekaaslastega mu illusioonidele veel üks põnts. Et seda mõttekaaslust ja ühist maailmavaadet on veel vähem kui lootsin. Nüüd ongi igava endise tunne. Pole kuskilt otsast uuesti alustada.
Ühiskonnadebatid pealegi kaasa elama ei tõmba. Pärast enneolematult igavat valimistulemust on avalikkus võtnud oma valitsuse asemel sugeda kahte lihtsamat vaenlast: Euroopa Liitu ja homoseksuaale. Virtuaalsõda nende kohutavate pahalastega on peetud kuid ja lõppu ei paista. Üle ääre paisuv sallimatus ja vihkamine teevad jõuetuks ning tuimaks. Lõppude lõpuks peab valima, milliste inimestega ühes infoväljas elad.
Ja siis, täiesti ootamatult juhtub aeg-ajalt midagi ilusat. Saavad Liibanonis pantvangi võetud Eesti jalgratturid vabaks ja tulevad naeratades kodumaale tagasi. Poetavad veidi mõistvaid sõnu islami suhtes. Ütlevad, et püüdsid pantvangistajaga suhelda ja neist veidi aru saada. Uskumatu - seitse ränga läbielamise tõttu kannatanud eestlast räägivad mõistlikku juttu.
Aga oota nüüd. Miks nad ei vihka ja vaenlasele püha sõda ei kuuluta? Tuleb anda loogiline vastulöök. Professorile tundub asi veider. Äkki on mehed Stockholmi sündroomi küüsis, kurjade islamistide poolt ajupestud? Sest ega ju õige eestlane hakka võõrast kultuuri mõistma ning kaastunnet väljendama.
Unustame labase positiivsuse ja viriseme edasi. Nagu inkassofirma tänavareklaam ütleb: meie suvel ei puhka.

4.7.11

Puhkust laiali noppides

Kaks liiga kiiresti möödunud nädalat, mis sisaldasid muuseas:
* Wimbledoni ja korduvaid omaette ohkeid, et murutennist õigupoolest enam üldse ei näe. Naiste seas ei valda vana head võrku ründavat mängu enam keegi peale 40-aastase Kimiko Date. Ning meeste finaal Djokovic vs Nadal jätkab samuti jõulise tagajoonemängija ainuvalitsust. Servitõrje on tänapäeval nii täpne ja volleoskused nõnda alla käinud, et võrku lihtsalt pole tervislik tungida. Ime siis, et noored mängijad seda ei õpigi.
* Jaaniõhtuks maale sääskede pureda. Aga muru sees olid metsmaasikad peidus. Ja kopraliha maitses üllatavalt hea. Isegi venekeelset juttu polnud kõige hullem kuulata. Lõke tõusis pärast järve ääres taevani ning kõrvetas mõnusasti. Ehk ka paar tülikat sääske?
* Põhja-Läti ehk Vidzeme turismibroshüür paistab igati ilus ja põnevaid paiku hulgi, aga reaalne elu on veidi teine. Viidad on sealmail hooletusse jäetud, maanteed lagunenud, mõisad kokku kukkumas. Näiteks kukesammu kaugusel Eesti piirist asuv unine Ergeme asula. Käisime seal Vidzemet tutvustaval lehel välja reklaamitud keskaegse linnuse varemeid otsimas. Paras kannatuste rada. Ainus varemeteni juhatav viit asub kusagil kõrvaltee ääres kuhu kuidagi pöörata ei oska. Varemed ise on puid ja rohtu täis kasvanud, keskel rohi rinnuni. Ainus seletav silt sügavalt lätikeelne. Njah. Ergeme küll turisti külla ei oota. Küllap see muidu silmapaistmatu paigake siis ilma hästi ära elab.
Ja polnud see paraku üksik näide. Ainus juurdepääsutee jõeäärsele looduspargile oli teetööde tõttu suletud. Kohalik hiidtamm asus päris ligipääsmatus paigas, võisid vaid kruusateelt üle põllu teda imetleda.
Pea ainus paik, mida meie teekonnalt soovitada julgen, on Cesvaine loss Modena linna lähedal. Seda kohta muuseas turismilehekülg ei soovita. Aga tegemist on hästi ilusa maakivist hoonega, ehitatud üsna 19. sajandi lõpus. Milleski meenutas mulle Glehni lossi. Seest on ta paraku tulekahjust puretud ja tühi. Aga kui üles torni ronida, avaneb ainulaadne vaade kahe pojaga kurepessa.
* Filmiõhtuid juhtus ka sekka. Praegu meie kinodes jooksvad Super 8 ja Kõrvalmõjud on mõlemad igati kobe ajaviide. Igatahes paremad kui telekast näidatav kolmanda järgu jura. Soovitav hilisel õhtutunnil kui kuumus veidi järgi andnud.
* Ühel eriti palaval päeval käisime külas maheaiandis. Vana talumaja juures on püsti hiiglaslikud kasvuhooned. Tomat, arbuusid, viinamarjad, lõpmatul hulgal maitsetaimi, mille nimesid ma isegi ei püüdnud meelde jätta. Kõik ilma keemiata kasvamas ja ägedalt. Pool tonni tomatit maha müüa pole mingi probleem.
Aga palavus häirib hullupööra. Ei kujuta ette kuidas sellises paigas toimetada suudaksin kui isegi niisama seista tundub võimatu. Ja lisaks see aina kasvav hirm puukide ees, mis mind igas kõrgema rohuga kohas haarab.
Mõnus on hoopis vanas jahedas hoones jäätist limpsida ning toredate inimeste jutte kuulata. Aga raske pole aru saada kui hirmsat tööd seal päevast päeva rügatakse.
* Nüüd rügan minagi veidi. Kah kuumas kohas nagu see kontor meil siin jätkuvalt on. Puhkus ajalugu.

22.6.11

Pildikesi Soolalinnast

28. veebruaril 1488 sõidab Hiina kagurannikul karile Ch'oe Pu (1454-1504), Korea Cehju saare registrivoliniku laev. Hiinas on parajasti Ming dünastia kõrgaeg. Kuni 12. juulini võõrustavad Pu’d ja tema meeskonda Hiina sõjalised kullerid ning lubavad korealastel sõita mööda Suurt Kanalit Pekingisse ja lõpuks tagasi koju Koreasse. Ch’oe kirjutatud kommentaarid Hiina tollikorralduse, välis- ja sisekaubanduse ja transpordi kohta sellistes paikades nagu Hangzhou ja Suzhou on väärtuslikud dokumendid Mingi ajastu kultuuri ja äri kohta.
Umbes samal ajal algab kaugel Euroopas Salzburgi linna kohal kõrguval Mönchsbergi mäel uue vastupidavama kaitsemüüri ehitus. Müüri vahele ehitatakse mitu vahvat kaitsetorni, mis linna sajandeid turvavad. Mingi dünastiast pole järel just palju peale Ch’oe Pu märkmete, Salzburgi 1488. aasta kaitsemüür seisab püsti tänase päevani. Tornides elavad tavalised linnakodanikud oma igapäevaelu, töömehed korrastavad kuumal suvepäeval teeradasid ja aia ääres on valmis saanud metsmaasikad.
Salzburgi kant on parajalt vapustav segu keskajast pärit ehitisi ja võimsalt mägist loodust.

Hobukaarikud - vanalinna tavaline vaatepilt. Diskreetses kauguses järgneb koristaja, kes tänava jälle kenasti puhtaks kraabib.

Hohensalzburgi iidses kindluses, kus mütati ringi kaugelt rohkem kui 100 aastat tagasi. Taamal mäed nagu ikka Austrias.

Tornide linn, mille vahel lookleb jõgi.

Kaputsiinide mägi. Üles rühkides ja higi pühkides kohtasime vanemat härrasmeest, kes meiega juttu tegi ning mainis, et kõnnib siin Stefan Zweigi jalgrada pidi iga jumala päev terve tee üles ja siis jälle alla.

Kujutle, et elad selle vaatega iga päev. Hommik algab pilguga valgetele mäetippudele.

Üks õhtune hetk peatänaval.

1488. aastal valminud linnamüür, mille tornid täna eluhooned. Ja tee ääres on juba maikuus valminud esimesed metsmaasikad.

20.6.11

München kuumal kevadpäeval

Kui maikuus Salzburgis käisime, oli esimene peatuspaik Lõuna-Saksamaa metropol München. Sest sinna Lufthansa lendab. Tohutu palavus ja linnasüdames laupäeva veetvad rahvamassid. Tuli tubli peavaluga paariks tunniks hotelli varjuda. Aga egas reisil sinna jääda saa.
Põgusa tutvuse põhjal on München üpris silmapaistmatu suurlinn. Kõige väljapaistvam hoone on kahtlemata sõja järel taastatud uus raekoda pika ja põneva kellamänguga, mida päikeselõõsas oskamatult filmida püüdsin. Raekoda on tohutu tuhandete huvitavate detailidega uusgooti stiilis ehitatud majamonstrum. Asub Marienplatzil, kus kahtlemata linna kõige kallim õlu. Väljaku ümbruses on mõned toredad kirikud ja kaunite parkidega paleed, pärastlõunast lõõska turgutava keelpallikvarteti ning puude all petanque'i harrastavate linnakodanikega. Pompöössetest hoonetest mõni üksik päriselt taastatud, mitme kunagist sära meenutamas vaid uue hoone vanamoodselt võõbatud fassaad.

Müncheni tohutu uue raekoja siseõu.

Pargis on palaval päeval mõnus.

Marienplatzil pühapäevase kellamängu algust ootavad turistid.

Värvikad kellamängufiguurid. Kümne minuti pikkuse kellamängu filmimine oli palava päikese käes paras piin. Tulemus on parem avalikkuse eest varjul hoida.

Detail ühe linnahoone fassaadil. Paneb mõtlema kui kaunis võis vanalinn enne suurt sõda välja näha.

Poisid linna uudistamas.

17.6.11

Väga valge mehe bluus

Von Krahlis oli eilseks reklaamitud bluusiõhtu. Ootasin seda tegelikult väga, nagu iga harva kontserti, kuhu võimalus ligi pääseda. The Rude Grooves pakkus sügavalt valge mehe nägemust bluusist. Trummid, bass, elektrikitarr ja volüüm punasesse. Kristjan Pärksoni lauljavõimetest saigi vaid paari rahulikuma loo ajal aimu. Kitarr laulis ta käte vahel küll mõnusasti. Kuid minu jaoks oli sett kaugelt liiga Creami ja Jimi Hendrixi poole kaldu. Tõelist hinge ja gruuvi oli neis lugudes vähe. Kui paaris laulus jõutigi vaikselt maagiale lähemale, lõpetati justkui noaga lõigatult. Kuhu jäi jämm? Lisaks ei istunud mulle liiga tuhmilt kõlanud trummid. Ning viimase bluusi tappis volüüm. Vaevalt tunnise muusikakuulamise järel lõid kõrvad veel kaua pilli.
Aga ma arvan, et potensiaali võiks Rude Groovesil olla. Kui unustatakse klassikalise power-trio poos ja lubatakse muusikal veidi vabamalt voolata. Kodulehel kuulatav mõnus "Good Company" ses suhtes heaks näiteks.

14.6.11

Pikema reisikirja eel (loodan, et mitte asemel)

Sattus silmapilk aega üle olema ja tuli meelde üks maagiline Salzburgi hetk. Olime Jutikuga hommikul bussiga äärelinna põrutanud ja hakanud ühe mäe otsa ronima. Mäe nimi on teiste asjadega kusagil kodus, aga see polegi oluline. Roppu moodi kuum päev oli ja esialgu tekitas mulle üpris võõras pidev ülesmäge rühikine väheke hirmu. Mis siis, et asfalttee ning kindel jalgealune. Äkki käib üle jõu?
Aga paha tunne möödus. Tund või poolteist hiljem tundus hoopis parem. Olime jõudnud metsateele ja puude vahel oli mõnusalt vilu. Äkki ühele lagendikule jõudes heitsime pilgu taevasse. Mäe tipus asuva telemasti kohal liugles hõljuk. Ma ei tea, mis see korrektne eestikeelne termin on neile aparaatidele, aga inimene paistis seal üleval tiibadega ringi liuglevat.
Ja just tol hetkel tuli korraks pähe mõte, et nüüd ma olen Euroopas. Vapustavad vaated pole siin midagi erilist. Rikkust jalaga segada. Meie, tulnud kusagilt põhjast lamedalt ning enamasti pimedalt maalt, kus nõnda vähe imetlemist väärivat. Jah, ei midagi erilist, tavaline tööpäev. Mees läheb kombainiga põllule, naine lükkab heina kokku ja lehmad lamesklevad ning vahivad ükskõikselt taamal paistvaid mäetippe. Nad näevad ju neid iga päev.
Istusime kusagile puuvirna veerde, heitsime pilgu alla orgu ja mõtlesime, et kaugemale enam ei lähe. Vesi saab otsa ning mägironijateks me loodud pole. Aga sel lühikesel hetkel olime meiegi kõige naha ja karvadega Austrias. Vana Euroopa südames.

13.6.11

Puhas kallis pettus

Taevas kõmiseb ja niriseb kauaoodatud vett. Kuid ameti paksude kiviseinte vahel jätkub sõnulseletamatu palavus. Nädalavahetusel pääsesin vähemalt suplema - esimest korda elus juuni alguspoolel. Paukjärve vesi oli imemõnus. Ja polnud kümne kuuga oma algelist vee peal püsimise tehnikat unustanud. Eilne jalutuskäik Vääna-Jõesuus aga näitas, et meri peab veel tunduvalt soojemaks minema enne kui mina teda proovida tahan.
Vist millalgi möödunud nädalal allkirjastasin Avaazi kurva pöördumise, mis puudutas ühte Süüria blogijat, kes nüüd väidetavalt võimude poolt röövitud. Too end "Damaskuse lesbitüdrukuks" nimetanud isik pani netti põhjalikke ja südantlõhestavaid kirjatükke ja luuletusi. Täna selgus, et läksime mõlemad Avaaziga ränga pettuse õnge. Guardian nimelt paljastab, et terrorirežiimi õudusi kirjeldavat neiut pole kunagi olemas olnud. Blogi hoopis pidas keegi habetunud Shotimaal elav keskealine abielus jänki. Loo muudab eriskummaliseks see, et blogi tundus isegi süürialastele endale täiesti autentne. Alles nüüd küsivad blogija kontaktisikud endalt: aga ma pole ju Amina Arafi kunagi näost näkki kohanud? Meile vahetanud, jah seda küll. Jänki oli aastaid tagasi korra Süürias käinud ja vahendas nüüd toona nähtut tänase tõe pähe. Ehk jah, ei maksa liigselt internetis kirjutatut usaldada. Tihti on õige armsana tunduv tõde tegelikult puhas väljamõeldis.

10.6.11

Palju valgust ja muud toredat

Juhtus nii, et sai õhtu linna peal veedetud.
Kõigepealt tunnike bowlingut üle väga pika aja. Aastate eest läks see mäng nagu paremini. Seekord kippus nii, et üks vise enam-vähem, järgmine jõhkralt kõigist kurikatest mööda.
Edasi istusime varjulisel Scotland Yardi terassil ning mekkisime Inglise õlut. Seda on seal päris korralikus valikus ja tekkis kiusatus millalgi taas mõnda neist proovida. Eile maitsesin Abbotit. Hästi mõnus mahe õlu ja milline värv! Selline õrn punakas toon. Kõrvale kuulasime pajatusi Isaac Newtoni elust ja ajast. Filosoofia ja hea õlu sobivad suurepäraselt.
Koju sõites imetlesin lõputut valget õhtut ja mõtlesin kui väga mulle juuni meeldib. Nauding.

6.6.11

Salzburgist Saarineni maja kaudu Käsmu

Kaugelt üle nädala Salzburgi reisist möödas. Pildid korralikult läbi uurimata, reisikiri vaevalt alustatud ja blogi vaikib. Nagu paraku viimasel ajal tavaks.
Praegu siin tööl kasvava palavusega võideldes mõni vahepealne sõna. Reis oli meil igati vahva, veidi väsitav. Sest oli ju Saksamaal ning Austrias juba suur suvi. Kaugelt üle 20 tuhande sammu päevas ja jalad pidasid enam-vähem vastu. Isegi sel unustamatul päeval kui sadu meetreid mäekülge üles ja pärast tagasi alla sai rühitud. Alles nüüd Tallinnas laupäevase vanalinnaekskursiooni aegu tõmbusid lihased krampi.
Värskendav on siit natuke ära kaduda - ja muidugi tahaks kauemaks kui vaid loetud päevadaks. Iga aastaga aina keerulisem vajalikud eurod leida. Veel hiljaaegu ei tundunud elamine pooltki nii kallis kui praegu. Ju ta siis polnudki.
Too laupäeval Vabaduse platsilt alanud ekskursioon oli muuseas põnev. Juhendajaks üks tagasihoidlik prillidega noormees, kes ometi õige tublisti linna ajalugu tundis. Jututeemaks vanalinna kindlustusvööndisse ehitatu. Kuni Tallinn kusagil 19. sajandi keskpaigani kindluslinnade nimekirjas püsis, ümbritses vanalinna kaitseala, millele ühtegi püsivamat ehitist ei lubatud rajada. Vallid ja kraavid - umbes selline vaatepilt nagu praegu Shnelli tiigi ääres või Paksust Margareetast Viru väljaku poole.
Kui sinna müüri äärde mõnel pool lõpuks ehitama sai hakata, polnud just väga palju raha. Majad kerkisid eri aegadel ja ei moodusta mingit arhitektuurilist tervikut. Nii on näiteks Pärnu maantee alguses kõrvuti juugendlik Saarineni maja ning kolmekümnendate modernistlik Laste Maailma hoone. Lihtne elegants suurte akendega. Nagu kahest erinevast maailmast. Sinna vahele mahub veel Suure-Karja nurga range pätsilik monstrum. Ülejäänud kahest taas üpris erinev stiil. Laste Maailma majast Viru tänava suunas edasi on aga püsti jäänud paar päris pisikest kökatsit ja siis järgneb veel üks toretsev juugend.
Millegipärast meenus prillipapat kuulates ammune Hommikuleht. Umbkaudu aastal 1993 ilmus meil siin selline väljaanne. Ja laupäevanumbris kirjutati hästi palju Tallinna arhitektuuri ajaloost. Põhjalikult ja põnevalt. Hiljem pole see teema päevalehtedele huvi pakkunud.
Eile õhtul võitlesime juba Käsmu sääskedega. Linnuteemaliste laulude kontsert, mida domineerisid Bonzo oma võimsa tämbriga ning Triinu Tauli folgilik elegants. Taustabänd oli võimas: Vaigla, Rull, Kappel ja Varts. Rokkida neil aga paraku ei lubatud.
Pärast saime suitsupääsukest vaadelda ja kärbsenäppi kuulata. Käsmu tundus tõelise sirelikülana. Mõnda krunti ümbritses lausa tervenisti õitsev sirelihekk. Ilus. Ja merevesi ei olegi enam jääkülm...

18.5.11

Varahommikul

Üks suuremat kasvu kodutu jäi mulle aastaid tagasi silma. Tavaliselt kohtas teda Tondi raudteejaama kandis, mõnikord sõitis bussis sealsamas lähedal Pärnu maanteel. Nüüd leiab mehe hommikuti Järve keskuse juurest. Ühel päeval võttis automaadist kaardiga raha - mingi sissetulek, ilmselt pension, tal siis nähtavasti on. Aga nukker on teda vaadata. Kümme aastat vähemalt sellises olukorras. Nii nukker, et Jutik talle ühel hommikul lausa veidi raha poetas...
Mõnikord mõtlen, et olen isegi temast vaid sammukese kaugusel. Kui peaks juhtuma midagi traagilist, kaotama töö või elukoha: kes teab, kas oleks endalgi jõudu enam oravarattasse naasta.
Kunagi olid mul illusioonid, et ehk saaks kasvõi miski väikese asjaga veidi Eesti poliitikat mõjutada. Üks põhjus, miks ma seda teha tahtsin, olid Balti jaamas ringi hulkuvad kodutud. Käisin sealt tihti läbi ning paratamatult jäin mõtlema ühiskonna ääretu julmuse peale. Kõiges selles, mis puudutab inimesi, kes ise hakkama ei saa. Ei lepi ma kunagi selle "tugevam võidab, nõrgem hävigu" ideoloogiaga. Mis sest, et illusioone enam pole.
Omamoodi irooniline, et mu kunagi valitud rohelise erakonna Facebooki lehel kirjutab täna anonüümne ideoloog (stiil ütleb mulle ometi selgesti, kellega tegemist): erakonda on meil nüüd vaja vaid inimesi, kes valmis omast taskust raha kulutama. Jajah, kes on valmis kinni maksma läbikukkunud poliitikute püünele tagasiupitamise? Heh.
Täna jälle varahommikul linnas. NO teatri korraldatud linnulaulukuulamine ühes Põhuteatri külastamisega. Aga ei maksa südalinnast imesid otsida. Hõbekajakaid kolm korda rohkem kui teisi linde kokku. Ja ei kuule ju läbi mootorimüra õieti midagi.
Põhuteater muidugi vaatamisväärsus. Olla mahukaim põhust ehitis maailmas. Tea, kas peaks uskuma. Lõhnab igatahes nagu laut, sees tundub õige jahe ja saal on nagu need mustad kastid ikka. Seekord lihtsalt põhust seintega.

14.5.11

Muuseumiöö

2011 Muuseumiöö oli ikka tõeline "elamus".
Kodust alustades tundus, et võiks alustada Glehni lossi juurest Tallinna tähetornist. Kohale jõudes selgus, et sabas ootas juba kuskil 60-70 inimest. Seega kui igal pooltunnil lastakse ekskursiooniks uus kamp sisse, siis karta oli, et meie 25 min pärast nende hulka ei mahu vist... Ja nii läkski. Lahkusime. Kahju küll, sest sinna ei lasta ju kuigi tihti uudistama. Aga rahva huvi oli siis liiga suur selle pisikese maja jaoks. Üks korraldajatest pistis korra nina ukse vahelt välja ja andis täiesti ebaadekvaatse soovituse, et minge uudistage Glehni lossi vahepeal ja siis tulge siia tagasi. Khm, ja kes siis järjekorda hoiab?

Maarjamäe ajaloomuuseum tundus peale seda turvaline valik - suur ja kõik huvilised peaks ära mahtuma! :) Sinna tõmbas meid rahapada, mida pidi eksponeeritama. Aastakümned tagasi Pirita jõe äärest leitud aardes oli 1700 münti. Ja mina mündihuvilisena kujutasin, kui mõnusa ja rikkaliku väljapaneku sellest saaks... Ja ootas meid seal hoopis pisike meeter korda meeter lauake, kuhu oli raatsitud 16 münti vaatamiseks välja panna. 
Ja rahvast oli ropult, giidid isegi hoiatasid, et teisel korrusel püsiväljapaneku juures on palav ja umbne. No me ei hakanud sinna ronima.

Viimane püüe muusemiööd nautida viis meid Vanalinna Püha Vaimu kirikusse. Lubati orelimuusikat ja kirikut tutvustavat tuuri. Orelimuusika oli asendatud Vanalinna Hariduskolleegiumi vanamuusikabändiga (mille üle ma väga ei kurvastanud). Kui me aga olime 40min üritanud nii kiriku sees kui vahetus läheduses tegevust leida, et ekskursioonini aega parajaks teha ja lõpuks küsisime kohalolevalt neiult, et kas tuleb tuur, siis teatati, et kahjuks ei tule. Aga kui meil on küsimusi, siis võime tollelt mehelt küsida. Mees, kellele viidati, kadus meist u 50 m kaugusel rahvahulka. Jätsime haruldase võimaluse kasutamata ja otsustasime koju Eurovisiooni vaatama minna.

Ja nii ongi tänane kultuurielamus pigem Juure-Kiviräha ajalootund kui muuseumiöö. Olgu see mulle õpetuseks.

Nägin bussis meremeest

Täies varustuses. Kaelarätik - sinist, musta ja valget, valge pluus, mustad püksid, lehvikutega müts. Vaatasin teda ja mõtlesin kui arhailiselt mõjub tänapäeval korrektne vormirõivastus. Politseinikudki tuiavad ringi sinistes kiledressides. Korralikus vormis oleks nagu midagi aukartustäratavat. Pärit teisest ajastust. Millal ise viimati ülikonda kandsin? Aastaid...

10.5.11

Eesti vabaks meestetantsuga

Ootamatult positiivne teatrielamus Endla tükist "Ballettmeister", mida eile NO-s näha sai. Urmas Vadi on kirjutanud igati toreda näidendi, mida Ago Andersoni eestvedamisel õige vahvalt ette kantakse. Kahe aasta tagune teatrifenomen juba, aga näe mina ei teadnud tast kuni eilseni midagi. Hea teada, et Endlas nii tubli asja mängitakse.
Lõbus ajalooga õige vabalt ümber käiv segapudru 1940. aasta suvest. Vahvast vasaraheitjast, kes tegelikult tuletõrjuja, aga saatuse tahtel peagi hoopis rahvatantsuansambli juht ja president Pätsi päästja Kaasani vaimuhaiglast. Kõlab ütlemata jaburalt, kuid ometi täidab saali nakatava energiaga. Parimad on muidugi higiselt karmid meestetantsustseenid, mille juurde käivad asjakohased näoilmed ning häälitsused. Hea leid on autorilt ka president Päts kui vaid oma Shveitsis asuvast rahapajast hooliv groteskne vanamees. Eesti päästja aura kaob sekunditega. Et mis siis hea rahva kõik rängad venestusaastad elus hoidis? Ikka vahva meestetants.

6.5.11

Varajasel maikuu hommikul

Üks päikeselise maihommiku traditsionaal, mille põhjal Bellowhead on teinud imekauni laulu "One May Morning Early".

One May morning early I chanced for to roam
And strode through the fields by the side of the grove
It was there that I heard the harmless birds sing
And you never heard so sweet
You ne'er heard so sweet
You ne'er heard so sweet as the birds in the spring

At the end of the grove I sat myself down
And the song of the nightingale echoed all around
Their song was so charming, their notes were so clear
No music, no songster
No music, no songster
No music, no songster with them can compare

All you that come here, the small birds to hear
I'll have you pay 'ttention so pray all draw near
And when you're growing old, you'll have this to say
That you never heard so sweet
You ne'er heard so sweet
You ne'er heard so sweet as the birds on the spray

2.5.11

Elu on karneval

Viimaste nädalate märksõna on minu jaoks Robbie Robertson. Kuulan järelejätmatult vanamehe uut How To Become Clairvoyant albumit, loen kõikvõimalikke arvustusi ja intervjuusid. Ammu pole ükski uus plaat sedavõrd hinge läinud. Isegi kui ta ehk Robbie läbi aegade parim pole. Lihtsalt eelmisest on miski 13 aastat mööda läinud. Terve ajastu. Aga legendaarse kanadalase muusika kõnetab endiselt.
Intervjuudes küsitakse Robbielt iga kord, kuidas tema ja The Bandi ülejäänud liikmete vahekorraga lood. Danko ja Manuel muidugi ammu surnud, aga suhted Levon Helmiga ikka täiesti sassis. Levon väidab ju, et Robbie pole paljude laulude tegelik autor. Raske uskuda. The Bandi üheksakümnendate aastate plaatide (kui Robbie Robertson kaasa ei löönud) ja Robbie soolotoodangu tasemevahe on jõhker. Robbie ütlebki kuivalt, et no ma ju andsin neile autoriõigused kui vähegi võimalik. Isegi siis kui Rick Danko ja Levon Helm olid vaid laulu kirjutamise ajal samas toas, said nad kaasautoritena õigused. Aga enamasti nad polnud samas toas eks ole.
Aa jah - elu on karneval. "Life Is A Carnival" on üks Robbie The Bandile kirjutatud klassikuid.
Hmm siia Robbie jutu lõpuks võiks ka mainida, et juhtusin taas kontserdile. Jazzkaarel käisin viimati umbes aastal 1998 kui Bela Fleck Tallinnas esines. Laupäeval siis üle hulga aja jälle. Kameruni bassivirtuoos Richard Bona moblafirma kontserdisaalis. Fännasin peamiselt Aafrika mõjutustega lugusid. Neis tundus hing sees olevat. Standartsem džäss jätab veidi külmaks. See oli samas küll tore hetk kui Richard üksi lavale jäi ja miski aparaadiga oma lauluträkke üksteise peale salvestas.

1.5.11

Unenäohämus

Unenägu on mõnikord nagu tohutu täitumatu unistus. Sa haarad ärgates kramplikult kinni igast detailist. On lihtsalt selline tunne, et nähtu oligi päriselt. Pidi olema - ma olin ju seal ometi ise, hoopis huvitavam ja omapärasem. Seda ei tohi niisama lendu lasta! Aga lendu ta siiski läheb. Juba pool tundi pärast ärkamist upud tavapärasesse argipäeva. Kuni taas ühel ööl...

23.4.11

Haige inimese teatrimõtisklused

Täna olen üksi. Või vähemalt nii arvasin kuni ema hommikul küllatulekuga üllatas. Olin ju talle öelnud, et mul oli eile palavik. Köha ja nohu muidugi kah. Küllap ta siis tundis, et peab tulema ja mulle omletti tegema. Jutik ju kaugel lõunas.
Aga nüüd higistan siin tõepoolest üksi. Vaatan arvutist jalgpalli ja kuulan taustaks Duke Robillardi bluuse. Aga mõtted lähevad hoopis Von Krahli "Madame Bovary" maile. Taas üks teatriõhtu ses rahvast paksult täis litsutud mustas kastis Rataskaevu tänaval. Bovary on teatavasti jutustus romantilisest unistajast maises maailmas. Krahli ehk Marianne Kõrveri versioonis on Mari Abeli mängitud Bovary aga täiesti irreaalne mõistatus keset halli argipäeva. Päris maailma monstrumid käivad kõik ringi jopedes, tal on seljas romantilised õhtukleidid. Suurepärases esimeses vannitamisstseenis sedagi päriselt mitte. Seal näeme ka Erki Lauri vaimustavalt lihaselist ülakeha kogu oma ilus.
Aga joperahvas võtab kiiresti lava üle. Liina Vahtriku psühholoog, kes räägib tihke supi keetmisest. Või siis vaimustavad võlgade sissenõudjad Vahtrik ja Tiina Tauraite. Lauri Lagle luuletajast pakikandja. Isegi madaami loomaarstist abikaas ilmub lõpuks lavale jopesse pakitult.
Mõte, mis mind hingeõhuga tulikuumaks keetud saalis häirib: kuidas näitlejad nende paksude jopede sisse ära ei sula? Eriti viimases vaimustavas eneseabigrupi stseenis, kus igaüks räägib banaalse loo eelmise päeva mõtetest. Peale madaam Mari enda, kes muidugi ütleb, et on sattunud valesse kohta.
Minu jaoks on Von Krahl alati olnud õige koht, aga parimate päevade tasemeni seal mängitav ikkagi ei küündi. Nagu kitsukeses vestibüülis enne etendust rahva seas ringi saginud purupurjus venelane, ei saanud minagi täielikku rahuldust. Võib-olla tahaksin mugavat tooli ja ühe ülipika vaatuse asemel kahte? Lootustetu juhtum kui sellised asjad olulisemaks muutuvad kui laval toimuv. Või ei suuda isegi kaunilt soe päikeseline päev panna mind unustama, et:

20.4.11

Köisraudteega kosmosesse

JAFF-il vaatasin taas lühifilme, mis eelmine kord nõnda meeldisid. Sel aastal oli igavam. Või olin ma liiga näljane ja unine, et päriselt nautida. Toredaid lugusid tundus justkui vähe. Veidi liiga palju Eesti animafilmidest tuttavat abstraktset mõistukõnet. Paar väga nukrat perekonnalugu. Film tühja kõhuga koerast, kes kõik ette juhtuvad loomad nahka pistab. Kuni väike punane lill tast lõpuks jagu saab ja alla kugistab. Filmi nimi? "Orgaaniline."
Pealkiri on aga laenatud lõpufilmist, mis hoopis Shveitsis tehtud. Vanamees astub keset suurlinna köisraudteevagunisse ja alustab teekonda mägedesse. Ja mägedest edasi veel. Kuid iga natukese aja järel tuleb aevastus peale. Ning aevastades saab vagun aina rohkem kannatada. Seintesse tekivad augud. Õnneks on vanamehel kleeplint kaasas.
Viimase atsihhi järel polegi vagunist enam muud järel kui kleeplinti mässitud karkass. Pealegi külmub kõik nii kõrgel kinni ja tross puruneb. Sinna see vanamees siis kükitama jääbki. Maa ja taeva vahele.
Kes tahab, saab neid samu filme veel homme õhtul Artises vaadata. JAFF muidu ka tore.

14.4.11

Jaan Tõnisson läheb vangi

Murran end läbi Erkki Tuomioja värske Jaan Tõnissonist rääkiva teose. Teen seda ajaloohuvist, aga osalt ka sellepärast, et mäletan nänni (isapoolne vanaema) juttu, et meie pere oli Wabariigi ajal ikka Tõnissoni toetaja. Ja lapsena oli raamaturiiulis kolmekümnendate väljaanne "Jaan Tõnisson töös ja võitluses". Selline paks ja propagandistlik.
Tõnisson, nagu teisedki omaaegsed poliitilised liidrid, oli vastuoluline tegelane. Alustas alalhoidliku konservatiivina, lõpetas põhimõttelise demokraadina. Pätsiga oli hoopis vastupidi - vasakpoolsest progressiivsest sai autokraatne valitseja.
Tõnissonil oli muidugi omajagu ebameeldivaid seisukohti. Näiteks arvas ta kunagi kangekaelselt, et naise pea on mehe omast väiksem ja seetõttu ei kõlba naine avalikus debatis kaasa lööma. Aga eks ta hiljem veidi meelt muutis. Ja isegi naisõiguslastega leppis.
Kuid raamatut alles murran, praegu tahtsin peamiselt ühest fotost rääkida. See on tehtud 1908. aasta suvel kui Vene duumas demokraatiat nõudnud Tõnisson riigivastasele dokumendile allakirjutamise eest mõneks kuuks vangi pidi minema.
Eks ta siis läkski. Koduõuelt vist. Päikeselisel hommikul. Natuke kelmikas ilme näol. Sandaalid jalas. Taga paistab madal puumaja - selline eelmise sajandi alguse tüüpiline mudel. Puud on pildi peal alles noored, suvine tuul sasib neid mõnusasti. Üldsegi - 20. sajandi alguspoole piltidel on tihti näha noori puid, suuri muruplatse, palju enam avarust kui praegu. Eesti polnud siis veel täis ehitatud. Isegi puud ei olnud kõrgeks kasvanud ja maastikku varjama hakanud.
Aga see Tõnissoni raamat ise vast läheb alles huvitavaks.