Pöff 6: Vanaduspõlv on käega katsuda

Paar õhtut olen vaadanud väga vaikseid ja rahulikke filme. Mõningane kergendus sel hullul ajal kui vihma kallab laushallist taevast ja hommikupimeduses pole tänavatel näha inimesi. Üksnes lõputud masinate voolud mitmes eri suunas ja üksteisele vahele keerates. Näha pole midagi ja tunda ka mitte. Peale ähmase lootuse tervelt sihtpunkti jõuda.
Hongkongi film "Lihtne elu" kujutab majateenija vanaduspõlve ja suhet keskikka jõudnud mehega, kelle eest ta kogu elu on hoolitsenud. Ilma dramaatiliste pööreteta film liigub kindlalt ja rahulikult ettearvatava lõpu poole. Teenija elu on perekond, keda ta väsimatult teenib. Väga konkreetsed väikesed rõõmud ja mured. Toidu ostmine ja valmistamine just õigel moel, korteri koristamine ja riiete eest hoolitsemine. Kuni ühel päeval: infarkt.
Hetkega rollid vahetuvad. Isekas ja üleolev mees, kelle eest alati hoolt on kantud, peab hakkama ise teise inimese eest hoolitsema. Ja vana teenija, kes pole kunagi muud elu tundnud, muutuma hooldatavaks. Ei lähe see kergelt, aga võitlus paratamatusega ei ole kunagi edukas. Lõpuks kohanevad mõlemad tegelased ja väikesed rõõmud ei jää kummalgi kogemata.
Hiina suurlinnas ei ole just palju isiklikku ruumi. Vanadekodus, kus vana teenija oma viimased kuud peab veetma, ei ole midagi elegantset. Kuid eks olude rusuvus peabki esile tooma inimese erakordset kohanemisvõimet. See vaikne, aga mõjuv film on kindlasti mu selle Pöffi tipphetki.